Noormees, keda hüütakse rongaks
„Nii et selle rahaasja said sa siis lõpuks kuidagi joonde?” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks. Ta kõnemaneer on pisut uimane nagu alati. Just nagu oleks ta äsja ärganud sügavast unest ning rambed suulihased ei annaks veel hästi liikuma. Aga see on ainult väline maneer, tegelikult on ta iga viimse kui kehasopini virge. Nagu alati.
Noogutan.
„Kui palju?”
Kontrollin numbrid mõttes uuesti üle ja vastan: „Sularaha nii umbes 400 000. Peale selle veel natuke raha pangas, mida võib kaardiga välja võtta. Muidugi ei saa öelda, et seda oleks piisavalt, aga esialgu saab vast hakkama.”
„Noh, pole paha,” vastab noormees, keda hüütakse Rongaks. „Esialgu, eks ole.”
Noogutan.
„Jah, aga tundub, et see raha pole mitte möödunud aasta Jõuluvana kingikotist pärit,” ütleb tema.
„Ei ole,” vastan mina.
Noormees, keda hüütakse Rongaks, kõverdab irooniliselt huuli ja vaatab ringi. „Ega see raha äkki kuskilt siit kandist kellegi sahtlist pärit ei ole…?”
Ma ei vasta. Loomulikult teadis ta algusest peale, kust see raha tuleb. Ei ole mingit põhjust niisuguseid vihjeid teha. Ainult tögab mind.
„Olgu peale,” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks. „Sul on seda raha vaja. Hädasti vaja. No ja sa hangid selle. Laenad, ärandad
vaikimisi, varastad… – mida iganes. Nii või teisiti on see sinu isa raha. Esialgu sellest rahast ehk piisab. Aga mis sa siis teha kavatsed, kui sul see 400 000 otsa saab? Ega siis raha pole nagu seened metsas, et iseenesest rahakotti juurde sigineb. Sul on süüa vaja, öömaja on vaja. Ükskord saab raha otsa.”
„Selle peale mõtlen ma siis, kui see aeg käes on,” ütlen ma.
„Selle peale mõtlen siis, kui see aeg käes on,” kordab noormees, keda hüütakse Rongaks, mu sõnu just nagu peopesal kaaludes.
Noogutan.
„Leiad näiteks tööd või midagi?”
„Küllap vist,” ütlen ma.
Noormees, keda hüütakse Rongaks, raputab pead. „Tead mis, katsu neid maailma asju vähe paremini tundma õppida. No mis sa arvad, kuidas peaks üks 15-aastane nooruk kodunt kaugel, tundmatus kohas tööd leidma? Kuule, sul ei ole endal ju kohustuslik põhihariduski veel läbi. Kes peaks sinusuguse tööle võtma?”
Punastan pisut. Ma punastan üldse kergesti.
„Noh, mis seal’s ikka,” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks. „Mis siin ikka ainult musta stsenaariumi ette kujutada, kui midagi pole tegelikult veel alanudki. Sina oled oma südames juba otsuse teinud. Nüüd tuleb edasi minna ja see ellu viia. Lõppude lõpuks on see ju sinu elu. Põhimõtteliselt ei jää muud üle, kui teha nii, nagu sina tahad.”
Just, lõppude lõpuks on see minu elu.
„Aga kui sa tahad edaspidi toime tulla, peab sust üks üsna sitke vend saama.”
„Püüan,” ütlen mina.
„Seda küll,” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks. „Tuleb tunnistada, et nende paari aastaga oled sa kõvasti sitkemaks muutunud.”
Noogutan.
Noormees, keda hüütakse Rongaks, ütleb: „Aga ikkagi oled sa alles 15-aastane. Nii üsna tagasihoidlikult väljendudes on su elu alles alanud. Maailm on täis asju, mida sa praegu ei oska ettegi kujutada.”
Istume nagu alati kõrvuti isa töötoas vanal nahast diivanil. Noormehele, keda hüütakse Rongaks, meeldib see koht. Talle meeldivad kõik need pisijubinad, mis seal on. Praegu hüpitab ta käes mesilasekujulist klaasist kirjapressi. Kui isa kodus on, ei tule ta loomulikult siia lähedalegi.
