See tundus poisi suhtes kuidagi alatu. See ülikond seal matustel. Komplektis breketitega, teismeea ülima ebamugavusega.
Säärastel hetkedel võib omaenda sundimatut seltskondlikkust peaaegu kahetsema hakata. Nii on tal olemas hea ettekääne või igal juhul inimene, kelle poole kohustuslike käepigistuste vahel anuvaid pilke heita. Kaitsku teda Jumal. Peaaegu kakskümmend kolm täis: Ivan Julm. Raske uskudagi, et tal ülikond seljas oli. Leidis järsku mõnest väikesest rõskuse järele haisevast kohaliku hospiitsi kaltsukast, maksis sulas, sõidutas kilekotti käkra topitult rattaga koju. Jah, see tunduks tegelikult loogiline, tooks selle ülikonna oma hiilgavas inetuses ja noorema venna, kümme aastat noorema venna isiksuse ühele joonele. Omamoodi stiilnegi. Teatav bravuurikus materiaalse maailma täielikust ignoreerimisest. Intellekt ja ilu, ütles keegi tädi kord. Nende mõlema kohta. Või mõtles ta Ivani intellekti ja Peteri ilu. Aitäh vist. Ta ületab nüüd Watling Streeti, sihiks korter, mis pole korter, maja, mis pole maja, üksteist päeva pärast matuseid või juba kaksteist, tagasi linnas. Tööl tagasi, hambad ristis. Või vähemalt jälle tagasiteel Naomi juurde. Ja mis Naomil seljas on, kui ta ukse avab. Maja ette jõudes libistab ta telefoni taskust pihku, ekraani jahe taktiilsus, kui see tippimisel tema sõrme all helendama lööb. Õues. Õhtud on nüüd lühemad ja Naomi käib ilmselt jälle loengutes. Vastust ei tule, kuid Naomi näeb sõnumit, ja seejärel etteaimatav jada, nii tuttavad ja nüüdseks kaudselt erutavad järjestikused helid, kui Naomi välisukse taga vanast keldritrepist üles eeskotta tuleb. Klassikaline tingimine:
kuidas küll selle taipamine nii kaua aega võttis? Kaine mõistus. Mitte see. Igapäevane kogemus. Mälu ja tunde suhe. Avanev uks.
Tere, Peter, ütleb Naomi.
Naba paljastav kašmiirtopp, peenike kuldkett. Ja pahkluu kohal kitsenevad mustad dressipüksid. Ei mingit kummi, seda Naomi vihkab. Paljad jalad.
Tohib sisse tulla? küsib ta.
Trepist alla ja kedagi teist nägemata Naomi tuppa. Seinal hõõgub kahvatute nõelaaukudena valguskett. Ta võtab kingad jalast, jätab ukse kõrvale. Üles tegemata madratsil hargitab sülearvuti. Parfüümi, higi ja kanepi hõng. Kus õhk on täis me kirgi ja sundmõtteid. Kardinad ees nagu ikka.
Kus sa olid? küsib Naomi.
Jajah. Paraku tuli üks asi vahele.
Naomi vaatab talle otsa ja siis ei vaata, mühatab. Hilissuvine puhkusereis, jah? küsib tüdruk.
Naomi, kullake, ütleb ta sõbraliku häälega. Mu isa suri ära.
Rabatud Naomi pöördub talle otsa vaatama, öeldes: Su ... Vakatab siis. Issand, lisab ta. Oh jumal, persse küll. Peter, mul on nii kahju.
Tohib, ma istun maha?
Nad istuvad üheskoos madratsile.
Issand, ütleb Naomi. Seejärel: On sul kõik okei?
Vist jah.
Naomi vaatab oma madratsil ristatud jalgade taldu. Määrdunud mustusest, mis kunagi ei tundu otseselt räpane. Tahad sa sellest rääkida? küsib ta.
Ei ütleks.
Kuidas su vennal läheb?
Ivanil, ütleb ta. Tead sa, et ta on umbes sinuvanune?
Sa ütlesid jah. Sa ütlesid, et tahad meid tuttavaks teha. On tal kõik okei?
Armastusega naeratab Peter, vastupandamatult, ja vältimaks olukorda, et ta naeratab vastupandamatu armastusega
Naomile enesele, naeratab ta otsekui humoorikalt omaenda väljasirutatud randme siseküljele. Aa, temal läheb ... mul tegelikult pole aimugi, kuidas tal läheb. Mida ma sulle temast rääkinud olen?
Ma ei tea, sa ütlesid, et ta on isevärki või nii.
Jajah, ta on täielik friik. Pole üldse sinu maitse. Mulle tundub, et ta on kuidagi autistlik, mis sest, et nii vist ei tohi enam öelda.
Tohib küll, kui ta päriselt on.
