Frankie

FRANKIE

Saksa keelest tõlkinud

Eve Sooneste

Teistega arvestamisest

Kui koitma lõi, muutusin rahutuks. Gold vedeles ikka veel all toolis ja magas. Kargasin talle sülle ja ütlesin:

„Hei, ärka üles!“ Gold ei reageerinud. Vajutasin talle käpaga näkku, keset nina. Inimese nina mudida on tore, see on paljas ja pehme, peaaegu nagu kojata tigu. Gold ehmus ärkvele. Siis vahtis ta mulle otsa ja ütles:

„Oh, kurat. Sa oled päriselt olemas. Ei olnudki unenägu.“

„Ma pean asjale saama. Kas sa palun võiksid ...“

Ma osutasin käpaga suletud ukse poole.

„Mis ... mis kell on?“

„Pole aimugi. Ma olen kõuts. Mul ei ole kella.“

Gold vaatas oma väikest telefoni, mis helendas pimedas nagu jaaniussikesed.

„Pool viis ...“

„Ja siis?“

„See on vara, väga vara.“

„Ma pean asjale saama.“

„Unusta ära. Asjale saab kella seitsmest. Sellised on majareeglid. Minu maja, minu reeglid.“

Siis pani Gold silmad kinni.

Litsusin talle uuesti käpa ninale.

„Kell seitse!“ ütles Gold ja keeras end küljele.

Ma sättisin oma koonu talle kõrva äärde ja rääkisin otse sinna sisse nagu hiireauku: „Ma. Pean. Asjale. Minema.“

„Lase jalga.“

Tõin kuuldavale mõned meeleheitenäugatused. Kuid Gold ei liigutanud oimugi. Siis hüppasin toolilt maha ja kraapisin pisut diivanit.

„Mida sa teed? Lõpeta ära!“ hüüatas Gold.

„Ma olen üldise olukorraga rahulolematu. Ma väljendan seda.“

„Minu diivanit hävitades?“

„Ma pean asjale saama.“

„Ja mina pean magama. Praegu on sügav öö ja mul ei ole hea olla. Üldse mitte. Kas sa suudaksid sellega natuke arvestada? Tänan.“

„Mida tähendab arvestama?“

„Tahad mind lollitada?“

„Lollitada?“

„No pilgata. Narritada? Õrritada? Ükskama. Sa

tahad teada, mis on arvestamine?“

„Ei, ma tahan asjale.“

„Kurat, kuidas sa mulle närvidele käid! Arvestamine tähendab, et teiste vajadusi pannakse tähele.“

„Hm. Kõlab hästi. Ma pean asjale saama!“

„Teiste! Mitte enda vajadusi.“

„Selge.“

„Kas tõesti?“

„Ei.“

„Kuula nüüd: ma tõusen püsti ja teen ukse lahti ja arvestan sinuga. Ja pärast, kui sa jälle sisse tuled, hoiad moka maas, lased mul magada ja arvestad minuga.

Selge?“

Ja mina ütlesin: „Hästi. Selge sott.“

Aga tegelikult ei olnud muidugi hästi. Ma pissisin metsistunud peenrasse, kuulasin loomahääli, vaatasin taevasse ja mõtlesin: „Arvestamine. Hullumeelsus!“

Kui praegu tiirleks minu kohal näljane kotkas, siis ta ei ütleks ju: „Ma saan su kätte! Aga aja enne oma asjad

ära, Frankie.“

Ja mina ütlen: „Oi, aitäh, kotkas.“

Ja tema ütleb: „Pole probleemi. Ikka tuleb arvestada.“

Inimestel pole tihtilugu millestki aimugi. Aga kui

elad inimesega koos, siis on üks asi tähtis: piiride seadmine! Ja tingimata tuleb näidata, kes on boss. Muidu

istuvad nad sulle pähe ja tahavad tingimata kõike ise otsustada. Ja räägivad arvestamisest. Ja varsti on sul

kõige jaoks luba vaja ja asjale minna tohib ainult siis,

kui nendele sobib, ja magada tohib ainult siis, kui nendele sobib. Või läheb väga halvasti ja sa lõpetad suure arvestamise pärast nagu paks Heinz.

