Mai 1895
Vasika pea lendab nurka. Magda seisab lävepakul. Ta püüab hämaras tabada Mooni silmi. Lahila tagaseina ääres põrandal paistab midagi tumedat. Isa nägu on punane, ta hingab raskelt. Mooni on üle lavatsiääre rippu, isa surub looma esijalad oma suurde kämblasse, liigutab kätt üles-alla, pumpab Moonit. Veri mulksub kaelaaugust pange, nõu on poolenisti täis. Tagumised jalad ei saa rahu, isa krahmab need teise kämblasse, hoiab kõvasti. Ei ta pääse kuhugi. Mis sa teed, kui sa kord juba loom oled.
„Ta on elus!”
Jaak tõstab pea.
„Tüdruk! Mine!” Mees rehmab kinniste rusikatega õue poole, viivuks ripub loom õhus. „Tapa ajal!”
„Ta on elus.”
„Kes see elab ilma peata.”
Magda seisab lävel, jalad ei liigu, ei astu üle paku. Isa ei näe tütrest rohkemat kui tumedat kuju vastu valgust. Magda selja taga õuel hingab kevad, esimeste kleepuvate lehtede roheline on silmipimestavalt hele, päike kallab oma nestet, see imbub niiskesse maapinda nagu sulamesi pehmesse leivakääru.
„Pööra nüid selg, kui sa nii kange oled, et minema ei saa!”
Isa võtab pussi. Ta teeb välkkiire lõike, see siriseb vasika kurgualusest kõhu alla välja. Ta libistab pussi vasika naha vahele – tasahaaval hakkab karvavaip loomast eralduma.
„Isa!”
„Siin läheb jupp aega veel. Noorloom, temaga peab õrnalt…” Mooni nahk laperdab isa käte vahel.
Magda astub lävepakult alla, tuleb isa juurde. Nüüd Jaak näeb: tütre nägu on üleni märg, ninast jookseb tatti.
„Ma ütlesin, keera silmad ära, mis sa vahid!”
„Isa!”
„Mis nüid veel siis?”
„Eedu…”
Jaak laseb looma jalgadest lahti, Mooni räntsatab lavatsile. Jalad ei tõmble enam, ripuvad üle lavatsiääre.
„Eedu…” Magda püüab suud liigutada, aga häält ei tule.
„Läks ära?”
Magda noogutab hääletult.
„Nüid veel. Hommikul me emaga vaatasime, et…”
„Ma jõudsin koolist kodu…”
Magda purskab nutma. Hääl, mis tema kõrist tuleb, ei meenuta viieteistkümneaastase tütarlapse häält, see on madal ja kume. Magda seisab isa vastas, vappub üle keha, laseb häälel tulla. Jaagu käed ripuvad plekilisel tapapõllel, justkui eluta. Ta ei võta Magdat käte vahele, ei suru tütart oma rinnale. Seisab omal kohal, nagu ei puutuks uudis temasse, nagu ta ei kuuleks tütre häält, ei saaks ta sõnadest aru. Edgar on kohe kaheksa täis, tuleva sügise läheb kooli. Asine poiss. Tema ronib igast august välja, igast sitast august. Sellise vasika eest saab head hinda! Vahel tuleb tappa, ole sa pull või lehm või vasikas. Ole või omaenda lojus, olgu või nimega. Vahel on tarvis! Kui on korralikult tapetud, tükkideks tehtud, kui on mõni kröösus, kes just nimelt vasikat nõuab. Suve varsti käes. Pea see sügise ei tule, poiss läheb kooli, lahila vaja suuremaks ehitada, maja kohendada, raha tarvis koguda, kopikas kopika haaval kõrvale panna. Lehed said pungadest välja, suve kõik veel ees. Küll jõuab, jõuab. Enne kui sügise käes. Kõik nagu kord ja kohus, enne kui sügise…
Päike paistab madalamalt, otse ukseaugust sisse.