No mitte diagnoosi mõttes või nii. Aga ta on malegeenius, nii et. Peter heidab nüüd voodis selili ja vaatab lakke. Tohib ikka või? lisab ta. Ma pean natukese aja pärast ühte teise kohta minema.
Naomi suu vastab väljaspool tema vaatevälja: Vabalt. Paus. Ta näperdab Naomi dressipükste siseõmblust. Tüdruk lamab tema kõrval, soe, hingeõhk soe, kohvilõhn ja veel midagi. Rinnad soojad väikese kašmiirtopi all. Mille ta Naomile ostis, või samasuguse, ainult teist värvi. „Pariisi hall”. Laseb Peteril sõrmeotstega oma niisket kaenlaalust puudutada. Kriidine deodorandilõhn vaid maskeerib soolast higilõhna selle all. Raseerib end haruharva kusagilt mujalt kui säärtelt. Ükskord ütles Peter Naomile, et tema ajal käisid tudengineiud bikiinipiirkonda vahatamas. Naomi naeris selle peale. Küsis, kas Peter üritab teda põdema panna või. Üldsegi mitte, ütles Peter. Lihtsalt huvitav areng seksuaalkultuuris. Naomi naerab kogu aeg. Kelti tiigri õitseaeg pidi sul küll metsik olema. Aga jah, sulle ju meeldib. Ja see on tõsi, meeldib küll. Naomi hoolimatuses on midagi sensuaalset. Külmad jalad. Tallad alati tumedad, kõnnib siin urkas savu tõmmates ja kõlari peale pandud telefoniga rääkides poolpaljalt ringi. Nüüd pomiseb Naomi tasa: mul on nii kahju. Peteri sõrmed kašmiiri all. Silmad sulguvad. Kõik on väga rauge ja unenäosarnane. Käte all Naomi ihu, mida ta ei näe, pehme ja udejas, peaaegu sametine. Ta küsib, mida Naomi tema äraolekul tegi. Vastust ei tule. Tema silmad avanevad uuesti ja leiavad eest Naomi pilgu.
Tead, ütleb tüdruk. Siuke nõme lugu. Aga paar nädalat tagasi tuli mingi värk ette. No ma pidin ülikooli jaoks mõned õpikud ostma. Nii et mul oli raha vaja. Tühiasi.
Peter noogutab aeglaselt pead. Aa, ütleb ta. Okei. Ma oleksin võinud sind välja aidata, kui ma oleksin teadnud.
Nojah, ütleb Naomi. Aga sa ju ei vastanud mu sõnumitele.
Tõmbab suu valuliseks naeratuseks kipra. Vabandust, lisab ta. Ma mõistagi ei teadnud su isast.
Ära muretse, ütleb Peter. Ma ei teadnud, et sul on raha vaja. Mõistagi.
Nad vaatavad veel viivu teineteisele otsa, piinlikkust tundes, ärritunult, süüdlaslikult. Seejärel keerab Naomi end selili. Sellest pole midagi, ütleb ta. Ma ei pidanud midagi tegemagi, need olid vanad pildid. Tundes, et keha on väsinud ja raske, suleb Peter silmad. Arvatavasti mõni selline tüüp, kes Naomi kõiki postitusi kommenteerib. Kinnikaetud silmadega ahvi emotikon. Või mõni abielumees, kellel on krediitkaart, millest tema naine ei tea.
See su isa värk on ikka täitsa perses, ütleb Naomi. Millal matused olid?
Eelmisel nädalal. Kaks nädalat tagasi. Kas kõik su sõbrad olid kohal?
Peter vaikib viivuks. Mitte kõik, ütleb ta. Teise pausi järel: Sylvia. Ja veel mõned.
Ju sa ei tahtnud mind sinna.
Ta pöördub Naomi profiilis nägu vaatama. Täidlased huuled paokil, põsesarnal näputäis tedretähne. Kõrvas helkimas hõbeneet. Nooruse ja ilu kehastus. Ei tea, kui palju see mees talle maksis. Jah, ütleb Peter. Vist küll.
Naomi muigab tema poole vaatamata. Mis ma sinu arvates teinud oleks? küsib ta. Üritanud preestrit ära võrgutada või? Ma muuseas olen matustel käinud.
Ma lihtsalt arvasin, et minult hakatakse küsima, kes sa oled, ütleb Peter. Ja mis ma siis oleksin öelnud, et me oleme sõbrad või?
Miks mitte?
Kes mind usuks.
Ei noh, suur tänu, ütleb Naomi. Ma ei näe piisavalt peen välja, et su sõber olla?
Sa ei näe piisavalt vana välja.
Nüüd juba keeleots muigvel huulte vahel. Segane oled, tead ikka või, ütleb Naomi.
Ma tean, aga sina oled ka.
