Minu Majahaldjad

MINU MAJAHALDJAD Johanna Unt

© Johanna Unt. Minu majahaldjad (2023) Tekst ja illustratsioonid Johanna Unt Toimetaja Katrin Streimann Kujundaja Einike Soosaar Trükk Tallinna Raamatutrükikoda ISBN 978-9916-731-09-3 © Menu Meedia Kõik õigused kaitstud.

Minu majahaldjad johanna unt

Ma pühendan oma loo Indrekule, Eliisele, Robertile, Adeelele, Friidale, Leiale, Kikile, seitsmele puurilinnule, kelle nimedes puudub üksmeel, ja kompostihunniku rotile.

Neile pühendan ka, kes arvavad, et ma lihtsalt istun kodus terved päevad ega tee midagi. Neile eriti!

SISUKORD

○○○○○ Esimene peatükk, kus juttu tuleb nii ühest kui ka teisest, aga peamiselt vargusest Teine peatükk, kus räägitakse nii peekonist kui ka sokkidest Kolmandas peatükis sõlmitakse üks igavesti äge sõprus Neljandas peatükis saame teada midagi ka kinnaste kohta Viies peatükk on pühendatud enneaegselt lahkunud rotile Kuues peatükk keskendub tähtsatele inimestele kultuuriloos ja jalgpallis Seitsmendas peatükis saame teada, et füüsiline töö ergutab mõttetegevust Kaheksandas peatükis hakkavad asjad viltu vedama Üheksas peatükk jutustab pärdikust, aga mitte ahvist Kümnes peatükk kinnitab tõsiasja, et naisterahvastel pole kunagi midagi selga panna Üheteistkümnes peatükk on igati moekas Kaheteistkümnendas peatükis asub tööle detektiiv. Sherlock, hoia alt!

9

15 20 25 29 33 39 45 50 59

65 71

Kolmeteistkümnes peatükk 76 jutustab muu hulgas mõtlema paneva loo sellest, kuidas viiulimäng pole lihtsalt kõikide ala Neljateistkümnes peatükk 81 viib meid veidi ajas tagasi, nii umbes 16 tundi Viieteistkümnendas peatükis 89 ilmub välja salakuulaja Kuueteistkümnes peatükk 95 toob meid tagasi olevikku Seitsmeteistkümnes peatükk 99 annab mõista, et puhas pesu on mõnikord eluküsimus Kaheksateistkümnes peatükk 105 heidab valgust nii mõnelegi asjale Üheksateistkümnendas peatükis 111 mainitakse ilusaid lilli ja veel ilusamaid naisi Kahekümnendas peatükis 117 tuleb juttu peamiselt söögist ja südametunnistusest Kahekümne esimene peatükk – 123 tühi kõht ei seisa püsti!

Kahekümne teine peatükk 129 toob rahva kokku Kahekümne kolmas peatükk 135 toob hetkeks hingerahu Kahekümne neljandas peatükis 139 selgub, et vastupidi on mõnikord õigetpidi Kahekümne viies ja viimane peatükk, 147 sest nulli ja viiega lõppevad arvud on head ja „ümmargused“ Järelsõna, 155 mitte kahekümne kuues peatükk

ESIMENE PEATÜKK, KUS JUTTU TULEB NII ÜHEST KUI KA TEISEST, AGA PEAMISELT VARGUSEST Juss piilus ettevaatlikult ringi, enne kui julges oma lühikestes pükstes kiitsaka keha välisukse vahelt sisse pressida. Helesiniseks võõbatud kahekordne puumaja oma paljude veidrate soppide, terrasside ja ühegi täisnurgata seisis õndsas rahus keset õunapuid, millel võis täheldada juba esimesi pisikesi õunapunne. Päike oli just tõusnud ning pani maja ümbritseva kastese muru pärlendama nagu rohelise mulli­kile. Oli üks nendest mõnusatest suvehommikutest, mis tõotavad saada veel mõnusamaks soojaks suvepäevaks, mil ainuke õige tegu on pakkida rätik ja raamat kotti ja vändata alla mere äärde. Või siis liiva­ämber, vähemalt kolm kühvlit, ohtralt vorme, ujumisprillid, pall, lestad ja veel mõni asi, mida rannas võiks vaja minna, aga mis kotist lõpuks välja ei tulegi, vaid reisib koos korjatud kivide ja teo­ karpidega sama targalt koju tagasi.

Jussil polnud aega hommikust ilu imetlema jääda. Ta pühkis märjaks läinud tennised kiiresti mati sisse kuivaks ja hiilis läbi avara esiku trepini, jälgides ühe silmaga koeri, kes taamal köögipõrandal sügavalt magasid. Hiirvaikselt hakkas Juss üles minema, vältides kohti, kus astmed väsimusest ja vanadusest kriuksuma olid hakanud.

Teisel korrusel tuli hiilida läbi maailmatu kõrge raamatukogutoa, kus laeni ulatuvatel riiulitel võis näha tohutut hulka kriminulle, natuke kirjandusklassikat, vähemalt kolmes keeles „Harry Potteri“

9

raamatuid ning kõige alumisele riiulile oli kellegi reeturlik käsi sokutanud ka PlayStation’i mängukarbid. Lai, kahe tooliga kirjutuslaud, mis veel kuu aega tagasi ägas õpikute ja vihikute virna all, läikis puhtusest ja tühjusest. Jussi õnnetuseks asus ruumis ka puur pisikeste põõsalindudega, kes hakkasid esimeste päikesekiirtega jubedat lärmi tegema. Tema kergenduseks ei ärganud seepeale keegi pereliikmetest, ju nad olid siis harjunud lindude valju säutsumisega, mis segunes läbi lahtise rõduakna kostvate õuelindude häältega.

Juss astus üle läve heledasse magamistuppa, mille hiigelsuurtest akendest paistis vana õunapuu tumeroheline väärikas võra. Toas oli kosta vaid rahulikku hingamist ning Juss hiilis valge kummuti poole. „Sa oled täna õige hilja peale jäänud,“ sosistas veidi krigisev hääl kummuti kõrval seisva riidekapi tagant.

Juss pidi ehmatusest muukraua käest pillama. „Ära ehmata, Leo!“ sosistas ta ärevalt vastu, kui teine välja ilmus ja särgivarrukalt kujuteldava tolmukübeme maha pühkis. „Sulle olen ma Aleksander Leopold ...“ ütles vanem mees väärikalt. „Jah, jah, Aleksander Leopold Kolmas, Teie kõrgeausus,“ nähvas Juss kannatamatult. „Ole nüüd inimene, aita mul see sahtel lahti teha, pärast tegeleme ajalooga.“ Leo oli muidu tore ja abivalmis vanamees, aga kohe, kui asi puudutas põlvnemist, oli temaga võimatu asju ajada. Kõik tema tuttavad võisid täiesti vabalt peast nimetada Leo 16. sajandisse ulatuva sugupuu tähtsamaid liikmeid, nende väljapaistvamaid saavutusi ja edulugusid.

