Põrgus on eraldi koht direktoritele ja riskikapitalistidele. Meestele, kellel on ujulestadega varbad ja lennukõlbulikud käed.
Nad asuvad teele nagu rändlinnud, kui ilm muutub, kuid uued tulevad alati asemele. Need, kes ei tee külmast välja ja käärivad käised üles, kuigi vihiseb jäine tuul.
Kullakaevajad, kes haistavad raha. Suurt raha, muidu oleksid nad mere äärde palmi alla jäänud.
Selgeltnägija kombel panevad nad kõrva mäekülje vastu ja ütlevad „siin”. „Siin on nii suur varandus, et keegi ei suuda sellele ei öelda.”
Kui see lõbu läbi saab. Kui toitev allikas on tühjaks tõmmatud või metallihinnad langenud, ei seisa nemad sööklas inimeste ees ega räägi, et ajad on rasked. Musta töö tegemiseks on neil terve osakond. Ise on nad sealt juba kaugel. Kaugel mürgitatud veekogudest ja reostatud maapinnast, kaugel töötutest kaevandustöölistest, kelle kopsud on sisse hinganud kivitolmu, asbesti ja diisliaure.
Direktorid ja riskikapitalistid on juba teel uutesse kohtadesse, uutele mägedele. Teiste firmanimede all.
Värske juhtkonna ja uue rahapatakaga, millega poliitikute nina all vehkida, võetakse neid taas vastu kangelastena. Neid, kes peavad viima hajaasustusega vallad majanduslikult uutesse kõrgustesse, looma töökohti ja sisendama usku tulevikku.
On öö. Omajagu miinuskraade, kuigi maikuu on käes. Muru krabiseb külmast, kui ta läheb läbi metsa, sihtkoht paistab paarisaja meetri kaugusel mööda Njakkaure oja ülesvoolu. See oja voolab mööda Gasskasi suletud kaevandusest ehk „august”, nagu rahvasuu seda nimetab.
Kuu heledas kumas kõrguvad hooned ja aherainemäed nagu hüljatud linnake Alpides. Oma kohalt ta „auku” ennast ei näe ja nii see ongi mõeldud. Kehast käib läbi õrn närviline värin, aga ega ta mingi kollanokk pole. Ta teab, mida teeb. Puhkab ainult natuke kõigepealt. Hiivab seljakoti seljast, voldib tooli lahti ja otsib termose välja.
Paar tassitäit hiljem on ta jõu tagasi saanud. Pulss on rahulik. Õhk on hea.
Ta tõmbab kanuu välja kuuse alt, kus see on eelmisest aastast saadik peidus olnud. Niisiis väga palju väljasõite ei tulnudki. Tegelikult vaid üks.
Ta vaatab põhja, ega see viga pole saanud. Tirib kanuu vette ja kinnitab puu külge, kuni hinge tõmbab.
Vesi suliseb kergelt paadikere ümber, kui ta end mõla abil lahti tõukab. Nüüd võib ta lasta end voolul rahulikult paarsada meetrit allapoole sillani kanda.
Sild on seal üle oja viinud juba 18. sajandist alates. Kui kaevandus tööd alustas, millalgi 1940-ndate lõpus, omandas see praeguse kuju. Raudtaladega tugevdatud, ehitatud vastu pidama ranniku poole liikuvate täislastis maagirongide survele. Alt vilksatab korraks ka vana kivisild.
Täiuslikus proportsioonis graniiditükid servapidi koos, ehitatud ajal, mil ilu oli hinnas.
Ta pidurdab kanuul hoo maha. Aeglaselt, et mitte tasakaalu kaotada, riputab ta seljakoti rihmad roostes metallsilmuse külge ning kinnitab paari traadiringiga. Kaksteist kilo peaks see küll vastu pidama. Tuhat kakssada ilmselt ka.
Vaevu teismelised gängiliikmed teavad, kuidas pommi ehitada. Kuid võib arvata, et selle mõju ja koguse suhte kohta on nende teadmised
napimad. Ühe grammi lõhkeaine ohuala on kakskümmend meetrit.
Tema enda ülisuur laeng on seotud avatud pinnaga. Plahvatuse mõju on tõhusam toas, autos või muudes suletud ruumides, ning ta tahab kindel olla, et sild ikka tõepoolest õhku lendab.
