TÄHTSAMAD HORTENSIALIIGID JA NENDE SORDID Hortensialiikide ja neist aretatud sortide kirjelduste koostamisel ja reastamisel lähtusin eelkõige nende vastupidavusest ja kohanemisest meie kliimas, kasvatamise lihtsusest, dekoratiivusest ning kättesaadavusest meie aiaärides. Kõik kirjeldatud liigid ja sordid kasvavad ka meie koduaias.
Aedhortensia Vanille Fraise’.
24
AEDHORTENSIA (Hydrangea paniculata) Aedhortensiad on meil täiesti külma- ja talvekindlad. Need pole identsed mõisted, sest mitte ainult külm ei määra, kuidas taimed talvituvad. Talvekindluse puhul on olulised ka külmaperioodi kestus, tuule suund ja tugevus (tuulekülm), temperatuuri languse kiirus, temperatuuri kõikumised suures ulatuses, õhuniiskus ja muud tegurid. Väga tähtis on ka taime tervislik seisund. Kui alates istutamisest on täidetud kõik tema soovid, võib kindel olla, et talv teda ei hukuta. Aedhortensiad on kõrged ja poolkõrged põõsad või madalad puud. Kas väga seisukindel taim kasvab puuks või jääb põõsaks, oleneb nii sordist kui ka sellest, kuidas teda lõikate. Aedhortensia sünnikohaks on Hiina, Jaapan ja Lõuna-Sahhalin, kus ta kasvab mägede külmadel nõlvadel põõsana. Euroopasse toodi ta 1864. aastal. Tänu oma külmakindlusele levis aedhortensia siin kiiresti ka neisse piirkondadesse, kus külmahellad hortensialiigid ei suutnud vastu pidada. Aja jooksul on aedhortensia tõestanud enda talvekindlust, vähenõudlikkust ja erakordset dekoratiivsust. See liik on ka üsna pikaealine, kirjanduses leidub viiteid vähemalt 60aastastele põõsastele. Aedhortensia on meie aedade üks dekoratiivsemaid põõsaid, teda on meilgi võimalik kasvatada nii ilusa põõsa kui ühe- või mitmetüvelise puuna. Aedhortensia oksad on enamasti punakaspruunid või rohelised ning noored võrsed puituvad kiiresti. Aedhortensia õitseb 25
A E D H O RT E N S I A
A E D H O RT E N S I A
sama aasta võrsetelt, see tagab iga-aastase rikkaliku õitsemise. Juunis tekkivad õiepungad arenevad aeglaselt, need avanevad juuli lõpust augusti keskpaigani. Õitsemine kestab aedhortensial lume tulekuni. Aedhortensia sortide õied võivad olla valged, rohekad, rohekasvalged, roosad või punased. Osa sorte puhkeb valgetena, kuid mõne aja pärast hakkavad nad muutuma roosakateks, telliskivipunasteks või purpurseteks ning õitsemise lõpupoole, pärast tugevaid öökülmi, võivad mõned sordid muutuda uuesti rohekasvalgeteks. Aedhortensia teeb äärmiselt väärtuslikuks tema väga hiline õitsemisaeg. Ta alustab siis, kui enamik püsikuid on lõpetamas ning enam ei õitse ükski põõsas ega puu peale hiliste rooside ja mõne sügiseks juba üsna ilmetuks muutunud põõsasmarana. Tugevamad öökülmad lõpetavad ka nende hiilgeaja ning kuni lume tulekuni jäävadki aeda kaunistama ainult hortensiad. Õisikud võivad jääda põõsale kuni järgmise kevadeni, sest ka härmas või lumised õisikud on talvises aias väga ilusad. Just aedhortensia arvukate sortide hulgast võikski oma aeda valida kas esimese või siis ainukese põõsa.Tema hooldamine on väga lihtne: rikkalik kastmine sademetevaesel ajal, minimaalne väetamine ja pinnase multšimine vähemalt 10 kuni 15 cm paksuselt. Kõige olulisem on aedhortensia kevadine tagasilõikus, oksale jätke siis rikkaliku õitsemise tagamiseks 3–4 punga. Mida jämedamaks oks vanusega kasvab, seda ohtramalt tekib sinna õisikuid. Hea gaasi- ja tahmataluvuse tõttu sobib see kaunis põõsas väga hästi ka linnaaedadesse. Kaua aega oli meil ainsaks levinud aedhortensia sordiks jõulise kasvu ja hiigelsuurte, üle 30 cm pikkuste 26
