heaelu

AUTORITE MÄRKUS

Harvardi ülikooli täiskasvanute arengu uuringus on jälgitud samade perede kahe põlvkonna esindajaid enam kui kaheksakümne aasta vältel. See eeldab tohutut usaldust uuringu läbiviijate vastu, kes omakorda on sügavalt pühendunud osalejate privaatsuse kaitsele. Nende konfidentsiaalsuse tagamiseks oleme muutnud nimesid ja tuvastamist võimaldavaid üksikasju. Ent

kõik raamatus olevad tsitaadid on kas sõnasõnalised või põhinevad tegelikel uuringuintervjuudel, salvestustel, tähelepanekutel ja muudel andmetel.

MIS TEEB ELU HEAKS?

Aega ei ole – nii üürike on elu – nägelusteks, vabandusteks, südamevaluks, süüdistusteks. Aega on vaid armastuseks ja sel­

lekski tõtt­öelda vaid silmapilk.

Alustame küsimusega.

Mark Twain1

Kui sul tuleks kohe praegu langetada üks eluvalik, et su tee viiks edaspidi tervise ja õnne poole, siis milline see valik oleks?

Kas otsustaksid säästa iga kuu rohkem raha? Vahetada töökohta? Rohkem reisida? Milline üksainus muutus tagaks kõige paremini, et oma viimastel elupäevadel möödunule tagasi vaadates tunneksid sa, et oled elanud hea elu?

Ühes 2007. aasta uuringus2 küsiti millennial’idelt* nende kõige tähtsamate elueesmärkide kohta. Seitsekümmend kuus protsenti ütles, et nende eesmärk number üks on saada rikkaks. Viiskümmend protsenti pidas üheks oluliseks eesmärgiks saada kuulsaks. Enam kui kümme aastat hiljem, kui millennial’id olid jõudnud

* Nn Y­põlvkond ehk need, kes said täisealiseks umbes millenniumivahetuse paiku. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

kauem elada täiskasvanuna, esitati neile paaris uuringus uuesti samasuguseid küsimusi. Kuulsus oli nüüd edetabelis langenud, ent tippeesmärkide hulgas olid endiselt sellised asjad nagu raha teenimine, edukas karjäär ja võlgadest vabanemine.

Need on levinud ja praktilised eesmärgid, mis ühendavad põlvkondi ja ületavad riigipiire. Paljudes maades küsitakse lastelt niipea, kui nad enam­vähem rääkida oskavad, kelleks nad suurena tahavad saada – see tähendab, millise karjääri nad kavatsevad valida. Kui täiskasvanud kohtuvad uue inimesega, on üks esimesi küsimusi: „Millega tegelete?“ Edu mõõdikuiks on sageli tiitlid, kõrge palk ja tunnustatud saavutused, kuigi enamik meist mõistab, et need üksi ei taga tingimata õnnelikku elu. Need, kel õnnestub panna „linnuke“ mõne või koguni kõigi edu näitajate taha, avastavad tihti, et tunnevad end ikka samamoodi nagu enne.

Samal ajal pommitatakse meid päev läbi teadetega selle kohta, mis teeb õnnelikuks, mida peaks eluga peale hakkama, kes teeb mida „õigesti“. Reklaamid räägivad meile, et just see jogurtikaubamärk teeb terveks, nutitelefoni ost toob ellu uut rõõmu ning eriline näokreem hoiab igavesti noorena.

Mõned sõnumid pole nii läbinähtavad, vaid põimitud argielu kangasse. Kui sõber ostab uue auto, võime hakata mõtisklema, kas ehk muudaks uus auto ka meie elu paremaks. Kerides sotsiaalmeediavoogu, kus ei näe muud kui fantastilisi pidusid ja liivarandu, võime hakata kahtlema, kas meie elus pole mitte liiga vähe pidusid ja liivarandu. Oma vähem lähedastes sõprussuhetes, tööl ja eriti just sotsiaalmeedias kaldume näitama üksteisele idealiseeritud versiooni endast. Esitleme seal oma parimat ilmet ja võrreldes seda, millisena näeme teisi, sellega, mida tunneme enda kohta, tekib meil tunne, et jääme millestki ilma. Juba ammu on öeldud: „Me võrdleme alatasa oma sisemust teiste välimusega.“

Aja jooksul arendame endas vaevumärgatava, ent raskesti maharaputatava tunde, et meie elu on siin ja praegu, aga heaks eluks vajalik on seal või tulevikus. Kogu aeg käeulatusest eemal.

