1 FREDRIK Kui Nina magamistuppa astub, seisan mina garderoobi ees. „Kas ma näen selles paks välja?“ küsib ta. Vaatan kiiresti oma naise poole. „Sa oled väga ilus.“ Pööran pilgu tagasi garderoobi ja seal rippuva kolme lipsu poole. Koolilõpu mündiroheline ei tule muidugi kõne allagi. Matuselips annab täpselt edasi mu meeleolu, aga ei sobi kuigi hästi mu särgiga. Ohates võtan hõbedaste triipudega helesinise, ämma kingituse, mis tundus vanamoodne juba siis, kui ma selle viie-kuue aasta eest sain. „Sa ju ei vaadanudki õieti.“ Nina on liikunud suure peegli ette. Ta keerab ülakeha, uurib ennast, kulm kortsus. „Väga hästi istub,“ ütlen mina. Nina sikutab rohelist kleidiriiet. Lähen tema juurde peegli ette, tunnen tuttavat lõhna. Mu naine on juba mitu aastat kasutanud sama parfüümi, nii kaua, et mul on isegi selle nimi meelde jäänud: Acqua di Giò. Ta sikutab uuesti kleidiriiet, kirtsutab nina ja pobiseb midagi kuuldamatut. Ma püüan lipsusõlme korda seada, aga see ei tule kuigi hästi välja. „Paned sel aastal jälle selle?“ Nina seisab endiselt näoga peegli poole, kuid on nihutanud fookuse oma kleidilt minu lipsule. „Mul pole muud.“ Ta teeb pika sammu garderoobi suunas, ent annab alla, kui näeb, mis nagis alles on. „Päriselt, sa pead järgmiseks aastaks uue hankima.“ Noogutan ja kuulen samal ajal uksekella helinat. „Küllap Jennifer.“ Nina pöördub avatud toaukse poole. „Smilla! Teed lahti?“ H E A D
U U T
A A S T A T
9
Ülakorruselt kostab raginat, Smilla jalad müdisevad trepist alla ja peagi kostab esikust kahe inimese häält. Nina vaatab mulle otsa. „Mis kell on?“ „Kakskümmend minutit viis läbi.“ „Kakskümmend minutit läbi?“ Ta tormab kummuti juurde ja hakkab sukkpükstes tuhnima. Ta jalge ette põrandale langeb üks paar teise järel. „Kurat. Miks ma alati unustan sukkpükse osta?“ Minut hiljem lahkub Nina toast, käes midagi musta. „Kuidas poistega on?“ küsib ta esikusse astudes. „Kas nad on riided selga saanud?“ „Ma vaatan, kuidas neil läheb.“ „Vilgot peab särgi panema!“ hüüab Nina vannitoast. „See ripub tooli küljes.“ Nööbin püksid kinni, panen pintsaku selga ja uurin tulemust peeglist. Lipsu tõttu näen välja nagu kloun. Ainult punane nina ongi veel puudu. Vilgot ja peoriided pole üldse hea kombinatsioon. Meie kuueaastane elakski ainult dressipükstes ja teinekord ma mõtlen, miks me nii kangekaelselt tahame teda korralikult riidesse panna. Anton on selles osas pisut leplikum. Talle meeldib kenasti riietuda ja ta seisab viimasel ajal hommikuti peegli ees ning sätib juukseid. Põhikooli lõpuklasside mõju. „Ilus särk,“ ütlen mina, kui me trepist alla kõnnime. Anton kehitab õlgu, kuid saadab mulle ühe oma erilistest naeratustest. Köögiuksest möödudes ma peatun, vaatan kahte tüdrukut köögitööpinna juures ja püüan oma värisevat südant rahustada. Jennifer pole mingi koletis. Ta on tavaline teismeline tüdruk, mu tütre sõbranna. Pean mitu korda köhatama, enne kui hääl kandma hakkab. „Head aega!“ Jennifer ei reageeri, tundub, et ta on otsustanud mitte kuulda. Ta jätkab salati lõikumist, selg minu poole. Lühike liibuv kleit ei jäta just palju ruumi fantaasiaks ning ma teen kõik endast oleneva, et pilk valesse kohta pidama ei jääks. Sellegipoolest tunnen, nagu oleksin vahele jäänud, kui Smilla ümber pöörab. Ta nägu läheb naeru täis, ta keerab muusika kõlaris vaiksemaks ja tuleb minu juurde.