Mustadest lammastest, keda leidub ka kõige paremas perekonnas, ei rääkinud Leo kunagi. „Tänulikkust pole sul muidugi karvavõrdki,“ porises Leo, „ole inimene, ole inimene! Mis ma sulle siis olen, mingi varaan või?!“ Juss pidi tunnistama, et oma kortsulise naha, väikeste kõrvade ja peaaegu kiilaka peaga nägi mees tõesti veidi sisaliku moodi välja. Ta

10

turtsatas mõttes ja toppis siis peitli sahtli vahele. Ühendatud jõududega õnnestus meestel sahtel hääletult avada.

Just sel hetkel tungisid päikesekiired vana õunapuu tagant aknast sisse ja heitsid oma säravkollase valguse otse sahtli sisule. Erksad värvid sädelesid vikerkaarena Jussile silma ja ta soovis, et võiks õhtuni sealsamas sahtli ääres seista ja seda muinasjutulist vaate­ mängu nautida.

11

„Kuule, võta nüüd midagi ja lase jalga,“ sosistas Leo kannatamatult. „ Mul on endal ka tegemist!“ Juss sobras ettevaatlikult sahtlis ringi ja toppis midagi oma pooleldi täis seljakotti. „Valmis?“ küsis Leo. „Valmis,“ vastas Juss rahulolevalt. „Mine nüüd, siin hakatakse juba külgi keerama,“ kiirustas Leo tagant, „ja tervita kindlasti oma vanemaid!“ Juss tegi Leole teatraalselt sügava kummarduse, nii et tema tume juuksepahmakas puudutas peaaegu põrandat ja hiilis uksest välja, jättes Leo sahtli kallale askeldama.

○ Kohvimasin köögis lõrises ja puhkis nagu möirapull, mis tähendas, et hommik oli ametlikult kätte jõudnud. Praeahjust hakkasid imbuma kaneelised lõhnad, mis segunesid koeratoidu pikantsete aroomidega. „Koeratoidumees, oo koeratoidumees,“ ümises isa lustlikult, jagades lögast pruuni ollust võrdselt kahte kaussi, mida neli pruuni silma andunult jälgisid. „See on lihtsalt vastik,“ kirtsutas ema nina, „kas sa pead seda ilgust neile just köögis andma?“ Ta vaatas murelikult, kuidas koerad heledal põrandal oma löga helpisid, nii et pritsmed taga ja haaras automaatselt puhastusvahendi ja majapidamispaberi järele.

Isa võttis juba hoogu, et vastata, kui ülevalt kostis nõudlik hüüe. „Ema, ega sa ole näinud mu uusi sokke, mis me eile ostsime?“ „Kas sa neid sahtlisse ei pannud?“ küsis ema tüdinult vastu. „Panin,“ vastas vanem tütar enesekindlalt. „Siis sealt otsigi!“ torises ema ja hakkas lauda katma. „Ma ühe leidsin,“ karjuti mõne hetke pärast uuesti. „Mis mõttes ühe?“

12

Ema, kelle armastus sümmeetria ja korra vastu oli legendaarne, viskas viimase nõu nagu lendava taldriku lauale ja marssis trepist üles lastetuppa.

Pikkade heledate sassis juustega tüdruk istus öösärgis maas oma sokisahtli ees ja vaatas nõutult talle avanevat vaatepilti: sinised, kollased, roosad, valged, rohelised, punased, mustriga ja mustrita sokid kõik läbisegi hunnikus. „Ja mis nipiga sa peaksid siit midagi leidma?“ küsis lahinguväljale jõudnud ema etteheitvalt. „Aga ma koristasin eile õhtul sahtli ära, panin kõik sokid paaridesse ja värvi järgi ritta,“ ütles tüdruk õnnetult, „ja nüüd on üks nendest uutest sokkidest puudu.“ „Pane siis mingi muu paar,“ ohkas ema kannatamatult ja tormas minema, kuna tugev kaneelilõhn, mis juba ülakorrusele jõudis, hakkas vaikselt sarnanema kõrbelõhnaga. „Need oleks nii hästi mu uue kleidiga sobinud,“ pomises tüdruk kurvalt, pani üksiku hõbedase äärega roosa soki sahtlisse tagasi ja toppis jalga vana helesinise paari. Oma sokiõnnetuses ei märganud ta kortsus naha, väikeste kõrvade ja poolkiilaka peaga tillukest mehikest, kes kapijala tagant välja piilus ja endamisi muheles.

14

TEINE PEATÜKK, KUS RÄÄGITAKSE NII PEEKONIST KUI KA SOKKIDEST „Hommikust!“ hüüdis Juss rõõmsalt ja tõmbas köögiukse enda järelt kinni sellise pauguga, et pisike majake hiigelsuure tikripõõsa all lausa vappus. Ta heitis oma hiiglasliku seljakoti põrandale ning vaatas heldimusega vanapaari, kes istus häirimatult hommikusöögilauas, nina raamatus, samal ajal kui vesi teekannus oli ammugi ära keenud ja röstsaiad mustaks kõrbenud. Vanemate tõsised teadlasenäod paksude prilliklaaside taga olid mitu tooni kahvatumad kui Jussi päikest saanud näolapp. Muus osas oli Juss nendega haruldaselt sarnane: isalt oli ta pärinud tumedad, veidi laines juuksed ja terased hallid silmad ning emalt pika terava nina ja naerulohud. Muretu meel ja keskmisest kõrgem huvi majapidamistööde vastu – need olid Jussi enda omad. „Hommikust, Johnlock,“ vastas isa, pilku tõstmata.

Mõistagi armastas Juss oma vanemaid väga, aga oma päris­ nimega oli tal siiamaani keeruline leppida. Kes paneks väikesele ilmsüüta lapsele nii raske nime nagu kärutäis kartuleid? Katsu seda endaga läbi elu kaasas vedada ja loota, et see kellelegi ette ei jää! Õnneks oli Johnlockil vanaisa, Jussi isaisa, üks järsk ja vähese jutuga sokipäkapikk, kes seda absurdset ja peenutsevat nime kuuldes oma ainsat pojapoega Jussiks hakkas kutsuma. „Kuidas läks, Johnlock?“ küsis nüüd ema oma raamatu kohalt. „Jätke juba,“ ütles Juss pliidi ääres uut vett keetes ja muna praadides. „Juss ma olen ja Jussiks ma jään.“

15

„Ole õnnelik, et söör Francis Bacon1 meie lemmik pole,“ ütles isa, kihistades oma nalja üle ja prille kohendades.