Läbi sellise objektiivi elule vaadates on kerge uskuda, et head elu polegi tegelikult olemas või et see on võimalik ainult teiste jaoks. Meie enda elu vastab ju harva meie endi peas loodud pildile heast elust. Tegelik elu on alati liiga puntras, liiga keeruline selleks, et olla hea.

Väike saladus: hea elu ongi keeruline. Kõigil.

Hea elu on rõõmuküllane ... ja raske. Täis armastust, ent ka valu. Hea elu rangelt võttes ei juhtu kunagi, vaid rullub aja jooksul lahti3. See on protsess. Sellesse kuuluvad pöördelised ajad, rahu, kergus, vaevad, võitlused, saavutused, tagasilöögid, edasihüpped ja kohutavad kukkumised. Ja muidugi lõpeb isegi hea elu alati surmaga.

Jaa, ma tean, küll see oli lõbus reklaam.

Aga ärgem ilustagem asju. Isegi, kui elu on hea, ei ole see kerge. Lihtsalt pole ühtki viisi, kuidas muuta elu täiuslikuks, ja kui olekski, poleks see hea.

Miks? Sest rikkalikku elu – head elu – sepistatakse just nimelt asjadest, mis on rasked.

See raamat on ehitatud teadusliku uurimistöö aluskivile. Selle südames on Harvardi ülikooli täiskasvanute arengu uuring, erakordne teaduslik ettevõtmine, mis algas 1938. aastal ja kõigi tõenäosuste kiuste jätkub tänini. Bob on uuringu neljandaks juhiks, Marc on aga tema asetäitja. Oma aja kohta radikaalse uuringu algeesmärgiks oli mõista inimese tervist, uurides mitte seda, mis teeb haigeks, vaid seda, mis paneb õilmitsema. Selles on talletatud osalejate elukogemust enam­vähem täies ulatuses, alates lapsepõlvemuredest kuni esimese armastuse ja viimaste elupäevadeni. Nii nagu selles osalejate elud, on ka Harvardi uuring ise

läbinud pika ja käänulise raja, meetodid on aastakümnetega arenenud ja 742 esialgselt osalejalt on uuring nüüdseks laienenud kolmele põlvkonnale ja enam kui 1300 järeltulijale. See areneb ja laieneb jätkuvalt ning on ajaloo järjekestvaim süvitsi teostatud inimelu uuring.

Ent üks uuring, olgu see nii rikkalik kui tahes, ei ole piisav, et esitada laiahaardelisi väiteid inimelu kohta. Nii et kuigi see raamat toetub otseselt Harvardi uuringu vundamendile, toetavad seda igast küljest veel sajad teised teadusuuringud, mis hõlmavad mitmeid tuhandeid inimesi üle kogu maailma. Lisaks on sellesse teosesse põimitud tarkusi hiljutisest ja iidsest minevikust – vastupidavaid mõtteid, mis peegeldavad ja rikastavad tänapäevast teaduslikku arusaama inimkogemuse kohta. Peamiselt on see raamat suhete väest ja sobival kombel mõjutab seda sügavalt autorite omavaheline pikk ja viljakas sõprus.

Kuid seda raamatut poleks inimesteta, kes osalesid Harvardi uuringus – kelle ausus ja heldus muutsid uuringu üldse võimalikuks.

Selliste inimesteta nagu Rosa ja Henry Keane.

„Milline on teie suurim hirm?“

Rosa luges küsimuse valjusti ette ja vaatas siis üle köögilaua abikaasa Henry poole. Nüüdseks seitsmekümnendates eluaastates Rosa ja Henry olid elanud selles majas ja istunud koos sama laua taga enamikul hommikutel juba rohkem kui viiskümmend aastat. Nende vahel oli kannutäis teed, avatud Oreo küpsisepakk (pooleldi söödud) ja diktofon. Toa nurgas oli videokaamera. Selle kõrval istus noor Harvardi teadlane Charlotte, kes vaatas vaikselt pealt ja tegi märkmeid.

„On alles küsimus,“ ütles Rosa.