Ta soovib, et võiks seista pisut eemal ja seda kõike pealt vaadata, kuid selle ahvatluse on ta alla surunud. Tehniliselt poleks mingit vahet, kas ta lendab koos sillaga õhku. Varsti on ta elu lõpuni elatud. Küll aga on tal veel üht-teist teha, enne kui taevane valgus ta hinge vastu võtab.
Ta tõstab käekella otsmikulambi valguse kätte. Kakskümmend minutit kolm läbi. Ta tõmbab aeruga paar korda, et kiirus üles saada, enne kui triivib taas läbi kahekraadise kevadise vee, kuni sild ta selja taga enam ei paista.
Kanuu peidab ta taas ühe puu alla. Mõtleb, et paar kuuseoksa võiks ka peale panna, aga ei jaksa. Viimasel teelõigul autoni on ta sunnitud mitu korda peatuma. Hingamine ei vilista. See saab lihtsalt otsa.
Jahedad linad higise keha vastas. Hommikune ajaleht ja veel üks tass kohvi. Ta klopib padjad selja taga kohevamaks ja võtab välja kõnekaardiga telefoni.
Veerand viis on Gasskasi elanike jaoks hea aeg, millal ärgata järgmise maailmasõja heli peale. Tema oma sõja. Ta paneb telefoni käest. Pöörab end seina poole ja kuulatab kauget tuhmi plahvatusheli.
Kahju heast termosest, see on viimane asi, millele ta enne uinumist mõtleb.
Või kas ta üldse magaski? Valu on tagasi.
Hetkeks tekkis tunne, et ta on sellest vabaks saanud. Fookus suundus muule, elevusele, võttis ära seljavalu jõu ja köha tõmbus kerra nagu täissöönud kõuts.
Nüüd rebib see tema sisemusse uusi haavu. Veerand tundi hiljem suudab ta WC-sse minna. Kuseb, ja kui ta juba seal on, siis ajab ka habet – räpakas pole ta küll kunagi olnud –, paneb uue kohvi käima ja ootab kohalikke kella seitsmesi uudiseid.
Täna hommikul veerand viis plahvatas lõhkelaeng, mida oli kuulda ja tunda suures osas Gasskasist. Politsei hinnangul on tegu ülivõimsa plahvatusega, mis muu hulgas kahjustas üle Njakkaure oja viivat silda, mida varem kasutasid Gasskasi kaevandusest lahkuvad rauamaagiveosed.
„Praeguse seisuga üritame sündmuspaigast ülevaate saada ja veenduda ka selles, et inimesed pole viga saanud. Tegu liigitatakse üldsusele ohtlikuks varalise kahju tekitamiseks, kuni uurimine suudab tuvastada, mis plahvatuse põhjustas,” ütleb Hans Faste Gasskasi politsei raskete kuritegude osakonnast.
Algus on paljutõotav, nendib ta ja sirvib Gaskasseni võrguväljaannet.
Kõigest hoolimata tõotab tulla meeldiv päev.
Kelle mõte see on?
Svala oma, ja seda mitmel põhjusel.
Esimene põhjus: Ester Södergran, kes on Gaskassenis uus ja otsib teistsugust lugu. Teine: Svala Hirak, kes on lehes paariks nädalaks praktikal ja aitab teda. Kolmas: Lisbeth Salander, kes saatis jõulukingiks drooni.
„Kas sa tead häid tühje maju?” küsib Ester. „Võiksime teha laupäevareportaaži kohtadest, kus kummitab.”
„Eks neid maju ole omajagu, aga ma ei tea, kas seal kummitab,” vastab Svala.
Nad teevad nimekirja. Valivad kõige ägedamad välja. Gasskasisuguses vallas on hüljatud maju palju. Enamik on lihtsad puust kastid ja vanemad palkmajad, mis seisavad eri põhjustel tühjalt. Pärijateta omanik, päranditüli või asukoht tiheda liiklusega tee ääres, mis omal ajal oli praktiline, kuid mida nüüdsel ajal hollandlastele vaevalt müüa annab.
Viimane maja nimekirjas on sanatoorium.
Nagu teisedki sanatooriumid, paikneb hoone asulatest eemal, kaunis kohas kõrgel järve kaldal.
„Erinevalt geograafiliselt lähedasest Sandträski sanatooriumist, mis tegutses pool sajandit ja ravis ligi 30 000 inimest, on Gasskasi sanatooriumil Rootsi meditsiiniajaloos tagasihoidlikum koht.”
