Sisukord
Eessõna prof dr Herbert Heckersilt ja dr Manfred von Ungern-Sternbergilt
9
Sissejuhatus. Visioonist tegelikkuseks
15
1
Haigus – õnn või õnnetus?
25
2
Hinge sõnumid
47
3
Avanevad uued teed
69
4
Õnne kannustamine
79
5
Armastus
87
6
Olemise seaduspärasus
91
7
Surm – kas ainult fiktsioon?
99
8
Sepp ja tema raud
115
9
Elu mäng ja selle kuldsed reeglid
143
Epiloog
147
Lisa. Patsientide jutustused
149
Järelsõna dr Karl-G. Heinrichilt
157
Lugemissoovitusi
163
Eessõna
Pärast aastaid kestnud vaimustumist uutest tehnikatest aina täpsemini loodusteaduslikult defineeritavate haiguste äratundmisel ja ravimisel, pärast üha diferentseeritumate keemiliste protsesside avastamist inimese elundite üksikutes rakkudes toimub nüüd üha laialdasemalt seisukohtade muutmine, kui peetakse silmas haigust, valu ja surma. Paljud patsiendid ja ka arstid mõistavad, et inimene ei koosne justkui pusle paljudest üksikutest elunditest, mida võib suvaliselt eemaldada, välja vahetada või parandada, vaid temasse tuleb suhtuda kui tervikusse. Isegi füüsikud – nagu näiteks Max Planck, Heisenberg, Einstein – on ühel meelel selles, et vaim on energia, mis valitseb mateeriat, ja et mõtted on igasuguse toimimise allikas. Nii peab vaimu, hinge ja keha interaktsioonis paratamatult nihkuma haiguse asemel tähelepanu keskpunkti haigestumise protsess. Nõnda on keskpunktis mitte enam üksik elund, vaid inimene tervikuna. Tervikmeditsiin on niisiis idee ja intuitsiooni ühendamine, mitte tehnikate kogu. Kõige elava 5
Eneseravi viie tiibetlasega
ühtsuse intuitiivne mõistmine on hädavajalik. Ainult sellest tuleneb valmidus enese kogemiseks. Käesolev raamat näitab kujukalt ja mõistetavalt seda teadvusemuutust ning annab juhiseid, kuidas jõuda loomupärase eluviisini, mis viib hingelise ja kehalise terviseni. Autor on võtnud endale ülesandeks vahendada meile „tervist kui enesevastutust”. Raamat, millele sooviks laiemat levikut, peaks ergutama meid kõiki järele mõtlema ja kriitiliselt diskuteerima. Prof dr Herbert Heckers Sisemeditsiini keskus Justus Liebigi ülikool, Gießen * Sestpeale, kui Georg Groddeck, Bismarcki arsti Schweningeri õpilane, 1920ndatel aastatel Freudi teesid sisemeditsiini üle võttis ja oma patsientide ravis vestlusi, massaaþi ning loodusravimeetodeid kasutas, nimetame teda „psühhosomaatika isaks”. Ta ravis oma kliinikus Baden-Badenis edukalt ka vähihaigeid ja andis sünnitusabi ammu enne seda, kui Dick Grantley Read ja hiljem Leboyer pehme sünnituse eest austust pälvisid. Juunis 1993 korraldas Groddecki ühing kongressi, et päästa tema meetodid unustuse hõlmast. Ta oli ju juba kirjeldanud olulisi seoseid süvamina ja haiguse ning arsti intuitiivse tegutsemise vahel.