Nii paganama valge, et pimestab silmad ära, pea hakkab lõhkuma. Kas see on nüid siis see hele paradiisivärav? Õpetaja aina
kordab oma kantslist: paradiisi, paradiisi. Mis kuradi paradiisi! Kas saab see vasikas paradiisi, et ta nii noorelt ära veristati? Et ta loomaks ei saanudki? Kas võetakse ta taevasse oma süütusega? Kes mul ütleb? Kuidas asjad on. Kuidas nad olema saavad. Misjaoks see kõik. Tühi töö. Kõik tühi töö.
Magda istub maha. Ei minesta, ei kuku, justkui vajub allapoole, põrandale, vaikselt. Kuidas sa seisadki, kui jalgades ei ole enam kröömikestki jaksu. Ta ei ulu enam. Ema kõrgetest puukottadest, mis lahilas seelikuääre ligasest põrandast kõrgemal hoiavad ja mille ta ukse ees jalga tõmbas nagu ikka, ei ole enam kasu. Ta istub põrandal, loomaveri ja pori imbuvad läbi kleidiriide tagumikunahka. Ta ei tunne märga. Isa ei aita teda püsti. Seisab ja vaatab üle Magda pea.
Tapamaja uks, paradiisivärav.
Tõsta jalg, mees. Astu tapamajast välja, paradiisi sisse. Silmad teeb pimedaks see neetud päike.
Jaak ei usu paradiisi, ei oska uskuda, paluda. Ta vaatab, aga ilma nägemata. Ta ei näe väravat ega kevade pärastlõuna esimest pärispäikest ega pisikesi kleepuvaid lehvikuid puuokstel. Siinsamas istub ta noorem tütar virtsa ja vere sees. Tedagi ei näe Jaak. Ei näe, et tüdruku põsed on juba kuivad, ei kuule, kuidas ta tatti üles tõmbab. Jaak peaks minema toa juurde, Leena juurde, Eedu juurde.
Päike, ikka päike. Põrand läigib.
Magda istub põrandal kägaras, tagumik märg, pea põlvedel. See unenägu… Seal oli keegi mees. Tuli Magda juurde, jäi seisma. Tuba oli võõras, jahe, nurgas põles lamp, muud majakraami polnudki. Mehel oli suur toober käes, ta tõstis selle Magda kaela juurde,
kallutas. Valas toobritäie külmi märgi kalu Magda pluusikaelusest sisse. Kuidas mahtus sest kitsast pilust sisse nii palju kalu? Külmad, märjad, elus kalad, sabad peksid vastu rinda. Magda ei karda midagi, ei kõrgele puu otsa ronida, kaselatvadeni kiikuda, öösel üksi üle Toome koju tulla, surma. Aga need kalad, need olid koledamad, kui on surm. Hirmsamad, kui on surm. Isegi nüüd veel, kui Eedut ei ole enam, kui Eedu surigi ära, kui see juhtuski päriselt, kui põrand on Mooni verd täis.
Jaak nagu ärkab. Lapsekene. Ta kummardub tüdruku poole, vaatab ta nägu, vajub istuma. Sinnasamma, ligedale põrandale, külg vastu tüdrukut. Lävepakule ilmub linavästrik, teeb paar kiiret sammu, viibutab saba üles-alla, seisatab, sätib kaela üht- ja teistpidi. Uurib tähelepanelikult hämarat ruumi, kaht teineteise külge kinni jäänud inimest. Veel üks samm, sabaviibutus, siis jääb lind paigale, suunab pilgu lahila nurka. Seal kusagil on vasikapea, kaks liikumatut silma.
Märts 1895
Edgar veel ei tea. Enne oma sündimispäeva ei saagi teada. Magda tõmbab ukse kinni. Just nüüdsama oli poiss kruusaaugus, seal, kus uulits ja majad otsa saavad. Magda lehvitas vennale, aga poissi koju kaasa ei vedanud. Las ta olla, kruusaauk on Eedu lemmik. Ongi hea, niipea teda toa juures ei näe. Magda sirutab käe voodi alla. Seal ta on: lendav loom, või õigemini lind. Kui mitte venna enda, siis isa vestetud pulgapoisi viib see lendu küll. Ilus tulid välja mul. Mitte nagu see hirmus põhja konn, keda Eedu kardab ja kelle külge ta on sellegipoolest nagu liimitud. Muudkui nõuab: loe põhja konna, loe põhja konna!