Svala guugeldab ja loeb valjusti.
„Sanatoorium, kuhu mahtus kolmkümmend patsienti, ehitati 1945, ennekõike selleks, et leevendada Sandträskis tuberkuloosi põdevate põgenike survet. 1963 kolisid ära viimased patsiendid. Seejärel on hoonet kasutatud muu hulgas võõrutusravilana ning Balkani sõja ajal põgenikekeskusena. Nullindate keskpaigast seisab hoone tühjalt. Kõrvalise asukoha ja hooletusse jäetud seisundi tõttu on arutatud võimalikku lammutamist.”
„See pidi sel juhul olema enne 2021. aasta detsembrit, tundub, et siis müüdi see maha. Sõidame kohe sinna. Väga hea, kui keegi seal on.
Võib-olla nad teavad, kas seal kummitab,” ütleb Ester püsti tõusmata.
Selle asemel kirjutab ta edasi.
Svala vaatleb Estri tõsist profiili, mis on mingi mõtte peale tardunud, pilk kaugel ruumist väljas.
Praktikanädalate jooksul on nende vahele siginenud sõprus. Nagu õde, mõtleb Svala. Suur õde, kellega saab rääkida, nalja visata. Kes kuulab ja vastab ilma sarkasmi või täiskasvanute hoiatava sõrmevibutuseta. Kes saadab õhtul sõnumi, küsides, mida ta teeb. Kes jagab oma teadmisi, õpetab.
Svala imeb endasse kõike, mida saab. Paneb pealkirju, nikerdab juhtlõike. Laseb artiklite rangel formaadil sõnu kinni püüda.
„Pagan küll, Svala, mina oskan kirjutada jah, aga sina … sina oled sõnakunstnik,” võib Ester pahvatada.
Kuigi rohkem meelitab Svalat hoopis see teine. Näiteks „kurat, Svala, no vaata seda pilti, mis ma sinust tegin, jube ilus oled ikka”, ja miski ärkab nuku teekonnal liblikaks.
Ise ennast vaadeldes ja selles, mida ta näeb teiste silmis, on midagi muutunud. Ta pole enam nähtamatu.
Nad liiguvad GPS-i abil läbi külade, piki järvekaldaid ja üle mägede, kuni jõuavad tee lõppu.
Isegi üks silt on. Kaks. Üks vanem, kohanimega, ja üks uuem variant, mis annab külastajale teada, et piirkond on valvekaameratega varustatud eramaa. Pealegi on teele lisatud tõkkepuu.
„Mis me teeme?” küsib Svala.
„Pargime auto ära ja läheme sinna.”
Hoovi kunagine uhke ringsõidutee oma madalaks pügatud pihlakahekkide ja purskkaevuga näib sama hüljatud kui maja. Ükski sõiduk ega inimene ei anna elumärki. Talv on ühe eaka kase maha murdnud. Niisamuti lipumasti. Varjulisemates kohtades on lumehanged endiselt alles.
„Ei kedagi,” ütleb Svala.
„Aga seda rohkem sääski,” nendib Ester kätega enda ümber vehkides. Svala laseb ühel sääsel käsivarrel istuda ja end verd täis juua.
„Need, kes praegu ärkavad, on talvitunud emased,” ütleb ta. „Kindlasti üsna näljased.”
„Vedas, et neil on loomasõpru, keda süüa,” vastab Ester ja lööb veel mõned maha.
Nad katsuvad lukus uksi, teevad tiiru ümber kuuride, kuid ka sinna ei saa nad sisse. Vahel tundub, et nad kuulevad hääli. Kuid peatudes ja kuulates on kõik täiesti vaikne, kui välja arvata looduse enda taustaheli.
Nad liiguvad edasi maja tagaküljele. Alumisel korrusel on aknaklaaside asemel saepuruplaadid. Siin-seal on krohvi maha kukkunud.
„Tonte on raske otsida, kui nende juurde ei pääse. Peame vist alla andma või leidma kellegi, kes saab maja lahti teha,” ütleb Ester ja tardub äkki. „Kuuled, on ju auto? Võib-olla tobe, kui nad meid näevad. Ikkagi eramaa.”
Nad jooksevad metsa poole. Peatuvad alles siis, kui on jõudnud välja suuremale teele.
Puude vahelt paistab toimetuse auto. Ja selle kõrval mees, kes räägib telefoniga.