kohevate õiepööristega, 2017. aastal oma 150. juubelisünnipäeva tähistav Grandiflora’. Temast saab lõikamise abiga kasvatada ka uhke õievahuse paarimeetrise puukese. Grandiflora’ on siiani üks ilusamaid lumivalgeid sorte. Näis, et talle polegi võimalik midagi võrdväärset kõrvale luua, kuid viimased 10–15 aastat on tõestanud vastupidist. Umbes sel ajal oleks alanud nagu aedhortensiate teine tulemine, sest alles siis sai nende aretustöö täie hoo sisse. Nüüd võime oma aedhortensia valida juba rohkem kui 100 sordi hulgast. Igal aastal lisandub aina uusi sorte, kes erinevad üksteisest põhiliselt kasvukõrguse, õisiku kuju, tiheduse ja värvuse poolest. Uudissortide õied lõhnavad sageli meeldivalt. Aedhortensiate sordiaretuses on liidrirollis Belgia ja Holland. Ka Prantsusmaal on aretatud mitmeid ilusaid ja vastupidavaid aedhortensia sorte. Sordikirjeldustes näidatud mõõdud saavutavad põõsad 5–10 aastaga, kuid nad õitsevad üsna ohtralt juba teisel kasvuaastal. Mõnikord on sordinime järel sulgudes näidatud sünonüüm hoopis sordi ametlik ehk pärisnimi, millega nad on registreeritud ja patenteeritud ning osa aiandeid müübki aedhortensiaid nende nimedega. Ka kirjanduses eelistatakse kasutada nn sortide pärisnimesid. Aiaärides võib selliseid sorte aga müüa ka nende suupärasema kaubandusliku nimega. Patenteerimine kujutab endast aretise, s.t sordi õiguskaitset, mis tagab aretajale sordi paljundamise ja levitamise ainuõiguse. Kui keegi soovib tegelda patenteeritud sortide paljundamise ja müügiga, tuleb tal osta sordi aretajalt vastav litsents. Selleta on sortide paljundamine ja kolmandatele isikutele kättesaadavaks tegemine ebaseaduslik ja karistatav. 27
A E D H O RT E N S I A
A E D H O RT E N S I A
BOBO’
BOMBSHELL’
Bobo’ (sünonüüm Ilvobo’). Tihe ja kompaktne ülirikkalikult õitsev põõsas jääb üsna madalaks, kasvades umbes 90 cm kõrguseks ja sama laiaks. Bobo’ aretas Johan Van Huylenbroeck Belgias 2005. aastal. Patenteeritud on sort 2010. aastal. Bobo’ alustab õitsemist juuli lõpus ning tema õitsemine kestab veidi üle kahe kuu. Sordi 30 cm pikkused valged rasked õisikud ei lamandu vihmas ega tuules. Vananedes võivad nad mõnel veevaesemal aastal muutuda roosakaks. Oma ilusa haabituse ja seisukindluse eest on ta saanud Hollandis rahvusvahelistel võistlustel kuldmedali (Gold Florall 2010). Korralikult multšitult tunneb sort end suurepäraselt ka päikesepaistelisel kasvukohal.
Sordi Bombshell’ aretas Hollandis Boskoobis Alex Frederik Schoemaker 2003. aastal, sort on registreeritud 2009. aastal. Madalakasvuline (60–90 cm) ja 90–120 cm laiune kompaktne kerajas põõsas. Lühikesed laikoonilised õisikud on tihedalt täidetud valgete õitega, mis muutuvad hiljem roosaks. See pisike armas sort õitseb juuli lõpust talve tulekuni.
28
29
A E D H O RT E N S I A
A E D H O RT E N S I A
BRUSSEL’S LACE’
DART’S LITTLE DOT’
Kompaktse ja tugevakasvulise sordi aretas Belgias Kalmthouti arboreetumis 1975. aastal R. J. de Belder. Ta kasvab 2,5 m, eriti heades tingimustes aga kuni 4 m kõrguseks ja 2,5 m laiuseks. Eelistab hommikupäikest. Õitseb rikkalikult augusti algusest lume tulekuni. Pitsivahtu meenutavad koonilised kuni 30 cm pikkused õisikud püsivad kaua valgena, hilissügisel pärast tugevamaid ja pikemaajalisi öökülmi muutuvad sügavroosaks. Väga kauni haabitusega kohev põõsas, kellest saab kasvatada ka ilusa minipuu.
Dart’s Little Dot’ (sünonüümid Darlido’ ja Greenfinch’) on esimene kääbuskasvuline aedhortensia. Tema püstised oksad moodustavad 50–90 cm kõrguse tiheda keraja põõsa. Tumeroheliste lehtede ja hõreda lameda õisikuga sort on aretatud Hollandis 1993. aastal. Õied on juuli lõpus puhkedes õrnroosad, kuid pleegivad ajapikku valgeks. Õied on suhteliselt väikesed, kuid neid on palju, õitseval põõsal meenutavad nad laialipillutatud pärleid. Soojemas kliimas armastatakse seda sorti kasvatada konteinertaimena, aga ta sobib väga hästi kokku ka samal ajal õitsevate väiksemate püsililledega.
Tüvipuuks kujundatav Brussel’s Lace’.
30
31