Ise-kas

ISE-KAS

Kui mullivannist, veinist ja positiivsest sisekõnest ei piisa

SUNITA OSBORN

Inglise keelest tõlkinud Pirkko Põdra

SISSEJUHATUS

Trükin Twitteri otsingusse sõna „enesearmastus“ ja saan jalamaid vastuseks „800 säutsu viimase tunni aja jooksul“ . Täpsustuseks, et tegin seda teisipäevasel päeval kell 11 hommikul – enesearmastus oli niisiis argihommikul sagedaseks mõtteaineks . Psühholoogina tunnen selle üle kohe suurt rõõmu .

„Tore, mu virtuaalsed sõbrad,“ mõtlen, „kes te arutlete selle üle, mida enesearmastus teie jaoks tähendab, ja jagate seda Twitteris . Vaatame, kuhu te välja jõudnud olete . “

Hakkan märksõnaga #enesearmastus tähistatud säutse sirvima ja silma jäävad näiteks sellised:

• „Enesearmastust võimendavad kristallid . “

• „Su enesearmastus peab olema suurem kui soov olla armastatud . “

• „Enesearmastus on revolutsiooniline . “

• „Enesearmastuse kaelaehe . “

• „Enesearmastus eelkõige, ja alles siis muud armastused!“

Mu peas vormuvad mõned esmamuljed . Esiteks jääb mulle silma, kui paljudele läheb korda üleskutse „Su enesearmastus peab olema suurem kui soov olla armastatud“ . (Sellest edaspidi täpsemalt .) Teiseks, mida kujutab endast enesearmastuse kaelaehe?

Ära saa valesti aru, mul pole kristallide vastu midagi, küll aga olen üsna häiritud sellest, kui suurel hulgal müütatakse

„enesearmastuse“ sildiga tooteid . Sellised säutsud võimendavad üldist muret ja segadust, mis minusse sirvimise ajal sigineb .

Võib ­ olla mõtled, miks peaks üks psühholoog ülepea Twitterist enesearmastuse kohta infot otsima . Ära muretse, ma ei lähtu enesearmastuse määratlemisel esmajoones sotsiaal meedia allikatest . Püüan hoopis uurida, kuidas inimesed mõtestavad oma suhet iseendaga, selle põhimõistega, mida teraapias alati käsitleda proovin . Olen nimelt jõudnud järeldusele, et iseendaga loodud suhte uurimine ja arendamine on üks paremaid isiklike muutuste taganttõukajaid . Kui kliendid küsivad küsimusi (näiteks „Miks mu suhted alatasa liiva jooksevad?“ või „Miks ma iseenda vastu alati nii karm olen?“ või „Miks on mul nii tühi tunne, kui mul on olemas kõik, mida arvasin end kunagi vajavat?“) ning uurivad, kuidas nad mõtestavad ja väljendavad eneseväärikust, eneseusaldust, enesehoolitsust ja muid enesega suhtlemise tahke, hakkame leidma ka vastuseid ja taipamisi ning lõpuks ka tähendust looma .

Need vestlused on andnud mulle väärtusliku võimaluse näha, kuidas inimesed taaskohtuvad osadega endist, mis pole kunagi ära kadunudki, kuid on jäänud tähelepanuta või kõikvõimalike pingete ja nõudmiste varju . Olen olnud tunnistajaks nende leinale, kui nad teadvustavad endale, kuidas neid lapsena pidevalt hooletusse jäeti või julmalt koheldi ning kuidas nende eeskujude ja programmide tulemusena hakkasid nad end ka ise hooletult ja julmalt kohtlema pealtnäha süütutel viisidel, mis on samas jätnud sügava jälje . Kuid samuti olen olnud tunnistajaks rõõmule ja kergendusele, kui saame teada, kuidas jõuda tingimusteta armastuseni kõigi oma (mitte üksnes ilusate) külgede vastu, püsiva teadlikkuseni

oma võimest lahendada raskeid olukordi (praegu ja tulevikus) ja pideva enesehoolitsuseni, mis ei piirdu mullivannide ja osturetkedega, vaid hõlmab iseenda heaolu nimel ka raskete valikute tegemist .

Kuidas määratleda suhet iseendaga?