Sellises olukorras pole tegelikult midagi imelikku. Ester hüppab üle kraavi ja kõnnib mehe poole.
„Tere!” hõikab ta eemalt. „Kas sa tahad, et ma viiksin auto eest ära?”
Svala ei kuule vastust. Ta ootab puu taga, kuni mees on lahkunud.
„Ma ei saa endiselt aru, miks ta pidi nii ebasõbralik olema,” ütleb Ester paar päeva hiljem, kui nad kummitusmajade fotosid valivad. „Nüüd ei jõudnud me majast isegi pilti teha. Äkki tuleks tagasi sõita.”
Svalal on asjast pisut teistsugune nägemus. „Ebasõbralik” pole õige sõna.
Siiani pole ta midagi öelnud. Mitte et Svala oleks tuvastanud mehe isiku, see ei omagi tähtsust. Tüüp on sama. Õige pisut tähtsamal pulgal kui Võõraspeder, tema enda kunagine luuser-kasuisa, kes püüdis kõigest väest astuda ja istuda nagu tõeline mafiooso.
Kui juba ette vabandada võrdluse pärast väljasurnud rassidega, siis on Võõraspeder troglodüüt ja see mees neandertallane. Selline, kes annab Pederile tööd. Andis tööd, parandab Svala ennast. See siga on vähemalt kahjutuks tehtud, mis ei tähenda muidugi, et neid rohkem poleks.
Svala nimekirjas on endiselt nimesid ilma meetmeta, aga ka meetmeid ilma nimedeta. Inimesi, kes otseselt või kaudselt põhjustasid tema ema surma. Ta tõmbab joonlauaga sirgeid jooni, teeb ruutudesse riste. Viiest võimalikust veerust kaks on olulised: Elus ja Surnud.
Neandertallaste üle valitsevad teised. Inimahvid, logodega joped, klotsersõrmused. Hierarhia tipus on ülikonnad. Need, kes on ühiskonda integreerunud ja hüpanud tänu oma kapitalile tööstuslikule tulevikurongile. Need, kes osalevad nüüdsel ajal debattides või võtavad ajalehtedes sõna meritokraatia poolt. See tähendab, et vähemused, põlisrahvad, keskkonnaaktivistid ja muud õigusenõudjad ei tohiks takistada neid, kes teavad, kuidas Rootsi peab arenema.
Nüüd tulebki Svalale see mõte pähe ja ta räägib droonist, mille Lisbeth Salander on talle saatnud koos riimis jõulutervitusega:
Tädilt Svalale kingiks. Sobib pikemaks luureringiks.
Svala ütleb, et kõrgemalt tehtud pildid võivad ägedad välja näha, eriti hämaras, ja Ester läheb õnge.
„Ma võin äkki lõigata natuke teistest sanatooriumi puudutanud artiklitest. Või Elinale helistada.”
„Elina Bångile?”
„Just, Ensamträski Ennustajale, nagu ta ennast nüüdsel ajal nimetab. Hea artistinimi.”
Seekord sõidavad nad metsateele, mis asub paari kilomeetri kaugusel majast lääne pool. Plaan on minna jalgsi ümber maja ja edasi lähedal asuva mäe otsa.
„Ma tõesti loodan, et asi on vaeva väärt. Sa oled ju drooni ikka varem katsetanud?” küsib Ester ähkides mööda nõlva kõrgemale tõustes.
Svala on küll, aga ainult koduhoovis. Mõned küsimused on veel vastuseta, kuid ajaleht peab järgmisel päeval trükki minema. Mäe otsast avaneb vaade hoonele; see on eeldus, et droon alluks käsklustele. Kui kontakt kaob, kukub see alla.
Ka muidu on asukoht soodne. Päikese viimased kiired langevad kuldse kuplina sanatooriumi katusele, samal ajal kui must muld mõjub tontliku varjuna. Svala võiks rääkida midagi surnute kohalolust, energiast, mis ei lahku universumist iial, kuid loobub sellest mõttest. Nii hästi nad teineteist ka ei tunne.
Droon kerkib õhku. Sumisev putukas lendab sihtkoha poole.
Svala juhib seda kiiresti tiiru ümber maja ja siis tagasi mäe poole.
Surnute kohalolu on üks asi. Elavate oma on palju hullem.
Kui Ester pakub välja, et võiks proovida maja juurde minna, ütleb
Svala ei. Tühjades majades ei ole valvekaameraid ega kinnilöödud akende taga trelle. Siin on inimesed.