Seda nalja oli Juss muidugi korduvalt kuulnud. Jah, tema õnn, et emale ja isale meeldis 17. sajandi filosoofidest2 kõige rohkem John Locke3. Kanda praetud rasvase lihakamara nime ainult sellepärast, et su vanemad juhtuvad olema kirglikud filosoofiaentusiastid – see oleks paras väljakutse isegi kõige tugevamale isiksusele. „Sa ikka tead, kui oluline on Locke’i panus tänapäeva empirismi4 kujunemisse? Ma võiksin tema esseed inimese mõistmise kohta lausa peast tsiteerida,“ ütles ema rangelt ja lükkas kannatamatult ühe ulaka juuksesalgu oma teravatipulise kõrva taha. „Just, Edna, rääkimata tema võrratust sokiteooriast,“ lisas isa õhinal, „„mitu korda ma peaksin oma sokki nõeluma ...““ „„... kuni nõelutav sokk lakkab olemast algupärane sokk,““ deklameeris Juss isaga kaasa. „Peekonist rääkides, hommikusöök on nüüd valmis.“ Juss tõi lauale saiad, praetud munad, teekannu, moosi ja või. Nad istusid leplikus vaikuses ja nautisid täiel rinnal hilist hommikusööki.

1

Söör Francis Bacon (1561–1626) oli Inglise filosoof, riigimees ja esseist. Tema perekonnanimi – Bacon – tähendab eesti keeles peekonit. Siin ja edaspidi autori märkused.

2

Filosoof on mõttetark, mõtleja, kes tegeleb mitte igapäevaste, vaid põhimõtteliste küsimustega. Ka filosoofid ise pole ühel nõul, kes täpselt on filosoof ja mis see filosoofia üldse on, nii et võta nüüd kinni!

3

John Locke (1632–1704) oli samuti Inglise filosoof, kes oma teoses „Essee inimmõistusest“ toob välja huvitava teooria nõelutud soki kohta, seda nimetatakse ka „Locke’i sokiks“.

4

Empirism – mõttesuund, mis peab teadmiste aluseks kogemusi, mitte kogemus­ eelset teadmist – said aru? Ühesõnaga, kui me pole kunagi ühtegi koera näinud, siis järelikult neid pole olemas – nii ütleks näiteks John Locke.

16

Jussile meeldis nende väike hubane köök, mille aknaid katsid leherohelised tikritega kardinad ja seinad olid täis erinevate filosoofide portreesid. Ukse kõrval rippus väike must tahvel, kuhu ema igal hommikul kriidiga mõne vanasõna või elutarkuse kirjutas. Täna seisis seal „Pill tuleb pika põlviku peale“ ja „Parem sokk pihus kui sukad katusel.“

17

Jussi pilk jäi tahvlile pidama. Nähes vanemaid rahulolevalt ohkavat, võttis ta maast oma seljakoti. „Mul oli täna päris korralik saak,“ ütles ta uhkelt.

Ettevaatlikult asetas ta oma kollektsiooni köögiletile. Seal oli üks must multikategelasega meeste sokk, number nelikümmend neli, üks auguga tumesinine brändisokk, mis kuulus poisterahvale, üks hallika varjundiga madala säärega valge sokk, tõenäoliselt perenaise jagu, üks pisike kollane sokk, mis oli üleni kaunistatud südamekeste ja ponidega ning lõpuks üks tuliuus hõbedase äärega teismelise tüdruku sokk. „Tubli poiss,“ ütles isa tunnustavalt, „kuigi mina seda tänapäeva maailma ei mõista! Täiskasvanud enesest lugupidav meesterahvas käib ringi sokkidega, mille küljele on kootud mingi käte ja jalgadega kollane nuustik või švamm. Minu ajal kanti viisakaid elegantseid sokke, trippidega. Mustad argipäeval ja matustel, pruunid pidupäeval. Aga nüüd ... võta üks ja viska teist: triibud, ruudud, mummud, lollaka näoga tegelased, eraldi varvastega sokid. Jumalavallatu, ma ütlen.“ „Jajah, August!“ katkestas ema järsult tema tiraadi. „Aga ma kuulsin Leopoldilt, et sul läks seekord väheke rabistamiseks?“ pöördus ta Jussi poole. „Pesurestil läks jah rohkem aega, enamik sokke polnud õues veel ära kuivanud. Majja jõudsin tõesti viimasel minutil,“ ütles Juss kahetsevalt. „Vähemalt oli Leopoldist sulle abi,“ ütles isa mõtlikult, „kuigi ma olen päris kindel, et ta oli valmis sulle sahtlisasijate kuulsusrikast ajalugu tutvustama.“ „Peaaegu,“ muigas Juss. „Ta võib päris tüütu olla. Mõnikord on tunne, et Wilhelm Widrik Viienda elulugu on olulisem, kui see et me märkamatult minema pääseksime. Ei usu mina, et vana Widrik Katariina Teise paraadriiete garderoobi pahupidi pööras.“

18

„Samas, oma töös on ta priima klass,“ tunnistas ema. „Pole ma ealeski teist paremat sahtlisasijat näinud. Ma mäletan väga hästi, kui perenaine kevadel esikukappi koristas. Leopoldil võttis see kaks-kolm päeva ja kapp nägi välja nagu õudusunenägu. Kordades hullem kui enne suurpuhastust!“ „Tõsi, kuigi seda ei osanud keegi ette näha. Sinu vanavanatädi Agnes tundis Leopoldi vanemaid. Nad olid temaga püsti hädas, poiss oli ulakas nagu hirmus, ei tahtnud kuuldagi sahtlite sasimisest. Sattus halba seltskonda. Ühel saatuslikul ööl ta mitte ei sasinud oma kambaga sahtlit, vaid tegi selle korda! Milline häbi!“ Isa vehkis ägedalt pooliku röstsaiaga. „See oli muidugi viimane piisk tema vaeste vanemate karikasse.

Hea, et suguvõsast välja ei visatud.“ „Kena hommikut! Väike klatš hommikukohvi juurde ergutavat seedimist!“ Naerune nägu vaatas äkitselt lahtisest köögiaknast sisse.