Naomi ringutab mõtlikult ning toetab siis kukla kätele. Sul on oma tüdruk või? küsib ta.
Peter ei ütle viivuks midagi. Sest Naomil paistab nagunii suva olevat ja miks ei peakski olema. Kaalub lauset: Kunagi oli. Ja nüüd võiks olla paras aeg seda Naomile rääkida, eks ole. Matustest ja pärastisest. Mitte et midagi juhtunud oleks. Lihtsalt see tunne, mälestus tundest, mis tegelikult polnud mitte midagi. Tabas end autos lollakalt mõmisemas: Ära jäta mind palun Ivaniga üksi. Sellepärast Sylvia jäigi sinna. Ainus põhjus. Tuksles üleval oma vanas lapsepõlvetoas Sylvia kõrval nagu pubekas. Õnneks oli liiga pime, et Sylviale otsa vaadata. Sylvia magas tema kõrval, muud midagi. Pole kõneväärtki. Hommikul oli Sylvia enne teda jalul. Rääkis all köögis tasakesi Ivaniga; ta kuulis neid trepimademelt. Mida neil teineteisele öelda oli? Kena väike tugipunktike ratsule seal d5 peal? Sylvia võiks seda vabalt öelda. Et poisile meeltmööda olla. Unusta ära.
Kui mul oleks, ütleb ta, miks ma siis sinu juures käin?
Naomi keerab end tema poole ja puudutab sõrmeotsaga oma peenikest kullast kaelaketti. Sest sa oled segane, mäletad? ütleb ta.
Jah, Peter mäletab, ja puudutab selle mälestuse peale Naomi väikest nägu, nii et peopesa peatub tüdruku lõual. Kas Naomi naerab ka tema üle. Jah, muidugi, aga kas ainult. Suvel Naomi sünnipäeval, kui ta tõi šampanjat ja tüdruk jõi oma värvitud huultega otse pudelist. Köögis ütles Naomi sõbranna Janine: muuseas, sa vist meeldid talle, Peter. Teistest erinev, selge see. Nagu see sportlik huvi, mis talle Naomiga tutvudes meeldis. Baaris, seljas tilluke hõbedane kleit, juuksed peaaegu vööni, ninaneet lampide all punakalt helkimas. Naomi sõbrad näitasid
talle seda veebikülge, ettekäändeks küsimus, kas see on ikka seaduslik. Minge persse, ütles Naomi. Ärge rääkige talle sellest. Seejärel viskas Peteri poole pilgu: loomalik taibukus. Ainult nende kahe vahel, Peter teadis küll. Teistest erinev. Mehed, kes saadavad Naomile veebis hullumeelseid seksuaalvägivalla ähvardusi, loll lits, ma tapan su ära, ma lõikan sul kõri läbi. Naomi naerab oma postkasti skrollides. Täitsa lõpp kui piinlik, kujuta ette. Naomi ei lasku nii madalale, et kardaks. Kui see juhtuks, siis ta sureks naerdes, usub Peter. Nõme, et ta tüdruku sõnumitele ei vastanud. Mõned olid ju väga toredad. Oma süü. Huvitav, kui hädasti Naomil raha vaja on, ja siis tunneb Peter ... mida? Häbi vist või. Nagu ikka. Naomi heidab kõhuli, pea käte vahel. Tuttav koreograafia, mida on harjutatud üheskoos ja teistega, mõlemat moodi. Mis huuli suudelnud mu huuled. Kedagi teist pole, võiks Peter öelda. Keegi on, aga pole. Palun vabandust. Ma armastan sind. Teda. Mõlemat. Ära muretse. Ära ütle. Jessas, ei. Jeesus käsib meil kõigil üksteist armastada. /