Ütlen: „Igal juhul pean ma siit lahkuma. See on fakt.”
„Võib-olla tõesti,” nõustub noormees, keda hüütakse Rongaks. Paneb kirjapressi lauale ja põimib sõrmed kukla taga kokku. „Aga ega see veel kõike ära ei lahenda. Ei taha küll su indu jahutada, aga kui kaugele sa ka ei läheks, ei suuda sa siit iialgi põgeneda. See on selge, kas pole?
Mul on tunne, et ei maksa kauguse peale nii palju lootusi panna.”
Mõtlen veel kord kauguse peale. Noormees, keda hüütakse Rongaks, toob kuuldavale ohke ja vajutab sõrmeotstega mõlema silma laugudele. Suleb siis silmad ja kõnetab mind selle pimeduse sügavusest.
„Mängime seda mängu,” ütleb ta.
„Võib kah,” ütlen mina. Sulen samuti silmad ja hingan tasakesi sügavalt sisse.
„Vaata, kujuta endale ette hirmkohutavat liivatormi,” ütleb ta. „Kõik ülejäänu unusta täielikult.”
Nagu kästud, kujutan enesele ette hirmkohutavat liivatormi. Kõik ülejäänu unustan täielikult. Unustan isegi selle, et mina olen mina. Ma muutun tühjuseks. Igasugused asjad kerkivad kohe silme ette. Nagu ikka, istume mina ja noormees mu isa töötoa vanal nahkdiivanil, et koos neid asju kogeda.
„Teatud juhtudel võib see, mida me nimetame saatuseks, olla nagu ühe koha peal ringi keerutav liivatorm, mis vahetpidamata oma suunda muudab,” kõnetab mind noormees, keda hüütakse Rongaks.
Teatud juhtudel võib saatus olla nagu ühe koha peal ringi keerutav liivatorm, mis vahetpidamata oma suunda muudab. Sa sead oma mineku ringi ja katsud teda vältida. Aga ka torm muudab sinu järgi oma suunda. Sa sead veel kord oma sammud ringi. Ja ka torm muudab samamoodi veel kord oma suunda. Ikka ja jälle kordub see,
just nagu koidikueelses õnnetus Surmatantsus. Aga miks? Sest et see liivatorm ei ole miski, mis täiesti seosetuna puhub kohale kusagilt kaugelt. Ta on tegelikult sina ise. Ta on miski sinu sees. Seepärast on ainukene asi, mida sa teha võid, asjaga leppida. Astuda tormi sees otse edasi, katta oma silmad ja kõrvad tihkelt, nii et liiv sisse ei lendaks, ning astuda sammhaaval temast läbi. Karta võib, et seal ei ole ei päikest ega kuud, pole suunda ja vahel võib olla, et pole isegi õiget aega. Ainus, mis seal on, on kõrgel taevas tantsisklev kondipuru moodi valge peen liiv. Vaat sellist liivatormi kujutagi endale ette.
Kujutan endale seda liivatormi ette. Valge pööris tõuseb otse taevasse nagu jäme köis. Katan mõlema käega tihkelt silmad ja kõrvad. Et see peen liiv mulle kehasse sisse ei pääseks. Liivatorm on mu sihikule võtnud ja tuleb järk-järgult lähemale. Tunnen oma nahal tema tuule survet juba kaugelt. Ta üritab mind just siin ja praegu alla neelata.
Viimaks paneb noormees, keda hüütakse Rongaks, mulle pehmelt käe õlale. Liivatorm kaob. Aga ma ei ava veel silmi.
„Nüüdsest peab sinust saama maailma kõige sitkem viieteistaastane noormees. Mis ka ei oleks. Muud teed sul selles maailmas ellu jäämiseks ei ole. Aga selleks pead sa ise endale selgeks mõtlema, mida see sitke olemine õieti tähendab. Selge?”
Vaikin. Mõtlen, et tahaksin niimoodi, noormehe kätt oma õlal tundes, tasakesi unne vajuda. Mu kõrvu kostab õrn tiivasahin.