Magda libistab peopesa üle kanga: ei läinud sa aia taha, loheke, mis sest, et oled mu esimene. Nüüd mustrid peale maalida, mõni
päev oodata ja voodi all kuivada lasta. Maikuu viimane päev on veel kaugel, aga ükskord ta jõuab kätte, ja Eedu saab kaheksaseks. Sündimispäeva lohe. Mõelda, kui sa kord lendu lähed, nagu kotkas taeva all. Kord oli Magda kotkast üle põllu lendamas näinud, aga päris lendamise moodi see ei olnud, sest lind peaaegu ei liigutanudki oma tiibu. Ta liugles, liikumatud tiivad laiali. See pole mingi vaev, kui oled kotkas. Aga kui oled inimene ja tahad ometigi lennata?
Kotkas ilmus Magda unedesse, jäigi neis käima. See oli alati ühtmoodi: päikeseline hommik linna taga heinamaal, kotkas kõrgel taevas. See kotkas oli Magda. Ta tundis selgesti: käte asemel paitas tuul tiibu, naha asemel sulgi. Samal ajal Magda teadis, et lebab omas voodis, kuhu ta õhtul magama heitis. Sellised võivad unenäod olla: sa magad, ja tead, et magad, aga teed samas hoopis muud, kohtad inimesi või olendeid, kes tulevad ei tea kust, tunned keres midagi, mida sa päriselus tunda ei saa. Näiteks et lendad. Õhk kannab sind, tuul viib kaugele üle heinamaa, üle nõmme, helerohelise mere kohale, lõunamaale.
Jooksusammud, Eedu. Juba kohal! Magda lükkab tuulelohe voodi alla ja tõmbab selle ette väikese kohvri. Veel kaks kuud voodialust vangipõlve ja sa tõused õhku! Aga sest ei tea keegi. Mitte keegi peale meie, minu ja sinu, loheke.
Uks põmatab lahti, Edgar jookseb õele sülle.
„Loe lugu!”
„Mis lugu?”
„Sedasama mis eile.”
„Jälle sedasama?”
„Põhja konna!”
Magda võtab laualt raamatu. Nad istuvad voodiäärele.
„Sa pead ise lugema õppima, suur poiss! Tahad, ma õpetan sind?”
„Loe enne, siis õpetad.”
„Ja rehkendama pead õppima.”
„Enne loe!”
Edgar surub külje õe vastu. Poiss lõhnab lume alt välja sulanud mudase maa järele, on märtsi lõpp.
„Ennemuiste elanud, nagu vanemad inimesed räägivad, üks väga kole metsaline, kes põhjamaalt välja tulles tüki maad inimestest ja elajatest paljaks teinud, ja aegamööda kõik elavad loomad maa pealt oleks hävitanud, kui keegi tema vastu abi ei oleks võinud leida. Temal olnud härjavärki keha ja ees konnavärki kaks lühikest ja taga kaks pikka jalga, kui ka kümne sülla pikkune maosaba tagumises keha otsas, mispärast ta kui konn edasi läinud…”
Magda loeb kergelt, nagu iseenesest, nii, et saab samal ajal mõelda kõigele muule. Jutt on tal peas, ta on seda Eedule vähemalt tuhat korda lugenud. Mina olen maa peal ainuüksi selleks, et lennata. Hoopis see mõte taob Magda peas nagu haamriga.
Mina olen maa peal ainuüksi selleks, et lennata.
Ajaleht seisis kirjutuslaua nurgal, ja kui isal leht loetud oli, lehitses seda Magda ja pani siis oma kohale tagasi, sest isa luges ajalehte ikka mitu korda, siit ja sealt, eest ja tagant ja keskpaigast. Hermiinet ja Leenut ajaleht ei huvitanud, emal ei olnud aega ja Edgar oli väike. Jäid isa ja Magda.