Suhe iseendaga on lahutamatu osa psühhoteraapiast ja sisaldab paljuski, nagu ka teised suhted meie elus, mitmeid keerukaid kihte . See suhe väljendab seda, kuidas me end näeme ja kohtleme, alustades keha märguannetele reageerimisest ja lõpetades raskuste või läbimurrete enese jaoks lahtimõtestamisega . Võttes arvesse, kui pikki aastaid oleme iseendaga koos elanud (kujundades lugematute sügavate kogemuste käigus enda suhtes arvamusi, tundeid, turvatunnet, usaldust, armastust või hoolitsust), saab suhet iseendaga kõige selgemini kõrvutada meie pikaajaliste inimsuhetega . Olgu tegemist romantiliste või platooniliste suhetega, eeldavad need pidevat pingutust, ümberhindamist, konfliktide lahendamist, usalduse loomist ja aktiivset osalemist . Ka suhet iseendaga tuleb parandada, kui teeme endale haiget või kahju, nagu meie kõigiga aeg­ajalt juhtub; ka siin kehtivad teiste suhete puhul toimivad põhimõtted – me tunnistame suhte olulisust enda jaoks, otsustame oma käitumist muuta ja teeme need kaunid lubadused ka teoks .

Kuigi suhe iseendaga on meie elu keskseim suhe, on mu kliendid selle kohta väga segaseid tundeid väljendanud alates sellest, et selliste suhtelaadide olemasolust ei olda üldse teadlikud (eneseusaldus tekitab tavaliselt reaktsiooni stiilis „Kas see on päris asi?“), kuni selleni, et saadakse aru, et õieti ei teatagi, mida need mõisted tähendavad, kui sotsiaalmeedia lihtsustatud

tõlgendused välja jätta . Minus on süvenemas mure selle pärast, et meie soov kajastada psühholoogia põhimõisteid poppide postituste formaadis on veelgi võimendanud kollektiivset segadust selle osas, mida tähendab suhe iseendaga .

Niisiis tagasi otsingute juurde .

Lootes Twitteris kogunenud murepilvi hajutada, trükin sõna „enesearmastus“ Instagrami otsingusse ja saan hoobilt 76,4 miljonit vastust . „Hea küll, Instagram, lao lagedale .“ Kuid segadus üksnes süveneb, kui mind tabab värviliste postituste, videote ja meemide laviin selliste loosungitega nagu

• „Kohtle teda nagu ei vähemat kui kuningat!“

• „Ole positiivne . Ole enda vastu leebe!“

• „Manipuleerimise (gaslighting) tunnused“ koos käitumise ja keelekasutuse näidetega;

• „Täna on uus päev . Nii et sega hulka sortsuke enesearmastust, näpuotsaga kalambuuri ja kuidas muidu –ohtralt tuusa!“

Kuigi viimane särtsakas tsitaat on väga lahe, taban end mõttelt, et kuidas peaksid need ähmased postitused aitama mõista, mida enesearmastus endast tegelikult kujutab .

Võiks ju ka arvata, et enesearmastust ei peakski sotsiaalmeediast õppima; peaksime seda õppima oma vanematelt, eeskujudelt või isegi terapeutidelt . Kuigi olen sellega teoreetiliselt nõus, panevad psühholoogitöö kogemused selles kahtlema . Paljud mu kliendid on kirjeldanud, kuidas nende vanemad toetasid ja armastasid oma lapsi igati, kuid ei paistnud omaenda vajadustega kontaktis olevat . Kui küsin oma klientidelt, kuidas nende vanemad enesearmastust välja näitasid, enese eest hoolitsesid või ennast väärtustasid, jäädakse mulle sageli tühja

pilguga otsa vaatama . Võidakse ka öelda: „Meie peres ei seatud piire . Kiideti teiste vajaduste esikohale seadmist ja iseendale keskendumist peeti isekaks.“

Kõlaski see jube sõna, millest püüame kõigest väest hoiduda . Sõna „isekas“ on muutunud niivõrd suureks tabuks – mis on kummaline, kui mõelda, et isekus tähendab sisuliselt seda, et tunnistame, et meil on ise, millele keskenduda . (Sellest edaspidi pikemalt .)

Sotsiaalmeedia annab suurepärase võimaluse nii info otsimiseks kui ka omavaheliseks suhtluseks . Pandeemia ajal võimaldas sotsiaalmeedia hoida ja arendada suhteid oludes, kus seda hädasti vajasime . Ka oleme näinud, kui võimsalt on sotsiaalmeedia toetanud ajaloo käiku muutnud liikumisi, kui sügavalt oluliste ja õrnalt isiklike lugude jutustamine eri platvormide ümber koondus .