Paks Heinz elab mahajäetud majast ümber nurga Suure Tee ääres. Ta ei ole just koeramaailma kõige kirkam kriit, aga sinna ei saa ta ju midagi parata. Ja mul on temast kahju, kui ta iga päev tormab järele puuroikale, mille tema inimene talle läbi hiiglasliku aia viskab. Ja see käib alati nii: inimene istub maja ees puust pingil, lühikesed jalad välja sirutatud, ja suitsetab. Inimese nimi on härra Kaufmann ja tema on ka paks. Veel paksem kui paks Heinz. Kui härra Kaufmann puuroigast viskab, siis vabiseb ta üleni. Võite seda ette kujutada.

Paks Heinz lidub siis roikale järele ja toob selle härra

Kaufmanni jalge ette. Ja siis jälle otsast peale.

Viskab.

Lidub.

Viskab.

Lidub.

Lõputu lugu.

Siis kuuleb pool küla varsti paksu Heinzi kähedat röginat ja kõik mõtlevad: noh, kas hakkab surema?

Peale härra Kaufmanni. Tema hüüab: „Jaa, see meeldib sulle, poiss, eks ole? Meeldib!“

Kord küsisin paksu Heinzi käest, kas talle meeldib.

Ütlesin nii: „Heinz, miks sa selle roikaga jändad? See on ju jama. Jooksed sinna­tänna nagu segane.“

Heinz: „Kuule, vana. Ma tean. Aga ma ei saa teisiti.“

„Ei saa?“

„Ei.“

„Tahad sellest rääkida?“

„Ma teen seda oma inimese pärast. Sest ma arvan, et talle meeldib. Ja minu inimene teeb seda minu pärast. Sest ta arvab, et mulle meeldib.“

„Mõistan. Nõiaring.“

„Just nimelt.“

Kujutasin siis ette, kuidas kõikjal maailmas tormavad koerad vanade roigaste järele ainult sellepärast, et ei taha oma inimesele tõtt öelda. Või nagu ütleks Gold, see tarkpea: sest nad arvestavad teineteisega. Ja sellepärast ei lõpe arvestamine sugugi hästi. Vähemalt mitte meie, loomade jaoks. Tõsijutt.

Ma lipsasin majja tagasi. Gold oli asupaika vahetanud. Ta lamas nüüd tekki mähituna diivanil ja magas. Ma litsusin talle käpa vastu nina ja ütlesin: „Hei, ärka üles! Kõht on tühi!“

Ja kuna ma arvestasin temaga, siis vajutasin ainult kolm korda.

Aga häda oli ju selles, et süüa ei olnud. Ja teine häda oli, et Goldi see üleüldse ei huvitanud. Ta lihtsalt lamas. Algul magas ta diivanil, hiljem vahtis tühjusse. Ja see oli kummaline, sest inimesed, nii palju kui mina tean, teevad alati midagi. Iseäranis tööd. Nad töötavad ja töötavad ja viimaks on nad metsa maha raiunud või maja ehitanud või kolm kuhja liiva vasakult paremale

kühveldanud või kusagile augu puurinud. See, et inimesed nii palju töötavad, käib kõigile, kes ei ole inimesed, kohutavalt närvidele, sest see tekitab ärevust ja häirib rahu. Aga praegu oleksin ma olnud rõõmus, kui Gold oleks midagi teinud. Sest see oli hirmutav, kui ta seal niimoodi lamas ega liigutanud oimugi.

Ma ütlesin uuesti: „Mul on kõht tühi!“ Aga seekord tegin ma armsa näo, mis tuleb inimeste puhul alati kasuks. Armas nägu käib niimoodi: pea pisut viltu keerata, koon ette sirutada, kõrvad allapoole lidusse lasta, silmad pärani ajada ja – kõige tähtsam – pilku tuleb

panna kõik. Armastus, ootusärevus, igatsus, valu ja nii edasi. Aga segu peab olema õigesti kokku seatud. Liiga palju valu ei ole hea, sest inimene ei mõtle siis: oh kui armas! Vaid: oh, tal on seedehäired!

Gold ei reageerinud ka armsale näole.

„Püüa endale hiir,“ ütles ta.

Siis muutusin ma äärmiselt rahutuks. Miski oli korrast ära.

