Näidislõik Erik Tohvri uuest romaanist „IRDABIELU“ „Ja sul pole tõesti kunagi oma poissi olnud?“ Sellele küsimusele Sirlelt kiiret vastust ei tulnud. Tüdruk oleks justkui tahtnud midagi meelde tuletada, aga vangutas siis pikkamisi pead. „Niisugust, keda ma oleks päriseks tahtnud, pole olnud.“ „Aga mõni muusugune ikka oli?“ küsis mees ja tabas alles siis, et see kõlas kuidagi õelal toonil. Millest – kas äkki ilmunud seletamatust kiivusest? „Eks nooremalt ole ka lollusi tehtud,“ tunnistas Sirle, aga kahetsuseta. „Ega elust muidu aimu ei saa, kui tuleb üht-teist ise läbi elada.“ „Mis sa siis nüüd mõtled – et sa ei tahagi endale meest ja lapsi?“ „Tahan! Aga korralikku meest, siis tulevad lapsed ise.“ Nojah, ega nad nüüd päris iseenesest ei tule, selleks on vaja ikkagi kahekesi tegutseda, muigas Andres sisimas ja küsis: „Kust sa niisuguse imemehe siis välja võtad, kes sulle kõlbaks?“ See kõlas üsna aasivalt, tüdruk tundus liigagi iseteadev ja nõudlik. „Ma tean siin külas ainult ühte niisugust meest, kes mulle sobiks.“ „Ja see üks on muidugi juba õnnelikult abielus, eks?“ jätkas Andres ikka samal aasival toonil. „Just, ongi! Aga vist mitte väga õnnelikult, ma arvan,“ seletas tüdruk silmsidet vältides. „Kui mitte õnnelikult, eks löö kiil vahele! Tõmba see mees endale külge ja kogu lugu!“ „Arvad?“ „Kui sul neid kandidaate rohkem ei ole ja oled endas kindel, lase käia! Moraal on ilus asi, aga hundiseadus käib elus sellest üle. Igaüks peab oma õnne eest võitlema, nagu oskab! Mis tööd see mees teeb?“ „Remondib oma maja.“ „Näed siis, tubli mees!“ „Just! Mina arvan ka nii, sest see … see mees oled sina!“ Enne ootamatut pommiplahvatust valitseb tavaliselt vaikus. Jõekünka köögis ei olnud kuulda isegi süütenööri sisisevat häält enne, kui Sirle repliik tõelise pommina Andrese kõrvad lukku lõi: see oled sina! Mees hüppas toolilt püsti ja jäi ehmunult tüdrukut silmitsema. „Sirle … Ära aja jama!“ See tuli peaaegu käratusena. Tüdruk tõusis ehmunult, sinakashallid sõstrasilmad Andrese poole pööratud näos pärani: mehe käsuna kõlanud käratus oli neis vallandanud hirmu. Tüdruk tundis Andrest veel liiga vähe ega osanud arvata, kuidas too reageerida võiks. Mis ta teeb, viskab mu uksest välja, lööb? Ei löönud ega sirutanud kätt tema järele. Andres Angervaks pööras järsult Sirlele selja, astus külgakna juurde ja püüdis pingutusega oma pilgule väljas ankrukohta leida, aga see ei õnnestunud, pilk jäi sihitult ekslema. „Anna andeks, aga ma tõesti mõtlen nii …“ ütles Sirle vaikselt. „Sa mõtled lollusi! Ma olen sinust rohkem kui kaks korda vanem, ma võiksin su isa olla, ma olen abielus ja …“ „Sa ei ole oma abielus õnnelik,“ ütles tüdruk vahele. „See pole sinu asi otsustada! Sina ei tea meie abielust midagi!“
„Midagi ma tean, Mirjam on sellest päris palju rääkinud, et teie elu ei klapi. Ja kui ma sinu naist nägin, sain aru, et see ei hakkagi klappima! Mina oleksin sulle palju parem naine,“ ütles Sirle vaikselt. „Sa mõtle – sa oled minust kakskümmend viis aastat noorem, mis abielu see oleks!“ pahvatas Andres reetlikult. Sirle aga tabas selle otsemaid ära ja ütles juba võidukalt: „Näed, ka sina oled selle peale mõelnud! Ikkagi oled!“ „Ei ole! Mina ei mõtle lollustele, mis kunagi teoks ei saa!