6
Eessõna
Minu ema, Olga von Ungern-Sternbergi sõnul oli Groddeck üks originaalsemaid arste, keda tema üldse tundis. Minu vanemad tutvusid temaga Darmstadtis, „Tarkuse kooli” konverentsidel, mida krahv Hermann Keyserling igal aastal pidas. Sinna kogunesid tolleaegse vaimuelu kõige huvitavamad esindajad, teiste hulgas arst ja psühholoog C. G. Jung, kirjanik Hermann Hesse, india guru Rabindranath Tagore, juutluse esindajad Leo Baeck ja Martin Buber, sinoloog Richard Wilhelm, homöopaatiline arst ja budist Paul Dahlke. Minu ema rääkis toona astroloogia hingesisesest kogemusmaailmast. Keyserlingil oli annet juhatada konverentse ja lasta kõnelejatel end ühest peateemast lähtuvalt avada. Nii olid need konverentsid oma ajast tublisti ees. Keyserling ise pidas end uue, tekkiva maailma, oikumeenilise inimese ajastu pioneeriks. Selles pidi vahendatama „teadmist teiselpool teadmist”. Kuid natsionalismi ja ideoloogiate aeg polnud veel möödas. 1937 sai Keyserling kõnepidamis- ja kirjutamiskeelu ning pidi vaikselt edasi tegutsema; ta suri kuu enne „Tarkuse kooli” kavandatud taasavamist 1946 Innsbruckis. Keyserlingi mõttes polnud sugugi mingi filosoofide mänguväljaku loomine, tema mõttes oli leida tee täiuslikkuse juurde. Teadmiste vahendamise rakenduslikud tehnikad olid ettekanded, ühised ülesanded seminarides ja individuaalõpe. Sellal, kui spetsialist piirdub oma minevikuteadmise pideva kordamisega, tunneb vaba loominguline inimene põhiliselt huvi oma edasiarenemise vastu. 7
Eneseravi viie tiibetlasega
Kui Päike 1962. a kevadisel pööripäeval Veevalajasse jõudis, hakkas harjumuspärane maailmapilt korraga muutuma. Õige pea jõudis esimene rakett Kuule, näis, et tehnika muudab kõik võimalikuks. Varsti seejärel tuli esimene üliõpilasrevolutsioon, lillelapsed. Miski polnud enam nii nagu enne. Ükskõik, kas vaatleme ökoloogilist liikumist Human Potential Movement, humanistlikku psühholoogiat, igal pool tekkivaid eneseabigruppe – kõikjal on toimumas murrang selleks, et inimest taas iseenda juurde juhtida, kuna vanad mallid nõuavad uusi mudeleid. Üks oluline edusamm on kehaliste tehnikate kaasamine meditsiinimaailma, olgu see siis jooga, eurütmia, Feldenkraisi meetod, qigong, taiji, kallaneetika või viis tiibetlast. Nendega korrapäraselt tegeledes õnnestub suhteliselt kiiresti teadvustada vanad mallid – mõnikord valuliseltki – ja suuta neist vabaneda või jätta need lihtsalt kõrvale, muuta oma konditsiooni, saavutada vaimu uue suunamise kaudu hingeline ja kehaline tervis. See on isetoimimise tee. Käesoleva raamatu autor on saanud kogemusi koos oma patsientidega viit tiibetlast harjutades. Ta jutustab enda kui vaimustunud arsti arenemisest ja laseb lõpuks rääkida patsientidel endil oma arenemisest, mis on eriti veenev. Ka ühe arsti tegevus on enesetunnetamise rada, eriti kui seda tehakse südamega, sest siis on kavandamisel abiks kõik, mida arst näeb, kuuleb ja märkab. 8
Eessõna