Loomulikult on igal heal asjal ka varjukülg . Sotsiaalmeedia sobib suurepäraselt info otsimiseks, jagamiseks ja levitamiseks, pakkudes samal ajal ideaalset kasvupinnast valeinfole ja ebatäpsustele . Eriti teravaks muutub see küsimus psühholoogia põhimõistete kontekstis, kuna need võivad inimeste elu sügavalt mõjutada . Mida enam suruda neid elulisi mõisteid kokkuvõtlike „jagamiskõlbulike“ postituste vormi, seda suurem on oht, et nende algne tähendus jääb tabamata või mis veel hullem, et neist saadakse üldse valesti aru . See on otsekui maailma kõige ohtlikum telefonimäng, kus iga uue postitusega (mis ei põhine mitte adekvaatsel definitsioonil, vaid mõnel varasemal postitusel) eemaldutakse algtähendusest üha enam . Peitugu nende põhimõistete niivõrd laialdase valestimõistmise põhjus sotsiaalmeedia loputustsüklites või põlvkondade kaupa edasi antud uskumustes, igal juhul oleme nende õigest tõlgendamisest ja tunnetamisest üha kaugemale

triivinud . Seetõttu ei saa me ka teada, kuidas nende mõistete omaksvõtmine võiks parandada meie üldist elukvaliteeti ning meie elu sisukamaks ja tähenduslikumaks muuta .

Miks, mida ja kellele?

See raamat annab kätte teeotsa parema arusaamiseni sellest, milles seisneb tõeline ja lahjendamata suhe iseendaga, võttes appi psühholoogiateooria, teadusuuringud, näited elust ja muidugi huumoriprisma . Asume koos avastama kõiki tahke, mida suhe iseendaga oma elulises nüansirohkuses hõlmab, sõnastades nende algallikad ja tähendused ning viisid, kuidas saad kõik need tahud oma elukaare ulatuses praktiliselt ja edasiviivalt tööle panna .

Ma kordan – see töö peaks kestma terve su elu .

Kõikjal jagub küllaga selliseid teravmeelseid lakoonilisi nõuandeid, mis õpetavad, kuidas parandada enesehinnangut, enesekontrolli ja enesedistsipliini . Mõnevõrra on neid ka selles raamatus, kuigi need ei pruugi nii napisõnalised olla . Aga pole kahtlustki, et nende sügavus korvab igasuguse sõnarohkuse, kuna selline pikaajaline mõju, mida me kõik kindlasti sisimas soovime, eeldab meilt oma arenguteel püsivat pühendumist .

Kuna suhe iseendaga on pikaajaline, pole siinsed näpunäited ja harjutused mõeldud ühekordseks proovimiseks, vaid pigem läbilugemiseks, seedimiseks, käikulaskmiseks  . . . üha uuesti ja uuesti, kuni on tekkinud piisav „lihasmälu“, nii et saad raamatu lõpuks riiulile ära panna . (Kuni mälu jälle värskendamist vajab .)

Loodan, et võtad selle raamatu kätte siis, kui elus on toimumas suured muutused, olgu selleks suhte lõppemine, uue tööga

alustamine, eneseotsingud pärast aastatepikkust hooletusse jätmist või enese sügavam teadvustamine . Loodan, et pöördud selle raamatu poole ka siis, kui tunned, et sul on olemas kõik, mida eales tahtsid – äge töö, äge kodu, äge perekond –, aga sa ei tunne endiselt rahuldust .

Nüüd aga valmistu kohtumiseks iseendaga .

Miks naised võivad enesearmastusega jänni jääda?

• „Peaksin suutma nii tööl käia kui pere eest hoolitseda . “

• „Ma ei tohiks välja näidata, et olen endast väljas; siis hakatakse arvama, et olen nõrk või liiga emotsionaalne . “

• „Kui ma ei saa last, kas olen seepärast naisena alaväärtuslik?“

• „Kui ma ei taha last, kas olen seepärast naisena alaväärtuslik?“

• „Sellest ei piisa, et teen sama head tööd kui meeskolleegid – minu töö peab parem olema . “