Ükskord oli eelviimasel leheküljel tumedate lokkidega mehe pilt ja pildi kõrval sõnad: „Ma tean üht: mina olen maa peal ainuüksi selleks, et lennata.” Kui saaks ka nõnda nagu see prantslane, mõtles Magda, lennata. Kui saaks. Mitte unenäos, vaid päriselt. Õhupalliga, lennumasinaga – kui neid vaid siinmail oleks. Sellel väljamaalasel oli, tema lendas kuumaõhupalliga või isetehtud tiibadega, nagu parajasti hea tundus. Aga niisama lihtne see ei ole, kirjutas leht, sest lendamiseks on tarvis mägesid. Sellel prantslasel olid mäed muidugi olemas. Meil siin peaks mäe ise kividest kokku kandma, kui sa ei taha just olla nagu see hull krahv Manteuffel, kes olla oma mõisa katuselt isetehtud lennumasinaga alla sõitnud, nagu oleks masin regi ja mõisa katus liumägi. Murdnud mõned luud-kondid ja sinna see jäänud, ei mingit lendu. Keegi Vändra köstrikooli
poiss olevat veski katuselt hanesulgedest tiibadega alla hüpanud ja pehme mudapõhjaga loiku maandunud. Kui igav!
„Mina olen maa peal ainuüksi selleks, et lennata…” Aga mina? Kas mina julgen ka niimoodi mõtelda? Mitte ainult mõtelda, kas ma julgen niimoodi ka kõnelda? Kas või koolitunnis kõigi ees, kui härra Bergmann vaatab oma kanakullikulmude alt minu poole ja nõuab, et ma kõval häälel piiblisalmi ette loeksin? Või omas kodus, kui ma varruka otsa pitsiriba õmblen ja oma sõrmeotsad katki torgin ja kodused on siinsamas ja kuulevad kõik? Või siis, kui ma kükitan tammepuus oma puutroonil, kust keegi mind ilmaski otsida ei oska ja millest paremat kohta ei ole olemaski? Kas ma julgen ikka mõtelda ja valjul häälel ütelda, et ma tahan lennata, et ühel päeval ma lendan tõeliselt? Ütelda, mis ma tõeliselt mõtlen?
Kõigile, ka emale?
Lohet teha oli lihtne: kaks puupulka tuli panna risti ja risti koha pealt pulgad nööriga teineteise külge köita. Siis tuli riidest välja lõigata nelinurkne tükk, tõmmata see nurkadest pingule ja õmmelda pulkade külge. Väikestest riideribadest tuli teha saba, pikk värviline vihk, mis tuules kenasti lehvima lööb. Seda kõike oli Magdale õpetanud kooliõde Selma, kellel oli kodus saksakeelse kirja ja Hiina piltidega raamat, kus oli sees tuulelohede tegemise õpetus.
Vaid üks töö oligi veel jäänud: kaunistamine. Juba homme joonistab Magda tindi ja sulega lohetiibadele mustri. Ta maalib tiibadele merelained ja päikesekiired, liblikad ja rohutaimed, või niisama sikisakilisi ridu, sõõre, keerdusid ja kaari. Või hoopis teemante, mis päikese käes helendama löövad.
„Nüüd tulid pika häda päevade peale rõõmupäevad, mis mehel eluotsani kestsid. Aga sõrmust ei saanud ta enam tagasi – ega ole hiljemgi kellegi silm imesõrmust näha saanud.”
Magda paneb raamatu kinni.
Kas õpime nüüd tähti? Uks põntsatab kinni. Magda kuuleb köögi poolt Eedu häält, ema häält, isa häält. Kohe-kohe on poiss tagasi kruusaaugus, kirjatähed ja numbrid teda enam ei ähvarda.
Pime ei tule veel niipea. Magda sirutab käe voodi alla, nihutab kohvri eest, tõmbab lohe välja. Kuidas teemandi joonistamine käib? Kõva hiilgava teemandi.
November 1894
Leonhard laseb kivi kassi poole lendu. Rajakas… mis õigust on sul mööda uulitsaid hulkuda… pole sinu uulits… nõialoom!
Joodud viin tõuseb Leonhardile otse latva. Mitte et ta varemalt poleks ladvas olnud. Juba mitu tundi tiirleb ta pea orbiidil ümber kere. Aga kui kalli peaga toast õue satud, jõuab ülakorrusele iga viimne kui tops. Kassi pole enam näha.