Kell on juba üheksa, kui ta lahkub. Neli minutit läbi. Väikse laksu all kah, sest nad suitsetasid pärast kahekesi. Tipib valgesse kasti: Hilinen u 20 min, vabandust. Valgustatud ekraani ümber koguneb jahe pimedus. Puud lehvitavad pea kohal vaikselt oksi, tramm kihutab mööda, näod akendel. Telefon lukku ja taskusse. Õhtune James’s Street. Nüüd tuleb kiiresti kõndida, et püüda aega tasa teha. Kuid kas pole mitte lust jalutada kargel septembriõhtul Dublinis pika sundimatu sammuga mööda vaikset tänavat. Mees oma parimates aastates. Tal on nüüd kohustus sääraseid põgusaid rõõme nautida. Võib ju iga kell surra. Iga päev juhtub kellegagi nii. Ja see mees polnud üldse vana, nagu kõik korrutasid, ainult kuuskümmend viis. Peter on ise juba poole peal, kolmkümmend kaks ja pool. Selle rehkenduse järgi juba keskealine. Jube, kui kähku see kõik koost pudeneb. Ei, ütleb ta, mu isa pole kahjuks enam meiega. Inimesed
muidugi kurvastavad, aga rabatud nad pole. Ivaniga on teine lugu. Tema puhul on tegu peaaegu orvuga, arvestades, kui vähe ema tema tegelnud on. Jumal teab, miks nad üldse lapsi said. Matustel pomises ema Peterile: Milline ta välja näeb. Ja kuigi Ivan nägi tõesti jabur välja ja kuigi Peter oli alles paar sekundit varem mõelnud, kui jabur Ivan välja näeb, vastas ta: Küllap oli tal sel nädalal muudki mõelda. Christine heitis talle pilgu. Maitsekas kostüüm, tumesinine meriino. Sinu välimusel pole küll midagi viga, ütles Christine. Emaga oli alati sama lugu. Peter vältis Christine’i pilku ja jälgis, kuidas Ivan haledalt üksi võileivalaua ääres passis. Jah, vastas ta. Aitäh. Nüüd vanast pangast mööda Thomas Streeti poole ja Sylvia vastus lööb tema taskus puusa vastas vibreerima. Mnjah, tal oli kunagi Sylvia sõnumite jaoks eraldi helin. Vanasti. Dublin vanal hallil ajal jne. Ei mäletagi enam, kuidas see kõlas. Mis firma telefon või mis mudel, kui raske see pihus oli. Kindlasti nüüdseks unustatud, tootmisest maas. Kui saaks ainult korra seda häält kuulda, mõtleb ta. Tunda, et tema elu on kusagil säilinud ja mitte unustatud, endiselt tema ümber kogunenud, kaitsvalt ihu ligi topitud. Varahommikused bussisõidud kolledžite vahel. Finaaliks valmistumine tagakoridoris, publik oma istmetel ootamas. Rekordi purustajad. Põlatud olid muidugi nad mõlemad. Armunud teineteisesse ja iseendasse. Telefoni ekraanil nüüd: Pole midagi. Söönud oled? Mõistlik naine. Kindlasti jalas asjalikud toeka tallaga kingad ja seljas soe tviidmantel. Ei. Lihtsalt hoolitseb Peteri eest. Kakskümmend minutit hilinemist ja Sylvia tahab teada, kas Peter on õhtust söönud. Kakskümmend viis minutit. Ja ta pole leebelt öeldes rumal. Peterile tundub vahel, et isiklike kannatuste iseloom ja ulatus on vabastanud Sylvia tüütute tühiasjade pärast närvi minekust. Pooletunnine hilinemine, ja mis siis. Kui pendeldad üle nädala haigla vahet, nõel käsivarres, ei lähe selline asi arvatavasti korda. Kuuled, kuidas arstid kardina taga räägivad. Naispatsient, kolmekümne kahe aastane. Haigusloos traumajärgsed kroonilised ravile allumatud valud. Liiklusõnnetus. Ei, lapsi pole, elab üksi. Vaid mõni hing
jäi mäletama. Peter ise pigem sureks, kui niimoodi edasi elaks. Siuh-säuh, ja kogu moos. Sylvia kindlasti teab, et teised niimoodi mõtlevad. Teab ehk, et ka Peter mõtleb nii. Aga inimene pidavat kohanema. Vana naudinguterikas elu on läbi ega naase enam eales: lepi sellega või siis peta end, lõpuks pole mingit vahet. Elutahe on palju-palju tugevam, kui keegi ette kujutab. See, mis juhtus, oligi omamoodi surm. Omamoodi surm, mille elad üle viisakusest, lugupidamisest teiste vastu, isetust armastusest. Ka Kristus elas oma surma üle. Ja oli väärikas ja üllas.
