Illustreerinud
Greta Alice Tõlkinud
Tauno Nõulik
Igné Zarambaité
Emilikiri
EMILIO LAIŠKAS
© Tekst: Igné Zarambaité, 2015, 2020
© Illustratsioonid: Greta Alice, 2020
Tõlge eesti keelde: © Tauno Nõulik ja Rahva Raamat AS, 2023
Toimetaja: Reeli Ziius
Küljendus ja trükiettevalmistus: Eliise Endemann
Projektijuht: Dea Oidekivi
ISBN 978-9916-14-323-0
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Raamatu väljaandmist eesti keeles on toetanud Leedu Kultuurinõukogu
Igné Zarambaité
Greta Alice
Leedu keelest tõlkinud Tauno Nõulik
Emilikiri
Sisukord
Usin Berta 7
Abiline 11
Kiri põhjamaale 14
4
5 Vastus 22 Emil 32 Kus see sõber siis on? 41 Kingitus ukselävel 50 Jõuluõhtu postkontoris 56
6
Usin Berta
Oli kord üks väike ja hubane linnake, mille kitsaid tänavaid palistasid suuremad ja väiksemad majad. Keset linna olid mõned väga vanad majad ning ühes nendest asus postkontor.
Kuigi postkontor oli suur ja avar, kõrgus selle soppides ja nurgatagustes kuhjade viisi kirju ja ümbrikke. Selles polnud midagi erakordset, sest linna jõudis kirju ja muud posti nii Inglismaalt, Prantsusmaalt kui Saksamaalt, mõnikord aga isegi Jaapanist ja Austraaliast. Samuti läks sellest linnakesest palju kirju laia maailma teele.
Siiski poleks mõned kirjad vist saajateni jõudnudki, kui postkontoris poleks olnud üht salajast töötajat – Berta Pikksaba. Ta oli … hiir. Jah, just nimelt hiir, valge kasuka ja mustade vilgaste silmadega.
Päeval, kui postkontoris oli palju inimesi, püsis ta peidus. Ta teadis nimelt, et mitte kellelegi ei meeldiks postkontoris toimetav hiir. Ta ei saanud küll kuidagi aru, miks, aga enamikule inimestest lihtsalt ei meeldi hiired … Sellepärast ei tikkunudki ta neile silma alla. Päeval magas Berta rahulikult oma urus, aga öösiti olid tal käed-jalad tööd täis.
Igal öösel sättis ta kirju hoolikalt virnadesse, otsis üles kogemata laudade alla või sahtlitesse pudenenud kirjad ja pani need sinna, kuhu vaja. Samuti kleepis ta
kinni liimist lahti tulnud ümbrikud, et kirjad sealt tee peal välja ei libiseks. Bertal
7
oli alati palju tööd, kuid enne jõule ja aastavahetust oli kirju lausa hunnikute
kaupa! Tema oli aga nende hunnikute kõrval nii tillukene … Kui selline kuhi oleks talle peale varisenud, siis kes teab, kas ta olekski sealt alt välja rabelenud. Niisiis
oli see töö peale kõige muu veel ohtlik. Ja iga ümbriku pidi hoolikalt üle vaatama, et iga viimne kui kiri õigesse kohta jõuaks.
Bertal oli hirm mõeldagi, mis siis küll juhtuks, kui ta ei korrastaks kõiki neid kirju, mis postkontoris laiali olid. Mõni neist läheks lihtsalt kaotsi. Nii palju inimesi
peaks pettuma, kui nende kauaoodatud kirjad kohale ei jõuaks. Sellepärast oli
Berta oma raske töö üle väga uhke ja leidis, et just nimelt see ongi kõige parem töö maailmas. *
Nii nagu meil kõigil, oli ka Berta Pikksabal paar nõrkust. Üks neist oli taltsutamatu uudishimu. Mõnikord ei suutnud ta kiusatusele vastu panna ja luges salaja
kirju, mille ümbrikud ei olnud korralikult kinni kleebitud. Ta teadis suurepäraselt, et võõraid kirju lugeda ei ole üldse ilus, aga tema sõrmed justkui sügelesid nende järele ja ta ei suutnud ennast mitte kuidagi tagasi hoida. Berta ei rääkinud kunagi kellelegi, mida ta lugenud oli, vaid pani kirjad tagasi ümbrikutesse ja kleepis need hoolikalt kinni.
Kuna ta oli postkontoris juba mitu aastat tööd teinud, tundis ta mõned kirjad ja adressaadid juba ära:
8
„Oo, Gabija vastas lõpuks ometi Tomasele! Vaeseke oli juba nii kaua oodanud.
Tal on nüüd kindlasti väga hea meel, kui ta sõbrannalt lõpuks vastuse saab,“ piiksus Berta, nähes kirja Tomasele, kes elas Kibuvitsa tänaval. „Ja Matas on nii
tubli, ta ei unusta kunagi oma onupoega sünnipäeva puhul õnnitleda … ohhoo, ja Rokas saatis üle-eelmisel aastal emale Pariisist kirja, eelmisel aastal Dublinist ja nüüd juba Tokyost! No on ikka rändur … ja mis meil siin on? Pakk Tõmbetuule tänavale, Monikale. Londonist. Sellelesamale Monikale!“
Berta mäletas ka tema kirju Londonisse. Monika oli oma isale, kes sinna kolis, mitu korda kirjutanud, aga polnud senimaani vastust saanud. Need kirjad olid
lühikesed ja omavahel küllalt sarnased, umbes sellised:
„Issi, kuidas sul läheb? Kas sa pead veel kaua seal töötama? Ma igatsen sind
väga. Ootan sind tagasi. Monika.“
„Ah, ma kujutan ette, kuidas ta küll rõõmustab, kui nüüd isalt kingituse saab!“
Pakk oli tihedalt pruuni paberisse mässitud ja selle peal oli veel kleeplint, nii et sinna sisse vaadata polnud mingit võimalust. Siiski oli Berta kindel, et paki sees pole mitte ainult kingitus, vaid ka kiri isalt Monikale.
Kuigi Berta Pikksaba tundis nii mõnedki kirjade saatjad ja saajad ära, ei olnud
nemad usinast postihiirest mitte kui midagi kuulnud. Berta ei olnud aga sellepärast üldse kurb. Ta tundis ennast justkui nähtamatu haldjana, kes igal ööl läbi
tiheda kirjademetsa tormab ja väikeseid imesid korda saadab.
9
Ühe väikese linnakese postkontor töötab paremini kui kõik teised. Seal ei kao pakid ära ja kirjad jõuavad alati õigel ajal adressaadini. Kui keegi ütleks, et see postkontor on imeline, oleks tal peaaegu õigus. Seal on kaks salajast töötajat: Berta Pikksaba ja Ludvig Tilgake. Igal öösel ronivad nad oma urust välja ja asuvad tööle: sorteerivad kirju, sätivad neid korralikesse virnadesse ja kleebivad lahtiseid ümbrikke uuesti kinni.
Aga miks nad ometi ainult öösel töötavad ja urus elavad?
Postkontori töötajad Berta ja Ludvig on … hiired! Väga uudishimulikud veel pealegi. Mõnikord ei pea nad vastu ja loevad mõne kirja läbi. Nii saavad nad teada, et Emil on väga üksik ja kirjutab juba mitu aastat jõuluvanale, et endale sõber saada. Jõuluvana ei saa sellist suurt soovi täita, seepärast otsustavad hiirekesed ise poisile appi minna.
Kõigile on ju sõpru vaja. Mitte ainult enne jõule!