OLE MATU ARMASTUS LUGU
Me jäime lumevangi. Mina ja Tuule, kaks leske. Mu maja uks oli hommikuks kõvasti kinni tuisanud, kuid veel öö hakul oleksin saanud küllatulnud naabrinaise koju saata, minnes mööda kuuseheki äärt, olgugi et lund oli palju; need kõrged puud kaitsevad väljal möllava tuisu eest, ja teisele poole jääb mets. Meil on igal talvel tee kahe talu vahel sisse käidud. Kumbki meist pole veel ka nii vanaks jäänud, et pelgaks öösel sadanud lumega õue minna. Suusad saab alla panna, kui rada sajus kaduma kipub – puusuusad, rihmkinnitusega, sobivad iga saapa otsa. Aga nüüd pole enam midagi teha, hommik on käes, ja ust lahti ei saa. Mõtlen, et ma ei hakka isegi Armile helistama. Ta tuleb niikuinii juba homme, talviti käib ta siin üle päeva – mu teiselt poolt naaber, neljakümnendates pereisa; aitab oma paljude tegemiste juures meidki, kus saab. Vett on mul alati varutud, toidust rääkimata, küttepuidki on kõvasti, on pliidi jagu ja ahju kütmiseks ka, alati nädalaks ette. Maainimese elu. Teistele saab ju mõnes asjas loota, kuid ootamatustega oled kõigepealt ise silmitsi. Ehkki ma pole elupõline maanaine, olen siin juba juurdunud, võtnud omaks kohalikud kombed ja tarkused. Mul poleks ka selle vastu olnud midagi, et üksi Armi tulekut oodata – kui Tuule oleks õhtul, kui hakkas tihedasti sadama lund, ikkagi veel koju sumbanud. 101
OLE MATU ARMASTUS LUGU
Kui ma ei taluks üksindust, ei olekski ma ostnud seda metsaäärset talu, kus mõlema naabri majad on niivõrd eemal, et mu õuele kätte ei paista; vaiksel suveõhtul kostab küll, kui kõlava häälega hüüda ühele või teisele poole. Sügisel ja talvel sellist hõikamist pole, on teistmoodi aeg, sissepoole minek. Nii sobibki mulle, kõik just nii nagu siin on. Nüüd olen küll üksi, aga mu abielu oli harvanähtavalt ilus ja harmooniline; oodata veel kedagi oma kõrvale ma enam lihtsalt ei saa, seda pole tarvis, mõõt on kuhjaga täis. Vaatan siinset elu, mõtlen oma mõtteid, olen ju nii väga igatsenud looduse ilust osa saada. Ja rütmist. Mõtlen ikka, et see on ka inimese rütm. Elu kadumine ja taastulek looduses peaksid näitama, et lõppu pole olemas. Energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise. Sellele ma loodan, siin on see iga päev selgesti näha, ja tahan selle toel seesmiselt kasvada. Räägin iga päev oma kadunud abikaasaga. Tema räägib minuga öösiti, unenägudes.
Mu naabrinaine Tuule on siitsamast pärit, tuli linnast isatallu tagasi, kui vanade aeg läbi sai. Ta kaotaski kolm olulist inimest lausa üksteise järel, mehe minek jäi samasse aega. Tuule tugevust ja ilu olen sageli imetlenud, oleme nende mõne aastaga lähedasteks kasvanud, kaks kuuekümnendates üksikut naist. Lasteõnne jätkus meile mõlemale vähe, minu ainus tütar elab oma kaasa kodumaal Hollandis, Tuule abielu jäi lastetuks. Ja et me nii kanged naised pole, et päris üksi elades kariloomi peaks, ei olegi meil praegu suurt muret lumetormi pärast, pole kedagi ootamas. Tuulel on küll kass, minul koer; aga kassid on hakkamasaajad, meie lumevangistus ja perenaise eemalolek ei häiri looma palju. Küllap Tuule on varsti jälle kodus ja ahjud köetakse soojaks. Eks kass tuku seni, saba nina ümber, otsib vast ise süüagi. Minu suur must August on aga muidugi siinsamas, peangi talle ajalehed kojanurka
102
sättima, tuletab siis kutsikapõlve meelde. Kuni tuleb Armi ja ukse väljast lahti kaevab.