„Minu suurim hirm?“ küsis Henry Charlotte’ilt. „Või meie suurim hirm?“

Rosa ja Henry ei pidanud end kuigi huvitavateks uuritavateks. Nad olid mõlemad sirgunud vaesuses, abiellunud kahekümnendates eluaastates ja kasvatanud koos üles viis last. Nad olid muidugi elanud üle suure depressiooni ja palju raskeid aegu, aga sama võis ju öelda ka kõigi teiste kohta, keda nad tundsid. Niisiis jäi neile arusaamatuks, miks Harvardi teadlased neist üldse huvitusid, rääkimata sellest, miks nad ikka veel huvi tundsid, ikka veel helistasid, ikka veel saatsid küsimustikke ja ikka veel lendasid vahetevahel teisest riigi otsast kohale, et neile külla tulla.

Henry oli alles 14aastane ja elas Bostoni West Endi linnajaos kraaniveeta üürikorteris, kui uuringu teadlased koputasid tema pere uksele ja küsisid poisi hämmeldunud vanematelt luba tema elu üles tähendada. Uuring oli täies hoos, kui ta tegi 1954. aasta augustis Rosale abieluettepaneku – andmed näitavad, et kui naine vastas jaa, ei suutnud Henry oma õnne uskuda –, ja seal nad nüüd olid, 2004. aasta oktoobris, kaks kuud pärast viiekümnendat pulma­aastapäeva. Rosal oli palutud uuringus sagedamini osaleda 2002. aastal. „On ka juba aeg,“ ütles ta. Henryt oli Harvard jälginud iga aasta alates 1941. aastast. Rosa ütles tihti, et tema arust oli imelik, et mees oli eakamana ikka veel nõus osalema, sest muidu oli ta väga eraklik. Aga Henry ütles tundvat endal kohustust osaleda ja pealegi oli ta hakanud protsessi hindama, sest see seadis asju teatavasse perspektiivi. Niisiis oli ta kuuskümmend kolm aastat avanud uurijatele oma elu. Tegelikult oli ta rääkinud neile endast koguni sedavõrd palju ja nii kaua, et ei mäletanudki, mida nood teadsid ja mida mitte. Aga ta eeldas, et nad teadsid kõike, sealhulgas mõningaid asju, mida ta polnud rääkinud kellelegi peale Rosa, sest alati, kui nad temalt midagi küsisid, andis ta endast parima, et öelda tõtt.

Ja nad küsisid palju.

„Hr Keane oli ilmselgelt meelitatud, et olin tulnud Grand Rapidsi* linna neid küsitlema,“ kirjutas Charlotte oma välimärkmetesse, „ja see lõi intervjuuks sõbraliku õhustiku. Minu arust oli ta koostööaldis ja asjast huvitatud. Ta mõtles iga vastuse üle ja pidas sageli enne vastamist mõne hetke pausi. Aga ta oli sõbralik ja mulle tundus ta nagu stereotüüpne vaikne Michigani mees.“

Charlotte oli seal kahepäevasel külaskäigul, et intervjueerida mõlemat Keane’i ja läbi viia küsitlus – väga pikk küsitlus – nende tervise, elude ja kooselu kohta. Nagu paljudel meie noortel teadlastel, kes alustavad uut karjääri, oli ka Charlotte’il endal küsimusi selle kohta, mis teeb elu heaks ja kuidas praegused valikud võiksid mõjutada tulevikku. Kas on võimalik, et teiste eludes peitub tähelepanekuid tema enda elu kohta? Ainus viis seda teada saada oli esitada küsimusi ja kuulata hoolikalt iga intervjueeritavat. Mis oli sellele isikule tähtis? Mis andis tema päevadele mõtte? Mida oli ta oma kogemustest õppinud? Mida kahetses? Iga intervjuu andis Charlotte’ile uusi võimalusi suhestuda inimesega, kelle elu oli jõudnud tema omast kaugemale ja kes pärines teistsugustest oludest ning ajaloohetkest.

Täna pidi ta intervjueerima Henryt ja Rosat koos, algul küsitluse läbi viima ja siis filmima neid ühiselt rääkimas oma suurimatest hirmudest. Seejärel kavatses ta küsitleda neid ka eraldi formaadis, mida me kutsume „kiindumusintervjuudeks“. Bostonis uuritakse videosalvestusi ja intervjuude üleskirjutusi, et kodeerida Henry ja Rosa teineteisest rääkimise viisi, mittesõnalisi signaale ja palju muud informatsiooni andmeteks nende sideme kohta –andmeteks, mis saab osaks nende toimikutest ja üheks väikeseks, kuid tähtsaks tükiks hiiglaslikus andmekogus selle kohta, milline on tegelikult üks elatud elu.