On väga hästi teada, millised vead elus mõjuvad haigekstegevalt ning kuidas on vaim ja keha nii tervises kui ka haiguses omavahel seotud. Teemal, kuidas võiksid inimesed terved olla, on kirjutatud täis loendamatul hulgal lehekülgi, peetud lõputult manitsevaid jutlusi. Inimene on nõrk, sest on takerdunud vanadesse mustritesse. Jutlustes meenutatakse talle vanemate negatiivseid kogemusi. Isegi püüdlustes tervislikult elada ei saa ta vabaks vanadest hirmudest, vaid klammerdub oma veendumuste, näiteks dieedi külge. Vabaduse saavutab ta alles iseendaga tööd tehes. Sellele saab olulist abi anda klassikaline homöopaatia või teised ravimeetodid, mis kaasavad taas looduse. Lihtne isetoimimise tee koos teistega grupis, nii nagu seda alustas autor viie tiibetlasega, motiveerib sisemise rõõmuga. Koos rõõmuga tuleb julgus elada, hirm kaob intuitiivse mõistmise õppimisel iseenesest. Tervise pärast muretsemise asemel saavutatakse „teadmine teiselpool teadmist”, rõõm terve olemisest. Saagu selle raamatu lugejad osa motivatsioonist, et on olemas võimalusi vabastada end pideva põdemise õnnetust teadvusest, saada vaeslapsest printsessiks. Dr Manfred von Ungern-Sternberg Detmoldis asuva August Weihe nimelise homöopaatilise meditsiini instituudi juhatuse liige, Liga medicorum homoeopathica internationalis Saksamaa endine asepresident 9
Eneseravi viie tiibetlasega
Olla õnnelik Pole olemas kohustust elada, on ainult kohustus olla õnnelik. Vaid selleks oleme siin ilma peal, ja kõikide kohustustega ja kogu moraaliga ja kõige keelamisega saab harva üksteist õnnelikuks teha, sest sellega ei tehta õnnelikuks iseennast. Kui inimene suudab olla hea, suudab ta seda vaid siis, kui ta on õnnelik, kui temas on harmoonia, niisiis – kui ta armastab. See oli õpetus, ainus õpetus maailmas; seda ütles Jeesus, seda ütles Buddha, seda ütles Hegel. Igaühe jaoks on ainutähtis siin ilmas tema oma sisim, tema hing, tema võime armastada. Kui see on korras, siis võis süüa hirssi või kooki, kanda kaltse või kalliskive, siis helises maailm puhtalt koos hingega, oli hea, oli korras. Hermann Hesse
Sissejuhatus Visioonist tegelikkuseks
Oli üks neid rahumeelseid kevadpäevi, mil unistused näivad saavat tõeks. Päikesekiired sätendasid sügavsinisel merel. Mõned kirevaks värvitud kalapaadid kiikusid lainetel, mis leebe loksumisega ikka ja jälle peent valget rannaliiva uhtusid. Ma istusin merekliimast märgistatud kalurimaja terrassil vanas puidust tugitoolis. Oli minu viimane lihavõttevaheaeg enne küpsuseksameid, mille veetsin koos oma vanematega Itaalia saarel Elbal. Olin lootnud siit leida vajalikku rahu eksamiteks valmistumisel. Nii veetsin enamiku ajast rannal oma raamatuvirna varjus ja tegelesin kõige sellega, mida üldiselt tähtsaks peetakse. Paljudel pärastlõunatel unelesin siiski väikese romantilise naaberlahe ääres, mille serval paiknes mahajäetud kalurikülake. Selle paiga salapära õhkav atmosfäär äratas minus iga päev imelise rahu- ja õnnetunde.
11
Eneseravi viie tiibetlasega
Kuigi mul olid eksamid veel sooritamata, tundus mulle, nagu oleks kogu maailm mu jalge ees. Esimene suurem eluetapp lähenes lõpule ja ma ootasin rõõmsa pinevusega seda, mis nüüd tulema hakkab. Ma otsustasin saada arstiks ning proklameerida ja praktiseerida täiesti uut laadi meditsiini. Ma tahtsin aidata, uurida haiguste põhjusi ja tungida raviprotsessiga nende juurteni; ma tahtsin anda olulise panuse selleks, et juhendada juba terveid inimesi elama oma elu kooskõlas loodusseadustega, et kogeda seeläbi rohkem elujõudu, elurõõmu ja tervist. Ma tahtsin leida oma õnne selles, et annan selle teistele tagasi… Äkitselt märkasin, kuidas looduse leebed helid segunesid ühe kaluri lauluga, kes mõnesaja meetri kaugusel minust oma võrke sisse lasi. Ma tundsin, millise rõõmu ja hoolega ta oma tööd tegi, sellal kui ta paat kergelt lainetel kiikus. Kui väga armastasin ma ikkagi merd, tema lõputut, vabastavat avarust. Ma soovisin, et