„Ma pean koju minema, lubasin koeri sööta. Onud on täna õhtul ära.”
Nad sõidavad tagasi Gasskasi poole ja edasi Björkavani. Svala läheb koeraaedikust läbi. Võtab Kallaki tuppa kaasa. Tema on kõige suurem, kõige nunnum. Heidab Svala jalge ette. Üksi kodus arvuti taga tõstab
Svala pildid mälust ümber arvutisse. Valib paar tükki avaldamiseks ja avab need Photoshopis.
Maa pealt ei paista, et hoonel on katuseaknad. Teravus pole kuigi hea. Alles suurenduselt suudab ta eristada inimeste kontuure.
Ta paneb arvuti kinni. Istub mõnda aega ja vaatab Björkavani hoovile. Mitmeski mõttes on Svala elu paremaks läinud. Sügisest saadik elab ta oma onude juures, majas, mis oli Emamärta lapsepõlvekodu. Ta sai endale ema vana toa, tema voodi. Läheb öösiti välja, vaatab tähti, virmalisi, kuud ja üle hoovi liikuvaid põgusaid varje. Karta pole midagi, aga igatseda on nii mõndagi.
Algul oli see lohutav. Tema hüüdis, Emamärta vastas. Nüüd on vastupidi. Enamasti eelistab Svala mitte vastata. Emamärta on kurbus, mida tuleb tarvitada väiksemates annustes. Seda on kerge kurku tõmmata.
Aeg on hiline, aga Ester on ärkvel, ta vastab kohe, nagu oleks kõnet oodanud.
„Kahjuks on piltide kvaliteet kehv,” ütleb Svala. „Pead kasutama avalikke pilte.”
Svala kuuleb, kuidas Ester kirjutab. Mõtleb, mida ta teeb.
„Täiesti haige,” ütleb kolleeg, „aga sanatooriumi omanik on Mimer Mining.”
Svala küsib, kes need on.
Klahvid klõbisevad mõnda aega, enne kui Ester vastab.
„Sveagruv AB emaettevõte, kes sai loa uue kaevanduse juures proovipuurimisi teha. Kui me maja õhku laseksime, siis äkki läheksid nende plaanid luhta. Ah, nali, aga huvitav ikka, eks?”
„Kust sa selle info said?” küsib Svala.
„Ühelt sõbralt, Antelt. Ta õpib Luleås mingil tehnoloogiakursusel ja on jube hea häkker. Muide,” ütleb Ester, „kas sa homsele koosolekule ikka tuled? Ja ära unusta loosungit, meil on seda laupäeval vaja. Kui tahad, võime minna pärast pitsat sööma. Mul on üks uus mõte, mida ma tahaksin arutada. Pole küll maailma kõige lihtsam asi … ah, räägime homme. Maga hästi, mu väike ülane.”
Mu väike ülane. Läbi Svala keha liigub midagi pehmet ja sooja.
„Sina samuti,” vastab ta.
Koosolek Petra juures 18.00. Kõik peavad kohal olema.
Sõnum vestlusgrupis. Mingit mõtet pole enne koju sõita. Svala istub Gasskasi raamatukogus võimalikult varjus, võtab oma vihiku ja loeb läbi viimase teksti. Kõigepealt tulid vaid üksikud sõnad, mis pandi ritta, millest said luuletused. Nüüd tulevad sõnad lausetena, mis liituvad lugudeks. Igal lool on nimi. Keegi pole lugenud. Arvata võib, et keegi ei loe ka. Ta võtab neid kirjutisi kinnitusena. Omamoodi tunnistustena oma elust.
Nad ootavad veerand seitsmeni. Joovad teed ja krõbistavad küpsiseid. Lisaks tavapärasele seltskonnale on neid kolme võrra rohkem, kuid Ester Södergrani ei ole. Svala kontrollib mobiili. Uut sõnumit pole tulnud.
„Kas keegi võiks talle helistada?” küsib Petra teekannu vett valades.
Kui Ester ei vasta, hakkavad nad koosolekuga pihta.
„Nagu näete, oleme saanud abiväge. Simonit ja Levit olete vaid põgusalt näinud, äkki tutvustate ennast ise.”