„Kas sinul ei ole kõht tühi?“ küsisin. „Sina tahad ju ka midagi süüa, eks?“

„Minul pole enam midagi vaja,“ ütles Gold. „Ükspuha. Kõik on ükspuha.“

Ja see hirmutas veel rohkem kui lamamine ja vahtimine. Ma tunnen hulka rahvast, nende seas ka imelikke tüüpe: öökulle, luiki, koeri, üht ühesilmalist taksi, üht refluksihaiget harakat ja üht lammast, kelle nimi on hunnide kuninga järgi Attila. Aga ma ei tunne

tõepoolest kedagi, kes ütleks, et talle ei ole enam süüa

vaja ja talle on kõik ükspuha. Ma arvan, et isegi sitasitikal, kes terve jumala päeva ainult sõnnikukuuli veeretab, ei ole kõigest ükspuha. Sest sitahunnikust on ta alati huvitatud.

Ma kargasin aknalauale, vaatasin löödult aeda ja hakkasin aru pidama. Kui Goldile oli nüüd kõik ükspuha, siis olin mina talle mõistagi ka ükspuha. Ja oma ilusa idee mahajäetud majas elamisest ja peavõidust ja nii edasi, selle võisin ära unustada.

Aga siis äkki juhtus midagi. Seda tuleb nimelt lugudes ja päriselus ette. Et äkki juhtub midagi.

Ma nägin aknast, kuidas üks väike valge auto mööda

Suurt Teed üles sõitis ja otse mahajäetud maja ees kinni pidas. Üks naine tuli välja. Kohvriga naine. Kohvriga naine, kes vajutas nüüd kellanuppu.

„Külaline,“ ütlesin ma.

„Neetud,“ ütles Gold.

Väike kot

Kohvriga naine helistas veel kaks korda ja kui keegi ei vastanud, avas aiavärava, sammus läbi aia ja tuli maja poole. Gold, kes oli seda kõike jälginud, hüppas diivanilt püsti ja läks ukse poole. Siis aga tormas tagasi, ronis toolile ja võttis kähku maha lõnga, mis endiselt laest alla kõlkus. Ta mõtles hetke, mida sellega teha, viskas selle siis diivani taha ja tormas uuesti ukse juurde. Mina hiilisin ettevaatlikult tema sabas, peitsin end kööki ja piilusin ümber nurga.

Gold oli välisukse lahti teinud ja rääkis naisega. Too oli hääle järgi noor. Igal juhul noorem kui Gold. Aga ärge küsige, kuidas ta välja nägi. Pole aimugi! Ma ei oska

teile ka täpselt öelda, kuidas Gold välja näeb, juhul kui olete seda endalt kogu aeg küsinud.

Vabandust. Ma olen kuulnud, et inimeste kirjutatud raamatutes armastatakse inimesi põhjalikult kirjeldada.

Või mõnd puud. Või ka taeva värvi. Seda rääkisid mulle

ühe kirjastuse inimesed, kujutage ette: inimesed, kes loevad raamatuid, tahavad kõike oma peas ette kujutada. Siis lugesid nad mulle ette näite ühe kuulsa kir­

janiku raamatust, kelle nime ma olen unustanud, ja tema kirjeldas pikalt­laialt, kuidas inimene jalga sügab ja siis roostes veekraanist joob ja siis jälle jalga sügab ja kui palju karvu tal jala peal on ja see kõik kestis hunnik lehekülgi. Muljetavaldav.

Aga mina olen kõuts ja minu jaoks näevad kõik inimesed ühesugused välja. See tähendab: munakujuline

keskosa koos nelja pika jalaga, igaühel käpp küljes, ja hiigelsuur pea. Ongi inimene. Aga kasukas? Unustati ära. Ainult paar tuustakat arusaamatutes kohtades. Kes iganes inimese lõi, siis palju vaeva ta küll ei näinud. Tõsijutt.