19

KOLMANDAS PEATÜKIS SÕLMITAKSE ÜKS IGAVESTI ÄGE SÕPRUS „Milli!“ hüüatasid köögis olijad rõõmsalt. Hetk hiljem ilmus oranžis hõlmikkleidis Milli täies ilus uksele ja kogu ruumi täitis enneolematu soojuse ja rahulolu hõng, mis segatud tsipakese kardemoniga.

Milli mõjus inimestele alati niimoodi. Tema alatasa naeratav täiskuunägu punaste põskede ja arukate siniste silmadega muutis ka kõige koledama ilma või närusema tuju mitu kraadi paremaks.

Juss mäletas päris hästi päeva, kui Milli kümme aastat tagasi neile karusmarja põõsa alla naabriks kolis. See oli üldse üks sündmuste­ rikas suvi: esiteks võõpas pererahvas oma kummalise, paljude veidrate soppide, terrasside ja ühegi täisnurgata maja helesiniseks ning teiseks otsustas pereema hetkelises meeltesegaduses võtta oma esimese isikliku koera. (Paljud majahaldjad leidsid, et helesinine värv on samuti üks paras meeltesegadus!) Nii ilmus majapidamisse väike beež karvane olevus, väidetavalt malamuudi ja mastifi segu. Jussi arvates oli „väike“ ilmne liialdus: temale tundus kutsikas nagu hiigelsuur karvane padi, neli jalga all.

Vana hea Ada, kes oli tol ajal perekonna karvagnoom ja töötas palehigis nii ööd kui ka päevad, sai uue tegelase tulekuga närvi­ vapustuse ja ajas endal juuksed nulliga maha. Majahaldjate kogukond saatis vaese Ada väljateenitud pensionile Austraaliasse, kus elas tema õde. Aeg-ajalt saatis Ada Jussi vanematele ja teistelegi värvikirevaid ja eksootilisi postkaarte, kus seisis, et tal läheb uuel maal suurepäraselt.

Juukseid ta endale tagasi ei kasvatanudki. „See on „ipster“ ja pealegi, siin saare pääl on ikka kurjavaimu palav,“ kirjutas ta.

Nii jäädi pikisilmi uut karvagnoomi ootama. Ühel suvisel päeval, üsna varsti peale seda, kui Ada oli õnnelikult lennukile pandud, istus Juss oma maja trepil ja piilus tikripõõsa lehtede vahelt laia maailma, kui

20

märkas jupsakat säravkollases kostüümis daami kahe suure kohvriga.

Tema ilusad läikivad pruunid juuksed olid seatud keerulisse soengusse, mis koosnes krunnidest, palmikutest ja muudest viguritest, vanuseks võis talle inimeseaastates pakkuda 35, kuigi sama hästi võis see olla ka 55. Naisel oli nõutu pilk silmis, kuni ta märkas trepil istuvat poissi. „Vabandust, kust ma leiaksin Tikerberi kvartali?“ küsis naine sõbralikult. „Te ju oletegi siin Karusmarja tänaval,“ ütles Juss naeratades. „Meil nimetavad ainult vanemad elanikud seda Tikerberi kvartaliks.

Nii olla uhkem.“ Jussi meelest oli see muidugi ilmselge liialdus, et viis väikest samblarohelise katusega pruuni majakest ümber tikripõõsa tüve väärivad kvartali nimetust.

Naine noogutas mõistvalt. „Hea veel, et mitte Le Allee de Dikeer,“ ütles naine prantsuspärast aktsenti jäljendades. Nad hakkasid mõlemad naerma ja sõprus oligi sõlmitud. „Mind võid sa lihtsalt Milliks kutsuda.“ Kui Milli end Ada endisesse majja sisse seadis, pool nädalat värvi­ pottidega möllas ja „kassihaisust“ lahti sai, asus ta entusiastlikult oma tööpostile. Mõnikord kutsus ta Jussi endaga kaasa, kuna nägi teda üsna sageli igatsevalt tikripõõsa alt välja piilumas.

Jussile meeldis väga Milliga ööpimeduses suurde helesinisesse majja hiilida. Mõistagi oli Juss seal varemgi koos vanematega käinud.

Kuni ühe saatusliku ööni, mil ta perenaise potilillede vahele ära kadus.

Edna ja August jäid tol korral ühegi sokita, kuna pidid Jussi džunglist välja tooma. Peale seda juhtumit jätsid vanemad Jussi parema meelega koju, sest perenaine armastas hullupööra kõikvõimalikke lilli ja rohelisi taimi ning hankis neid pidevalt juurde. „Johnlock, sa oled veel liiga väike, et suures majas hakkama saada,“ ütles isa August kindlalt.

21

Õnneks leidis Milli, et Juss pole sugugi liiga väike. Ta lubas ­Augustile, et hoiab Jussi taimedest eemal ning asi oligi otsustatud.

Jussi arvates oli Milliga palju lõbusam tööl kaasas käia, sest Milli oli alati lõbus ja värvikirev, samas kui August ja Edna eelistasid mõistlikke maalähedasi toone ning suhtusid sokkide näppamisse alati surmtõsiselt.

Poiss imetles siiralt, millise osavuse ja filigraansusega Milli õndsalt magavate pereliikmete juustesse moodsaid pusasid punub. Suvel oli see eriti kerge, kuna merevesi tegi rannas juba pool tööd ära. Vanemate toas läks Millil kõige vähem aega, kuna isa polnud eriti juustega õnnistatud.

Seejärel siirdusid nad vannituppa. Milli tõmbas kummikindad kätte ja ronis äravoolutrappi, et luua sinna üks korralik karvane ummistus.

Kui väljas hakkas vaikselt juba valgeks minema ja esimesed päikese­kiired läbi veepritsmetest kirju aknaklaasi tungisid, võttis ta ette pere lemmiklooma. Oma ümara figuuri kohta olid Millil haruldaselt õrnad ja peened pintsetilaadsed sõrmed, millega ta ettevaatlikult koera seljast suuri tuustakuid tõmbas ja neid õhku puhus. Need heljusid kui äraõitsenud võilille õisikud aasal, kuni maandusid toanurkadesse ja ühinesid tolmurullidega. „Milli, kuidas sa tead, et sul on piisav arv pusasid, troppe ja karva­ palle tehtud?“ uuris Juss ühel hommikul, kui nad kahekesi tagasi Karusmarja tänavale jõudsid. „Kogemused, ikka kogemused,“ ütles Milli. „Kui hädakisa, mis majast tuleb, on nii vali, et mu üles äratab – ja ma magan muide nagu surnu –, siis on töö korralikult tehtud.“ „Hädakisa?“ küsis Juss ärevalt. „Nojah, kui ema hakkab hommikul neid kõiki kammiga sugema,“ ütles Milli naerdes.