Levi Grundström piirdub nime ja tervitusega. Lisab, et ta on vana mees, kelle meelest teevad nad head tööd. Ehk suudab ta omalt poolt midagi juurde anda. Jääb selgusetuks, mida, ja enne kui ta on lõpetanud, tõuseb teine mees püsti. Vaatab ringi, nagu tahaks jätta jälje neist igaühesse, ja pilk peatub Svalal.
„Mina olen niisiis Simon ja kolisin eelmisel aastal koju, et Luleås energiatehnoloogiat õppida. Võtan seda haridust kui võimalust infiltreeruda tööstusmaailma südamesse. Ma loodan, et teil on mu teadmistest kasu. Minu isiklik seisukoht on, et me peame astuma vastu kapitalistide loodusehävitamisele, avaldades neile vastupanu. Ka füüsilist, kui see peaks vajalikuks osutuma.”
Ta võtab taas istet. Teenib ära spontaanse aplausi. Teed valatakse juurde ja Svala mõistab neid, Petrat ja teisi. Imetlevad pilgud silitavad mehe pruune lokke. Ta pole mitte ainult nägus, ta lausa kiirgab. Loomulik
juhikarisma, mis kannab nad lasteaiast juhatuse nõupidamisruumi. Kui mehe pilk taas kord Svala silmades maandub, ei pööra too pilku ära. Ta näeb hingesugulast.
„Päevakorras esimene asi on nädalavahetuse demonstratsioon,” jätkab Petra. „Nagu me eelmisel korral otsustasime, peame tegema midagi enamat kui end puude külge aheldama ja loosungeid üles riputama. Isegi ajakirjanikud ei viitsi enam tulla. Me isegi ei viitsi enam.”
„Kas ma tohin midagi öelda?” katkestab teda Simon.
Sel korral jääb ta istuma.
„Ma tean, et te olete uue kaevanduse juures teinud väga head tööd. Teie protestid on ühiskonna pilgu saamidele suunanud, ka selles osas, mis puudutab põdrakasvatust. Lahing ei ole kaotatud, aga enne kui ehitus käima läheb, teen ettepaneku, et te keskenduksite pigem vanale Gasskasi kaevandusele.”
„Augule?” küsib keegi.
„Just. Augu juures toimub midagi. Nii aherainemägedes kui maa all pidavat olema veel hulganisti kasutamata ressursse. Kui neil on plaanis kaevandus taasavada, on meil tõepoolest midagi, mille vastu protesteerida. Kogu see piirkond on tiksuv keskkonnapomm.”
„Olen nõus,” ütleb Levi Grundström. „Aitab nüüd hullumeelsustest. Gasskasi kaevandus tuleks paremini saneerida, mitte uuesti kaevandama hakates olukorda hullemaks teha.”
Svala kuulab ja mõtiskleb, kuidas vastata. Kõik on vanemad. Kaua elu näinud. Ta ise on pigem nagu udusulis linnupoeg, kes proovib tiibu.
„Kas ei ole siis hea, kui nad kasutavad juba olemas olevaid ressursse?” küsib ta ja prantsatab maha. „Ma mõtlen uute kaevanduste käivitamise asemel?”
Simon vaatab talle otsa nagu isa naiivsele lapsele.
„Selline mõte võib pähe tulla küll, aga ka vanad kaevandused nõuavad uut infrastruktuuri. Me kõik ärkasime selle silla õhkulendamise peale üles. Kui silda pole, siis maagirongid ei sõida. Nüüd tuleb hakata maaki maad mööda vedama. Selleks on vaja paremaid teid, rohkem teid. Sel päeval, kui infrastruktuur on valmis ehitatud, on uutele kaevandustele
teed valla. Teisisõnu pole Auk lõpp, vaid algus. Või mis teie arvate? Silla õhkulaskmine on üsna geniaalne mõte, või mis?”
Ruumi sigineb vaikus.
Üheksa inimest, kui Simon välja arvata, vaatavad üksteisele otsa.
Oli see tema?
„Mis sa välja pakud?” küsib Petra lõpuks.
„See kõlab ehk äärmuslikult, aga mõelge niimoodi. Põhimõtteliselt võiksime õhku lasta mida iganes, mis otse või kaudselt kliimat, loodust või meid, inimesi, ohustab. Atentaadid on haruldased. Keegi ei taha sellist riski võtta. Võtame näiteks Skellefteå akutehase. Kas te tõesti arvate, et neil on ülevaade igast liinitöölisest või ehitajast, elektrikust või ametnikust, kes sealt läbi käib? Koht on pungil täis alltöövõtjaid ja teisi, kelle tööjõud pidevalt vahetub.”
