SISUKORD
Canto’d IX
Ultimo canto di Saffo Sappho viimane laul 9 XI Il passero solitario Sini-kivirästas 15 XII L’infinito Lõpmatus 19 XIII La sera del dí di festa Pidupäeva õhtu 21 XIV Alla luna Kuule 25 XV Il sogno Uni 27 XVI La vita solitaria Üksildane elu 33 XXI A Silvia Silviale 41 XXII Le ricordanze Mälestused 45 XXIII Canto notturno di un pastore errante nell’Asia Rändkarjase öölaul Aasias 55 XXIV La quiete dopo la tempesta Rahu pärast tormi 65 XXV Il sabato del villaggio Laupäev külas 69 XXVIII A se stesso Iseendale 73 XXXIV La ginestra, o fiore del deserto Luudpõõsas ehk kõrbelill 75 XXXVI Scherzo Nali 95
Moraalipalad (operette morali) Heraklese ja Atlase dialoog (1824) Moe ja Surma dialoog (1824) Looduse ja hinge dialoog (1824) Prometheuse kihlvedu (1824) Füüsiku ja metafüüsiku dialoog (1824) Looduse ja islandlase dialoog (1824) Frederik Ruyschi ja tema muumiate dialoog (1824) Kopernik (1827) Plotinose ja Porphyriose dialoog (1827) Almanahhide müüja ja möödakäija dialoog (1832) Tristano ja sõbra dialoog (1832)
99 105 111 117 127 135 143 151 163 181 183
Giacomo Leopardi elu ja looming (Maarja Kangro)
195
Canto’d
IX ULTIMO CANTO DI SAFFO
Placida notte, e verecondo raggio Della cadente luna; e tu che spunti Fra la tacita selva in su la rupe, Nunzio del giorno; oh dilettose e care Mentre ignote mi fur l’erinni e il fato, Sembianze agli occhi miei; già non arride Spettacol molle ai disperati affetti. Noi l’insueto allor gaudio ravviva Quando per l’etra liquido si volve E per li campi trepidanti il flutto Polveroso de’ Noti, e quando il carro, Grave carro di Giove a noi sul capo, Tonando, il tenebroso aere divide. Noi per le balze e le profonde valli Natar giova tra’ nembi, e noi la vasta Fuga de’ greggi sbigottiti, o d’alto Fiume alla dubbia sponda Il suono e la vittrice ira dell’onda. Bello il tuo manto, o divo cielo, e bella Sei tu, rorida terra. Ahi di cotesta Infinita beltà parte nessuna Alla misera Saffo i numi e l’empia Sorte non fenno. A’ tuoi superbi regni Vile, o natura, e grave ospite addetta, E dispregiata amante, alle vezzose Tue forme il core e le pupille invano Supplichevole intendo. A me non ride L’aprico margo, e dall’eterea porta Il mattutino albor; me non il canto De’ colorati augelli, e non de’ faggi Il murmure saluta: e dove all’ombra Degl’inchinati salici dispiega 8
IX SAPPHO VIIMANE LAUL
Selge öö, ja punastav kiir, mis langeb loojuvalt kuult; ja sina, kes sa särad vaikiva metsa ja kaljude kohal, päeva kuulutav täht; oh, hõrk ja armas, tundmata veel erinnüsi ja saatust, oli teid vaadata! Enam ei paita pehme vaatepilt meeleheitja hinge. Nüüd tunneme veel vaid kõhedat rõõmu, kui keerutab läbi heitliku eetri ja möllab mööda värisevaid põlde lõunatuulte tolmutorm, ja kui vanker, Jupiteri raske vanker pea kohal rebib mürinal lõhki sünge taeva. Me naudime sügavaid kuristikke ja kümblust tormipilves, imetleme kohkunud karja pagemist ja kaldaist üle tulvavat jõge, ta viha, mis on võidukas ja sõge. Su rüü on kaunis, oo jumalik taevas, ja kaunis oled, kastes maa; ah, sellest lõpmatust ilust ainsat raasukestki ei anna jumalad ega julm saatus õnnetule Sapphole.Vaata, loodus, su võrgutavate valduste poole pööran ma, soovimatu kostiline ja põlatud armastaja, taas silmad ja südame, tühjalt anudes. Mulle ei naerata päikeses põllud ega koiduvärava kuma. Mitte mulle ei ütle tere kirju linnusädin või pöögikahin; ja kui hele oja voolab avalalt leinapaju varjus, 9
