Autoriõigus: Lea Kr einin ja Petrone Print OÜ, 2025
Toimet aja: Triinu-Mari Sander
Kuju ndaja: Heiko Unt
Kaa rd i k uju ndaja: Kudrun Vungi
Kü ljendaja: Aive Maasalu
Trü kk: Gr eif OÜ
ISBN 978-9916-82-170-1 (trü k is)
ISBN 978-9916-82-171-8 (epub)
www.petronepri nt.ee
osa. Budast
Mida Ba laton i äärest veel leiab
Prov i nts ja ra hv usvähemused
Muusi ka ja tants
Eger
Ida poole
Lõu na-Unga ri va hemereli ne meeleolu
Ko erad
Doonau-tagu ne Lää ne-Unga ri
4. osa. (Kuri)kuulus Unga ri bürok raatia ja eti kett
Iga a lgus on raske
Väi ke Já nos ja Suur Pu na mütsi ke n i ng eti kett
Pada sõimab katelt. Eesti, Unga ri ja Euroopa Liit
Järelsõna
Elu on suur seiklus. Sageli võrreldakse seda lillega. Mulle tundub, et rohkem ja paremaid võimalusi annaks elu võrdlemine
paprikaga – on see ju kibevürtsikas või magus, krõmpsuvmahlane või sitke ja kuivavõitu, vahel ehk ka mädanenud.
Ungarit tuntakse paprikamaana. Ja kuigi see taim jõudis madjarite juurde alles mõnisada aastat tagasi Hispaaniast (seda hüütigi alguses Hispaania pipraks), on tal praegu-
seks ungari toidukultuuris väga oluline koht. Ja mitte ainult
toidukultuuris. Just paprikast avastas nobelist Albert Szent-
Györgyi omal ajal väärtusliku C-vitamiini, mis päästis sadu
tuhandeid skorbuudist ja vitamiinipuudusest. Paprikaid on
erinevaid – väiksemaid vängemaid-vürtsikamaid ja suu-
remaid mahedama maitsega. Nii leiab igaüks just omale
meelepärase. Maavitsaliste sugukonda kuuluvad koos paprikaga ka eestlasele kodune ja armas kartul, tomat ja mitu
vähem või rohkem tuntud mürgitaime, näiteks karumustikas, ogaõun ja tubakas.
Varem ma paprikat ei söönud. Olin eelmise aastatuhande
lõpus just Ungarisse vahetustudengiks sõitnud, kui avasta-
sin paprika võlud. Turult sai osta avamaal kasvatatud, let-
šoks ja hautisteks sobivaid saledaid kahvatukollaseid kaunu
imeodavalt, vähe toekamad neljakandilised punased ja
kollased viljad, mida on ka meil poodides saada, maksid
pisut rohkem. Olin tollal vaene üliõpilane. Odava saia ja
paari paprikakauna jaoks polnud aga palju vaja.
Kui viis aastat hiljem perega Ungarisse kolisime, krõmp-
sutasime neid mahlaseid vilju kilode viisi, panime võileivale
ja salatitesse. Paprikast midagi keetma hakata tundus vita-
miinide raiskamisena. Seda enam, et alguses oli meil raske
harjuda ungari toitude super-ülehautatud väljanägemise
ja tummise maitsega. Mõnel puhul oli keeruline tuvastada,
kas tundidepikkuse sihikindla hautamisprotsessi käigus
pehmeks mooritu eelmises elus ujus, lendas, ruigas, määgis,
kasvas hoopis põllul või metsas. Mäletan üht tulist vaidlust
restoranis selle üle, kas taldrikul on seened, sea- või kana-
liha või hoopis kala. Maitsest aru ei saanudki, tuli kelnerilt
uurida. Sest kõigel oli küljes hautatud paprika mekk.
Minu elu Ungaris võib samuti paljuski võrrelda paprikaga – arvad, et saad magusa ja mahlase suutäie, aga võtab
hoopis silmist vee välja. Või saad loodetud terava maitseela-
muse asemel midagi magedat. Välismaale kolides tuleb olla valmis, et sealne elu ei vasta alati lootustele, aga kui
(maitse)meele avatuna hoiad, siis kahetsema ei pea. Lõpuks
jäävad domineerima ikkagi need magusad ja mahlased ela-
mused. Just nii võtangi kokku oma Ungaris veedetud aja.
