Jah mul on päevad 5 15

JAH, MUL ON PÄEVAD, MIS SIIS? CLARA y henr

SISUKORD

8

16

48

EESSÕNA Mida ma õppisin päevade kohta kümneaastaselt ja miks ma seda raamatut üldse kirjutada tahan.

MENSI ALGAMINE Minu esimene menstruatsioon, soovitused algajatele ja peatsetele menstrueerijatele.

MENSÜKLOPEEDIA Mis pagan on menstruatsioon?

80

94

116

MENSILUGU Ajalootund, mida sul koolis ei ole.

MENSIHÄBI Miks on päevad nii kohutavalt piinlikud?

MENSISEKSISM Jah, mul on päevad, tänan küsimast.

140

158

184

MENSS JA FEMINISM Miks on menstruatsioon nii haiglaselt feministlik?

VALIK HÄID NIPPE Nii võtad oma menstruatsioonist maksimumi.

EPILOOG AITÄH/ TŠAU

Mida ma õppisin päevade kohta kümneaastaselt ja miks ma seda raamatut üldse kirjutada tahan.

EESSÕNA

M

ul lõppes eile menstruat­ sioon. Viimasel päeval kasutasin normaalsuuruses tampooni, kuigi tegelikult oleksin pidanud võtma mini, ja selle tulemusena, et keeldusin minemast detsembripakasesse ostmaks endale minitampoone, on mu tussu nüüd sama kuiv kui mu vanaisa kannad. (Mu vanaisa kandadel on vaheldumisi valge ja lilla toon. Nende nahk on kõike muud kui niisutatud, nii et see on kihiline, paiguti murenev ning kui keegi võtaks sule ja tõmbaks õrnalt üle tema kandade, kooruks neilt suuri valgeid tükke, mis langeksid nagu peenike jalakõõm.

Just selline tunne on mul praegu tupes.)

EESSÕNA

Hetkel võivad inimesed vabalt arvata, et kohendan alukaid, kuigi tegelikult püüan väga diskreetselt sügada oma väikeseid häbememokki.“

10

See sügeleb põrgulikult. Aluspükste kohendamine, kui tundub, et need on tõusnud emakani välja, võib olla terve projekt, aga hetkel võivad inimesed vabalt arvata, et kohendan alukaid, kuigi tegeli­ kult püüan väga diskreetselt sügada oma väikeseid häbememokki. Kõik tampooni­ kasutajad, te teate, millest ma räägin.

Mul on olnud menss varsti kaheksa aastat. Ilmselt olen pääsenud halvimast mensivalu- ja PMSi-tüübist, sellest, mis paneb inimesed hüsteeriliselt nutma ja purskkaevuna oksendama, kuid üldiselt olen ma üks neist, kes tunneb ennast ära, kui mensist tuuakse õudusunenäolikke näiteid. Päevad kestavad mul kuus päeva ja esimesel kahel ööl lekib mul alati, ükskõik millist kaitset kasutan.

ükskõik millal, kuidas ja kellele, et mul jookseb vagiinast verd. Mulle ei meeldi menstruatsioon, kuid armastan sel teemal rääkida. Viis aastat tagasi vihkasin ma aga mõlemat. Kogu sellel värgil on midagi sarnast Stockholmi sündroomiga. Menss vallutas mu keha ja nüüd armastan ma seda. Või midagi sellist.

MIDA KOOL MULLE ÕPETAS 2004. aastal käisin neljandas klassis ja siis leidis haridusamet, et veerandtunnist piisab õpetamaks emakakandjatele millegi kohta, mille nad oma edaspidise elu jooksul peavad läbi tegema 450 korda. „See on hügieeniside,“ ütles mu klassijuhataja Monica ja hoidis üleval midagi, mis meenutas laimirohelist üli­ õhukest kiirnuudlipakki. „Varsti hakkab teil menstruatsioon. See tähendab, et te võite saada lapsi ja et teil hakkab sealt altotsast verd jooksma. Kui te panete püksikutesse hügieenisideme, ei tule veri läbi pükste. Hoidke alati ühte sellist kotis, siis olete ettevalmistatud.“ Ja see oligi kõik. „Küsimusi? Siin on teile brošüür,

EESSÕNA

Ma kasutan supersuuruses tampoone viimase päevani ja vahetan neid vähemalt iga kolme tunni tagant. Ükskord proovisin sünnitussidet – sellist, mida kasutavad naised, kes on just pressinud välja lapse ja pool emakat – ja ma ei pidanud kuus tundi sidet vahetama. See tegi sellest päevast ühe mu elu parimatest mensi­ päevadest.