„Sinust saab maailma kõige sitkem viieteistaastane noormees,” kordab noormees, keda hüütakse Rongaks, vaikselt unnesuikuva minu kõrva ääres. Nagu tätoveeriks neid sõnu tumedate siniste tähtedega minu südamesse.
Ja muidugi suudad sa tegelikult viimaks ennast tollest läbi murda. Tollest raevukast liivatormist. Tollest metafüüsilisest ja sümboolsest liivatormist. Aga ehkki metafüüsiline ja sümboolne, lõikab ta samal ajal teravalt su ihusse nagu tuhat žiletitera. Nii mõnedki inimesed
on tema rüpes verd valanud ning küllap valad ka sina. Sooja punast verd. Küllap saad sinagi oma mõlemad käed veriseks. See on sinu veri, aga ka teiste inimeste veri.
Ja kui see liivatorm kord läbi on, ei oska sa arvatavasti öelda, kuidas sa tast välja said ja ellu jäid. Küllap ei oska sa sedagi öelda, kas ta on nüüd tõesti mööda läinud või mitte. Kuid üks on siiski selge. See, et liivatormist väljuv sina ei ole seesama sina, kes tormi astus. Vaat niisugune tähendus on liivatormil.
Kui saabus minu viieteistkümnes sünnipäev, põgenesin kodust, läksin kaugele tundmatusse linna ning hakkasin seal ühe pisikese raamatukogu nurgas elama.
Muidugi, kui ma tahaks kõike järjekorras ära rääkida, võiksin kasvõi nädal aega siin katkematult pajatada. Kuid kui kõigepealt põhiline ära öelda, siis kõlaks see umbes nii. Kui saabus minu viieteistkümnes sünnipäev, põgenesin ma kodust, läksin kaugele tundmatusse linna ning hakkasin seal ühe pisikese raamatukogu nurgas elama.
Võib-olla kõlab see nagu mingi muinasjutt. Kuid muinasjutt see ei ole. Igas mõttes.
Esimene peatükk
Sularaha polnud ainus asi, mille ma kodust põgenedes salamisi isa töötoast kaasa võtsin. Üks väike vana metallist välgumihkel (mulle meeldis selle disain ning raskus). Vaheda teraga kokkupandav taskunuga. Algselt kitsenaha nülgimiseks mõeldud, tundub ta peos mõnusalt raske. Tera pikkus on 12 sentimeetrit. Arvatavasti suveniir mõnelt välisreisilt. Otsustasin siiski võtta ka lauasahtlis olnud võimsa taskulambi. Ka päikseprillid on vanuse varjamiseks vajalikud. Tumedate taevasiniste klaasidega Revo päikseprillid.
Kaalusin, kas võtta kaasa Rolex Oyster, mida isa kalliks pidas, kuid otsustasin lõpuks seda mitte teha. Selle kella kui masina ilu paelus mind, kuid ma ei tahtnud endaga rohkem väärisasju kaasas kanda kui hädavajalik, et mitte inimeste tähelepanu tõmmata. Ja kui praktilise poole peale mõelda, siis piisab täiesti sellest äratuse ja stopperiga plastmassist Casio käekellast, mida ma tavaliselt kasutan. Pigem on just seda märksa mugavam kasutada. Otsustasin Rolexit mitte võtta ja panin ta lauasahtlisse tagasi.
Peale selle veel foto, kus mina ja minu vanem õde veel väikeste lastena kõrvuti seisame. See foto oli samuti lauasahtli tagumises nurgas. Mina ja õde oleme kuskil mererannas ning naerame lõbusalt. Õde vaatab kõrvale ning pool tema näost jääb päikese käest varju. Tänu sellele on ta naerunägu justkui keskelt pooleks lõigatud. Just nagu kreeka teatri nuttev-naerev mask, mida ma kooliõpikus näinud olen, kätkeb see korraga kahte alget. Valgus ja vari. Lootus ja lootusetus. Naer ja kurbus. Usaldus ja üksindus. Aga mina vaatan samal ajal vähimalgi määral häbenemata otse kaamerasse. Rannal ei ole peale meie kedagi. Meil õega on seljas ujumisriided: õel punase lillemustriga trikoo, minul nirud ja lohvakad sinised ujumispüksid. Mul on midagi käes. See näeb plastmassist toki moodi välja. Jalgealust uhub valgeks vahuks pihustunud laine.