24

NELJANDAS PEATÜKIS SAAME TEADA MIDAGI KA KINNASTE KOHTA „Kas istet ka pakutakse?“ Juss võpatas end mälestustest üles, kargas püsti ja nihutas vaba tooli Millile lähemale. Viimane tõstis oma raske korvi lauale ja ütles rahulolevalt: „Moonikeerud martsipaniga. Ise tegin.“ Juss ja tema vanemad vahetasid murelikke pilke. „Eeh, me just lõpetasime hommikusöögi, Millikene,“ ütles Edna rutakalt. „Mulle ei mahuks pool hernest ka enam sisse,“ toetas teda abikaasa ning patsutas vanamoelise neerumustriga särgi all peituvat kõhtu.

Juss ei öelnud midagi, vaid hakkas piinlikkust tundes suure kolinaga pesema nõusid.

Asi polnud selles, nagu oleks Milli vilets küpsetaja, otse vastupidi, kõik, mis tema ahjust välja tuli, maitses taevalikult. Ainuke viga oli selles, et kõik need imelised ekleerid, pirukad ja koogid olid jubedalt karvu täis! „Sa paku neid parem Helmile,“ arvas Edna. „Tema ja Sass on suvega päris otsa jäänud. Ei ole neil käpikukaksajatel suvel kerge.“ Seda öeldes tundis Edna ainult õige pisikest südametunnistuse piina. Lõppude lõpuks peaks käpikukaksajad karvaste asjadega harjunud olema, kindad on ju lõngast tehtud, õigustas ta end mõttes.

25

„Ma ükspäev ütlesin Sassile, et näe, kasvuhoones on hunnik igasugu suuruses töökindaid, võta sealt mõni,“ sõnas August. „Tema vastu, et töökindaid ei kasuta keegi, perenaine rohib paljakäsi ja paljukest need lapsed ikka abiks on.“ Siis ma pakkusin, et võtku pajakinnas. Selle peale Sass suisa solvus ... saa siis neist käpikukaksajatest aru.“ August kehitas õlgu. „Peab ikka jube tahtmine olema, et selline hooajaline amet valida.“ „Ah, kaugel see sügiski enam on,“ ütles Milli muretult. „Mäletate, kuidas perenaine ostis möödunud sügisel suure vihaga kümnese paki halle kindaid?“ Jah, seda mäletasid kõik. Pärast pikale veninud suve muutusid Helmi ja Sass esimeste külmade tulekuga nii agaraks, et esikukapi sahtlisse jäi seitsmest paarist sõrmikutest, mille perenaine pani­ paigast välja tõi, alles ainult kaks üksikut vasaku käe kinnast.

Rääkimata jopede ja mantlite taskutest! Sass ja Helmi reisisid truult kaasa nii lasteaeda, kooli kui ka koertega jalutama ning loopisid elu eest kindaid taskutest välja, nii et heal juhul võis sealt leida vaid mõne eksinud mündi või mulluse kuivanud kastani.

Nii ilmuski majapidamisse rekordarv ühte värvi kindapaare, sest ema närvid ei pidanud seda igahommikust meeleheitlikku tuhnimist enam vastu. „Juss, sa paku neile väikest sokiotsa,“ ütles Milli kavalalt, „sokid, kindad – sama asi!“ „See hull jutt pane küll suhu tagasi,“ hüüatas Jussi ema pahaselt. „Sokid on meie minevik, olevik ja tulevik,“ kuulutas August pühalikult. „Sokid on sama vanad kui inimkond. Kui tekkis sokk, tekkis ka kultuur, inimesed ronisid koobastest välja ega tantsinud enam alasti ümber tule nagu külahullud. Mis sa arvad, mida kandsid vanad kreeklased 2800 aastat tagasi? Sõrmkindaid või?“ August tõmbas veidi hinge. „Pealegi kurtis Juss, et tal endalgi praegu vähe tegemist, suvine aeg, pererahvas kannab muudkui plätusid.“

26

„Paljad räpased jalad ... Uhh!“ Edna väristas end vastikusest. „Selle asemel, et ilus elegantne sokk jalga tõmmata, lehvitatakse oma haisvaid varbaid nagu väljanäitusel.“ „Kallikesed, mina arvan, et te ei suuda lihtsalt uue moodsa sajandiga kaasa minna. Kliima soojenemisest olete kuulnud? Varsti on igal pool troopika, hea, et keegi üldse midagi selga paneb,“ rääkis Milli peaaegu tõsiselt.

Selle koha pealt võib Millil muidugi õigus olla, mõtles Juss endamisi. Harjumatult kuum ilm oli püsinud juba kaks nädalat ja leevendust ei paistnud tulevatki. Majahaldjatele olid lämbed ilmad isegi soodsad, aknad jäeti pärani lahti nii öösel kui ka päeval, käi sisse ja välja nagu kaubamajas. Kui aga nii jätkub, siis ei ole varsti kuskilt enam ühtegi sokki võtta. Äkki peaks hakkama hoopis plätusid ükshaaval esikukapi alla toppima? Ainult perepojale võis kindel olla,

27

tema kandis tenniseid ka kõige palavamatel päevadel ja Jussi õnneks koos sokkidega.

Juss pani viimase kuivatatud taldriku kappi ja tundis, kuidas mõnus rammestus peale tuleb. Ta haigutas laialt. „Saan aru, saan aru, siin hakatakse varsti tuledega vilgutama,“ ütles Milli lõbusalt. Ta tõusis püsti ja haaras saiakorvi käevangu. „Ega sa siis poisi pärast pea ära minema,“ sõnas Edna ja heitis ­Jussile pahakspaneva pilgu. „Noor inimene, pole tal vaja midagi tervet päeva maha magada, saab veel niimoodi lamatised!“ „Mu moonikeerud kuivavad ära, siis ei kõlba neid enam kellelegi viia,“ ütles Milli rutakalt.

Kui tõele au anda, siis ei jaksanud ta Jussi isaga lihtsalt enam vaielda. Tema igapäevane vestlus Augustiga kulges alati ühtemoodi: kõigepealt räägiti hukka läinud noorusest või hinnatõusust või hoopis mõnest täiesti ilmsüüta asjast, aga lõppes see ikka ja alati sellega, et August loetles üles kõik ajaloolised ja filosoofilised põhjused, miks sokipäkapikke võib pidada haldajate kõige vanemaks liigiks.