Olen ülimalt tänulik, et elu on viinud mind kokku Ungari
ja ungarlastega. Armastan seda maad ja rahvast, seega
tunnen poolehoidu ka siis, kui kõik ei lähe nii, nagu võiks
või peaks. Hoolimata viimaste aastate poliitilistest fopaa-
dest ja Ungari rahvusvahelise maine halvenemisest olen
sügaval südames edasi (liba)ungarlane. Mul on seal sõbrad,
tugev side nendega seob mind Ungariga. Igatsen ka Karpaa-
tide basseini südasuvise kuumuse ning loomulikult krõmpsuvate mahlaste paprikakaunade ja kosutava veinilonksu järele. Pärast viit aastat tööd ja elu Budapestis viisid või-
malused mind edasi teistele radadele, aga Ungarisse olen
alati rõõmuga tagasi pöördunud. Seda juhtub tavaliselt paar
korda aastas. Nendes käikudes pole nostalgiat, pigem suur
äratundmisrõõm, et minus on ikka veel päris palju madjarit.
Ka paprikaga on sama lugu. Seda ei pea ju iga päev sööma,
et osata hinnata selle kasulikkust ja maitset.
Sageli küsitakse, kust minu Ungari-huvi alguse sai. Mäletan,
et nõukogude lapsepõlves jahtisime koos tädipojaga ajaleheputkadest Ungari spordiajakirja Képes Sport, sest selles olid ägedad posterid kuulsatest sportlastest. Vahtisime kvaliteet-
seid värvipilte jalgpalluritest, aga tekstist muidugi aru ei
saanud. Ungari keel tundus kummaline, samas ahvatlevalt
salapärane.
Mällu on sööbinud ka üks teismeeas telekast nähtud film,
mis rääkis kolmelapselisest Budapesti perekonnast. Mäletan
sealt üksikasjalikult Budapesti üürimaja ringrõdusid, laps-
näitlejate triibulisi spordisärke (ihaldasin tollal ka endale
sellist) ning justkui võlusõnana jäi meelde tundmatu ja
eksootilise kõlaga hödjölörök. Kordasin seda omaette nagu
võlusõna, et see ei ununeks. Hödjölörök ja simsalabim!
Abrakadabra! Mida see sõna küll tähendada võiks?
Kui selgus, et Tartu ülikoolis on võimalik õppida ungari
keelt, ei kahelnud ma hetkegi. Ülikooli lõpetasingi Eesti esi-
mese diplomeeritud hungaroloogina. Sain ka infot, et seda
salapärast sõna tuleks ungaripäraselt kirjutada högyölörök.
Aga tähendust mul ei õnnestunudki teada saada, sest selgus, et sellist sõna ungari keeles pole.
Tühja see võlusõna! Ülikoolipõlves võlus mind hoopis selle rahva vabadusiha ja võitlusvaim – Ungari ajaloos on olnud arvukalt revolutsioone ja ülestõuse võõrvõimu vastu. Olin madjarite tulisuse, uhkuse ja vabadusjanu suur fänn. Aastakümnetega olen samas hakanud üha rohkem nägema keevalisuse kitsaskohti ja väärtustama eestlaslikku talupojatarkust, alalhoidlikkust ja pikameelsust. Aga ungari hing vaimustab mind siiani.
Hakkasin Ungaris käima ja armusin sellesse maasse
juba üliõpilasena – sinna jäid stipendium Debreceni suve-
ülikoolis, Budapesti teadusülikooli vahetussemester ja mitu
akadeemilist õppereisi. 2000.–2005. aastal elasin madjarite
kaunis pealinnas kogu perega ning töötasin samas ülikoo-
lis, kus kunagi õppisin, õpetades eesti keelt ja kultuuri. Sel
ajal tegin ära ka ametliku giidieksami ja olen nüüd litsent-
seeritud Ungari giid. Seejärel sattusin sinna kümneid kordi
tagasi juba turismirühmadega. Viimasel paaril aastal olen
tõlkinud ungari ilukirjandust ja külastanud tõlkemaja
Balatoni ääres.
Selles raamatus jutustan oma Ungarist ja mulle kallitest
ungarlastest. Enne aga tahaksin tänada armsaid tütreid
Helmit ja Hallikit ning kõiki kalleid sõpru, kellega Ungari
mind seob, eriti aga Siiri Erm-Nairismäge, Helen Pärki ja
Jüri Rootsi, kes selle raamatu valmimisel hea nõuga abiks
olid.
Head lugemist!
Tallinn, talv 2024–2025