„Kas sa mõtled, et me peaksime akutehase õhku laskma?” küsib Petra. Ei mõtle. Vähemalt mitte praegu.
„Ma väga loodan tõesti,” ütleb Petra ja Simon heidab talle vastuseks ärritunud pilgu. „Ma olen täiesti veendunud, et me saame teha rohkem kui seni,” jätkab Petra, „kuid õhkimistel ma osaleda ei kavatse. Süütud inimesed võivad surma saada. Me pole ju mingi Baader-Meinhofi jõuk.”
Kui koosolek läbi saab, lähevad nad tänaval laiali.
Svala ja Levi Grundström liiguvad samas suunas. Mees vääratab kõndides. Paistab, nagu oleks tal valus. Svala pistab oma käe talle käevangu.
„Pagana jäälombid,” ütleb ta. „Kuigi on juba mai.”
Nende taga kõnnib Simon. Jõuab nende kõrvale. Ta küsib, kas Svala läheb koju. Levi läheb teises suunas.
„Ma võin su ära viia,” ütleb Simon. Ükskõik, kuhu, mõtleb Svala ja vastab, et ta kõnnib hea meelega. Vaatab veel viimast korda Estri järele ringi. Tundub, et Ester on ka pitsa ära unustanud.
„Tule aga peale,” ütleb Simon ja sõidab Björkavani poole, nii nimetatakse Björkbergeti mäe tagakülge, pärast jõekääru ja enne koski.
Aknal ripub lõhnakuusk. Istmed on nahkselt külmad. Simon paneb raadio tööle ja neist lendab mööda ühtlane lõputu maastik.
„Kust sa tead, kus ma elan?” küsib Svala kindluse mõttes.
„Ma tean peaaegu kõike,” ütleb Simon talle silma pilgutades. „Ei, nali naljaks, ma küsisin Petralt.”
Ta keerab maja sissesõiduteele. Kuu valgustab õue. Köögis põleb tuli.
Svala hoiab kätt ukselingil.
Kallak haugub ja emane koer ulub.
Svala ütleb, et peaks vist … ja aitäh küüdi eest.
„Sinu juures on midagi erilist,” ütleb mees.
Svala ei tea, mida vastata.
„Sa oled nii täiskasvanu, kuigi veel nii noor. Kui vana sa oledki, kuusteist, seitseteist?”
„Kohe saan neliteist,” vastab Svala ja keerab raadio heli tugevamaks.
My daddy was an astronaut
That’s what I was often taught My daddy went away too soon Now he’s living on the moon
„Mis see Baader-Meinhof oli?” küsib ta.
„Saksa vasakradikaalide organisatsioon, mille liikmed olid valmis ohverdama oma veendumusele nii ennast kui teisi. Üsna samasugused nagu sina ja mina. Või äkki eelistad puid kallistada ja lippudega lehvitada?”
Simon paneb oma käe Svala käe peale. Tüdruk ei tea, kas peaks selle tagasi tõmbama. Ta pole kindel, kas ta jääks sel moel millestki ilma või pääseks millestki.
„Igatahes laupäeval näeme,” ütleb mees. „Kas veel kellelgi peale minu on auto?”
„Mul on auto,” vastab Svala kiiresti. „Või noh, jah, mul on auto.”
Hämaras ei näe ta, mida mees mõtleb. Küllap seda, et Svala on tobe. Väike, peaaegu neliteist, tahab täiskasvanud mehele muljet avaldada.
„Hästi,” vastab mees. „Seda võib vaja minna. Ma helistan sulle homme.”
Onu paneb toidu lauale. Küsib, kus ta käis.
Svala sööb soojendatud kartulikäkke, ütleb umbes nii, nagu asi on. Onu tahab, et ta võtaks ühendust, kui midagi juhtub. Küsib, kes ta autoga koju tõi.
See Simon, mõtleb Svala ja kustutab tule. Näeb meest vaimusilmas. Käsi, mis liiguvad, kui mees räägib. Tema pilku. Juukseid, mis laubale langevad.
Svala paneb tule taas põlema ja kirjutab teksti valmis. Voldib selle väikeseks nelinurgaks ja pistab ahvi sisse, see on ta isiklik plüüsist seif.
Ma helistan sulle homme.