Nende tutvuse alguses oli Milli uljalt vastu vaielnud, sest lõppude lõpuks ilmusid ju karvadega olendid ja seega ka karvagnoomid maamunale aastatuhandeid varem, kui esimene kreeklane soki jalga tõmbas. Südamest solvunud August veetis kaks päeva raamatutes tuhnides ja tõestust otsides, et Milli hirmuäratav teooria ei pea paika ja eirab kõiki loodusseadusi. Milli õnneks sai ta vanade ürikute lappamisest tolmuallergia ja püsis turtsudes ja läkastades mitu päeva voodis.

Oodatud debatt jäi ära ja Milli, sõbralik hing, otsustas sel teemal enam mitte kunagi sõna võtta.

Nüüd lehvitas ta rõõmsalt Augustile ja Ednale ning soovis Jussile head und. Nagu ikka, jäi Millist maha mõnus kardemonilõhn. Lahtisest aknast kuulsid nad teda vilistamas oma lemmikviisi Paulast, kellel on poisipea.

28

VIIES PEATÜKK ON PÜHENDATUD ENNEAEGSELT LAHKUNUD ROTILE „Tõepoolest, sellest hullumajast võiks raamatu kirjutada!“ hüüatas ema nördinult. Ta seisis välisukse ees trepil ja takseeris kasvava ärritusega avanevat vaatepilti.

Noorem koer, kaheaastane halli-valgekirju haski, kes oli juba mitmendat päeva üritanud kätte saada üht eriti prisket kompostihunniku rotti, tuiskas lõpuks ometi võidukalt ringi, surnud rott kõigi oma lipendavate soolikatega lõugade vahel. Triumfiringi käigus oli ta maha jooksnud resti kuivanud puhta pesuga. Pesurest lebas nüüd kummuli murul. Pesu polnud tegelikult enam kuigi puhas ega kuiv, sest lapsed olid leidnud vihmutiotsiku ning üritanud seda sealsamas vooliku otsa kruttida. Selle käigus oli perepoeg oma noorema õe kas kogemata või pigem meelega üleni märjaks kastnud. Too seisis vettinud kleidis nagu post ühe koha peal ega suutnud otsustada, kas pista suurest ebaõiglusest üürgama või vennale kätte maksta. „Tõstke vähemalt see neetud kits püsti,“ sõnas ema tüdinult ja läks vannituppa pesukausi järele. Vanem tütar, kes oli taibanud õigel ajal sündmuskohast eemalduda, tuli kuulekalt sõstrapõõsaste tagant välja ja tõstis pesuresti üles. Miks ema resti kitseks kutsus, sellest polnud ta kunagi aru saanud. Kits on ju ometi sarvedega, karvane ja mökitab. Ema oli talle püüdnud selgitada küll, et nagu kitsel on ka pesurestil neli jalga, ta on tüütu, jääb igale poole ette ja võtab palju ruumi. Tüdrukut see ometi ei veennud, sest kõik kitsed, keda tema näinud oli, paistsid silma väikese kasvuga.

Oli, kuidas oli, nüüd seisis kits püsti ja ema korjas sellelt märjad ning porised riided pesukaussi tagasi. „Teate, kui tüütu on iga päev masinate kaupa teie pesu pesta,“ porises ema.

29

„Sitasurma pole veel keegi surnud,“ kõlas isa tasakaalukas hääl võrkkiigest. Tal oli haruldane anne end vajadusel kõigest ümbritsevast välja lülitada. Nüüd üritas ta aasta tagasi alustatud raamatut lõpuni lugeda ning mingid ripakil soolikatega rotid ega veeuputused teda ei häirinud. „Pealegi, sina ju niikuinii pesu ei pese, pesumasin peseb,“ piiksatas noorem tütar teadjalt ja väänas kleidist vett välja.

○ „Nüüd läheb põnevaks,“ sosistas Milli, hoides kohvitassi käes. Ta pilgutas Sassile ja Helmile vandeseltslaslikult silma. Nad istusid kolme­kesi käpikukaksajate maja trepil tikripõõsa varjuliste lehtede all ning jälgisid huviga vaatemängu, nosides Milli toodud saiakesi. Õigemini, Sass ja Helmi nosisid, kuna Milli ei tahtnud oma niigi ümarat vormi rikkuda. „Siin on mitu võimalust,“ ütles Milli õhinal. „Ema viskab kausi maha ja marsib tuppa ega räägi vähemalt tund aega mitte kellegagi. või ütleb jäiselt, et ta peab iga päev pesema, koristama, jänesepuuri puhastama ja linde toitma, sest keegi teine ju seda ei tee. või, ja see oleks huvitav asjade käik, lapsed mõistavad, et nende rannaskäik lükkuks kindlasti edasi, kui nad voolikutega mässama jäävad, ning pakuvad end ise emale appi.“

30

Sass, hiiglasekasvu ja kõhukas, siledaks kammitud hõredate juuste ja uhkete vuntsidega majahaldjas noogutas hädiselt, üritades karva­palli tõttu mitte lämbuda. „Ärge unustage, et isa võib ka veel mängu tulla,“ sõnas Helmi ning peitis pooleldi söödud saiakese vargsi kleiditaskusse. Helmi oli samuti tüsedavõitu ja hõredate juustega, aga abikaasast poole lühem.

Vuntse tal ka polnud, aga kõrvarõngad olid see-eest vägevad: roheliste võltskivikestega suured ja rasked ristikheinalehed, mis kõlisesid valjult iga kord, kui ta pead keeras. „Igal juhul, au ja kiitus Schmetterlingidele5. See oli neist väga kaval jätta vihmutiotsik niimoodi keset muru vedelema,“ ütles Milli tunnustavalt.

Doktor ja proua Schmetterling olid aiapäkapikud, kellega sai haruharva mõne sõna vahetada, kuna neil oli vaja alatasa kuskil kaevata, külvata või kärpida. Vastupidiselt inimeste ettekujutusele

5

Schmetterling on saksa keeles liblikas. Väga sobiv perekonnanimi aiapäkapikkudele või kuidas?

31

aiapäkapikkudest olid need kaks kõhnad ja kidurad, lohkus põskede ja tohutult igavate pruunide riietega. Mõlemad olid agarad botaanikud6 ning veetsid kogu oma vaba aja mingeid haisvaid mugulaid uurides või ülikeerulisi taksonoomiakaarte7 koostades. Kuna kogu aur kulus mitte laste-, vaid taimekasvatusele, siis olid nende kaks väikest poissi Dorn ja Tann8 üsna võimatu käitumisega ja lõugasid vahetpidamata.

Vanaema Schmetterling, kes pidi neid päevast päeva kantseldama, lõugas ka, aga mitte sellepärast, et ta oli halvasti kasvatatud.