Ja nüüd hakkan ma jõudma peamiseni: inimesi eristan ma lõhna ja häälekõla järgi. Kohvriga naine lõhnas lillede, rohu ja piima järele. Gold lõhnas tolmu, märgade lehtede ja selle vee järele pudelist, mis ei olnudki vesi. Goldi hääl sumises ja põrises nagu mesilassülem. Naisel oli pigem säutsuv hääl. Nagu koduvarblasel, aga heledam ja tugevam, nii et pigem põldvarblane. Ja selle siuts ­ säutsuga ütles kohvriga naine nüüd Goldile: „Te helistasite meile, surnud kassi pärast.“

„Ah ... jaa!“ ütles Gold. „Loomaarsti praksis. Ja teie olete?“

„Anna Komarova, loomaarst. Kas loom lebab siin aias?“

„Ei ... Tähendab, enam mitte. Ma arvan, et see lugu on niikuinii lõpetatud.“

„Lõpetatud?“

„Ma eksisin. See ... kõuts on elus. Vabandust. Oleksin pidanud teatama.“

„Alles oli kõuts surnud ja nüüd on jälle elus? Nagu

Jeesus?“ Anna Komarova naeris.

„Kuulge, mul on tõepoolest kahju, et te ilmaasjata tulite ...“ Goldi hääl kõlas ärritunult. Äärmiselt ärritunult.

„Kas kõutsist on mingit jälge?“

„Jälge?“

„Kas te olete teda veel näinud? Vahest oli ta viga saanud ja lamab nüüd siin kusagil põõsastes?“

Anna Komarova uuris aeda.

„Ei ­ ei. Seal pole midagi. Te võite rahulikult ära minna. Uskuge mind, kõutsiga on kõik korras.“

„Kas te olete kindel? Ja kust te teate, et ta on kõuts ja mitte kass? Kas te vaatasite ta läbi?“

„Mis? Ei! Muidugi mitte. Ta ütles mulle ... Tähendab, mitte tema ei öelnud! Mina ütlesin. Endale. See on kindlasti kõuts, ütlesin ma endale, kui teda seal lamamas nägin. Täitsa normaalne asi.“

Anna Komarova vaatas Goldile otsa, nagu poleks tollel kõik kruvid paigas. „Et ma õigesti aru saaksin: algul lamas üks kassisarnane loom siin aias. Siis te vaata site teda ja ütlesite endale: ah, see on kindlasti kõuts. Ja surnud on ta ka. Ja siis helistasite meile. Aga seejärel ei olnud surnud kõuts enam surnud, vaid ...

kadunud. Mistõttu te arvate nüüd, et ta on elus. Aga näinud te teda rohkem ei ole. Ja kuigi te teda rohkem näinud ei ole, olete täiesti kindel, et ta ei ole viga saanud. Mistõttu te ei ole isegi korraks oma aiast järele vaadanud, kuigi seda teeks iga inimene, kes leiab kõutsi. Eriti surnud kõutsi, kes äkitselt kaob. Kas teate, kuidas see minu jaoks kõlab?“

Gold noogutas. Ja ütles: „Okei.“ Ja siis ütles ta veel kord: „Okei.“ Seejuures vaatas ta Anna Komarovat, nagu tahaks tal kohe pea otsast hammustada. Aga too vaatas samamoodi vastu. Ma ütlen: nad olid nagu kaks indlevat hirve, kes seisavad koidu ajal keset metsalagendikku ja jõllitavad, enne kui teineteisele kallale kargavad.

„Te ei saa kuidagi rahu, jah?“ küsis Gold.

„Nii rumalat lugu kuuldes mitte.“

„Okei. Hüva. Kuidas soovite. Kõuts on majas. Te võite ta lahkesti kaasa võtta. Mul ükspuha. Te teete mulle isegi teene, kui ta kaasa võtate. Frankie! Sulle on külaline.“

Ja nii ma Anna Komarovaga tutvusingi. Ta kükitas minu ette, naeratas ja ütles: „Tere, Frankie. Mina olen Anna.“

Ta ei puudutanud mind kohe, vaid ulatas mulle esmalt oma käpa, et saaksin seda nuusutada, ja ma leidsin, et see on viisakas ja tõeliselt kena, nii isiklikul tasandil.

Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, olin voodis üksinda. Ma vaatasin ringi ja kuulatasin. Aias möirgas üks masin. Siis jäi see äkki vait. Kuulsin Goldi vandumas, siis hakkas masin uuesti möirgama. Ja nii kestis see hulk aega: möirgamine. Vaikus. Vandumine.

Jäin esiotsa lamama. Sest kui oled voodis, siis ei taha sa enam kusagil mujal olla. Nagu hoiaks mingi superjõud sind seal kinni. Selle vastu ei saa midagi teha, sest see on superjõud.