Kas mõni siinne mõte tuleb tuttav ette? Meid, naisi, tervitatakse esimesest hetkest peale kõikvõimalike nõudmistega, kuidas „peaksime“ olema . Meile öeldakse, et peaksime olema armsad (s .t esmajärjekorras kõigi teiste eest hoolitsema), peaksime olema meeldivad (emotsioonidest on meile lubatud õnn, rahulikkus ja harras olek ning natuke ehk hirmu, sest see on ju ka üsna nunnu) ja peaksime suutma kõigega hakkama saada (teha esmaklassilist tööd, kuid samal ajal hallata ka kodust elu mitte vähem kirglikult kui juhatusele ettekannet tehes) . Olukorda ei tee lihtsamaks ka see, et naiseks olemist võrdsustatakse sageli emaks olemisega, mis tähendab, et kui me ei saa või ei taha lapsi, seatakse kahtluse alla kogu meie identiteet naisena .

Kõik need ootused üheskoos seavad just naiste puhul armastusele rea tingimusi . Ja nii põhineb meie armastus enese vastu sageli nende nõudmiste täitmisel . Jääb mulje, et võttes aluseks kõik need (varjatud või selgesõnalised) sõnumid, mille

adressaatideks olime minevikus ja oleme endiselt, oleme loonud endale ühe laitmatu naise ametikirjelduse .

See võiks olla umbes järgmine .

Ametikirjeldus: peamised ülesanded ja nõudmised Otsime oma meeskonda entusiastlikku, meeldivat, alati heatujulist naist!

Et olla edukas naine, peaksid oskama hinnata kõigi ümbritsevate inimeste emotsionaalseid vajadusi ja neile intuitiivselt reageerida, kuna sind on ju välja õpetatud kõikide ümbritsevate elusolendite eest hoolt kandma. Lisaks peaks sul olema õitsev karjäär, nii et tööl armastavad sind kõik ning sealne vägagi ilmne süsteemne kallutatus ei mõjuta su edukust ega sümpaatsust. Samuti peaks sul olema harmooniline kodu 1 kuni 2,5 lapse ja toetava kaaslasega ning kuigi teil võib olla võrdne töökoormus, peaksid tegema kaaslasest vähemalt 1,5 korda rohkem koduseid töid. (Kui sul pole kaaslasega sama töökoormus, pead tegema temast 8,5 korda rohkem koduseid töid.)

Kandideerimiseks jaga palun meiega oma sotsiaal meediaprofiile, et saaksime hinnata, kui hästi sa nendele nõudmistele vastad. Jääme ootama sinuga kohtumist (või siis mitte)!

Kujutle korraks, milliseid muid omadusi või ülesandeid või kohustusi sellele ametikirjeldusele lisaksid . Võib­olla peaks see sisaldama teatud füüsilisi või täiendavaid isiksuseomadusi, mis

peaksid naistel olema, kui nad soovivad, et neid väärtustataks . Ootused, mis me endile seame, tekitavad teatud laadi tingimustega armastuse – ehk me arvame, et väärime enesearmastust üksnes siis, kui need tingimused on täidetud .

Nagu varem räägitud, vajame enesearmastuse vundamenti, et saaksime riskida, vigu teha ja olla üldiselt inimesed . Tingimustega enesearmastus põhjustab aga ebakindlust, ärevust ja häbi ning võib väljenduda näiteks perfektsionismina, kui püüame iga meile seatud võimatut ootust täita ja ületada .

Enesearmastusele seatud tingimustest ei ole kerge lahti lasta . Need on meie pähe kivistunud aastatepikkuste varjatud ja selgemalt sõnastatud programmide tulemusena, mis pärinevad perekondadest, kogukondadest ja kahtlemata sotsiaalmeediast . Neid tingimusi kinnistatakse eri miljöödes ja kontekstides edasi ka täiskasvanueas, mistõttu neid on pea võimatu kõrvale lükata . Kuid isegi kui me ei suuda neist veendumustest alati täielikult vabaneda, võime otsustada neid tähele panna ja neist õppida . Tead seda tunnet, et suudaksid end tõeliselt armastada, kui poleks neid mõningaid väikesi asju, millest tahaksid vabaneda? Just siinkohal muutub enesearmastuse töö tõeliselt huvitavaks .

Mida on sinu juures kõige raskem armastada?