Huvitav, kes, millal ja kus selle pildi tegi? Huvitav, miks ma küll selle pildi peal nii rõõmsalt naeran? Kuidas üldse on võimalik niisugust rõõmsat naerunägu teha? Miks küll isa just selle pildi ainsana alles jättis? See kõik on täielik mõistatus. Mina olen umbes kolmene ja õde üheksa-aastane. Huvitav, kas mina ja mu õde saime siis nii hästi läbi? Mul ei ole mingit mälestust sellest, et me oleksime kogu perega koos mere ääres käinud. Ei ole mälestust, et me üldse kuskil käinud oleks.
Aga olgu, kuidas on, ma ei tahtnud minna ja seda fotot oma isa kätte jätta. Panen selle vana foto endale rahakoti vahele. Emast pole ühtegi pilti. Näib, et mu isa on kõik mu ema fotod ära visanud.
Pisut mõelnud, otsustan mobiiltelefoni kaasa võtta. Võib juhtuda, et kui isa selle kadumist märkab, siis helistab ta firmasse ja katkestab lepingu. Sel juhul ei ole mobiilist mingit abi. Aga panen selle endale seljakotti ja akulaadija samuti. Niikuinii ei kaalu need midagi. Kui selgub, et telefon on tumm, siis võin selle alati ära visata.
Otsustan, et pakin seljakotti vaid need asjad, mis on tõesti hädavajalikud. Kõige raskem on riideid valida. Mitu paari aluspesu vaja on? Mitu kampsunit? Aga särgid, püksid, kindad, sall, lühikesed püksid, mantel? Kuid nii võib lõputult mõtlema jääda. Aga üks on selge. Ma ei taha tundmatus kohas ringi hulkuda, suur kott seljas, just nagu tempel otsa ees, et see siin on kodust põgenenud noormees. Nii tõmban ma kohe kellegi tähelepanu. Politsei peab kinni ja mind saadetakse pikema jututa koju tagasi. Või peab mingite kahtlaste kohalike vendadega tegemist tegema.
Tuleb minna sinna, kus külm ei ole, jõuan ma lõpuks otsusele. Kas pole lihtne? Läheks õige kuhugi, kus on soe. Nii ei ole vaja mantlit ega midagi. Kindaid ka mitte. Kui külmafaktorit ei ole, kahaneb ka vajaminevate riiete hulk poole peale. Valisin võimalikult vähe ruumi võtvad õhukesed riided, mida on lihtne pesta ja mis kohe ära kuivavad. Lappisin need väikseks kokku ja ladusin seljakotti. Peale riiete panin kotti veel õhust tühjaks litsutud ja väikeseks kokku lapitud kolmeaastaaja magamiskoti, lihtsa tualett-tarvete komplekti, vihmakeebi,
vihiku ja pastaka, Sony kaasaskantava MD mängija, millega saab ka lindistada, kümme plaati (muusikat on igal juhul vaja), taaslaetavad tagavarapatareid ja ongi enam-vähem kõik. Välikomplekt söögivalmistamiseks ei ole vajalik. Liiga raske ja võtab liiga palju ruumi.
Süüa saab ka öö läbi lahti olevatest universaalpoodidest osta. Möödus kaua aega, kuni ma oma maise vara nimekirja lühendatud sain. Lisasin sinna kõiksugu asju ja tõmbasin siis maha. Kirjutasin veel palju asju juurde ja tõmbasin jälle maha.
Mulle tundus, et viieteistkümnes sünnipäev on kodust põgenemise jaoks kõige sobivam hetk. Sellest varem oleks liiga vara olnud ja hiljem oleks ilmselt juba liiga hilja.