Kurat… oleks kiviga mööda koonu saand… ega ta saadanas maha ei sure… üheksa elu olla… mitte nagu inimesel… nagu ta… sa… nagu sina… nagu niuhti olid läind… sellest on nüüd… neli aastat juba… ega ma poleks sind armastada osanud… mitte nagu naist, päris naist… ta oli nisuke… ei olnd verd sus… helepunane lake või… kurat… ei pidand mu lapse sündimist vastu… eks ma tast hoolisin… ikka… ta oli siuke… valge… ega naised pole otsas… neid on… siin ja… seal ja… kuuma verega… kirelised… nagu hobused no… õige naine on nagu hobune… hobune… veab su sarvipidi välja… sitast välja… sina ei olnd hobune… Eleonora… ei saand sust hobust… mulle… ega ei oleks kellelegi teisele… ei oleks saand… ammugi mitte teisele… mehele… ega ma sulle ei ütlend… ma oleks enesele tõuhobust tahtnd… oleks… ausõna… ei jõudnd ütelda… surid ära… saadana ingel… pisar tuleb silma ikka… Eleonora… nimi on sul ka nisuke… no laps on alles… meie
laps… ei jaksand sina hobune olla… ma tulen sulle külasse… miks ma ei või tulla… tahan ja… tulen… kas surnute juure külasse saab tulla… ega ma sind ei tahtnd… sa ei olnd päris naine… kurat… ma näen su valgeid põska otse enda ees… nagu kusagil pimedas… nagu nälgind tall või… mis loom… silmnägu… nagu täiskuu… nisuke valge latakas… pehme… punast verd pole sees… minul on tarvis hobust… kohe praegu… kuuled… kas kuuled, naine… midagi muud pole… ausõna… hobust… mees ei saa ilma hobuseta läbi… liha ja… karv… ja kenad… suured… ümmargused… nagu need kuplid seal… kus ta oli… seal… kui linnast välja… mis uulits see oli… tagumik… tagumik ikka ka…
Mees on seisma jäänud. Ta vajub istuma, selg libiseb vastu koredat puutüve. See on park, või salu, aga kes ütleks, milline, kuskohas? Ehk Toomel, aga sama hästi võib see olla all-linnas või kusagil teisel pool jõge. Tüvi selja vastas on kõva, maa on niiske, püksitagumik märg, aga sellest ei tea Leonhard midagi. Silmad vajuvad kinni. Korraks ilmub ta silme ette Eleonora. Pilt naisest on selge. Valge ümar nägu, pudeli voolujoonelisust meenutavad õlad, vaevumärgatavad rinnad, vattpehmed käed. Tema põlvedel istub tüdruk, pea ümber palmikuring. Nora, nelja-aastane. Siis on täitsa pime.
Laugude taga on helepunane valgus. Päike? Leonhard teeb silmad lahti, tema ümber on kõrged puud, rõske novembrihommik. Ta arvutab mõttes. Peaks olema esmaspäev, aga kes seda täpselt teab, kas ka on. Ta ajab end püsti. Peas on mõtted segamini, palju on ununenud. Ta ei tea midagi oma südames pulbitsevast punase vere kutsest ega unistusest taltsutada hobune. Üks mõte on selge: ma ei oleks saanud tema nime sinna kirjutamata jätta. Kuidagi ei oleks saanud. Vahel tunned sisimas, et teed õigesti. See on nagu südametunnistuse hääl. Niisugune mees on selle oma pattudega ära teeninud – et veksli all seisaks tema nimi. Sest kas võib meest,
kes enda all korraga mitut armukest soojendab ja kõige rikkamal naiste hulgast kõri kinni pigistab ja temalt nõnda suured rahasummad kätte saab, pidada härrasmeheks? Ei saa. Selline mees tuleb oma tegude eest maksma panna. Härrasmees, kui ta on õige härrasmees või vähemasti tahab olla härrasmees, mõistab oma vigu ja on valmis nende eest maksma, eriti veel juhul, kui tema vaarema öeldakse olevat saksa soost. Eriti siis. Ja isegi kui mul ei ole õnne…
Kes ütleb, et onu Rudolfil ei läinud elus hästi, sest ta pidi välismaale põgenema? Ehk võltsis tema ka oma veksleid vaid sigudikkude nimedega, ja kadus siis nelja tuule poole, aga ehk kadus ta asja eest?
