N õgesed bussipeatuse taga on väga kõrged ja rammusad,
kuid suvises päikeselõõsas kuidagi luitunult rohelist värvi. On tunne, justkui oleksid nad tolmused. Ühe nõgese külge on kleepunud pooleldi kõdunenud jäätisepaber. Mõned sitikad lendavad vaikselt sumisedes umbrohupõõsa ümber, hiiglaslikud taimed aga püsivad liikumatuna, paviljoni taga pole tuult. Paviljonis istub Vana Säga. Peaaegu liikumatu on temagi, ainult vahel harva tõuseb käsi, et võtta suust sigaret ja raputada tuhka tolmu sisse. Sigaret hõõgub, mees istub, pilk suunatud otse enda ette. Vana Säga ootab: kannatlikult, igapäevastest pettumustest tuim. Kui palju päevi on ta juba siin sedaviisi istumas käinud? Kes seda mäletab! Ammu oleks aeg käega lüüa, aga Vana Säga ei saa: süda ikkagi ju loodab, igatseb… Busse käib siinkandis viimasel ajal küll harva, palju vähem kui vanadel aegadel — siis, kui elu külas alles õitses ja kees. Aga paar liini sõidab päevas siiski ka Puraverest läbi ja Vanal Sägal on nende saabumise kellaajad täpselt peas. Juba tund aega varem longib ta peatusesse, istub, tõmbab hinge, süütab suitsu. Pilk jookseb hajameelselt üle tuttava ümbruse: vana tamm otse bussipeatuse vastas, selle taga lepavõsa, paremal taamal silohoone varemed. Kõik nii omane ja armas, ainult et kuidagi mahajäetud ja hüljatud…
9
Inimväärne makett.indd 9
27.08.15 1:52
Vana Säga suleb silmad, toetab turja vastu paviljoni täiskriibitud seina. Hiiglaslikud kämblad puhkavad põlvedel. Maal pole ju kiiret, on aega istuda, on aega mõtiskleda ja loota. Minutid kuluvad, oodatud kellaaeg jõuab kätte. Vana Säga pole loomult mingi unistaja või romantik — ei, tema on tõsine maamees, nagu üks maamees olema peab, aga kui bussi saabumiseni on jäänud vaid mõni hetk, tekib tema silmisse kummaline igatsev kuma. Äkki on täna see päev? Äkki nad täna tulevad? Astuvad bussi pealt maha, naeratavad kohmetult, ütlevad tere. Kuidas on see üldse võimalik, et nad nii kaua pole tulnud? Mida nad seal linnas ometi teevad? Kas see tore küla, mis on olnud talle koduks sünnist saati — Puravere — on tõesti unustatud, igaveseks hüljatud? Kas ta ei näe neid enam tõesti mitte kunagi? See mõte tundub liiga hirmus selleks, et olla tõsi, ja Vana Säga tõrjub ta pearaputusega endast eemale nagu verejanulise parmu — kui saaks, laksaks peoga laiakski! Ei taha niisuguseid mõtteid mõelda! Varem või hiljem peavad nad ikkagi tulema, nad ei saa igaveseks linna jääda, nad ei unusta Puraveret, mis on ju ometi suvel nii kaunis! Küll nad tulevad, kindla peale! Võib-olla juba sellesama bussiga? Täna, nüüd kohe! Vana Säga tunneb, kuidas selle mõtte juures süda seal kusagil rinna sügavuses ärevusest jonksatab. Oh, kui nad ometi tuleks!
10
Inimväärne makett.indd 10
27.08.15 1:52
Ja näed, buss lähenebki! Esmalt hakkab metsa tagant kostma mootorimürinat ja siis ilmub kauaoodatud külaline ise teekäänaku varjust nähtavale. Ilus helesinine buss nagu helge unistus! Vana Säga neelatab. Buss hakkakski nagu pidurdama! Noh, kas tõesti? Kas tõesti peab kinni? Aga ei. Kes teab, miks bussijuht korraks hoogu maha võttis, nüüd lisab ta igatahes jälle kiirust. Buss ei peatu Puraveres, sest keegi pole sinna piletit ostnud. Ja pealeminejaid ei paista peatuses samuti, ainult Vana Säga istub seal, kuid tema pole sedamoodigi, et tahaks kuhugi sõita. Pealegi on Puraverest läbisõitev bussijuht juba harjunud nägema paviljonis kössitamas mööduvat bussi mõtlikult silmitsevat meest. Ta ei tee Vana Säga rohkem märkama kui kraaviäärseid takjaid või kuusehekke. Buss kaob metsa vahele. Vana Säga hingab sügavalt. Ei tulnud. Jälle ei tulnud. Mis seal’s ikka. Ta jääb veel mõneks ajaks bussipeatusesse istuma. Pole tuju tõusta. Ajaviiteks süütab ta uue suitsu, pahvib aeglaselt. Õhtul tuleb teine buss veel, äkki siis? Aga see lootus on õrn nagu esimene jää.