Viimased kaks aastat, alates progümnaasiumisse astumisest, olin keskendunult oma keha kodust põgenemiseks treeninud. Algkooli esimesest aastast peale olin käinud judotrennis ning ka peale progümnaasiumisse astumist jätkasin sellega mõningal määral. Aga kooli spordiringi ma ei astunud. Kui aega oli, jooksin üksinda spordiväljakul ringi, käisin ujumas või linnaosa spordisaalis jõutreeningut tegemas. Seal õpetasid noored treenerid, kuidas õigesti venitusharjutusi teha ja masinaid kasutada. Kuidas efektiivselt kogu keha muskleid tugevdada. Milliseid muskleid kasutame igapäevaelus ja millised musklid on need, mida saab vaid masinate abil treenida. Õpetasid ka, kuidas õigesti kangi tõsta. Õnneks olin ma ka muidu pikka kasvu, nii et tänu igapäevasele treeningule muutusid mu õlad laiaks ning rinnalihased toekaks. Võõra inimese silmale peaks ma tubli seitsmeteistkümnesena küll välja nägema. Kui ma viieteistaastasena ka viieteistkümnene välja näeksin, tõmbaksin ma üsna kindlasti endale seal, kuhu lähen, probleeme kaela.
Kui välja arvata vestlus spordisaali treeneritega, napid jutuajamised ülepäeviti käiva koduabilisega ning vältimatud vestlused koolis, siis ei rääkinud ma peaaegu mitte kellegagi. Isaga ei kohtunud me juba õige ammusest ajast. Ehkki me elasime ühe katuse all, olid meie tegutsemise kellaajad täiesti erinevad ning isa veetis enamuse päevast eemalasuvasse
ateljeesse suletuna. Ja on ütlematagi selge, et ma kandsin ka selle eest hoolt, et isaga kohtuma ei peaks.
Käisin ühes erakoolis, kuhu olid kogunenud peamiselt kõrgema klassi perekondade või siis lihtsalt rikkurite võsukesed. Kui just mingit väga suurt apsakat ei teinud, pääseb tolles koolis probleemideta gümnaasiumiossa* edasi. Kõigil neil olid hambad laitmatult reas, puhtad riided seljas ja igav jutt. Loomulikult ei meeldinud ma klassis kellelegi. Ehitasin enese ümber kõrge müüri ning kandsin hoolt, et mitte keegi sinna sisse ei pääseks ja et mina selle müüri tagant ei väljuks. Selline inimene ei saagi kellelegi meeldida. Nad hoidsid must aupaklikult eemale ja olid minu suhtes ettevaatlikud.
Võib-olla tundsid nad end minu seltskonnas ebameeldivalt või isegi kartsid mind. Aga minul oli pigem hea meel, kui ma inimestele ei meeldinud, sest et mul oli kuhjade viisi asju, mida ma omaette ära pidin tegema. Vahetundide ajal läksin ma alati kooli raamatukokku ja lausa neelasin raamatuid.
Koolitunde kuulasin ma sellegipoolest üsna hoolega. Sest et noormees, keda hüütakse Rongaks, oli seda mulle tungivalt soovitanud.
Tõepoolest, kõiki neid teadmisi ja oskusi, mida progümnaasiumis õpetatakse, saab vaevalt igapäevaelus vajaminevateks pidada. Õpetajad on samuti enamuses täiesti mõttetud tüübid. Seda ma usun. Aga saad aru, sina põgened kodust ära. Kui nii, siis arvatavasti pole sul ka edasiõppimisvõimalusi ning ükskõik, kas sulle meeldib või mitte, maksab kõik see, mida klassis õpetatakse, viimseni korralikult pähe taguda. Ime see sisse nagu kuivatuspaber. Seda, mida alles jätta ja mis ära visata, võid hiljem otsustada.
Käitusin selle nõuande kohaselt (ma käitusin peaaegu kõiges Rongaks hüütava noormehe nõuannete kohaselt). Keskendusin, tegin oma ajust käsna, kuulasin tähelepanelikult kõike, mida klassiruumis räägiti,
* Jaapani koolisüsteemis koosneb kohustuslik põhiharidus algkoolist ja progümnaasiumist, mis vastab kokku umbes eesti põhikoolile. Progümnaasiumist gümnaasiumiastmesse edasi pääsemiseks tuleb sooritada katsed, mis võivad kohati olla päris rasked. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
ja imesin oma ajusse. Oma piiratud aja jooksul üritasin räägitut mõista ja jätsin meelde. Tänu sellele olin eksamitulemuste poolest alati klassi tipus, ehkki ma väljaspool klassiruumi peaaegu ei õppinud.