10
M A L I N
S T E H N
„Head aega!“ Tugev kallistus. „Aitäh, et sa aitasid mul ema veenda.“ Nagu mul oleks olnud valikut. Käed ümber oma seitsmeteistaastase, tuleb mulle jälle pähe see totakas mõte, et võiks olla võimalik konserveerida oma lapsed üheksaaastastena. Üheksa-aastased on täiuslikud olevused. Nad on targad ja mõistlikud, aga sellegipoolest on neil veel vankumatu usk sellesse, et vanemad suudavad kõik korda ajada. Samas piisab ühest pärastlõunast Leo mängumaal, et oma põnevusvajadust vaigistada. „Sa tead, mida ma ütlesin.“ Ma astun sammukese tagasi ja vaatan tütrele otsa. „Ärge laske sisse kedagi, kes pole kutsutud, mitte ühtegi …“ Smilla tõstab käed kõrvadele. „Ma tean!“ Ta laseb käed alla. „Te olete sellest juba nädalate viisi jahvatanud.“ Ma lasen temast lahti. „Me lihtsalt hoolime sinust.“
2 NINA Auto seisab sissesõiduteel, kolme ekraani sinakas kuma valgustab salongi. Avan autoukse, vajun kõrvalistmele ja sätin koti õhtuse magustoiduga jalge vahele, et kauss ümber ei läheks. „Huh.“ Ma vaatan oma abikaasa poole. „Ma peaaegu juba kahetsen.“ Fredrik vajutab käivitusnuppu ning auto hakkab liikuma. „Kahetsed mida?“ „Seda pidu. Nende pidu. Kui rumalad me üldse oleme, lubades kahekümnel teismelisel meie majas uut aastat vastu võtta?“ Fredrik ohkab. „Kõik läheb hästi. Smilla ja Jennifer saavad sellega hakkama.“ Pöörame Agnesfridsvägenile, möödume koolist ja Videdali platsist. Ringtee järel hakkab paistma Vita Höja üheksakordne kortermaja. Valgustatud akendest moodustub kärtsrohelise Coopi sildi taustal kollane mosaiik. Kõhus tuikab. Ma tõesti ei taha õhtut tüdrukute pärast muretsemisega ära rikkuda, aga mure kasvab koos vahemaaga meie ja kodu vahel. Alles ma seisatasin majauksel. Äkki oleksin tahtnud oma tütrele nii paljut öelda. Seda, kui reetlik on kange alkohol, seda, et kunagi ei tohi kaasa minna millegagi, mis ei tundu olevat õige, seda, et ta on väga ilus, ja et kõik – ideaalses maailmas – peaksid saama riietuda, täpselt nagu ise tahavad, kuid läbipaistev topp saadab soovimatuid signaale. Ja muud sellist. Muidugi oli siis juba hilja igasuguste manitsustega lagedale tulla. Ja tüdrukud teavad reegleid väga hästi: maksimaalselt kakskümmend inimest, ei mingeid narkootikume (absoluutselt ei mingeid), ainult siider või õlu. Baarikapp on lukus ja võti on minu rahakotis. Vaatan Fredriku poole. „Smilla ja Jennifer saavad ehk hakkama. Aga me ei tunne pooligi nendest, kes tulevad. Smilla väidab, et nad kutsusid ainult klassikaaslased, kuigi tegelikult võivad ju tulla ükskõik mis inimesed.“
12
M A L I N
S T E H N
„Me peame julgema teda usaldada.“ „Smillat võime me küll usaldada, aga Jenniferi …“ Otsin sobivaid sõnu. „Jennifer pole kunagi … piire tunnetanud. Ise tead, kui tüütu ta lapsena oli, kõik need jamad, mida ta korraldas. Ja Smilla lihtsalt läks kaasa.“ „Nüüd on nad seitsmeteistkümnesed,“ osutab Fredrik. „Mitte üheteistkümnesed.