1
Originaali tiitel: The Private Blog of Joe Cowley Copyright © Ben Davis, 2014 „The Private Blog of Joe Cowley“ was originally published in English in 2014. This translation is published by arrangement with Oxford University Press.
Eestikeelse raamatu väljaandja: © Petrone Print OÜ, 2016 www.petroneprint.ee Tõlkija: Kadri Põdra Toimetaja ja korrektor: Urve Pirso Kujundus: Heiko Unt Küljendus: Aive Maasalu
ISBN 978-9949-556-92-2 (trükis) ISBN 978-9949-556-93-9 (epub)
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ
Hesterile
Pühapäev, 1. jaanuar NO NII. Hakkan siis pihta. See asi peaks olema isiklik, eks ole. See veel puudub, kui see peaks avalikuks tulema. OK, rangelt isiklik niisiis. Ühesõnaga, asi on selles, et ma otsustasin hakata blogi pidama. Isiklikku blogi. Sellist päeviku moodi asja, aga päevik see muidugi ei ole. Päevikut peavad tüdrukud. Loodan, et see aitab mul mõtteid klaarida ja elust paremini sotti saada, sest ausalt öelda enam hullemaks ei saa asjad minna. Ainuüksi viimase aasta jooksul on juhtunud
TERVE
RIDA JAMASID: 1. Emps ja paps läksid lahku. 2. Paps kolis kokku Svetlanaga, kes on temast mingi miljon aastat noorem ja venelane. 3. Emps hakkas käima krohvija Jimiga, aga ometigi läheb pragu minu magamistoa laes iga päevaga aina suuremaks. 4. Mul oleks äärepealt õnnestunud lõbustuspargis Louise Bentleyt musitada, aga selle asemel ropsisin ta üleni täis, kuna mul läks pärast autodroomil sõitmist süda pahaks. 5. Ülalnimetatud põhjusel hakati mind koolis hüüdma oksekotiks. 6. Idikas Gav James leiutas minuvastaseks piinamiskampaaniaks järjest uusi võtteid ja ükskord toppis mu isegi terveks lõunavahetunniks peadpidi prügikasti. NII SEE ENAM EDASI MINNA EI SAA. Pean midagi
ette võtma või muidu lõpetan nagu too pargis pesitsev HullMorris, kes usub, et ta on Jeesus. Järgmise veerandi lõpuks saab minust TÄIESTI UUS INIMENE. Selleks on mul järgmine plaan: •
Maksta Gavile kätte kõigi nende jamade eest, mis ta mulle korraldanud on.
•
Saavutada koolis suurem lugupidamine.
•
Suudelda tüdrukut. PÄRIS ELUS TÜDRUKUT. Teised neljateistaastased kutid on juba terve hulga plikadega musitanud, aga minul pole see veel kordagi õnnestunud. Kui ma sellega hakkama saan, siis peetakse must raudselt rohkem lugu ja mingid suvalised jorsid ei viruta mulle enam iga päev koolikoridoris vastu pead. Aga see peab olema päris tüdruk. Minu enda käeselg ei loe.
Lisaks on mul eesmärk õpetada oma lollakas papagoi Syd ütlema „Joe on kõva mees!”. Siis panen ta raha teenima, et mina, Harry ja Ad saaksime lõpuks ometi
MUSAFEST ILE
JOE ON KÕVA MEES!
minna. Käkitegu.
Hal a s Li
l
Lisa H all
Kolmapäev, 4. jaanuar
S LI
Ma mõtlen, et kui kool nüüd jälle algab, siis ei teeks paha Louise Bentleyga uuesti proovida. Ma olin temaga juba otsa lahti teinud enne seda okseintsidenti autodroomi taga. Võibolla ta on valmis mulle andestama ja unustama? Jama on selles, et tegelikult ta ei meeldigi mulle nii väga. Vähemasti mitte piisavalt. Ma olen juba ammu hoopis ühest teisest tüdrukust sisse võetud. Tema nimi on Lisa Hall. Ainuüksi tema nime kirjutades kõlavad mu kõrvus taevased koorid. Ta on
TÄIUSLIK.
Millegipärast eelistab tema pahasid poisse ja idikaid. Näiteks praegu käib ta tolle ahviga, Gav Jamesiga. Iga kord kui ma neid koos näen, tunnen justkui kabjahoopi kõhus. Ma ju tean, et sobiksin talle palju paremini. Kahtlen, kas Lisa üldse teab, et ma eksisteerin. Nelja aasta jooksul oleme heal juhul kokku kümme sõna vahetanud. Kõige lähemale pääsen talle ühiskonnaõpetuse tunnis, kus ma saan lihtsalt ta kukalt jõllitada. Ma tean, et see kõlab nilbelt, aga mis mul muud üle jääb?! Neil harvadel kordadel, kui ta minuga rääkima hakkab, kleepub mu keel justkui suulakke kinni. Ükskord kui ta ümber pööras, et mult aega küsida, vastasin ma, et on september. Tegelikult oli hoopis aprill. Ma ei tea, mis mul viga on. Ma suudan küll selgelt mõelda, aga kuskil poolel teel aju ja suu vahel läheb midagi sassi ja ma ainult mõmisen nagu idioot või ütlen midagi solvavat. Normaalselt väljenduda õnnestub mul vaid joonistades. Ilmselt lisan mõned joonistused ka siia blogisse, kui 9. lk 352-st »
A
sõnadest peaks puudu tulema. Võibolla peaksin üldse rääkimisest loobuma ja edaspidi ainult joonistusplokki kaasas kandma, et selle abil suhelda? Parem siiski mitte, saan veel randmevalu. See kõlab nüüd tobedalt, aga mingil põhjusel kujutan ma ette, et mu ajus asub kontrollkeskus, mis on täis arvuteid ja nuppe ja põlevaid tulukesi – umbes nii nagu tähelaeval
USS Enterprise –, mida käsitsevad väike-
sed laborikitlites mehikesed. Kontrollkeskust juhib üks tüüp, kellele ma panin nimeks Norman. Tal on prillid ja kiilanev pealagi, kuid muidu on ta mõistlik tüüp, kes ei lase mul mingeid hullusi korda saata. Viimasel ajal aga on üks teine kontrollkeskuse tüüp aina rohkem sõna hakanud võtma. Ta on Normanist noorem ja tal on sassis juuksed ning mingil põhjusel on ta ameeriklane. Tema nimi on Derek.