Mu musklid muutusid tugevamaks, just nagu oleks neisse metallkiude segatud, ning mina ise muutusin järjest sõnaahtramaks. Üritasin tundevirvendusi oma näoilmes võimalikult maha suruda ja treenisin end, et õpetajad ning teised klassikaaslased mu ümber aru ei saaks, mida ma mõtlen. Sest lõpuks astun ma karmi täiskasvanute maailma ja pean seal üksinda ellu jääma. Pean saama kõigist kõige sitkemaks.
Peeglisse vaadates sain aru, et minu silmades hõljus külm helk nagu sisalikul ning et mu näoilme muutus üha jäigemaks ning läbitungimatumaks. Kui mõtlema hakata, siis ei ole ma nii kaua, kui ma mäletan, kordagi naernud. Isegi naeratanud ei ole. Ei teistele ega omaette.
Kuid mitte alati ei suutnud ma seda vaikset üksindust lõpuni kaitsta. Juhtus vahel, et see kõrge müür, mille ma enda arvates oma ümber ehitanud olin, varises kolinal kokku. Seda ei juhtunud just väga tihti, aga vahetevahel siiski. Müür pragunes märkamatult ja mina jäin ihualasti ja katmata maailmale vaadata. Neil juhtudel sattusin segadusse. Kohe hirmsasse segadusse. Kõigele lisaks oli ju veel see ettekuulutus. Ettekuulutus püsis alati mu kõrval nagu must vesi.
Ettekuulutus püsib alati mu kõrval nagu saladuslik must vesi.
Tavaliselt on ta kusagil teadmata kohas vaikselt peidus. Kus, ma ei tea. Kuid kui aeg käes, voogab ta sealt hääletult välja, imbub külma voona sinu igasse rakku, sa vajud selle halastamatu veetulva sisse, ahmid õhku. Sa klammerdud laealuse ventilatsiooniluugi külge ja nõutad ahnelt värsket välisõhku. Kuid õhk, mida sa sealt sisse hingad, on tuhkkuiv ja põletab kibedalt su kurku. Vesi ja janu, külmus ja kuumus – elemendid, mis ometi peaksid vastandlikud olema –liidavad oma jõud ja kargavad sulle üheskoos kallale.
Ilmas on ometi nii palju ruumi, aga ruumi, mis sinu vastu võtaks (ja aitaks ju õige vähesest), ei torka kusagil silma. Sa ihaled kuulda
hääli, kuid seal on vaid sügav vaikus. Ja kui sa ihaled vaikust, kõlab hoopis talumatu ettekuulutuse hääl. See hääl vajutab justkui kuhugi sinu aju sügavustesse peidetud salanupule. Su süda on nagu pika vihma järel üle kallaste tõusnud suur jõgi. Kaldapealse märgid on viimne kui üks veevoolu peitunud ning arvatavasti juba kuhugi pimedusse ära uhutud. Ning raevukas vihmasadu peksab jõepinda edasi. Kui sa mõnd sellist üleujutusepilti uudistes või kusagil mujal näed, mõtled sa nii. Jah, just nii, see on minu süda. Enne kodust põgenemist pesen vannitoas seebiga käed ära. Pesen ka näo. Lõikan küüned, puhastan kõrvad ja pesen hambad. Teen oma keha nii puhtaks kui võimalik, hoolega ja aegamisi. Vahel on puhtus tähtsam kui miski muu. Pööran siis end kraanikausi peegli poole ja silmitsen hoolikalt oma nägu. Seal on nägu, mille ma olen oma isalt ja emalt (ehkki ma ema nägu üldse ei mäleta) geneetiliselt pärinud. Kui palju ma ka ei püüaks oma näole kerkivaid emotsioone tappa, oma silmade sädelust tuhmistada, oma kehale muskleid kasvatada, oma näo väljanägemist ma muuta ei suuda. Kuidas ma ka ei sooviks, ei ole neid kahte isalt päritud pikka ja paksu kulmu ning nendevahelist sügavat kurdu võimalik välja kitkuda. Kui tahaksin, võiksin oma isa tappa (arvestades mu praegust füüsist ei oleks see kuigi raske). Ka ema on võimalik oma mälestustest täielikult välja juurida. Kuid ma ei suuda kunagi lahti saada nendelt pärit geenidest minu sees. Nendest lahtisaamiseks peaksin ka iseennast enda seest välja kupatama.
