ESIMENE PEATÜKK
Kaspar oli hinge kinni jooksnud. Kobamisi leidis ta ühe korbatanud koorega männi ja toetas selja vastu selle tugevat tüve. Higi segunes puust hoovava niiskusega. Jalad värisesid väsimusest, keha jahedusest. Hirm soojendas. Tasapisi harjus silm pimedusega. Tal oli õnnestunud välja murda lepavõsast, kuhu oli ennist abitult takerdunud, ja vabaneda väänlevatest pajuvitstest, mis olid valusalt plaksatanud vastu ta nägu. Ta tundis paremal põsel üsna sügavat ja kindlasti veritsevat haava. Aga vana, laasunud okstega põlismänd, mille vastu ta nüüd nõjatus, et uut jõudu ammutada, rahustas. Ta mäletas, et mänd pidavat olema energiarikas ja kogunisti nii erutava toimega puu, et südamehaigetel ei soovitata männikus liiga sageli ja liiga pikki jalutuskäike ette võtta. Ta ei olnudki siin pärastlõunasel jalutuskäigul. See ei olnud Champs-Elysées, Jardin des Plantes ega Boulogne’i mets, ja ta ei põgenenud Boulogne’i metsa röövlite eest. Kaspar ei olnud oma kahekümne viie eluaasta jooksul kunagi ega kusagilt põgenenud. Mitte et ta oleks olnud eriliselt julge mees. Juhtumisi oli lihtsalt niimoodi läinud, et siiamaani polnud keegi teda ähvardanud, jälitanud ega taga ajanud. Isegi tänaval hulkuvad irevil hammastega hundikoerad, kes olid tigeda lõrinaga tema poole sööstnud, taltusid korrapealt, kui märkasid, et poiss ei plaganud paaniliselt minema, vaid tardus paigale ründajat ootama. Tema väärikus pani penid ebamugavalt kohmetuma ja – mis peaasi – nende lõuad kinni. Nüüd siis lõpuks põgenes ka tema, uriinihaisune reservohvitser.
5