Sul pole ühtegi halba külge . Just, kuulsid õigesti – harju selle mõttega . Kõik sinu küljed kujunesid välja mingi vajaduse täitmiseks . Sinu loominguline pool, mis aitab sul probleeme näha ja lahendada nagu ei keegi teine, on seesama pool, mis aitab muuta tuima õhtu lauamänguturniiriks, mida ilmestavad kihlveod, püstijalu aplausid ja võistkondlik võitlusvaim . Meil on lihtne armastada neid külgi enda juures, mis toovad edu ja kiidusõnu, kuid enesearmastus tähendab ka nende külgede

väärtustamist ja omaksvõtmist, mida on kõige raskem kaastundliku pilguga vaadata .

Meie kõigi sees elab üks konkreetne hääl, mis on meie enese suhtes õel, kriitiline ja kohati isegi üdini vihkamist täis . Nimetame seda üldiselt sisemiseks kriitikuks, kuigi mõnikord kutsuvad inimesed teda isegi nimepidi . („Karen“ näib praegu popp nimi olevat .) See sisemine kriitik pole lihtsalt õel, vaid ta ei vali ka aega . Ta ilmub välja, kui pabistad parasjagu töise ettekande pärast, ja tuletab sulle meelde kõiki mineviku käkke, narritab sind mälestusega kolleegi superettekandest, millest räägiti veel päevi hiljemgi . Ta on platsis ka pärast seda, kui oled oma ettekandega hiilgavalt hakkama saanud, ja manitseb mitte uhkeks minema, asudes seejärel su esinemist läbi mängima, et saaksid iga oma mikroliigutust analüüsida ja lahata . Nii et jah, sel sisemisel kriitikul on käed­jalad tööd täis .

Huvitav on see, et sisemine kriitik ise pole pooltki nii viisakas ja meeldiv, kui ta häälekalt arvab, et sina peaksid olema . Kui ta otsustab, et teda vajatakse, lükkab ta jõuga kõrvale kõik sinu ülejäänud küljed, et haarata rool ja allutada sinu esmased sisereaktsioonid ja väline käitumine eos oma kontrolli alla .

Siin mõned hoiatavad märgid sellest, et sisemine kriitik on end rooli taha sättimas .

Füüsilised tunnused:

• pitsitustunne rinnus;

• hingamise kiirenemine;

• higised peopesad, kaenlaalused, kõik kohad higised;

• seedehäired;

• peavalu;

• häälevärin;

• värin liigutamisel .

Vaimsed tunnused:

• keskendumisraskused;

• mõtete virvarr;

• peas „kinni“ olemine, otsekui silmaklapid oleksid ees;

• iseendaga vaidlemine (ilmselt vaidleb sisemine kriitik mõne teise küljega);

• oma oskuste, võimete ja isiku negatiivses valguses nägemine .

Seda kõike lugedes võid mõelda: „Just täpselt, see külg on minu juures kõige hullem üldse, vastik sisemine kriitik!“ Aga kas mäletad, et rääkisime, et enesearmastus ei tähenda üksnes enese „lihtsate“ külgede armastamist . See tähendab armastust kõigi oma külgede – jah, isegi sisemise kriitiku vastu . Et saaksid hakata muutma oma suhet nende külgedega enese juures, mida on keeruline armastada, vaadelgem, kuidas need üldse välja kujunesid .

Lõpeta oma sisemise kriitiku häbistamine

Sisemiste peresüsteemide teraapia (Schwartz ja Sweezy, 2019) kohaselt on meie kõikidel külgedel sarnaselt ühe perekonna liikmetega väärtuslikke ja tähendusrikkaid omadusi, mis võivad kogu süsteemile kasuks tulla, kui neid hästi ära kasutada . Näiteks on meil sisemised „kaitsjad“, mis kujunevad välja lapsepõlves, et kaitsta meid välismaailma eest ja tagada turvatunne kodugrupi sees . Need kaitsjad jagunevad „juhatajateks“ ja „tuletõrjujateks“ . Tuletõrjujaid vaatleme neljandas peatükis; praegu teeme aga tutvust oma sisemiste juhatajatega . Selleks et mitte haiget või tõrjutud saada, hoiame oma emotsioone ja kahtlaseid mõtteid kontrolli all . Sisemine juhataja

hoolitseb selle eest, et su käitumine käest ära ei läheks, et su sõnad või hääletoon kedagi ei solvaks ning et oleksid üldiselt piisavalt sümpaatne, et teised sooviksid sinuga lähedaseks saada ja sinu eest hoolitseda . Aja jooksul muutub juhataja nii

vilunuks, et suunab kogu oma tähelepanu mainekujundusele –veendudes, et kõik, mida teed, oleks „täiuslikult“ paigas, ja kritiseerides sind, kui peaksid libastuma . Juhataja ei soovi selle tegevusega su elu sugugi põrguks muuta . Vastupidi, juhataja teab, et kui sa tema tagasisidet kuulda ei võta, jäävad su vajadused rahuldamata .