11
Inimväärne makett.indd 11
27.08.15 1:52
Keegi läheneb põrinal. See on Rait oma rolleriga. Rait on Vana Säga sõber, nad käisid koos koolis. On koos palju pulli teinud ja meretäie viina ära joonud. Isegi naise võtsid ühel ja samal suvel, Vana Säga pulmast mindi otse Raidi laulatusele. Vägev pidu oli, kuu aega ei saanud kaineks, lõpuks uppus Vana Säga noorem vend jõkke ära, kui lakku täis peaga ujuma läks. Siis tulid pulmadele matused ja peied otsa. Nüüd on naised muidugi läinud — linna litsiks, nagu arvata oligi. Ega siis naine maal ei püsi, tema kipub ikka kergema elu peale, eriti kui tal on vähegi tegu ja nägu. Koleda lõustaga eit peab ehk veel maal vastu, nagu see Kulli Margit, kellel on hobusehambad. Temal pole mõtet linna minna, teda ei oota seal keegi, tema paterdab aga pealegi mudaste kummikutega mööda õue ja jääbki elu lõpuni sinna paterdama. Peab hobuseid ja turismitalu, ise kole nagu öö ja ihne justkui juut, ühte eurotki on tal õllerahaks anda kahju! Vastik eit. Aga Raidu ja Vana Säga naised polnud sellised. Nemad olid ikka üle küla tüdrukud, tissid suured kui arbuusid. Sellised lendavad linnas kõrge kaarega — kes saab kõrtsis ettekandjaks, kes müüjaks supermarketis. Kuidas sa sääraseid linnukesi ikka kinni hoiad? Peksta ju võib, ning eks seda rohtu sai ka proovitud, aga seda kiiremini nad minekut tegid. Ja tegelikult — parem ongi, et läksid, kodus on vähem viginat. Eriti jälk oli olnud Raidu naine, see hakkas viimaks viina kraanikausist alla valama! Hommikul ärkad, mäletad hästi, et poolik on peaparanduseks tallele pandud — aga eit, värdjas, on pudeli tühjaks kallanud! Päris hea, et lõpuks jalga lasi.
12
Inimväärne makett.indd 12
27.08.15 1:52
Nüüd elab Rait üksi. Vana Säga elab koos emaga. Sest ega Vana Säga iseenesest nii vana olegi, ainult pisut üle neljakümne. Teda ainult hüütakse nii: Vana Säga. Sellepärast, et tal on näos, mõlemal pool suud pikad ja sügavad armid, otsekui säga vuntsid. Need sai ta siis, kui ühel jaanipäeval naljaviluks saltot hüppas ja pea ees klaasist kasvuhoonesse maandus. Verd oli tookord lausa taevani pritsinud! Eks ta, siga, oli muidugi lakku täis, ikkagi jaanipäev ju. Viidi kiirabiga traumapunkti, õmmeldi kinni, polnud suuremat häda midagi. Ainult armid jäid ning hüüdnimi — Vana Säga. Sõber Rait on vahepeal rolleriga peatusesse jõudnud, paneb ka suitsu ette, sülitab. „Noh, ei tulnud?” küsib ta, ehkki vastus on niigi silmaga näha. „Ei tulnud.” „Vittu küll!” vannub Rait. „Mis neil viga on?” „No üks buss on täna veel.” „Nahhui sealtki keegi maha tuleb.” Rait istub Vana Säga kõrvale, kougib spordikotist kaheliitrise õlle välja ja keerab korgi maha. Joob mehise sõõmu ja ulatab sõbrale. „Täitsa putsis on see värk,” ütleb ta.
13
Inimväärne makett.indd 13
27.08.15 1:52