Nüüd kunstikoolist mööda, teksatagide, kummikute, lõhkiste sukkadega õpilased sagivad ringi. Vormitud ja kahvatud teismelisenäod hõljuvad tänavalaterna all. Elu välisuksel. Ta teab, et nad vaatavad. Intellekt ja ilu. Lõbustatult möödub ta neist. Üks pea pöördub järele vaatama. Mis seal ikka, tubli tüdruk, kuniks elu. Peteri elupäevadest võib pool juba möödas olla. Lubab endale muigvel üleõlapilgu. Tüdruk pole isegi ilus, aga miks ka mitte, ja temagi muigab, ühe suunurgaga. Vähemalt pool tundi hiljaks jäänud. Naomi oleks endast väljas. Issand, kui jälgid need mehed on. Tüdruk nägi välja umbes kuusteist. Ah soo, ja nüüd on naeratamine ka juba seadusevastane? Lastele naeratamine. Tegelikult naeratab ta lastele küll. Ka vanainimestele. Talle meeldib maailmale lahket meelelaadi edastada. Naeratab vahel isegi teistele meestele. Teisiti. Ei naerata sa midagi. Naeratab küll, kui põhjust on. Kuuleb eksikombel, et nad teda kõnetavad, või astub neile kogemata ette, sellistes olukordades. Naeratab jah. Oma rivaalidele ja vaenlastele. Sa vihkad mehi rohkem kui mina, ütleb Naomi. Mõistagi tõsi, sest Naomi magab nendega vabatahtlikult. Peter magab ainult selliste inimestega, kes talle meeldivad. Enamik naisi on lõppude lõpuks väga meeldivad isikud. Mehed, nagu kõik teavad, on jälgid. Mitte kõik: tema isa polnud, mitte selles mõttes. Ja Ivan? Teistsugune. Vanasti tundus Peterile, et Ivan on selline sootu olend, kellest kirjutatakse. Nagu mingi purgis hulpiv amööbjas plönn. Aga siis kutsus Peter ühe teatud sõbratari koju õhtust sööma ja nägi, kuidas Ivan teda jõllitab. Kuule, su vend
on natuke imelik, jah? Jaa, vabandust. Sa vist meeldisid talle. Hiljem läks Ivan muidugi ülikooli, sõbrunes tüdrukutega. Aga teisalt on tema sõpruskonna tüdrukud ... Ah, vahet pole. Ei, räägi-räägi. Mis nad on? Inetud? Ei, täiesti normaalse välimusega. Mõni on näo sümmeetria koha pealt päris kena. Lihtsalt maitsetu. Naomi naeraks end ribadeks. Ja tagatipuks veel snoob kah. Aga on see ikka snooblus? Mitte raha suhtes, see ei puutu üldse asjasse. Mustad pahkluust kitsenevad dressipüksid, ilma kummita, seda Naomi vihkab. Ja vihkab kõike põlvini ulatuvat. Terav silm. Ivani sõpruskonna tüdrukud ei ole inetud, kaugel sellest, aga riietusstiil. Kuritegelik. Ja väljendusviis, žestid. Võib-olla on see mingi kõrgema tasandi snooblus. Üliintelligentsed noored naised muidugi. Matemaatikud ja maletajad. Peteri vastu ei tundnud ükski neist vähimatki huvi ja tunne oli vastastikune. Mõni neist, kui mõtlema hakata, oli arvatavasti tema venda armunud. Naeratab endamisi selle mõtte peale. Seegi tunne ei paistnud eales vastastikune olevat, aga mida tema ka teab. Kuid kaunist Giuliat vaatamas tabas ta Ivani tookord küll. Roheline siidpluus, kolm ülemist nööpi avatud. Pärlmutter. Valged naervad hambad, vali eluterve Vana-Rooma naer. Nüüd mööda Christ Churchi katedraalist, mis on õhtul tuledesäras, kiviseinad hallikaskollaseks pleekinud. Saadab Sylviale sõnumi: Peaaegu kohal. Söönud pole, aga sina? Jah, aga tema. Sylvia. Täiesti arusaamatu. Tegelikult mitte eriti ilus, pole kunagi olnud. Teiste ilu tundub tema kõrval ülemäärane. Väike silmatorkamatu nägu. Riided muidugi on alati täppis. Peter saab sealt vahel ideid, mida võiks Naomile kinkida – kõrge kaelusega sviitrid, värvilised siidsallid, pahkluuni vihmamantel. Taipab alles hiljem, kui valed need välja näeksid: vanaprouaks riietunud kena plika. Ajast-arust, ülikombekas. Sylvia pole seda iial olnud. Ta käis kevadel ühes Sylvia loengus. Sale naine auditooriumi ees rääkis kaheksateistkümnenda sajandi proosavormidest. Iga silmapaar temale naelutatud. Hääl väga selge ja vaikne. Kontraalt. Muidu hiirvaikus. Kui Sylvia lõpetas, hakkasid kõik plaksutama, kõik kakssada, enamgi, ja ta naeratas ja noogutas,
ju on harjunud. Puhas karisma. Peter tahtnuks öelda: Ma tunnen teda. Mu endine kallim. Nii piinlik, kujuta ette. Arvad, et ta räägib lembekirjanduse teemal huvitavalt, proovi ta voodisse saada. Kuigi nüüd enam ei saa. Sylvia ei saa. Liiga valus. Jälle värin. Sylvia leidis laua ühes Temple Bari Itaalia restoranis, nööpnõel kaardil paigas, mida Peter arvab? Kirjutab vastu: 5 min pärast näeme. Õhtune Lord Edward Street, tee viib kolledži värava poole. Vanade armulugude, purjuspäiste pilgarite sündmuskoht. Kuidas kell neli öösel sai Mercantile’i ees oksendatud, pea seda meeles. Stipendiumiöö. Noorus. Segab mälestusi ja ihasid. Pimedad meenunud rajad. Noorpõlve surnuaed. /
Nad räägivad arvet oodates edasi, Peter sööb hajameelselt viimast tükki pehmest õlisest focaccia’st. Ei saanud enne arugi, kui näljane ta on. Ja siis: rasked eesriided, jäävesi, küünlavalgus, kõik niivõrd söögiisu soodustavad. Vat jälle: tingimine. Teisel pool lauda joob Sylvia vett. Kerge lihaste liikumine valges kurgualuses neelamise ajal, ja siis, klaasi lauale tagasi asetades: Mida sa koeraga teha kavatsed?
