Eessõna
T
allinlaste seas on säilinud mälestus kunagi läbi südalinna voolanud Härjapea jõest. Kus see kitsas kiirevooluline jõgi aga täpselt voolas, seda enam ei teata. Nii kutsubki see raamat avastama nüüd maa alla tunnelkollektorisse suletud jõge. Kohalik rahvas kutsus Härjapea jõge omal ajal naljatades maailma kõige pikemaks jõeks – see sai alguse Eestist Ülemiste järvest, voolas läbi Aafrika ja suubus merre Hollandis. Ja tallinlased ei eksinud, neid pealinna piirkondi jõgi toona läbis, ja veel mitut teist linna vana asumit. Kirjalikes allikates on Härjapead esimest korda mainitud Taani kuninga Erik Klippingu kirjas 1283. aastal (Haryenpe). Seega on tegemist väga vana kohanimega. On arvatud, et muinasaja lõpul, keskaja alguses kandis Härjapea nime Tõnismägi, mis oli tänasega võrreldes tunduvalt kõrgem, sulandudes kokku Toompea paeklindiga. Ajaloodoktor Marika Mägi on oma 2015. aastal ilmunud raamatus „Rafala“ pakkunud välja teooria, et veel 17. sajandi linnakaartidel selgelt näha olev Tõnismäe idajalami juures asuvast allikast algav ja Mädajärve (Meddejerwe, hilisem Tiigiveski tiik) suubuv oja oli muinasaegselt kõrgendikult saanud Härjapea nime, andes selle omakorda edasi Härjapea jõele. Võimalik, et kohanimi Haryenpe/Haryepe ei tulene mitte härja peast, vaid Harjumaa nimest. Tihti arvatakse, et Härjapea jõgi on seotud Pelgulinnas asuva Härjapea tänavaga. Tegelikult voolas jõgi Pelgulinnast päris kaugelt mööda. Härjapeaks kutsus aga vanarahvas ristikut. Ja Pelgulinnas ristub Härjapea tänav Ristiku tänavaga.
Keskajal kalarohke Härjapea jõe ääres asus mitu vesiveskit. Väga võimalik, et Härjapeal töötasid veskid juba muinasaja lõpus. Igatahes oli jõel 13. sajandi keskpaigas olemas Jaani ehk Püha Johannese Seegi veski, mida on esimest korda mainitud 1279. aastal kui veskit, „mis juba ammustest aegadest on seegile kuulunud“. See asus praeguse Stockmanni kaubamaja parkla kohal, kusjuures seegi tõttu on jõge ka Hospidalijõeks kutsutud. Samuti oli juba toona jõe ääres Ülemiste ehk Kuninga veski, mis asus endise Ülemiste elektrijaama lähedal. Neist esimene jahvatas leivavilja Püha Johannese Seegi haigetele, teine Toompea linnuse garnisonile. 1688. aasta linnakaardil loeb kokku koguni kaheksa eri töökodadele jõu andnud Härjapea jõe äärset vesiveskit, mis arenesid edasi suuremateks tööstusteks. Nii võib Härjapea jõge igati õigustatult pidada Tallinna tööstuse hälliks. Vett reostavad paberi- ja nahavabrikud, samuti jõeäärsed majapidamised said aga Härjapeale saatuslikuks. 19. sajandi keskpaigaks oli jõgi täielikult reostunud. 20. sajandi alguses haises veekogu niivõrd, et linn oli sunnitud astuma samme selle sulgemiseks. 1914. aastal kaetigi jõgi suures osas puust plaatidega. See ei lämmatanud aga ikkagi haisu. Nii asus linnavalitsus planeerima jõe sulgemist tunnelkollektorisse. Projekti koostas insener August Velner aastatel 1927–1928. Selle kohaselt pidi kollektor kuni Siimoni, tänase Ahtri tänavani järgima looduslikku sängi, siis aga keerama loodesse ja suubuma praeguse linnahalli juures merre. Kuiva aja tarvis nähti ette paigaldada Läänemuuli juurde merepõhja raudtoru, et
Eessõna 7
Vaade Sossi mäele ja Tartu maanteele 1920. aastatel. Vasakul näha Härjapea jõe lähe Ülemiste järvest. Jaak Juske kogu
veed sealtkaudu merre lasta. Kogu projekti maksumuseks plaaniti 920 000 krooni, mis oli tolle aja kohta väga suur summa. Tegelik kulu osutus aga veelgi suuremaks. Linnale tuli rahaga appi riik. Kolm kilomeetrit pika paekivist tunnelkollektori ehitustööd algasid 1932. aastal. Neli aastat hiljem, 30. jaanuaril 1936 linnapea Ants Sootsi poolt pidulikult avatud tunnel oli tõepoolest suur – kõrgust 1,8 meetrit, laiust 2,8 meetrit. Tänapäeval Ülemiste järve kallist joogivett Härjapea tunnelisse ei lasta, sinna jookseb vaid tänavatelt sadevesi.
Kus aga Härjapea jõgi siis ikkagi täpselt kulges? Jõgi algas Ülemiste järve põhjatipust. Seal kandis sai Härjapeast alguse ka keskaegne, Taani kuninga Valdemar IV 1345. aastast pärit käsu alusel rajatud nelja kilomeetri pikkune linna joogiveekanal, mis läks edasi vanalinna suunas piki tänast Veerenni ja Peeter Süda tänavat ning suubus vanasse vallikraavi Harju värava juures.
Juhkentali 39
Vaade endisele Tallinna Aafrikale 2016. aasta aprillis. Foto: Arne Maasik
2016. aasta alguses Kivisilla t채nava ja Tartu maantee risti paigutatud H채rjapea j천e infotahvel sama aasta aprillis. Foto: Arne Maasik
Kompassi 87
Tartu maantee ja Anvelti, n체체dse Kivisilla t채nava rist 1950. aastatel. J천gi voolas foto tegemise suunas. Jaak Juske kogu
Härjapea jõgi kloostrikiriku taga 1910. aastal. Eesti Ajaloomuuseum: AM N 5631:1602
Ülem-Jõe tänav 5 eelmise sajandi alguses. Nüüdne Reimani tänav. Tallinna Linnamuuseum: TLM F 240:1
Kompassi 93
Kompasna asumi vanad agulimajad. Vasakpoolsel Ülem-Jõe (nüüdne Reimani) tänav 5 hoov, parempoolsel fotol Väike-Kompasna tänava majad, taamal paistab tuletõrjehoone. Tallinna Linnamuuseum: TLM F 239:1. Tallinna Linnamuuseum: TLM Fn 6639:2