“ Andres püüdis seda tigedalt öelda, aga tundis, et hiljutise plahvatuse vastulöögi jõud hakkab raugema. Ning Sirle sai sellest julgust juba pikemalt seletada: „Sa olid meie vanusevahe juba enne välja arvestanud! Aga mina arvan, et see pole üldse hirmus, maailmas on palju paare palju suurema vanusevahega, ja elavad õnnelikult. Miks meie sinuga ei võiks õnnelikud olla?“ „Sirle, tule mõistusele,“ ütles mees juba paluvalt, tundes, et ta peab hakkama mitte ainult tüdruku, vaid ka iseendas võimust võtva kummalise tunde vastu võitlema. Osa temast oleks Sirlega kohe ja jäägitult nõustunud, see tekitas hirmu. „Sa räägid asjadest, millest sul aimugi ei ole! Mul on perekond, ma ei saa neid lihtsalt niisama jätta, kui ma tahaksingi, aga ma ei taha! Sest mul on kohustused nii oma naise kui ka tütarde ees. Ma ei saa neid reeta!“ seletas Andres juba peaaegu paluval toonil. „Meeli kohta ma ei tea, aga Mirjam oleks küll sellega nõus! Tema rääkis mitu korda, et temal ja sinul ei ole emaga õiget läbisaamist. Ja mina nägin ka, et sinu naine on hingelt külm inimene – mina tahtsin teda tervitades kallistada, aga tema pööras näo ära, talle oli see vastik! Sa mõtle – üks külaplika tuleb kõrget linnadaami embama, kuhu see kõlbab!“ See oli süüdistus, mida Andres ei saanud ümber lükata, ainult seletada. „Meie peres ei ole niisugust kallistamise moodi …“ „Jaa, teie peres ei ole õrnust, ei ole kunagi olnud, aga miks? Sellepärast, et sinu naine pole seda tahtnud, tema määrab!“ ütles Sirle kiiresti. „Ei tea, ma pole sellele tähelepanu pööranud … Ju see ei ole talle tähtis,“ püüdis mees tõrjuvalt seletada. „Kas ka sulle pole tähtis? Kas sina ka ei tunne kallistamisest rõõmu?“ Andres kehitas nõutult õlgu, aga tundis kergendust, et äsjane terav vastuolu oli aruteluks taandunud. Mõelda vaid – see hakkaja külatüdruk oli ju talle kosja tulnud, pudelgi kaasas, kuigi mitte viina, vaid … piimaga! Asi, mis võiks kõlada anekdoodina, aga mis praegu ometi valusalt hinge kriibib, õige valusalt … Kui kuidagi oleks võimalik võtta Sirle ettepanekut vaid teoreetilise võimalusena kogu elu otsast alustada, oleks ehk päris huvitav kaaluda, mida senises elus õpitust tahaks uude elusse kaasa võtta ja mida mitte … mõtles mees ja sai sedamaid iseenda peale tigedaks: sina, Andres Angervaks, hakkad mingi lapseohtu külaplika tujude pärast nõrgaks muutuma ja oma väärikust kaotama! Plika ütles sulle meelitusi ja oledki küps! „Kas ka sinule ei ole kallistamine tähtis?“ kordas Sirle. Ta oli Andrese selja taha, peaaegu keset avarat talukööki seisma jäänud, käed veidi tõstetud, nagu ootaks, et mees tõesti sedamaid teda kallistama hakkab. Aga kui Jõekünka peremees äkki ümber pöördus, polnud mehe nägu sugugi sõbralik.
„Tead, preili Sirle – palun istu oma hobuse selga ja sõida nüüd koju, kohe! Ja veel enam: ma palun, et sa tulevikus niisuguste rumalate juttudega Jõekünkale ei tuleks!“ Sirle võpatas, langetas oma sinihallid sõstrasilmad, pöördus ja kõndis sõnatult uksest välja. Ning Andres nägi, kuidas tüdruk üle õue hobuse juurde kõndis, aga sadulasse ei istunud, vaid hakkas ratsut käekõrval värava poole talutama, endal õlad nutust vappumas. Andres Angervaks istus laua äärde toolile, peitis näo kätesse ja tundis niiviisi käsipõsakil pead toetades, et temagi pole nutust kaugel.