Seda tsüklit võimendab omakorda see, et sind ümbritsevatele inimestele võib olla meelepärane, et su elu kulgeb juhataja taktikepi all . Su vanematele meeldib sinu leplik käitumine, õpetajad kiidavad sind eranditult õigete vastuste eest ja ülemus soovib, et kõik tema alluvad oleksid nii „täiuslikud“ kui sina . Juhataja kuuleb seda ja lisab omalt poolt: „Näed? Vaata, kui palju kiitust ja armastust me saame, kui mina sinu eest hoolitsen . “

Loomulikult on sellel ka varjukülg . Ütleme näiteks, et sinu mänguline pool soovib vahelduseks rooli istuda . Juhataja kaalub seda mõtet: „Hmm, viimasel ajal on tõesti päris rahulik olnud . Me meeldime inimestele, meie vajadused on rahuldatud . Ehh, karga muidugi sadulasse!“ (Juhataja kangastub mulle sellise isaliku kauboina .)

Sinu mänguline pool otsustab tööl veidi lõbutseda . Meeskonna koosolekul arvab ta, et päevakorra läbikäimise asemel oleks lahe mängida kolleegidega fantaseerimismängu „Kas sa pigem  . . . “ . Kõigil on väga tore ja tundub, et pärast eelmise kvartali stressamist kulub mäng turgutava meeskonnatöö harjutusena ära . Pärast kutsub ülemus sind aga kõrvale ja noomib koosoleku tuksikeeramise pärast . Tajudes, et sinu vajadused on löögi alla sattunud, haarab sisemine juhataja kähku uuesti

ohjad ja kärgib sinu mängulise poolega, kuna sinu maine sai ülemuse silmis kannatada ja sinu elatusallikas võib olla ohus .

See tsükkel muutub aja jooksul harjumuspäraseks – hakkad ootama juhataja väljailmumist iga kord, kui vea teed . Isegi kui

sa pole midagi „valesti“ teinud, oskad juba aimata, et juhatajal on varuks paar sõna, kuidas midagi oleks saanud paremini teha .

Arusaadavalt hakkad aja jooksul enda seda külge jälestama –hakkad fännama neid Instagrami meeme, mis annavad soovitusi stiilis „Käsi oma sisemisel kriitikul lõuad pidada – tal pole sulle midagi vajalikku öelda“ .

Aga kuidas sa ka ei püüa oma sisemist juhatajat/kriitikut vaikima häbistada, on ta siiski varsti jälle tagasi mõne sapise kommentaariga sinu sõnade, riietuse, isegi mõtete kohta .

Kas oled juba hakanud seda külge enese juures armastama?

Pole hullu . Veel on vaja natuke tööd teha .

Valesti mõistetud sisemine juhataja

Minu esimene päristöökoht oli ostukeskuse riidepoes . Mul käisid sõbrad külas ja kogu kaup oli 40 ­ protsendilise allahindlusega – minu unistuste töö . Ainus mitteunistusväärne asi oli poe juhataja Esmerelda, kellel olid töötajate käitumisele väga kõrged nõudmised . Vähe sellest, et ta meid kotkapilgul jälgis, talle jäid meelde ka kõige pisemad eksimused ja ta ei väsinud meile meelde tuletamast, et kõik sellised eksimused võivad meie töökoha ohtu seada .

Oletasin, et Esmerelda pidi oma tüütut positsiooni nii väga vihkama, et tal tuli oma võimunatukesest naudingut ammutada . Arvasin, et see oli põhjuseks, miks ta tegi märkuse iga kord, kui ma poe krediitkaarte ei promonud või ei viinud proovikabiinist riideid piisavalt kiiresti saali tagasi või ei öelnud

piisavalt entusiastlikult „Tere tulemast!“ ja „Ilusat päeva teile!“ (Oi, ma vist olingi vilets töötaja . Mõni ime, et Esmerelda pidevalt mu kallal nokkis .)