„Ma mõtlen, kas mu siiajäämine peaks midagi enamat tähendama,” ütles Tuule lõunalauas, kui olime lõpetanud ahjuprae, mille olin küpseks hautanud koos porgandite ja kaalikatega. Nüüd puistasime õhuaknast lindudele õue päevalilleseemneid. Päike oli välja tulnud, helge ilmega jaanuaripäeval kostis tuppagi tihaste kevadeootuselaulu. Tuule silmad olid sissepoole, kinni eneses. Ta kiitis küll mu lõunasööki, ehkki juurikaid olime puhastanud koos. Kuid ei paistnud nägevat ei linnukesi ega oravaid, üks neist vaatas aknast sissegi, kui oli kõhu täis saanud, karv kohevil – hästitoidetud talvine loomake. Lasin Tuulel mõtetes selgust otsida, mis muud. Vaatasin, kuidas orav veidi eemal õunapuu all seemned lume alla peitis, piilus veel ümberringi, ega keegi ei näe, ja patsutas lume käppadega pealt ilusasti kinni. Kas ta ise ikka mäletab, kuhu ja mida tallele pani, mõtlesin. „Tead, ma olen selle kirja pannud!” teatas Tuule siis. „Oma olematu armastusloo. Sa ei tea sellest midagi, keegi ei tea, temagi ei tea. Aga nüüd on see üles kirjutatud. Et ei oleks nõnda, nagu seda polekski olnud.” Ta lausus need sõnad niiviisi, et mul tõusis kananahk ihule. Olin arvanud, et tunnen teda juba. Kas Tuule lumevangi jäämise tähendus, nagu ta hetk tagasi mõtlikult ütles, oligi selles, et ta saaks oma elu saladuse kellelegi edasi rääkida? Seisin ahju ääres, puurisin teda pilguga selja tagant. Tuule jäi istuma akna alla, vaatas küll õue poole, aga vaim liikus mujal. Siis võttis seelikutaskust märkmeraamatu, tuliliiliad kaantel, märkasin.
103
OLE MATU ARMASTUS LUGU
„Enne kui asusin ise kirjutama, kopeerisin siia Uku Masingu teksti. Tahtsin, et see mind aitaks, ma ei tea, kas sa mõistad. Igal juhul alustan ma sellega.” Ja Tuule luges esimeselt lehelt oma loo sissejuhatuse ette. Kirjutada nõnda, siis vähemalt enne paberi lagunemist ei kao mu tähed. Ega ma tea, mis me teeme nende lehtedega, kui hakkame surema. Ei kujutle ju, et keegi teine võiks lugeda neid, aga ei kujutle ka, et peaksime põletama nad või laskma matta enestega. Võib olla, et nad muutuvad mingil kombel ja tulevad kaasa sinna, kuhu läheme, või saavad liblikateks Jumala aias. Tean küll, et tal pole aeda ega liblikaid, aga need sõnad võivad temagi juures tähendada midagi, või need asjad. Mina ju ei tea. Ja kui ma nüüd kirjutan tegudest ja tunnetest, siis sa ju tead, et need on ainult varjud. Puu ise on kuskil mujal ja võib olla, et me veel ei näe teda. Aga mida hoolsamalt vaadata varju, seda selgemalt ehk hakkab nägema puud sel ajal, kui tema ilmub. Hää ja kurja tundmise puu ta ei ole, sest ma ei tunne sinuga kurja. Kas ta on elupuu, ma ei tea. Ehk on ta ainult niisama, Jumala puid? „Ja nüüd jõuan enda looni,” ütles Tuule lühikese pausi järel. Olin väga vaikselt vahepeal lauale pannud teetassid. Jõime sõnagi lausumata kuuma jooki, kuni Tuule uuesti alustas. „Ma olin kolmekümnendates väga ilus. Ja olin tšellomängija, sedagi sa ju minust ei teadnud. Nüüd, kus olen vana, julgen nii öelda – olin väga ilus. Siis ei mõelnud ma nii. Esinesin suure orkestriga, aga ka väiksemates koosseisudes. Üksigi. Bachi tšellosüidid olid mu lemmikud, käisin selle kavaga mitmel pool lähemal ja kaugemal kirikukontserte andmas. Tšello on eriline pill, inimkeha kujuga, ja kui toetud selle vastu, ja pill laulab, on alati väga eriline tunne. Siis oled rohkem
104
elus. Terve keha laulab pilliga kaasa, olen alati nii tundnud. Arvan, et pillimänguoskus tegi mind tundlikumaks, teistsuguseks. Aga mu abikaasa oli mu rändurielu juures võrratu, olen temast sulle veidi rääkinud. Kuidas ta mind toetas, ja ei mingit armukadedust kõigi nende sõitude pärast, suures osas meeste seltskonnas, nagu orkestrandid ju on. Ma ei oodanud, et lisaks temale kohtan veel kedagi teist. Olin seesmiselt päris segi löödud. Olen vist siiani. Mida see kõik tähendas? Miks? Need olid väga tugevad tunded. Ja samal ajal armastasin üha oma meest.” Ilusatele naistele antakse rohkem, mõtlesin, sõnagi vahele lausumata. Nad tahavad elult rohkem, ja saavadki. Nii lihtsalt on. Mina, vana raamatukoguhoidja, kirjatarkuse koguja ja elu jälgija, peaksin seda ju teadma, ehkki ise olen elanud lihtsamalt. Aga eks minagi olin nooruses ilus, paljud meist on, kuigi me siis seda ei usu ja näeme alles hiljem, kui kingitus meil juba käest kaduma hakkab. Nagu Tuulegi just ütles.