Vanaproua oli lihtsalt väga kõva kuulmisega. „Rotist on muidugi kahju,“ ägas Sass, kellel õnnestus lõpuks ebameeldiv klomp alla neelata. „Küll tuleb järgmine,“ sõnas Milli optimistlikult. „Vaatame nüüd lõpplahenduse ära!“

○ Majahaldjate suureks üllatuseks lahenes olukord sootuks teisiti, kui nad olid oodanud. Ema ei hakanud karjuma, näägutama ega marssinud demonstratiivselt kuhugi. Enne, kui isa või lapsed jõudsid oma abi pakkuda, võttis ta rahulikult kausi ja kõndis tuppa, ise sügavas mõttes.

6

Botaanik on teadlane, kes tegeleb taimede uurimisega.

7

Taksonoomia on isendite (lindude, loomade, taimede jne) liigitus.

Schmetterlingid koostasid selliseid skeeme, kus oli näiteks kirjas, et harilik kullerkupp kuulub taimede riiki, õistaimede hõimkonda, kaheiduleheliste klassi, tulikalaadsete seltsi, tulikaliste sugukonda ja kullerkupu perekonda.

8

Dorn tähendab saksa keeles okast ja Tann tuleb saksakeelsest sõnast Tanne, mis tähendab kuuske. Huvitav, miks nii ilusa perekonnanimega vanemad oma lastele nii okkalised nimed panid, justkui oleks ennustanud, et lastest kujunevad välja parajad pinnud ... khm, taguotsas.

32

KUUES PEATÜKK KESKENDUB TÄHTSATELE INIMESTELE KULTUURILOOS JA JALGPALLIS Suvepäev kulges oma mõnusas lämbuses omasoodu ja kuigi iga väiksemagi liigutuse peale hakkas higi ojadena voolama, pidid nii inimesed kui ka majahaldjad tunnistama, et natuke palavust ei tee pärast pikka ja närutavat kevadet ning veelgi külmemat talve paha.

Koertel oli ilma kohta oma arvamus. Pärast põnevat hommikut rotiga, kelle läbinätsutatud korjuse peremees nende suureks pettu­museks väljapoole aeda maha mattis, ei pakkunud päev peale kõrvetava kuumuse enam midagi. Vanem koer, beežikas malamuudilaadne lontu leidis, et toas on grammike külmem ning sättis end trepi alla lõõtsutama, noorem aga puges elupuude vahele päikese eest peitu. Teda ei kõigutanud isegi tiiki suplema tulnud musträstas, kes sulgi kuivaks raputades koerale üsna lähedale keksis. „Näe, Koidula9 on tagasi!“ rõõmustas ema ja jälgis mõtlikult linnukest.

9

Lydia Koidula (1843–1886) – teda võiksid küll teada! Lydia Koidula oli Eesti esimene naiskirjanik, -luuletaja, -ajakirjanik, -näitekirjanik, Eesti rahvusliku teatri rajaja ja Eesti rahvusliku liikumise sümbol. Koidula sai oma luulekogu järgi hellitusnimeks Emajõe ööbik.

33

Nad istusid isaga ühel helesinise maja paljudest terrassidest ja nautisid kuuma pärastlõunakohvi. „Koidula?“ Isa tõstis pilgu telefonilt, kust ta oli üritanud kissis silmadega vaadata autokuulutusi. Päike paistis isale lagipähe ja viide isamaalaulikule ajas ta tõsiselt segadusse.

34

„Nojah, ma panin sellele musträstale nimeks Koidula. Kuna ta käib meie tiigis iga päev suplemas, siis võiks tal ju nimi olla,“ seletas ema. „Pealegi, ma ei tea, kas ta on mees- või naissoost, sellepärast on ta Koidula ja mitte Lydia.“ „Kas Koidulat mitte Emajõe ööbikuks ei kutsutud? See siin on ju musträstas,“ vaidles isa vastu. „Mis siis,“ vastas ema jonnakalt. „See musträstas näeb lihtsalt ­Koidula moodi välja. Kui mõni ööbik siin ujumas käiks, oleks ta kindlasti Kristjan Raud10.“ Isa ei andnud alla: „Kas sa tõesti tahad mulle öelda, et sa tunned oma Koidula kõikide nende musträstaste seast ära?“ „Ei, muidugi mitte. Minu jaoks on nad kõik Koidulad,“ ütles ema vastuvaidlemist mitte kannataval toonil.

Nad vaatasid koos, kuidas musträstas minema lendas. Natukese aja pärast ilmus ta uuesti aiapostile. Oli see linnuke seesama suplemislembene Koidula või juba uus, seda ei osanud keegi öelda. „Mis sul muidu veel täna õhtul plaanis on?“ tahtis isa teada.

Ema vaatas kriitilise pilguga muruplatsi, kus muru oli tema meelest ideaalsest kõrgusest umbes kolm sentimeetrit pikem. „Ma tahaks muru ära niita.“ Kes sellise põuaga muru niidaks??? Isa lõi mõttes käega ja küsis hoopis: „Tahad, ma võin aidata?“ „Pole vaja, ma tahan ise niita, mul tulevad siis head mõtted,“ ütles ema. „Kas just Lydia-väärilised, see on iseasi,“ pomises ta enesekriitiliselt.

10

Kristjan Raud (1865–1943) oli Eesti kunstnik, kelle illustratsioone võid leida näiteks „Kalevipoja“ eeposest. Samuti väga tähtis tegelane!

35

○ „Mis sa ütlesid, Juss?“ karjus vanaema Schmetterling. „Püha ­Basilikum11, siin ei kuule enda mõtteidki, teiste omadest rääkimata.“ Juss ja vanaema Schmetterling rajasid parajasti poistele kasvuhoone taha jalgpalliväljakut, kui ema oma uue muruniitjaga ringi vuras. Müra oli kõrvulukustav ja vanaema, kelle kuulmine oli nii ehk teisiti vilets, lärmas masinaga võidu. „Ma ütlesin, et äkki ootame, kuni ema läheb natuke kaugemale niitma?“ röökis Juss. „Ma saan aru – sa ei tulnud siia aega viitma!“ kisendas vanaema vastu. „Teeme siis ruttu, ma hoian väravaposti paigal, sa löö maasse!“ „Ma ei öelnud tegelikult ...“ Ah, mis mõtet sel on! Juss võttis haamri ja hakkas poste maasse taguma, endamisi mõeldes, kuidas peaksid saama Dorn ja Tann, kellele ulatusid murulibled peaaegu lõuani, sellises padrikus midagi mängida. „Ega siin mingid Peled12 või Maradonad13 mängida saaks, aga mulle on tähtis, et nad ennast ära väsitaks,“ karjus vanaema justkui vastuseks Jussi mõtetele.