“ Ma tunnen, kuidas õhk minust kaob. See on asjatu jutuajamine, eriti veel nüüd, kui kõik on otsustatud. On palju põhjuseid, miks mitte lasta noortel enne kaheksateistkümneseks saamist vanemateta pidusid pidada. Kuid kahtlustel tüdrukute peo vastu on mul põhimõtteliselt ainult üks lihtne põhjus: mulle ei meeldi Jennifer. Ma ei usalda teda ja ta ei meeldi mulle. Ebameeldiv on seda endale tunnistada. Ma töötan lastega ja leian tavaliselt võtme kõikidesse väikestesse südametesse. Kui mitte muud, suudan nad tagantjärele meeldivateks mõelda. Jenniferi süda on minu ees alati lukku jäänud. Väiksena oli ta metsik, lärmakas ja pidi alati keskmes olema. Kui Jennifer ja Smilla mängisid, olin ma pidevalt mures, mis võib juhtuda. Hiljem, kui nad juba teismelised olid, olin surmani hirmul, kehtestasin Smillale selged reeglid ja andsin teada, milline tagajärg on nende rikkumisel. Tüdrukute omavaheline sõprus on olnud keeruline tasakaalu hoidmine. Ma pole kunagi soovinud, et minu tunded Smillale üle kanduksid, Jennifer on olnud talle õe eest. Ja Fredriku arvates olen ma alati liialdanud. Ta on valinud alati Jenniferi poole. Isiklikult arvan, et on tore, et tüdrukud nüüdsel ajal kuigi sageli kokku ei saa. See ühise uusaastapeo mõte oli täielik üllatus. Halb üllatus. „Asi on vastutustundlikus vabaduses,“ ütleb abikaasa, nagu oleks mu mõtteid lugenud. Vastutustundlik vabadus. Fredrik kordab möödunudnädalaste jutuajamiste mantrat ja ma pean huulde hammustama, et mitte jälle omapoolseid vastuväiteid korrata. Muidugi ei ole ka tema olnud selle peo suhtes läbivalt pooldav. Kuid ta on pidevalt väitnud, et on parem, kui nad on meie pool ridamajade rajoonis kui „jooksevad mööda linna ringi“. Selle vastuväitega olen ma nõus. Probleem on lihtsalt selles, et meil ei ole ikkagi nende üle mitte mingisugust kontrolli. Meie läheme teisele H E A D
U U T
A A S T A T
13
peole linna teises otsas. Ja nüüd, pingelises olukorras, tuleb mulle pähe tuhandeid asju, mis võivad uusaastapeol Jennifer Wikselliga viltu minna. Hoolimata sellest, et see peetakse ridamajade rajoonis. Ma pööran ennast istmel ja vaatan üle õla. Kaks silmapaari vahivad keskendunult helendavaid ekraane, valged plastnööbid kõrvadesse pistetud. Ma loobun katsest ühendust luua ja keeran ennast õigetpidi. Inre Ringvägenil on tihe liiklus, küllap on enamik teel kuhugi vana-aastaõhtut tähistama. Püüan mitte mõelda tüdrukute peole, sunnin end keskenduma meie enda tähistamisele ning peole, kuhu me peagi jõuame. Ma loodan, et šokolaadivaht sobib. Seda tuleb serveerida grenadilli ja kaeraküpsistega. Alguses kavatsesin ma lapselikus protestis ICA-st valmisküpsiseid osta. Aga viimasel hetkel mõtlesin ümber ja küpsetasin ise. Ostetud küpsistega Lollo ja Maxi poole ilmumine oleks võrdväärne sotsiaalse enesetapuga. Piilun korraks abikaasa poole. Mitte kuigi palju aega tagasi oleksin oma mõtteid temaga jaganud. Oleksime visanud nalja sõprade täiusliku kodu ja meie endi kaose üle ning Fredrik oleks mind lohutanud. Ta oleks öelnud, et esiteks on Lollol ja Maxil ainult Jennifer, kelle eest hoolitseda, ja teiseks ongi sisustus ja toiduvalmistamine Lollo põhilised huvid. Meile meeldis arutada oma sõprade heade ja halbade külgede üle, minu arust suuresti selleks, et iseendile oma oivalisust meelde tuletada. Sest me jõudsime alati järeldusele, et meie eluviis on kõige parem. Viimasel ajal on need jutuajamised vaibunud. Me ei räägi enam üldse oma sõpradest, endist ega tegelikult millestki muust. Ainsateks teemadeks on perekonna logistika ja lastesse puutuvad asjad. Ma tunnen meie jutuajamistest puudust, ma tunnen meie-tundest puudust. Süü võiks ajada väikelasteaastatele. Kuid Vilgot läks sügisel juba eelklassi ja on üsna iseseisev. Anton käib seitsmendas ja Smilla saab varsti kaheksateistkümneseks. Ma ütleksin, et väikelapseaastad on möödas. „Millal me kohale jõuame?“ Tilluke sõrm puudutab mu mantlit ja ma pööran ümber. „Varsti. Kas sa ei saa aru, kus me oleme?“ „Mkm.“ Vilgoti kuldkollased lokid lehvivad, kui ta pead raputab. „Täiesti pime on ju.“ „Kas sa näed, seal eemal on veidi valgem?“ Ma osutan. „See on Klagshamn.“