Oh issand, ütleb Peter. Ma ei tea. Christine hoolitseb tema eest kuni ... ma ei mäletagi, kui kaua. Järgmise reedeni ütles vist?
Või esmaspäevani. Me peame midagi välja mõtlema.
Kelner naaseb arvega ja Peter võtab rahataskust pangakaardi, ei-ei, tema maksab, ja vajutab oma PIN-koodi. Nüüd, pärast sööki, tunneb ta end paremini, pingevabamalt. Taipab lõpuks, kui väsinud ta on. Sylvia kohalolu mõju: rahustab närve. Teisigi tundeid märkab Peter, kui nad ootavad restorani hämaras soojuses, et mees neile mantlid tooks. Kunagi sai usutud, et elu peab millenigi viima, et kõik lahendamata konfliktid ja küsimused viivad mingi suure kulminatsioonini. Säärased kummalisel kombel vähe uuritud uskumused hoidsid tema elu, tema isiksust püsti. Ebaratsionaalne kiindumus tähendusrikkusesse. Selles mõttes on kõik ju väga hästi, tekib põhiseaduspärasuse
küsimus ja nii edasi. Ei saaks hommikul töölegi minna, kui ta ei usuks, et miski tähendab midagi ja see omakorda midagi muud. Aga kuhu see kõik välja viib. Lõputu lõpuni. Peter vaatab pealt, kuidas mees Sylviale mantli selga aitab. Nüüd juba rahulikum. Vaiksematele tunnetele häälestunud. Mis tingimustel on elu talutav? Sylvia peaks teadma. Küsi. Ära küsi.
Õues on sadanud ning tänavad on märjad ja peegeldavad tükati laubalampide, valgusfooride, poeakende hajusat valgust. Vastasmaja seina ääres vedelevad ja lagunevad tühjad pitsakarbid. Las ma saadan su koju. Sylvia seob rätikut sõlme. Tänan. Ta haarab Peteri käsivarre. Elegantne väike käsi on peaaegu kaalutu. Sõrmed Peteri varrukakurdudes. Said sa ennist Naomiga kokku? Kuidas tal läheb? Hästi. Jajah. Tee viib jälle Dame Streeti poole. Ta meeldib sulle. Meeldib jah. Ta on Naomisse kiindunud, väga, vägagi. Ta peaaegu tahab ja samal ajal ei taha rääkida Sylviale, mis juhtus, et Naomi oli jne. Veebikülg jne. Misjaoks? Näitamaks, et sellest pole midagi: Naomi, teised, Peter ise, muretsemiseks pole mingit põhjust. Ah neid tänapäeva suhteid. Või vastupidi, et veidi kaastunnet välja manguda. Seksuaalne alandus, ehk mõjub natuke erutavalt. Sylvia küsib nüüd uuesti Naomi üüriolukorra kohta. Hoone omanikud kindlustasid endale enne pandeemiat kohtumääruse, mis käskis eelmisel üürnike salgakesel elamispind vabastada. Mida nad juhtumisi ongi teinud, neist pole seal enam ühtki. Praeguse seltskonna kohta ei saa see õiguslikult kehtida, Sylvia on samal arvamusel, aga samas. Mis saaks neid takistada. Selline võimalus on alati. Garda’d viskavad dokumentidele üheainsa pilgu peale, õige aadress, ja lähebki lahti. Ei taha mõeldagi. Aga kui minna seda teed, et hakata tõestama kohtumääruse kehtetust, advokaadi kirjad jne, siis on neil veelgi rohkem põhjust uus määrus hankida: siis on täiega perses. Sest praegused üürilised on, ja keegi ei väida vastupidist, tegelikult ebaseaduslikud. Parem vait püsida ja loota, et omanikud unustavad selle asja ära. Kui palju kinnisvara neil üldse tühjalt vedeleb, ei jõua kindlasti kokku lugedagi, vereimejad parasiidid. Tema ja Sylvia on sellest korduvalt rääkinud,
ja nagu ikka on nad ka seekord ad idem. Nagunii oleksid, puht ideoloogilisest vaatenurgast, mõlemad ühe ja sama üürnike liidu liikmed, liikmemaks kenasti makstud, ja Sylvia on õigupoolest ühe töörühma juht. Tõsiasi, et Peteril on kaheksa kuud olnud seksuaal- ja väikest viisi ka finantssuhe ühega neist, kes selles konkreetses ebaseaduslikus eluruumide kasutamises osaleb, on õigusfilosoofilisest, ühiskondlik-poliitilisest vaatevinklist tühiasi. Isale näiteks ei rääkinud ta Naomist ka pärimise peale. Ei, praegu pole kedagi, ütles ta. Ettekujutus isa ja Naomi kohtumisest: liiga hirmus. Ei. Oleks ju võinud isale öelda, et tal on keegi: ei midagi tõsist, lihtsalt üks tüdruk, kellega ta vahel kohtub. Mis vahet seal oleks olnud? Mitte vähimatki. Miks siis sellest üldse mõelda? Milleks see kahetsus, ja kelle pärast? Isa, enda? Mõttetu. See mõtegi ajab masendusse. Ilmselt ongi tal üleüldine masendus. Mõtted hüplevad peaaegu kogu aeg kolinal ringi, ja kui vaikseks jääb, on kole õnnetu olemine. Võimalik, et psüühika pole korras. Pole ehk kunagi olnudki. Väike kaalutu käsi tema käsivarrel.