Candido rivo il puro seno, al mio Lubrico piè le flessuose linfe Disdegnando sottragge, E preme in fuga l’odorate spiagge. Qual fallo mai, qual sì nefando eccesso Macchiommi anzi il natale, onde sì torvo Il ciel mi fosse e di fortuna il volto? In che peccai bambina, allor che ignara Di misfatto è la vita, onde poi scemo Di giovanezza, e disfiorato, al fuso Dell’indomita Parca si volvesse Il ferrigno mio stame? Incaute voci Spande il tuo labbro: i destinati eventi Move arcano consiglio. Arcano è tutto, Fuor che il nostro dolor. Negletta prole Nascemmo al pianto, e la ragione in grembo De’ celesti si posa. Oh cure, oh speme De’ più verd’anni! Alle sembianze il Padre, Alle amene sembianze eterno regno Diè nelle genti; e per virili imprese, Per dotta lira o canto, Virtù non luce in disadorno ammanto. Morremo. Il velo indegno a terra sparto, Rifuggirà l’ignudo animo a Dite, E il crudo fallo emenderà del cieco Dispensator de’ casi. E tu cui lungo Amore indarno, e lunga fede, e vano D’implacato desio furor mi strinse, Vivi felice, se felice in terra Visse nato mortal. Me non asperse Del soave licor del doglio avaro Giove, poi che perìr gl’inganni e il sogno Della mia fanciullezza. Ogni più lieto Giorno di nostra età primo s’invola. 10
siis minu libisevat jalga tundes tõmbab ta kõrvale looklevad mahlad; kartes mu jalaastu, põrkab ta pagedes kallaste vastu. Milline ränk eksimus mind küll määris veel enne sündi, et mu peale taevas kannab viha ja õelalt kaeb mind saatus? Mis pattu tegin lapsena, kui elu ei tunne veel väärtegusid, et praegu, kus noorusõiest olen ilma, keerdub taltsutamatu parka lõnga ümber mu roostes eluniit? Nii söakaid sõnu vormib su suu; sündmusi juhib vägi, mis jääb varjatuks.Varjatuks jääb meile lõpuks kõik peale meie valu. Nutuks me sünnime, orvud, ja kõige põhjus on jumalate kätes. Oh, mu lootus, oh, püüded haljail aastail! Isa andis palgele, vaid palgele, mis on nägus, väevõimu. Kes laulab või mängib lüürat, eales kirgi ei süüta, kui tema vaim on kenitleva rüüta. Sureme. Kui vääritu loor kord langeb, kiirustab alasti hing Pluto juurde ja parandab jõhkra vea, mille tegi pime saatusejagaja; ja sina, kelle poole mind kihutas kord tühi, pikk, piinav armastus, usk, raev ja iha, ela õnnes – niivõrd kui õnne olla saab surelikult sündinul. Ei kastnud mind õnnenektariga oma astjast ihne Jupiter, ja nii surid peagi mu lapsepõlveunelmad. Need päevad, mis on rõõmsamad, kaovad kõige rutem. 11
Sottentra il morbo, e la vecchiezza, e l’ombra Della gelida morte. Ecco di tante Sperate palme e dilettosi errori, Il Tartaro m’avanza; e il prode ingegno Han la tenaria Diva, E l’atra notte, e la silente riva.
12
Ligi hiilivad vanadus ja haigus ja surma külm vari. Näe, kuidas kogu loodetud hiilgusest ja kujutlustest jääb üksnes Tartaros, ning mu hing rändab nüüd Proserpina kätte ja must öö matab hääletu jõelätte.
13