Ja m es Rebank s
Ader ja kajakad
Musta peaga kajakad järgnevad meile, justkui oleksime väike kalapaat merel. Taevas on täis tiibade siluette ja kiljuvaid nokkasid ning kajakakaka plärtsatab valgete piimjate triipudena mullale. Sõidan traktoris, pressituna vanaisa selja taha. Mu tagumik on reguleeritavate ja tavaliste mutrivõtmete ja otsvõtmete komplekti otsas istumisest valus. Künname kaheteist aakri suurust põldu kõrgel lubjakiviplatool, mis on kaugemal asuva Edeni oru poole kergelt kaldu. On mulje, nagu asuksime maailma tipus, meie kohal üksnes pilved. Linnud tõusevad õhku ja laskuvad järskude näljaste lainetena. Mõni hõljub kõrgel põllu kohal nagu laste tuulelohe, kinnitatud pikkade nähtamatute nööride külge. Teised ripuvad madalamal õhus, mõne jala kaugusel traktori taga, vehkides tiibadega otse adra kohal; kolmandad lauglevad liikumatult, otsiva pilgu ja kortsuliste kollaste jalgadega, nii lähedal, et võiksin neid peaaegu puudutada. Ühel kajakal ripub õhus hõljudes kõver ja sandistunud jalg vabalt alla. Lakelandi — järvede maa — sinakashallid kaljused künkad kerkivad kauguses taeva poole nagu hiiglaslike magavate lohede selgroo siluetid.
Kuus adratera lõikavad maakamara ribadeks ning säravad metallist adrahõlmad tõstavad ja pööravad need tagurpidi. Maa tume savine sisemus paljastub taevale, rohi aga pööratakse allmaailma poole. Lõikekoha pealmine külg särab niiskusest. Vaod kulgevad põllul üksteise kõrval nagu üle pruuni ookeani tuiskavad laineharjad. Kõige värskemad kurrud on tumedamad, vanemad kaugemal põllul tuhmuvad, on kahvatud, kuivad ja muredad. Kajakaid saabub üha juurde, olles kuulnud tuulega kõigisse nelja ilmakaarde kandunud kuulujuttu. Nad lendavad innukail tiivul üle põldude ja metsade, nende lennuteed nii sirged, et need võiks joonlauaga kaardile tõmmata. Nad kiljuvad ja hõikavad üksteisele õhinal, kui märkavad äsja ümber pööratud mulda.
Traktorimootor pingutab kõvasti, kui liigume künkast üles, heitgaasitorust paiskub välja süsimusta tossu. Mu nina täidavad diisli ja mulla lõhn. Vanaisa keerab end kordamööda ette- ja tahapoole, olles pooleldi keskendunud vagude sirgusele, kasutades kaht kaugel neeme taga asuvat maamärki tähisena, mis aitavad hoida sirget joont ja vagusid otse. Üks tähis on vana mänd, teine müürilõhe kaugel mäekünkal. Ta jutustab loo noorest künnimehest, kes kasutas silmapiiril tähisena üht valget laiku, kuid kündis lõpuks kõverad vaod, sest kõige kaugem tähis osutus valgeks lehmaks, kes eemal mäenõlval edasi-tagasi kõndis. Teine pool vanaisa tähelepanust on koondunud seljataha, hoolitsemaks selle eest, et ader teeks tema taga oma tööd. Niisiis istub ta poolkõveralt kahe nurga vahel, kaelalihased pingul, parkunud põski katmas kare hõbedane habemetüügas.