Ühel hetkel kõmpisin ma trepist alla kööki, sest tahtsin teada, mida see möirgamine, vaikus ja vandumine tähendab. Minu uus tualett ei olnud puhas, seda tundsin ma kohe. Mulle ei meeldinud see eriti, aga mulle

meeldis vaadata, kuidas Gold tualetti puhastas. See oli lihtsalt rabav. Ta kükitas neljakäpakil majakese ees ja

õngitses sõelaga liivast sõnnikutükke välja. Nagu oleks

minu kaka tohutult väärtuslik.

Viimaks läksin välja aeda ja sirutasin end. Gold istus päikese käes ja koputas higistades masinat, mis enam ei möiranud. See oli rohusööja masin ja ta oligi juba rohtu söönud, seda oli igal pool näha. Aga nüüd oli ta väsinud või oli tal kõht täis, igatahes ei teinud ta enam piiksugi, ja Gold vandus.

„Kuule, sitapea!“ karjus ta. „Hakka tööle, sitapea! Neetud sitapea!“

Ja nii edasi.

Ma leidsin, et tema vandesõnad on pisut igavad. Kolm korda ütleb sitapea? Lahja. Loomadel on hoopis teine lugu. Neil on tõeline sõimukultuur. Karud

näiteks oskavad päris hästi sõimata. Nagu ka lambad. Kui need suu lahti teevad, hoia parem kõrvad kinni.

Aga maailma suurimad sõimamismeistrid on harakad.

Harakad on ju lihtsalt alati halvas tujus ning kiruvad kõiki ja kõike. See on nende jaoks nagu sport.

Kui ma mõnikord hajameelselt läbi küla longin, sedasi vinka ­ vonka, ja samal ajal istuvad juhuslikult kaks harakat puu otsas, vaat siis läheb jama lahti. Kohe

päriselt. Siis hüüab üks ülevalt: „Hei, kõuts! Lase end täis, värdjas!“ Ja teine: „Tervisi sinu emale, kellel ma

silmad välja nokin, kui teda kohtan!“ Ja siis naeravad nad kurjalt.

Algul sõimasin ma veel vastu. Aga seda ei tohi teha, sest see ajab harakad veel rohkem pöördesse. Harakad

räägivad alati kellegi emast ja mida kõike nad talle teha tahavad. „Hei, kõuts, sa oled nii inetu, ma tühjendan oma kloaagi su ema kaela!“ Kui ma seda kuulsin, oli mulle selge: see on kõige hullem sõim, mida võib välja mõelda. Siis olin ma küps. Nii et kui te kunagi harakat kohtate ja ta hüüab teile midagi, siis olge õnnelikud, et te aru ei saa.

Aga mitte seda ei tahtnud ma teile rääkida. Muidu jääb teile loomadest jälle halb mulje ja arvate, et me sõimame terve päeva oma kasimata koonuga. Aga mida ma tahtsingi teile rääkida?

Õigus jah! Mina lesisin mõnusalt päikese käes. Ma haigutasin ja ringutasin, järvelt puhus tuuleke ja vaibus siis taas. Tuul lõhnas magusalt vee ja kõrkjate ja kala ja mulla ja kodu järele. Pilved ujusid üle taeva. Ma kuulsin rohutirtsude hüppamist. Ma kuulsin ritsikate siristamist. See oli tõepoolest parim suvepäev, mida võib ette kujutada. Vähemalt minu jaoks.

„Kas sul on tore?“ küsisin Goldilt, kes koputas endiselt rohusööjat masinat.