Tuli välja, et ma ei pannudki oma oletusega väga mööda . Sageli astusid poodi sisse ettevõtte piirkondlikud juhid, Esmerelda ülemused, et kontrollida, kas töötajate käitumine vastab ettevõtte standarditele . Mõnikord andsid need juhid oma tulekust ette teada, aga teinekord ilmusid kohale inkognito salajaste ostjatena (see väljend ajab mulle veel kümme aastat hiljemgi hirmujudinad peale) . Need külaskäigud ei ohustanud Esmerelda töökohta, tema alluvate töökohti aga küll . Inimesi oligi lahti lastud, kuna Esmerelda kõrgetest nõudmistest ja valvsast pilgust hoolimata polnud nad piisavalt tasemel, kui piirkondlik juht külaskäigule tuli . Esmerelda oli näinud inimesi tööd kaotamas – mis jättis mõned töötajad igasugusest sissetulekust ilma – ning ta muudkui kommenteeris, kritiseeris ja halvustas edasi, soovides meid samast saatusest säästa .

See võib sind üllatada, kuid selle asemel, et Esmerelda häält ignoreerida, kuulasin ma teda . Pärast üht eriti hirmutavat kogemust salajase ostjaga, kes teeskles rahulolematut klienti (kas selle asjaga peab ikka nii põhjalikuks minema?), olin ma Esmereldale tänulik, et ta oli minu huve arvestanud . Mäletan, et mõtlesin, milliseks pöördepunktiks võib see meie suhtes kujuneda – mina väljendamas Esmereldale siirast tunnustust niivõrd küpsel ja edasijõudnud viisil ning tema vastamas pisarasilmse tänutundega noorelt protežeelt lõpuks saabunud tunnustuse eest .

Loomulikult oli reaalsus teistsugune . Ma küll tänasin teda natuke, aga Esmerelda oli mu tänulikkuse suhtes veidi umbusklik, mis on ka mõistetav, sest olin varasematel kuudel temaga üsna külmalt käitunud . Küll aga kuulasin tema märkusi ka edaspidi ja tänasin teda nõuannete eest (ka siis, kui ma neid

kuulda ei võtnud) . Näis, et aegamööda tundis ka tema end minu seltskonnas vabamalt, sest ta teadis, et vajaduse korral võtsin tema kriitikat kuulda ja muudel juhtudel sain ise hakkama .

Kui sulle hakkab tunduma, et soovitan sul oma sisemise kriitikuga just selline suhe luua, siis pihtas­põhjas .

Äkki on see osa sinust tegelikult sinu poolt?

Äkki pole tema kriitiliste kommentaaride taga sadistlik soov sind kannatamas näha, vaid hoopis mure, et kui libastud, võid haiget saada?

Äkki kujunes see osa sinust välja lapsepõlves, kuna ta nägi, et inimesed ei pruukinud su vajadustele reageerida, kui sa ei jätnud endast piisavalt meeldivat või kuulekat või tublit muljet?

Äkki võtaks see osa sinust hea meelega puhkuse ja saaks ehk sinuga paremini läbi, kuid on kabuhirmul, et mis küll kõik võib juhtuda, kui ta isegi hetkeks oma töö unarusse jätab?

Sinu suhe oma sisemise juhatajaga on väga pikalt pingeline olnud . Oled harjunud teda vihkama ja põlgama ning süüdistama teda oma kurbuses, muretsemises ja madalas enesehinnangus . Mida suuremaks su põlgus kasvab, seda enam on juhataja veendunud, et vajad teda – ilmselgelt, põhjendab ta, vajad sa tema abi, et sassis emotsioonid ei takistaks sind oma vajadusi rahuldamast .

Kui me oma juhatajat vihkame, põlgame ja süüdistame, jääb meil märkamata, kuidas temast võib kasu olla . Praegu näiteks aitab minu sisemine juhataja mul seda peatükki kirjutada, juhendades mind, kuidas lugeja kirjapandud sõnu tajub, pannes mulle südamele, et jälgiksin väikseid nüansse nagu grammatikat ja lausete ülesehitust . Neid kommentaare on vaja selleks, et raamat järgiks korrastatud ja sidusat joont, mitte ei kujuneks minu sisekaemuste suvaliseks kogumiks à la „Miks saadavad inimesed ühe sõnumi asemel korraga kaheksa sõnumit?“ või „Kas Pop­Tartsi maiused on tõesti küpsetised? Ma tunnen neist puudust . “