Kajakad laskuvad puutumata mullapinnale ja krabavad kobestatud maa pealt ussikesi noka vahele. Ja seejärel
tõusevad uuesti kiiresti õhku, sööstavad tiibadega meeletult vehkides eemale ning kugistavad oma saagi võimalikult kähku alla, enne kui neile kambakas tehakse. Ajaks, kui pidusöök on turvaliselt kõhtu toimetatud, asuvad nad adrast saja jardi* kaugusel või kaugemalgi. Nad tõusevad tiibu lehvitades uuesti õhku, koguvad kõrgust ja liuglevad üle põllu, kuni on taas traktori kohal, ning kordavad siis kogu tsüklit üha uuesti ja uuesti. Kaugel eemal marsivad üle põllu künnivaresed ja mõni neist tõuseb oma mustadel tiibadel õhku ja liitub keerleva lindude massiga. Kostub äginat, kui metall kraapsab vastu lubjast aluskivi. Traktor tõmbub korraga pingule, mootor rügab tööd teha, keegi oleks justkui ankru maasse heitnud, siis kõlab metallikriginat ja kivi purunemist ning ader kerkib veidi ülespoole ja hüppab vabanenult edasi. Adra taga ilmub nähtavale üles kerkinud kivikamakas. Kõige suurematest kividest jääb suurem osa maa alla peitu nagu jäämäed, vagude kohal võib näha üksnes kriimustatud tippu või lahti murtud kivikildu. Muld sel karmil maal asuvas talus on õhuke, mistõttu juhtub seda ikka ja jälle. Öö läheneb. Varjud kasvavad pikemaks. Kajakad suunduvad hiiglaslike V-kujuliste parvedena oma puhkepaikadesse. Nad meenutavad mulle sõjafilmidest nähtud pommitajate rivisid. Nende sulestik väreleb ja helgib tumenevas sinises valguses. Neemed on küntud, töö on tehtud. Ja meie suundume kodu poole. Traktori esitulede valgus tekitab üle tee kaarduvate puuokste vahele halogeenkollase tunneli. Küülikud lippavad traktori eest teepervele. Istun
* Inglise pikkus- ja pindalaühikud on jäetud siin raamatus teisendamata. Miil = 1,6 km; jard = 0,9 m; jalg = 30 cm; toll = 2,5 cm; aaker = 0,4 ha. Tõlkija märkus
haigutades. Sinakasmustas taevas sädelevad prisked valged tähed. Kui traktor läbi väikse küla sõidab, helendavad majad elektrilampide, televiisoriekraanide valguses ning inimesed kõnnivad oma köögis ringi või istuvad kössi vajunult elutoas.
Iga teekond peab kusagilt algama ja siit algas minu oma. Istusin traktori tagaosas, minu ees vana mees, ja mõtlesin esimest korda oma elus selle üle, kes me oleme ja mis on põld ning kajakate ja adra vahelise suhte üle. Olin poiss, kes elas läbi muistse põlluharimismaailma viimaseid päevi. Ma ei teadnud, mis tuleb või miks, ja mõnel asjal kulus aastaid, et meie põldudele jõuda, aga ma tajusin, et too päev võib olla väärt mäletamist.
See raamat räägib loo tollest vanast maailmast ja mis sellest sai. See on lugu ülemaailmsest revolutsioonist, mis leidis aset minu perekonna kahe väikse talu põldudel: minu isa renditalus Edeni orus, mille jätsime maha nüüdseks ligemale kaks aastakümmet tagasi, ja mu vanaisa Lake Districti mäenõlvatalus seitseteist miili läänes sealt, kus ma nüüd elan ja töötan. See on ilustamata lugu sellest, milline nägi põlluharimine välja minu lapsepõlves ja mis sellest sai. See räägib meiesugustest põlluharijatest, keda on kogu riigis ja üle maailma kümneid tuhandeid, ja sellest, miks me tegime asju, mida tegime — ja mida mõni meist püüab praegu olukorra parandamiseks teha. Viimased nelikümmend aastat on maal olnud pöördelised ja paiskasid segi kõik selle, mida oli enne tuhandeid aastaid tehtud — radikaalne ja halvasti läbimõeldud eksperiment, mis korraldati meie põldudel.
Ma elasin need aastad üle. Ma olin tunnistaja. W
Kui James Rebanks oli veel poisike, õpetas vanaisa talle, kuida harida maad vanaviisi. Perekonna talu Inglismaal Lake Districti mäenõlval oli osa muistsest põllumajandusmaastikust: põldude ja niitude, kariloomadega karjamaade ning elust kihavate hekkidega lapitekk. Ent kui
James talu päris, oli see vaevu äratuntav. Inimesed olid põldudelt kadunud, vanad kivist laudahooned lagunenud, taevas lindudest ja nende tuules kõlavast laulust tühi.
„Inglise pastoraal“ on lugu pärandist: sellest, mis kuulub meile kõigile. See räägib, kuidas kogu maailma maapiirkonnad jõudsid kokkuvarisemise äärele ning kuidas töö, ilma, kogukonna ja looduse igivanad rütmid on kadunud.
Ent see lugu on ühtlasi tulvil lootust, jutustades, kuidas üks minevikust juhinduv talupidaja asub päästma killukest Inglismaad, mis nüüd kuulub talle. Ta teeb kõik, mis suudab, et taastada kadunud elu ja jätta endast pärand tulevastele.
See raamat räägib, mida tähendab armastada üht paika ja olla selle üle uhke. Ja kuidas kõigest hoolimata võib siiski veel olla võimalik luua uus pastoraal –mitte utoopia, vaid väärikas ja tasakaalus keskkond. 978-9908-50-010-2