* Linn Michigani osariigis, USA kirdeosas.

Mis on teie suurim hirm? Charlotte oli juba salvestanud nende individuaalsed vastused eraldi tehtud intervjuudes, kuid nüüd oli aeg arutada seda üheskoos. Arutelu kulges nii.

„Mulle teatud mõttes meeldivad rasked küsimused,“ ütles Rosa.

„No tore,“ ütles Henry. „Alusta siis sina.“

Rosa vaikis hetke ja ütles siis Henryle, et tema suurim hirm on see, et mehel võiks areneda välja tõsine tervisehäda või et Rosa ise saaks jälle rabanduse. Henry nõustus, et need olid hirmuäratavad võimalused. Aga ta ütles, et nad olid jõudmas punkti, kus midagi sellist oli tõenäoliselt vältimatu. Nad vestlesid pikalt selle üle, kuidas mõni tõsine haigus võiks mõjutada nende täiskasvanud laste elusid ja teineteist. Lõpuks tunnistas Rosa, et ega kõigega saagi ette arvestada ja pole mõtet endast välja minna, kui midagi pole veel juhtunud.

„On seal veel mõni küsimus?“ uuris Henry Charlotte’ilt.

„Mis on sinu suurim hirm, Hank?“ küsis Rosa.

„Lootsin, et sa unustad minult küsida,“ ütles Henry ja naeris. Ta valas veel Rosale teed, võttis uue Oreo küpsise ja vaikis mõnda aega.

„Sellele pole raske vastata,“ ütles ta. „See lihtsalt ei ole midagi sellist, millele mulle meeldib mõelda, kui aus olla.“

„No nad saatsid vaese tüdruku lausa Bostonist siia, nii et hakka aga vastama.“

„See on vist kole,“ ütles Henry väriseval häälel.

„Lase käia.“

„Minu hirm on see, et ma ei sure esimesena. Et ma jään siia sinuta.“

Bostoni West Endi linnajaos, mitte kuigi kaugel sellest kohast, kus Henry Keane lapsena elas, vaatab Lockharti hoone Bulfinch Triangle’i nurgalt lärmakale Merrimaci ja Causeway tänavate ristmikule. Kahekümnenda sajandi alguses oli see trotslik tellismaja mööblitehas, kus töötas mehi ja naisi Henry kvartalist. Nüüd on see koduks ühele kliinikule, kohalikule pitsarestoranile ja sõõrikupoele. Lisaks on see koduks Harvardi ülikooli täiskasvanute arengu uuringule, ajaloo pikimale täiskasvanute elu uurimusele. Ühes arhiivisahtlis sildiga „KA­KE“ asuvad tagaotsas Henry ja Rosa toimikud. Neist leiame kolletunud, äärtest narmendavad lehed Henry 1941. aasta vastuvõtuintervjuuga. See on kirja pandud käsitsi, intervjueerija voogava, kogenud käekirjaga.

Näeme, et pere oli Bostoni vaeseimate seast ja et 14aastast Henryt peeti „stabiilseks, hästi talitsetud“ teismeliseks, kellel oli „loogiline vaade tulevikule“. Võime näha, et noore täiskasvanuna oli ta emaga väga lähedane, kuid põlgas oma isa, kelle alkoholism sundis Henryt hakkama pere peamiseks leivateenijaks. Üks eriti purustav vahejuhtum leidis aset Henry kahekümnendatel eluaastatel, kui isa ütles noormehe äsjasele kihlatule, et tema 300dollariline kihlasõrmus röövis perelt hädavajaliku raha. Kartuses, et ta ei pääseks iial Henry pere võimu alt, tühistas neiu kihluse.

1953. aastal lõi Henry isast lahku, hankides töökoha firmas General Motors, ja kolis Michigani osariiki Willow Runi linna* . Seal kohtus ta Rosaga, Taani immigrandiga, kel oli kaheksa õdevenda. Aasta pärast nad abiellusid ja said hiljem ise viis last. „Küllalt, aga mitte piisavalt,“ arvas Rosa.