Äkki hakkas August haukuma. Ta oligi olnud närviline, kippunud muidugi õue, ja pidin aeg-ajalt looma rahustama. See polnud kuri haukumine, vaid lõppes elevil vingatusega, nagu oleks tulnud mõni tuttav. Tuligi. Armi koputas aknale, pani käed klaasi vastas näo ümber ja vaatas tuppa. Avasin õhuakna. „Me jäime sisse!” hüüdsin talle. Ta oli seda niigi näinud. Naabrimees asus ukseesist lahti kaevama. Õues hämardus juba, jaanuaripäev on lühike. Kuid väljast hakkas nüüd kostma lootusrikast madinat. August kraapis ust ka seestpoolt, vaigistasin teda. Ja Tuule jutt jäi pooleli. Kas ta üldse jätkabki, läheb nüüd ära koju ja sinnapaika see võibolla jääbki.
Kui välja pääsesime ja Armi oli koju läinud, panin ka suusad alla ja ütlesin Tuulele, et saadan ta koduni. 105
OLE MATU ARMASTUS LUGU
Nüüd oli juba päris pimedaks läinud. Oli tõusnud tuul, kuused kohisesid. Kuid taevas oli selge, süttisid tähed. Imeilus talveõhtu, mõtlesin. Mida mõtles Tuule, ma ei teadnud, ei näinud ka pimedas tema ilmet, lumel peegeldusid vaid meie siluetid, kui me, veidi kühmus, tähevalgel suuskadel sammusime. Armi oli päeval ka Tuule maja ümber käinud, tema kodu ukse oli tuisk vabaks jätnud. August kargles meie ümber nagu jaksas, mõne aja pärast jäi ta rahulikumaks, paks lumi ei lubanud temalgi jõudu niisama raisata. Vahepeal jooksis ta ette ja püherdas lumes, käpad ja kõht talvetaeva poole. Tore oli tema rõõmu vaadata. Jäin Tuulele appi pliiti ja ahju kütma, maja oli ööpäeva jahtunud ja pakast oli omajagu, kümne kraadi ringis päeval, öösel rohkem. Tema räägitud loo algus oli jäänud minusse keerlema; mõtlesin nüüd, et olin ikka pidanud Tuulet väga suure sisemise tarkusega naiseks. Samas paistis, et läbielatu on teda kõvasti kulutanud, just vaimu. Ta elas veel vaiksemat elu kui mina. Ja alles praegu sain aimu põhjustest. Istusime nüüd Tuule köögis. Tundub, et maal ei istutagi kuigi sageli mujal. Puud põlesid kolletes vuhinal. Tuul tõusis jälle ja lund puistas akna taga tihedasti, nagu polekski olnud vahepealset selginemist. Kurri ja August on omavahel muidugi vanad sõbrad, kass magas siin lausa koera kaisus, Augustil üks esikäpp õhus, et teisel mugavam oleks. „Vaata, kui palju tähendab lähedus,” ütlesin neid vaadates. „Pole neil ühist keeltki, et mõtteid vahetada, aga ikkagi mõistetakse üksteist. Nii nagu läheb heal inimeselgi loomaga. Ülim keel ei vaja sõnu.” Tuule silmi valgusid pisarad. Olin kohmetu. „Kas sa tahaksid oma lugu edasi rääkida? Kas ma sain õigesti aru, et mees, kellesse sa armusid, ei teadnudki seda ise? Ja ei teadnud ka sinu abikaasa oma elu jooksul?” küsisin. „Jah,” ütles Tuule. 106