PMS tekitab minus ängistust ja menss põhjustab teinekord nii tugevaid selja­ valusid, et ma ei suuda seista. Lisaks olen ma peaaegu kindel, et mul on kerge, ent välja­ravimatu verekartus. Sain sellest teadlikuks, kui mult võeti poolteist aastat tagasi vereproov, mis päädis blogi­ postitusega (loe: lühiromaaniga), mis käsitles minu mõtteid ja tundeid, mis tekkisid, kui nägin omaenda paksu punast verd väikses katsutis loksumas. Kohutav!

Aga ma ei ole kibestunud. Vähemalt ei ole ma kunagi mensivalu tõttu oksendanud ja seda pean ma isiklikuks saavutuseks.

Ma ei ole siiski alati olnud selline inimene, kes võib muretult paljastada

11

kust saate lisaks lugeda. Ärge itsitage.

Nüüd vahetundi!“ Istusime kaheteistkümnekesi tüdrukutega klassis ja ei taibanud muud midagi, kui et mõne aasta pärast hakkab meil tupest verd tulema ja et see on jube salajane. Nii salajane, et poisid ei tohi sellest midagi teada saada, sest nad istuvad kõrvalklassis ja tõmbavad banaanidele kondoome peale. Kusagil sügaval kümneaastases ajus imestasin, miks me kõik ei võiks mõlemast asjast teada saada, aga midagi oli selles banaani ja kondoomi kombinatsioonis seesugust, et ma rahuldusin teiste tüdrukutega klassis istumise ja laimirohelise nuudlipaki vahtimisega.

oma emakakandjatest sõpradele korduvalt öelnud, et nad võivad mensist rääkida, aga et nad ei pea ju sellega lehvitama.

Võtku lihtsalt üks valuvaigisti ja lõpetagu virisemine, sest nii raske ei saa menss ju olla. Keegi selline inimene, see on minu umbkaudne oletus. Loomulikult ei pea tüdrukud ka teadma, kuidas kondoomi kasutada. Mida tüdrukud sellega teevad?

Oleks ju olnud aja­raiskamine õpetada mõlemale sugupoolele asju, mis on üliolulised, kui saabub aeg kasutada meetmeid laste mittesaamiseks.

Seal me siis istusime, mina ja üksteist väljaarenemata kehadega kümneaastast, ja itsitasime kui idioodid. Mul polnud aimugi, mille üle ma itsitan, aga tegin

EESSÕNA

Kes oli see, kes arvas, et poisid ei pea menstruatsioonist midagi teadma? Arvatavasti keegi, kes leiab, et menss on plikade värk ja et plikad peaksid selle endale hoidma.“

12

Kahekümneaastast mind viiakse mõni­ kord äärmuseni. Mulle räägiti, et täna­ päeva menst­ruatsiooniõpetus on enamvähem samasugune kui varem, see paneb mind tahtma karjuda oma tugevaima kõhu­häälega „KURAT VÕTAKS!“ ja seda vähemalt kolm korda jutti. Ma jätan selle tegemata, sest muidu arvaksid inimesed, et mul on viha­probleem, mida mul (ma kujutan vähemalt ette) ei ole. Ma ei saa tõepoolest aru, millised närvi­ühendused on hävinud selle inimese ajus, kes otsustas, et klassid tuleb seksuaal­­õpetuse ajal jagada poisteks ja tüdrukuteks. Kes oli see, kes arvas, et poisid ei pea menst­ruatsioonist midagi teadma? Arvatavasti keegi, kes leiab, et päevad on plikade värk ja et plikad peaksid selle endale hoidma. Keegi, kes on

seda siiski, sest see puudutas seksi ja koos­elu ning seetõttu pidi itsitama, nagu sõltuks sellest sinu elu. Vahel soovin, et ka teistest ainetest, näiteks matast, tehtaks koolis sama suurt numbrit.

Et keegi jookseks vahetunnis teiste juurde, ise näost lubivalge, kuna nägi õpetajat järgmist tundi ette valmistamas, ja hüüaks „TEATE VÄ, meil on pärast vahetundi mata! MATA! AAAHHH!!“, et siis naeru­ krampides kooliõue asfaldile vajuda.

Tulla klassi, näha tahvlil korrutustabelit ja vahtida hirmuseguse naudinguga tehet 3 × 7 = 21, kuni selle käsitlemine muutub eelpuberteedieas ajule liiga piinlikuks.