Ma tegelikult ei tundnudki teda, ütleb Peter. Vabandust. Lihtsalt mõtlen. Kurvaks teeb.
Sylvia heidab tema poole pilgu. Sellega on kõik öeldud. Olla Sylvia mõistvuse embuses. Ma saan aru, mida sa mõtled, ütleb Sylvia. Aga sa tundsid teda küll. Sylvia võtab kotist väikese kilesse mähitud ristkülikukujulise paki. Pabertaskurätikute pakk. Issand jumal, kas tema, Peter, nutab? George’s Streetil? Keegi võib näha. Ja küllap näebki. Kuidas läheb, Peter, endiselt advokatuuris, jah, nägin hiljuti su nime lehes, aus mäng. Ta võtab valge pabertaskurätikuruudu vaikse muigega vastu ja pühib nägu, öeldes vaid: Hm. Sylvia kõnnib tema kõrval sama kiirusega mis tema, alati. Ta armastas sind, ütleb Sylvia. Ta ei teadnud minust mitte kui midagi, Sylvia. Me olime teineteise suhtes allergilised. Meil polnud elu jooksul ainsatki tõelist vestlust. Voldib pabertaskurätiku kokku ja paneb taskusse. Ah, sa ületähtsustad vestlusi, ütleb Sylvia. Elu ei koosne ju ainult rääkimisest. Ta vaatab Sylviat, kui too oma käe tema käsivarrele
tagasi asetab. See on mõistatuslik märkus, mida see tähendab? Sylvia naerab. Nii on ta ilusam. Aga mida ta sellega silmas peab: elu ei koosne ainult rääkimisest? Võib-olla armastuse rangelt lihtsaid ja üksildasi teeneid. Nende koolivormide välja võtmine kuivatist kolmapäeva õhtuti, Ivani väike bordoopunane dress ning Peteri särk ja püksid, kuumad, elektrist särisevad. Ja hommikune piima soojendamine pliidil. Nüüd hingab ta Stephen Streetil Sylvia kõrval sisse heitgaasi ja pimeda ööõhu aroomi. Mis on omamoodi lohutav. Sylvia läheduse juures on kõik lohutav. Ja miks. Ta teab küll miks, eks ole, ei taha teada, kas teab või ei. Järelikult pikaajalise seltsimise trööstivus. See avab tema jaoks ruumi ja vaikuse, et tunda lõpuks ometi, kui väsinud ta on, kui masendunud. Oleks ehk targem olnud Naomi juurde jääda, end pilve võtta ja tema korterikaaslastega „Call of Dutyt” mängida, kuni lõpuks uni peale tuleb? Sel moel tröösti vastu võttes peab ta omaks võtma ka selle, et ta vajab seda. Kuna tema isa, kellega ta eales eriti lähedane polnud, suri kuuekümnendates eluaastates pärast viit aastat vähiravi. Võimalik sündmus, mida kunagi oli olnud oodata, kuid mis lükkus nii pikalt edasi, et Peteril tekkis tunne, et seda ei tulegi, kuni ikkagi tuli. Ta oli selleks oodatud sündmuseks millegipärast andestamatult vähe valmis. Oli millegipärast äkki selle pere pea, kes samal ajal oli lakanud eksisteerimast.