14
M A L I N
S T E H N
Vilgot paistab sellega rahule jäävat ja paneb Ipadi uuesti käima. Mina vaatan küljeaknast välja, silmitsen möödavihisevat tasast maastikku. Põlde ääristavad raagus pajud, mis on kaldu merele vastassuunas. Uduloor hõljub savise maapinna kohal, raske on näha, kus taevas lõpeb või alguse saab. Skåne talv. „Pagana ilm.“ Fredrik süütab udutuled, kuid lülitab need uuesti välja, sest neist pole mingit kasu. „Ega me täna õhtul ikkagi ilutulestikku näe.“ „Kas sa pead nii pessimistlik olema?“ küsin mina. „Pessimistlik? Ma lihtsalt nendin tõsiasja.“ „Kas raketid pole ära keelatud?“ kostab häälemurdes hääl tagaistmelt. „Pulga otsas raketid keelati ära,“ vastab Fredrik ja pöörab samal ajal küla poole. „Patareid mitte.“ Ta vaatab minu poole. „Ma eeldan, et Max on valmis pannud kõige vägevama saadaoleva patarei.“ Maxile meeldib eputada ja Fredrikul on sellega alati raskusi olnud. Mu mehe arust teeb Max kõike selleks, et maailmale näidata, et saab seda endale lubada. Ja vahest on see osa tõest. Aga minu arust meeldib Maxile lihtsalt hullumeelseid asju teha. Ta tahab paista selle veidra sõbrana, kellel on alati midagi lahedat käsil. Maxil on Malmö kesklinnas edukas kinnisvarabüroo, mille ta isa asutas. Max Wiksell pole ilmselt kogu oma elu jooksul ühtegi raamatut lugenud, aga tal on ärivaistu ja ta on ääretult eesmärgiteadlik. Lollo sõnul ta muudkui töötab ja paistab, et see tasub ära. Max sõidab uute autodega, joob vana viskit ja kannab kalleid kelli. Ja olgugi et Fredrik minu ees väidab, et talle ei lähe sedasorti staatusemärgid korda, on nii märgatav, et tal on vajadus end Maxi kõrval tõestada. Enamasti seeläbi, et on täpselt vastupidistel seisukohtadel. Teinekord edvistab ta oma teadmistega teemadel, milles Max tahab küll asjatundja paista (viski), kuid mille kohta tal ei ole tegelikult kuigi palju öelda. Erinevalt Fredrikust oskan mina Maxi üle naerda, kui asi hakkab eputamise järele lõhnama või kui ta Mister Besserwisseriks muutub. Ja küllap oleme tasa, kuna Fredrik suudab erinevalt minust naerda Lollo küpsetatud leiva üle. Ma pole suutnud kunagi hoiduda end oma ilusa, kõhna ja pesapunujast sõbrannaga võrdlemast. Ehkki ma tean, et see ajab mul tuju pahaks. Pargime auto tänavale majast eemale, Wiksellide enda autopark on hõivanud kogu ruumika sissesõidutee. Suure valge eramaja ees põleb H E A D
U U T
A A S T A T
15
terve õueküünalde meri ning elutoa panoraamakna tagant paistavad inimesed, šampanjaklaasid käes. Ma näen, kuidas Malena oma kuulsa naerulagina saatel pead tahapoole heidab, ja esimest korda üle pika aja tunnen peomeeleolu. Vahest see õhtu ei tulegi nii halb. Me tähistame uue aasta saabumist oma heade sõpradega. Poisid on meiega ja Smilla, nojah, tema on tegelikult varsti täiskasvanu. Pean peagi nabanööri läbi lõikama. „Anna andeks.“ Asetan käe Fredriku jalale. Ta vaatab mulle otsa. „Mille eest?“ „Ah, ma olin ülekohtune, öeldes, et sa oled pessimistlik. Sul on õigus. Ilm ongi sitt.“ Ta naeratab, kuid naeratus ei jõua õieti silmadesse. „Mul oli juba meelest läinud.“