Kahjuks ei ole mata piinlik. Sellest on tõesti kahju, sest see oleks muutnud mu matatunnid palju põnevamaks.

Seal me siis istusime, näost tulipunased, sest pidime vaatama silma oma tulevasele veritsevale täiskasvanuelule. Tol hetkel ei suutnud oma otsustada, kumba pidas minu kümneaastane aju piinlikumaks – menstruatsiooni või kondoome. Menss on nagu püksi pissimine, kuigi kord kuus ja verega. Kondoomid on nagu ümbermähitav hügieeniside peenisega inimestele, vähemalt minu tollases teadmistestaadiumis. Mõlemad = piinlikud. Kui ma peaksin täna valima, arvaksin, et kondoomid on piinlikumad.

Mõelda vaid, istuda kümnekesi klassis ja tõmmata banaanile kondoomi peale.

Söögivahetunnid oleksid eluks ajaks rikutud.

rääkida. Mul tekkis sada küsimust, mida ma ei saanud kunagi esitada. Millal mul see hakkab? Mis seal sees veritseb?

Kas õpetaja Monical on see? Või mu emal? Arvatavasti mitte. Nad pole ju sellest kunagi rääkinud. Loodan, et mul ei hakka ka. Oleks lahe sellest pääseda.

Paljusid asju, mille eest seisan – eetika, moraal, poliitika ja feminism –, olen ma õppinud läbi Twitteri. Käituma olen ma õppinud oma vanematelt. Ülejäänu olen õppinud koolis. Twitterikontot ei teinud ma endale aga enne, kui olin kuusteist, ja mu vanemad ei rääkinud mulle kunagi päevadest, nii et minu peamine mensialane haridus pärineb koolist. Neljandas klassis

PUUDULIKUD TEADMISED PÄEVADEST Nii käis see ühesõnaga aastal 2004.

Tüdrukud topiti väiksesse klassiruumi.

Ja siis visati mensipomm. Ellujäänuid polnud. Okei, ma teen ainult nalja, aga me kõik mõtlesime, mida paganat meile just näidati, sest keegi ei suutnud jälgida seda maksimaalselt viieteistminutilist, väga piinlikku juttu sellest, et peagi „saame naisteks“ või mis iganes selle jutu sisu oli. Rohkem seda teemat põhikooli ajal ei puudutatud. Juba siis olin piisavalt nutikas mõistmaks, et menstruatsioon ei ole eriti lahe. Kümneaastane ja itsitav, aga isegi mina sain aru, et menss on piinlik ja sellest ei räägita. Seepärast sai mensist ainus, millest ma tahtsin, ent ei julgenud

õppisin pähe korrutus­tabeli ja kirjutasin A4-formaadis lehtede kaupa Rootsi maastikust. Kui õpetaja Monica oleks teinud meile ootamatu kontrolltöö mensist, oleksin nutma hakanud. Päriselt ka. Kooli mensiõpetus oli umbes sama hästi toimiv nagu demokraatia PõhjaKoreas. Üliambitsioonikas tuupur minus oleks perutama hakanud, hüüdnud nuuksudes „IT’S NOT FAIR!“ (sest olime seda eelmisel päeval inkas õppinud) ja jooksnud koju „Simpsoneid“ vaatama.

Kui sina, kes sa seda praegu loed, oled sündinud 2000. aastatel, siis tean, et mõtled: „Kui mul oleks olnud nii palju küsimusi, oleksin lihtsalt guugeldanud.“ Nojah, kui oleksid mu emalt küsinud, siis oleks ta arvatavasti öelnud, et Google

EESSÕNA

Kümneaastane ja itsitav, aga isegi mina sain aru, et menss on piinlik ja sellest ei räägita. Seepärast sai mensist ainus, millest ma tahtsin, ent ei julgenud rääkida.“

13

ei tea vastust igale küsimusele. Ta ütles seda kord, kui lõin lärmi, et mul on ajaloo kodutööst täiesti suva ja et kui mul peaks kunagi olema vaja teada midagi Prantsuse revolutsiooni kohta, saan ma ju lihtsalt guugeldada. Tol päeval hakkasin ema teadmistes kahtlema. Kuid ma pole kindel, et Google on neljandiku jaoks kõige sobilikum infoallikas – neljandas oli meie klassiarvutis pildiotsingute ajaloo tipus endiselt „noku“.

Siis, täiesti ootamatult, juhtus seitsmendas veel midagi: nii poisid kui ka tüdrukud said selle läbiuurimata Narnia-riidekapi kohta ilmutuse, nüüd aga peidetuna pealkirja „bioloogia“ alla.