Nad mööduvad üheskoos Greenist, väravad on kinni, kolletuvad lehed. Täies sügisilus. Räägivad üliõpilastest. Sylvia loengutest. Seminaridest, mida Peter üüriraha teenimiseks annab. Ta pärib Sylvia sõbranna Emily järele ning Sylvia kannab muiates ette tavapärase loo, veelgi rohkem administratiivset tülinat töö juures ja pole suutnud uut allüürnikku leida. Emily, pisike hajameelne teadlane, kellel paistab alati nohu olevat, kes nuuskab alati taskurätikusse ja räägib Karl Marxist. Nende noorpõlve, ammuste vaidlusklubi päevade sõber, mitte et Emilyl eales oleks erilist edu olnud, ta kandus alati lootusetult teemast kõrvale ja ühtki vastasvõistkonna vastuväidet omaks ei võtnud. Viibis vanasti tihti nende pool, Peteri ja Sylvia pool, magas isegi
vahepeal nende diivanil, kui Peter, kui nad. Ööd, kui kõik kolm olid üleval ja jõid teed ja nägelesid tühiasjade pärast, hüsteeritsesid. Rahulik vaoshoitud sõber Sylvia, hädapätakas Emily. Elab Sylvia sõnul praegu Maxi pool, vana hea Max. Peter on temaga vahel Sylvia juures kohtunud. Debateerimises täiesti lootusetu. Liiga viisakas, mitte piisavalt halastamatu, mõistis alati mõlemat osapoolt. See-eest vaimukas. Nagu kõik Sylvia sõbrad. Kergelt peab Sylvia maailma süles hoidma, hellalt, kuid kergelt. Oma vennaga oled rääkinud või? küsib Sylvia. Mnjah, vastab Peter. Kuule, elu ei koosne ainult rääkimisest. Sylvia suskab teda küünarnukiga. Tegelikult on mõnus Sylviat nii enda ligi tunda. Ta on üksi, ütleb Sylvia. Kas me mitte kõik pole? Kuigi tuleb tunnistada, et Ivan paistab olevat rohkem üksi kui enamik teisi. Täpsemalt, peaaegu vaimus üksi, ja ehk ongi parem. Mida te seal tookord kahekesi rääkisite? küsib Peter. Aa, ütleb Sylvia. Ta rääkis mulle ... Sa mõtled hommikusöögi ajal? Ta rääkis mulle mingist malevõistlusest, mis tal ülejärgmisel nädalavahetusel Leitrimis on. Oled kursis? Ei. Mingi demonstratsioonesinemine, ja pärast ta korraldab õpitoa. Ta mõtles, et jätaks selle kõike arvesse võttes ära. Aga ta otsustas, et teeb selle ikkagi ära. Mööda hugenottide kalmistu väravast. Miks Ivan seda ära jätta tahtis? Sylvia vaatab talle otsa. Sest ... No tead küll. Sest tema isa suri just ära. Võpatab nüüd, kortsutab kulmu, liiga palav on, ja väsinud ka. Silt särgikrae all hõõrub kukalt. Baggot Street tuledesäras ja rahvast täis, liiga täis, tuled paistavad silma, kõike on liiga palju. Mis sa arvad, kas ta on endast väljas? küsib ta. Sylvia vaatab talle ikka veel otsa ja tema, idioot, üritab naeratada. Tähendab, muidugi on, lisab ta. Ma arvan, et ta on endast väljas, vastab Sylvia. Ma arvan, et ta tunneb end üksildasena. Jah. Nojah. Muidugi. Nad jõuavad aina lähemale Sylvia korterile, lõpp-punktile, ja kui üksildasena ta end veel siis võib tunda, või siis mitte. Jumal hoidku, miks siin äkki nii lärmakas on. Sylvia, ütleb ta. Ei, oota, kuni vaiksemaks jääb. Jah? Niigi kohe kohal ja uksel võib see loomulikum välja kukkuda. Nagu et väsisid äkki kõndimisest ära. Kas tohiks paluda ... ma ei tea.
Tohin ma sinu diivanil magada? Ma ei ... Ei-ei, issand, ära ütle: ma ei puutu sind. Kuss. Ma lihtsalt nagu ... Sylvia käsi õrnalt, hellalt tema käel ei liigu, tasa, tasa. Kogu vaikus ja tasasus on Sylvia halastusküllase puudutuse punkti kogunenud. Muidugi, ütleb Sylvia. Vabalt. Ära ütle. Ma olen temasse armunud. Oled sa jee. Usudki seda või? Kas elu on nendel tingimustel talutav. Ta ootab, kuni Sylvia ukse avab. Sylvia mõistab ja teab kõike. Oleks kena, kui sa ühendust võtaksid, ütleb Sylvia. Sa võiksid poisile sõnumi saata. Mis keeles. Avakäik e4. Jajah, vastab ta. Sul on õigus. Saab tehtud. Kindlasti.