Järgmise kümnendi jooksul kogesid Henry ja Rosa mitmeid raskeid aegu. 1959. aastal haigestus nende poeg Robert lastehalvatusse, see pani nende abielu proovile ning põhjustas ohtralt

* USA hiigeltehas Willow Run tootis II maailmasõja ajal ja järel sõjatehnikat ning pärast sõda ka autosid, selle töötajate tarbeks ehitati uus linnak.

valu ja muret. Henry alustas General Motorsi tehases monteerijana, ent töölt puudumine Roberti haiguse tõttu tõi kaasa üleviimise kehvemale töökohale ja seejärel koondamise, kuni ühel päeval avastas ta end töötuna kolme last ülal pidamas. Et ots otsaga kokku tulla, hakkas Rosa tööle Willow Runi linnas palgaosakonnas. Ehkki esialgu oli töökoht mõeldud ajutiselt pere sissetulekut lappima, muutus Rosa väga armastatud kolleegiks ja ta töötas seal täiskohaga kolmkümmend aastat, luues sidemeid inimestega, keda pidas oma teiseks pereks. Henry vahetas pärast koondamist kolm korda karjääri, tuli viimaks 1963. aastal General Motorsisse tagasi ja töötas end üles vahetusevanemaks. Varsti pärast seda taastas ta suhte isaga (kes oli suutnud alkoholisõltuvuse alistada) ja andestas talle.

Henry ja Rosa tütar Peggy, kes on nüüd viiekümnendates eluaastates, osaleb samuti uuringus. Peggy ei tea, mida ta vanemad on uuringus rääkinud, sest me ei taha mõjutada tema aruandeid pereelu kohta. Erinevad vaatenurgad samale perekeskkonnale ja sündmustele aitavad laiendada ning süvendada uuringu andmestikku. Peggy toimikusse kaevudes saame teada, et tema arvates vanemad mõistsid tema probleeme ning püüdsid ta tuju tõsta, kui tüdruk oli endast väljas. Üldiselt pidas ta oma vanemaid „väga armastavateks“. Peggy ütlus, et vanemad pole iialgi kaalunud eraldi elu ega lahutust, on kooskõlas Henry ja Rosa enda aruannetega nende abielu kohta.

1977. aastal hindas 50aastane Henry oma elu nii.

Nauding abielust: SUUREPÄRANE

Tuju viimase aasta jooksul: SUUREPÄRANE

Füüsiline tervis viimase 2 aasta jooksul: SUUREPÄRANE

Aga me ei määra ei Henry ega ühegi teise uuringus osaleja tervist ja õnne pelgalt nii, et küsime neilt ja lähedaselt, kuidas nad end tunnevad. Uuringus osalejad lubavad meil jälgida oma heaolu läbi paljude erinevate objektiivide alates ajupiltidest ja vereanalüüsidest kuni videosalvestusteni, kus nad räägivad oma sügavaimatest muredest. Võtame nende juuksekarvadest proove, et mõõta stressihormoone, palume neil kirjeldada oma elu suurimaid muresid ja tähtsaimaid eesmärke ning mõõdame, kui kiiresti nende pulss rahuneb, kui oleme kiusanud neid mõistatustega. See informatsioon annab meile sügavama ja terviklikuma pildi selle kohta, kuidas kellelgi elus läheb.

Henry oli häbelik mees, kuid pühendas end lähisuhetele, eriti Rosaga ja oma lastega, ja need sidemed andsid talle sügava turvatunde. Lisaks kasutas ta teatavaid võimsaid toimetulekumehhanisme, mida arutame järgmistel lehekülgedel. Sellele emot­

sionaalse turvatunde ja tõhusa toimetuleku kombinatsioonile toetudes saigi Henry ikka ja jälle teatada, et on „õnnelik“ või „väga õnnelik“, isegi kõige raskematel aegadel, ning sama peegeldavad tema tervis ja pikaealisus.

2009. aastal, viis aastat pärast Charlotte’i külaskäiku Henry ja Rosa koju ning seitsekümmend üks aastat pärast esimest uuringule antud intervjuud läks täide Henry suurim hirm: Rosa suri. Vähem kui kuue nädala pärast läks Henry talle järele.

Ent perekonna pärand jätkub nende tütre Peggyga. Alles hiljuti istus ta meie Bostoni kontoris ja andis intervjuu. Alates 29. eluaastast on Peggy olnud õnnelikus suhtes oma elukaaslase Susaniga ja praegu, 57aastaselt, teatab ta, et tal pole üksildustunnet ja tervis on hea. Ta on auväärne kooliõpetaja ja oma kogukonna aktiivne liige. Kuid rada, mida mööda ta selle õnneliku eluperioodini jõudis, on hirmutav ja vapper ning me räägime sellest edaspidi.