Meile räägiti X- ja Y-kromosoomidest, et

Hügieeniside oli maailma kõige lihtsam asi ja kuigi ma polnud julgenud tampoone kasutada, teadsin, et neid on eri suuruses ja et tampoonihaigus on tõsine asi. Menstruatsioon oli lihtne nagu lapsemäng. Vähemalt selle puhtbioloogiline pool.

SEE VÕTAB AEGA Seda raamatut kirjutades olen kahe­ kümne­aastane. Täna sain teada, miks tekib mensivalu. Täna. Pärast kahte kohus­tuslikku veerandtundi koolis teemal, millega puutub kokku pool maa­ kera rahvastikust. Pärast seitset aastat.

Kaheksatkümmet viit menst­ruat­siooni­ tsüklit. Üheksat rohkem või vähem

EESSÕNA

Täna sain teada, miks tekib mensivalu. Pärast kahte kohustuslikku veerandtundi koolis teemal, millega puutub kokku pool maakera rahvastikust.“

14

spermatosoid peab viljastama munaraku ja kui seda ei toimu, tõugatakse munarakk naisest välja. Umbes siis tabas kedagi klassist vaimuvälgatus ja ta hüüdis „Misasja!? See ongi menss vä?“, mispeale pool klassi päästis valla pruuskava ja hormoone täis pumbatud naerupahvaku. Õpetaja kehitas õlgu ja ütles veidi häbelikult: „Jah, see on menstruatsioon.“ Mul hakkas esimene menss siiski alles pool aastat hiljem. Selleks ajaks olin juba aru saanud, miks mul igal kuul kuus päeva tussust verd tuleb.

Neljandas saadud brošüür oli kapsaks loetud. Teadsin hästi, et see oli minu emaka sisemine külg, mis jättis hüvasti, sest munarakk, mis oli liikunud mu kõhu ühest osast teise, polnud viljastatud.

lõbusat Youtube’i videot ebakindlate teismeliste palvel, kes muretsevad, kas just nende menss on normaalne või kas nad surevad nähtamatute sisemiste haiguste kätte, ja kes näevad mind oma kõiketeadva suure õena. Nüüd tean, mis on see, mis põhjustab igal kuul tunde, nagu keegi näpistaks mu emakat.

Mu esimene tunne oli vaimustus.

Mul tekkis vastupandamatu soov rääkida kõigile, mis see mensivalu tegelikult on, et kõik saaksid minuga suure hämmas­ tusega nõustuda. (Ja sellepärast, et olen veidi targutaja.) Mu teine tunne oli pettumus. Tundsin, et mind on petnud kool, Internet, elu. Miks ei olnud info mensivalu kohta osa sellest veerandtunnist, kui tegime päevadega

kümneaastastena esimest korda tutvust?

Miks meile ei räägitud, et enamikul meist on iga kuu jõhker kõhuvalu, ja mida teha, et seda leevendada? Rääkimata päevadele eelnevast nädalast, kui paljud meist tunnevad ängistust, viha ja kurbust, oskamata seletada selle põhjust. Kes otsustas, et see ei pea olema osa õpetusest?

Miks sai mensist koos sellega kaasas käiva häbi ja märgistamisega midagi, mida peame omal käel avastama ja millele üksinda lahenduse leidma?

Just nende küsimuste tõttu olen asunud kirjutaja positsiooni, selle asemel et vaadata Youtube’ist videoid ja kerida Twitteri uudisvoogu. Olen isegi trotsinud oma kuivanud suguelundeid ja pannud

jalga teksad. See on ohverdus, aga keegi peab selle tegema.

Menss on mu kirg, ja fakt, et kõikide alla viieteistaastaste emakakandjate teadmised selle kohta paistavad mahtuvat munapeekrisse, teeb mind jõuetuks, pahaseks ja väga rahulolematuks.

Ma põlen soovist lebada kodus voodil ja tuhnida Youtube’i videotes, aga sama kirglik olen ma päevade vastu, mistõttu otsustasin täna Youtube’i ignoreerida.

Palun väga: nende kaante vahelt leiad sa kõik, mida sul on kunagi vaja selle kohta teada.

Tähendab, menstruatsiooni kohta.

Kõik, mida sul on vaja teada Youtube’i videote kohta, leiad järgmisest raamatust.

Miks sai mensist koos sellega kaasas käiva häbi ja märgistamisega midagi, mida peame omal käel avastama ja millele üksinda lahenduse leidma?“

S

O

W

EESSÕNA

N 15