„Tore? Mitte just päriselt.“

„Miks sa siis seda teed?“

„Muru tuleb ära niita. Ja ilma niitjata ei saa seda teha.“

„Miks tuleb muru ära niita?“

„No vaata ise. Rohi on rinnuni.“

„Mulle sobib. Sinna saab end ära peita.“

„Mulle ei sobi.“

„Sa pole siin terve igaviku käinud ja murust oli sul täiesti ükspuha. Aga äkki ei ole sul enam ükspuha ja sa pead seda tingimata raseerima ja masinaga ringi jooksma nagu segane, kuigi sul ei ole tore. Ma ei saa sellest aru.“

„Ära käi närvidele, Frankie!“

„Ma lihtsalt mainin.“

„Pealegi tuleb vahel teha asju, mis ei ole toredad. Elu on selline.“

„Minu oma mitte.“

„Kas sina teed alati ainult seda, mis on tore?“

„Ei. Mõnikord teen ma ka seda, mille järele tahtmist on.“

„Kas need on erinevad asjad?“

„Loomulikult. Mul on tahtmist siin päikese käes lamada. Aga on see ka tore?“

„Vau. Väga filosoofiline, Frankie.“

„Minu meelest ka. See on minu tugev külg. Aga mida tähendab filosoofiline?“

Gold lõpetas koputamise ja vaatas mulle otsa.

„Filosoofia on teadus, mis püüab maailma ja inimeksistentsi põhjendada. Näiteks elu mõtet.“

„Kas elul on mõte?“

„Tjah. Selle üle mõtisklevad inimesed juba väga kaua. Iga inimene otsib elu mõtet.“

„Mina küll mitte.“

„Sina oled kõuts. Sina elad instinktide järgi. Meie, inimesed, oleme ... arenenumad.“

„Kas sinul on elu mõte?“

„Arvan, et just selles ongi probleem. See läks mul kaduma.“

„Kuhu?“

„Mis?“

„Kuhu sa oma elu mõtte kaotasid?“

„Mul pole aimugi, kuhu! See on lihtsalt selline ütlemine. Asi pole selles, kuhu. Vaid millal. Ja eeskätt miks.

Ja kõige lõpuks kuidas. Kuidas oma elu mõte jälle üles leida?“

„Nüüd olen ma segaduses.“

„Vabandust.“

„Ma arvan, et see ei ole minu jaoks.“

„Mis asi, Frankie?“

„Noh, sihuke elu mõte. Kõigepealt tuleb ta üles leida. Ja siis tuleb peale passida, et ta jälle ära ei kaoks. Ja kui ta kaotsis on nagu sinul praegu, siis mõtled kogu aeg, kus ta küll on. Elu mõttest tuleb ainult jama. Minu arvates. Ja lõpuks polegi enam muude asjade jaoks aega.“

„Missuguste muude asjade?“

„Noh, mängimise, kuulatamise, nuuskimise jaoks. Mulle meeldib mööda Suurt Teed kõmpida, kui asfalt on mõnusalt soe. Või kuulata mesilast, kes oma suistega õies sorgib. Ja siis pean ma ju veel päikese käes lesima ja taevasse vaatama nagu praegu.“

„See on mitte midagi tegemine.“

„See ei ole mitte midagi.“

„Aga näeb sedamoodi välja.“

„Mitte midagi tegemine on ka tegemine. Lihtsalt hästi vähe. Pealegi ma mõtlen.“

„Ah nii, mille üle siis?“

„Selle üle ma praegu mõtlengi.“

„Sa ajad pada!“

„Ma mõtlen, et teil, inimestel, on vaja liiga palju asju: muruniidukit, tualetti, elu mõtet ja nii edasi. Ja lõpuks te istute muru peal, vannute ja koputate niidukit.“

„Ära käi närvidele, Frankie!“

„Ma lihtsalt mainin.“

Me vaikisime mõnda aega. Siis ütles Gold: „Ma ju pean midagi tegema. Muru niitma, mida iganes. Et mõtteid kõrvale juhtida. Muidu lähen ma hulluks. Muidu ei kannata ma seda välja.“

„Mõistan.“

„Tore.“

„Sa võiksid mu tualeti puhtaks teha. Juhul kui sa pead midagi tegema. Et end paremini tunda.“

„Ära üle pinguta, Frankie.“

„Ma tahan ainult aidata. Sa võiksid mind ka silitada. Juhul kui see sulle rohkem meeldib. Kõhu pealt või siit lõua alt.“

Keerasin end selili, õiendasin kõhu ja lumivalge piimahabeme ette. Lamasin seal täiesti kaitsetult, ja kui nüüd oleks ülaltpoolt tulnud näljane kotkas – siis hüvasti, Frankie. Aga mul oli tõesti tahtmist, et mind silitataks. Ja kui on tahtmine, siis tuleb selle järgi teha. Kõige parem kohe.