saaksin alati elada otse mere ääres… Piip-piip-piip-piip-piip-piip… ma ehmusin istukile, hüpe voodist välja, 30 sekundit aega, püksid jalga, kittel selga, kaks korrust allapoole ja töötava mootoriga ootavasse kiirabiautosse. Mööda joostes pilk kellale: kell kolm öösel! Sireen, sinine vilkur… Unesegasena vaatasin aknast välja, sellal kui me läbi öö kihutasime. Reaalsus sai mu taas kätte. Kuid milline oli see reaalsus, kui kaugel oli see kõigest sellest, millest olin kunagi nii lootusrikkalt unistanud, toona enne küpsuseksameid, koolivaheajal Elba saarel. 12
Sissejuhatus
Vahepeal olid möödunud kuus aastat ülikoolis ja viis aastat töötades arstina suurte kliinikute kõige erinevamates osakondades; aeg täis tõuse ja mõõnu, mis olid röövinud suure osa minu illusioonidest. Kusjuures kõik oli alanud nii lootusrikkalt. Kui abituurium, ülikooliõpingud ja riigieksamid olid rekordkiirusel mööda lennanud, avasin ma maa-arstipraksise Lõuna-Portugalis, et seal ühes väikeses kalurikülas oma unistus täide viia. Juba enne seda olin kasutanud iga võimalust, et purustada selle süsteemi ahelaid, millesse tundusin üha rohkem kinniköidetud olevat. Semestrivaheaegadel suundusin ühtelugu otsima seiklusi ja uusi kogemusi – kas siis reisijuhina Bahama saartel või Malediividel, surfiõpetajana Portugalis, purjetamisja tennisetreenerina Kreekas, suusatamisõpetajana Itaalias, giidina Lissabonis või kord toreerona ühel neist loendamatutest väikestest härjavõitlusareenidest Rio Tejo ääres. See oli rahutu aeg täis pinget ja seiklusi. Sellal ei teadnud ma veel, et tegelikult olin otsimas iseennast. Ma reisisin väsimatult ühelt maalt teisele, töötasin assistendina ühes väikeses India dþunglikliinikus, saatsin nädalate kaupa kogenud vana maa-arsti Prantsusmaal, Provence’is või otsisin Brasiilia mägedest pühasid ravitsejaid. Minu vastuvõttu Algarves tulid inimesed tulvil uudishimu ja usalduslikku ootust. Esimest korda elus tundsin, et nende tänulikku naeratust, käesurumist nende inimeste poolt, kes enamasti maksid vaid natuuras ehk melonite, homaari või kanaga, ei saa üldse kaaluda rahaga. See oli õnnelik aeg, kuni 13
Eneseravi viie tiibetlasega
ma märkasin, et pikemas perspektiivis ei tule ma vastutusega toime, kuna mul puudus midagi väga olulist: pikaajaline praktiline haiglatöö kogemus ja spetsiifilised teadmised erinevatel meditsiinialadel. Ja seal ma siis nüüd olin – kägaras kiirabiautos, mis mind läbi kurvide kihutades ärkvele raputas. Päev päeva järel kuni neliteist tundi haiglas, iga kolmas öö valves, opereerimine läbi öö, rasked juhtumid intensiivis ja vahepeal ikka jälle väljasõidud kiirabiautoga. Stressi ja pideva üleväsimuse tõttu ei jäänud neil aastail pea üldse aega järele mõelda, mida ma õigupoolest teen, ja sellegipoolest oli see äärmiselt oluline ning väga kogemusterohke õpiaeg. Järk-järgult hakkasin märkama, kui nõrk ja ebatäiuslik on otsustavates lõikudes meie haiglasüsteem ja kuidas see ütleb üles, kui asi on inimese vaimses-hingelises heaolus ning väärikuses. Haigla tundus mulle olevat määratu töökoda, milles haigeid inimesi „parandati”, elundeid lapiti, eemaldati või välja vahetati. Üha rohkem räägitakse elundipankadest, patsientide materjalist, inimene degradeeritakse „pimesooleks” palatis X või „maoks” palatis Y. Kolmemõõtmeline inimene, kes koosneb mitte ainult kehast, vaid ka vaimust ja hingest, lükatakse vähimagi kahtluseta üha rohkem tagaplaanile.
14