Kes teab, kui hea elu tal seal on, kus ta on, kui palju parem kui meil siin, kodumaal? Inimesel on üksainus elu, mispärast see siis maha magada, surmani vaesuses vireleda? Igaüks on oma elu meister. Ehk lähen kunagi, nagu läks onu Rudolf. Rändan laias ilmas, näen elu, nagu ta päriselt on, mõtlen sellest, kirjutan sellest, maalin seda. Ja kui joone peal, kutsun tütrekese järele, kingin talle ilusa kodu välismaal. Jah, miks mitte? Ega rikas sellest vaesemaks jää, kui ta kröömikese oma varandusest mõnele vaesemale, aga anderikkamale ära annab. Kui saaks valida, siis valiks. Valiks oma elu päris ise. Suurlinna tuled ümberringi, sametised vaibad treppidel, avar rõdu, head-paremad joogid ja söögid, tsikaadid purskkaevu ümber. Või maakoht, rohelised voored, hobused, koerad, jaht, püssid, niisukesed värskelt õlitatud, uhked lõvinahad, hirvepead kamina kohal. Niimoodi valiks! Valiks koha, kus saab olla inimene, üha rohkem inimene. See pole mitte tühipaljas kuld ja konfort, see on kireline, rikas elu, inspiratsioon, kunsti allikas. Sest kõige selle maise hiilguse juurde käib, peab käima vaimline elu, ilma vaimuta oleks kõik tühine. Sa oled paigas, mis oma iluga sinu arenemist soosib. Ja sa haridki end, kohtud eriliste inimestega, loed, mõtled, ja lood kõigest sellest iseenese filosoofia. Rikas jääb alati rikkaks, ahne ahneks, armukesi tiirleb ikka parves su ümber, üks pringim ja kohevama rinnaga kui teine. Ükski neist ei jää minusuguse pärast
millestki ilma. Kes see ütleski: olgu teil elus ikka kiusatusi, palju kiusatusi, selliseid, mis tõmbavad külge kui magnetiga, aga olgu need nooblid kiusatused. Ja kui niisugused kiusatused on olemas ja piisavalt nooblid, siis ärge tehke muud, kui andke neile järele.
Sellistele kiusatustele vastu panna – see oleks kuritöö. Ärgu ükski meist tehku elus kurja.
Leonhard haagib sõrmed jämeda puukoore külge ja veab end püsti, kõnnib Fortuuna uulitsasse, astub koduuksest mööda, longib tagasi, kobistab ukse taga, ronib trepist üles. Mai avab ukse, ja ilma et Leonhard jõuaks suudki lahti teha, on tema märg mantel ja porise tagumikuga püksid teenija käes ja mees ise voodis valgete linade vahel, puhas särk seljas. Uni tuleb peaaegu kohe. Aga selle peaaegu ajal jõuab Leonhard kogeda palju: ta pole enam kodus, vaid mujal. See mujal on kõrgel, seal on soe. Ta lamab õhus, aga mitte selili, vaid kõhuli. Selga paitab päike, aga ka tema all on midagi sooja. Tal on tunne, et see, millel ta lebab, on sametine neiuihu või õhupadi, villpehme pilv. Jah, pilv, mitte neiu, seekord: tema all on valge suvetaeva pilv. Ta tunneb selle soojust oma rinnal, näol, kaelal, kõhul, põlvedel, niuetel, suguliikmel. Ta püsib õhus liikumata, ta lihtsalt on. Olemas, elus. Liigutab ainult varbaid, surub need pilve paitavasse vahtu. Jääb nii, õhku.
Mai seisab uksel. Ta ei raatsi ära minna, mees puhaste linade vahel on ilus, tema tugevad käsivarred näivad valge särgi ja voodipesu taustal tumedad. Mees ei hõlju õhus, Mail ei tuleks ilmaski sellist mõtet pähe. Härra Leonhard on läbinisti maine, kuulub maale. Ta on mees, lihast ja verest, kakskümmend seitse aastat vana. Jõud, magnet. Mai rebib end lahti, paneb ukse tasakesi kinni.