Peale selle on veel ettekuulutus. Ta on nagu viitsütikuga pomm mu sisse maetud.
Ta on nagu viitsütikuga pomm su sisse maetud.
Kustutan tule ja väljun vannitoast.
Majas heljub niiskusest raske vaikus. See on olematute inimeste sosin, elutute inimeste hingus. Vaatan ringi, peatun ja hingan sügavalt sisse. Kellaosutid näitavad kolme pärastlõunal. Need kaks kellaosutit näivad väga kalgid. Nad teesklevad neutraalsust, kuid tegelikult ei ole nad minu poolel. On saabumas aeg see koht selja taha jätta. Võtan oma kerge seljakoti kätte ja vinnan õlale. Olin seda mitu korda
prooviks endale selga vinnanud, kuid praegu tundub see palju raskem kui kunagi varem.
Otsustasin Shikoku saarele minna. Ei ole mingit põhjust, miks see peaks just Shikoku olema. Kuid atlast silmitsedes paistis miskipärast, et just Shikoku on see koht, kuhu ma pean suunduma. Mitu korda ma ka ei vaataks, või õigupoolest, mida rohkem ma vaatasin, seda rohkem see koht mind paelus. Tokyost jääb see kõvasti lõuna poole, peasaarest on ta merega eraldatud, ka kliima on pehme. Ma ei ole veel kunagi Shikokul käinud, mul ei ole seal ei ühtegi tuttavat ega ühtegi sugulast. Nii et kui peaks ka juhtuma, et keegi hakkab mu jälgi ajama (aga vaevalt, et selline inimene leidub), siis ei ole tõenäoline, et nad Shikokult otsima hakkavad.
Võtan kassast broneeritud pileti ja ronin ööbussi. See on odavaim viis Takamatsusse jõudmiseks. Kümme tuhat jeeni ja natuke peale. Mitte keegi ei pööra mulle tähelepanu. Keegi ei küsi mu vanust. Keegi isegi ei piidle mu nägu. Ka reisiteenindaja kontrollib vaid kohustuslikus korras pileteid.
Ainult üks kolmandik bussi istmetest on täis. Enamik reisijatest reisib üksinda, nagu minagi, ning buss on peaaegu ebaloomulikult vaikne. Reis Takamatsuni on küllalt pikk. Reisiplaani järgi peaks sõit kestma kuskil kümme tundi ning kohale peaksime jõudma homme varahommikul. Aga reisi pikkus mind ei morjenda. Mis ajasse puutub, siis just seda on mul praegu küllaga. Kui buss pärast kella kaheksat reisiterminalist stardib, lasen istme seljatoe alla ja jään kohe magama. Niipea, kui mu keha istme sügavusse vajub, hämardub ka mu teadvus, just nagu oleks patareid tühjaks saanud.
Veidi enne keskööd hakkab äkitselt tugevasti sadama. Ärkan aegajalt üles ning vaatan odavate kardinate vahelt öist kiirteemaastikku. Vihmapiisad peksavad kõva põrinaga vastu aknaklaasi ning ähmastavad teeserval rivis seisvate laternapostide valgust. Täpselt ühesuguste vahedega seisvad laternapostid jätkuvad lõpmatuseni nagu maakera peale tõmmatud mõõdulint. Uus valgus hiivab end ligemale, kuid
juba järgmisel hetkel muutub ta vanaks tuleks ning kaob selja taha.
Märkamatult on kell liikunud üle südaöö. Ja automaatselt, just nagu oleks keegi ta ette lükanud, saabub minu viieteistkümnes sünnipäev.
„Palju õnne sünnipäevaks,” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks.
„Aitäh,” ütlen mina.
Kuid ettekuulutus on endiselt varjuna minuga kaasas. Kontrollin üle, ega müür, mille ma enese ümber ehitanud olen, kusagilt sisse varisenud ei ole. Tõmban aknakardinad ette ja jään uuesti magama.