Vaene vanaema Schmetterling oli viimasel ajal lausa hullumise äärel, et leida oma igavlevatele lastelastele mingit tegevust. Õnneks käisid parasjagu jalgpalli meistrivõistlused ja tal on suur rõõm näha poisse mõningase huviga mänge jälgimas. Vanaema haaras õlekõrrest ja käskis oma pojal, doktor Schmetterlingil ruttu pall hankida.

11

Basilikum tähendab saksa keeles basiilikat. Kui te pole veel aru saanud, siis meeldivad mulle hirmsasti joonealused märkused. Lapsena õppisin ma niimoodi võõrsõnu nagu traavers või taksidermist või numismaatik ja sain hiljem oma teadmistega seltskonnas särada.

12

Pelé (1940–2022) oli legendaarne Brasiilia jalgpallur, kes on valitud ka 20. sajandi parimaks jalgpalluriks.

13

Diego Maradona (1960–2020) oli legendaarne Argentiina jalgpallur, keda peetakse üheks kõigi aegade parimaks mängijaks.

36

„Udo, kui sina palli ei osta, siis mina sõidan igaveseks ära. Vaata ise, kuidas sa Elleniga oma kasvatamata pärdikud joonele saad. Selle asemel, et ninapidi mullas ukerdada ...“ Vanaema hääl kajas nagu võimendist üle terve õue ja kõigil majahaldjatel olid Schmetterlingide pere siseasjad alati väga hästi teada.

Pall osteti ja vanaema palus Jussi appi väljakut rajama. Kui postid olid paigas, tagusid Dorn ja Tann kõrge rohu sees rõõmsalt palli ning Jussil ja vanaema Schmetterlingil oli au võtta väravavahi positsioon. Väike käbe vanamutt keksis elu eest väravas ja üritas palliga mitte pihta saada, samas kui Jussi sääred olid poiste valusatest hoopidest sinikaid täis. Suurte kõrvadega supilontrused, mõtles Juss vihaselt ja lootis endamisi, et nende järgmine hobi saab olema midagi rahulikumat, näiteks kirimale.

Hakkas juba hämarduma, kui otsustav matš ikka veel käis.

Perenaine oli hakanud peenraääri trimmerdama. „Ma jään niimoodi ise kurdiks,“ mõtles Juss ja tõrjus käega järjekordse rünnaku. Peaks Felixilt paluma, et ta niidukit ja trimmerit natuke kohendaks. „Poisid,“ hüüdis Juss üle põrina. „Ma pean korraks ära käima, jätame praegu pooleli.“ „Miiiiiks? Me tahame veel mängida,“ huilgas Tann. „Homme mängime, laske vanaemal ka puhata,“ karjus Juss.

Poisid heitsid end rohu sisse pikali ning manasid ette valulised näod. Nagu tõelised jalgpallurid!

Vanaema haaras neil kätest kinni ja vedas mööda maad kasvuhoonesse, mille ühes nurgas asus istutuspottidest pungil riiuli taga Schmetterlingide labor. „Aitäh sulle, Juss!“ pasundas vanaema. „Pole tänu väärt!“ hüüdis Juss vastu ja lehvitas poistele. „Ah või kena säär? Vaat kus meelitaja,“ mõtles vanaema muheledes.

38

SEITSMENDAS PEATÜKIS SAAME TEADA, ET FÜÜSILINE TÖÖ ERGUTAB MÕTTETEGEVUST Juss seadis sammud tööriistakuuri poole, lootes leida Felixit kodust.

Felix oli kahuse pea ja suurte prillidega kodumasinakotermann.

Noormehike – nii oleks teda kirjeldanud helesiniseks võõbatud maja vanim peretütar, sest ta oli majahaldja kohta võrdlemisi noor, kuid andis oma lühikese kasvu, veidi vanamoodsate rõivaste ja paksude prilliklaasidega mehikese mõõdu välja küll. Felix teadis kõike nii kodutehnikast kui ka motoriseeritud aiatööriistadest, kuid ainus süsteem, mis talle veidi võõraks jäi, oli südame ja vereringega elusolend. Felix oli väga häbelik ja igapäevane suhtlus tekitas temas sageli ärevust. Mõnikord lausa meelehärmi.

Juss puges praokil kuuriukse vahelt sisse ja suundus tööriistakapi juurde. Selle alla oli Felix osavalt sisse seadnud mugava stuudiokorteri ja töötoa ning varustanud elamise kõikvõimalike moodsate elektrooniliste vidinatega. Jussi üllatuseks seisis uksel lisaks Felixile ka Milli, isuäratavalt lõhnav korv käevangus. „Tervist, Punamütsike!“ hüüatas Juss. „Nagu näha, teed sa juba kaks korda päevas oma pirukaringe, hommikuti ja õhtuti. Hei, Felix!“ Felix noogutas põgusalt ja lõi silmad maha. „Tere!“ ütles Milli lõbusalt, „Tainast jäi üle. Ma ei hakka seda ju ära viskama? Soovid äkki üht Dallase saiakest?“

39

Juss, kelle kõht pärast õhtust jalgpallimängu lausa kuuldavalt korises, ütles viisakalt ära ning pöördus ruttu Felixi poole: „Ma tegelikult tulin väikese palvega. Kas sa ei saa trimmeri või muruniitjaga midagi ette võtta?“ „Kardan, et ei saa,“ ütles Felix napilt. „Need on äsja ostetud. Oleks kahtlane, kui nendega juhtuks midagi enne garantiiaja lõppu.“ „Kahju,“ sõnas Juss. „Te ju ise kuulete, mis lärm õues on.

Perenaine niidab maist oktoobrini. Ma magasin viimati välja lihavõtete ajal, ausõna!“ „Trimmer ei pea tema käes niikuinii üle aasta vastu ja ma lasen umbes kuu aja pärast Udol mõne teravama kivi välja kaevata, siis sõidab perenaine tera kõveraks,“ lubas Felix. „Aitäh! Sa oled parim! Ma siis jätan teid piknikku pidama,“ ütles Juss ja asus minekule. „Ma tulen sinuga kaasa,“ sõnas Milli ja ulatas korvi säravalt naeratades Felixile.

Jussi suureks hämmastuks naeratas Felix Millile sama säravalt vastu.

Nad jätsid hüvasti ja astusid välja õhtuhämarusse. Perenaine trimmerdas hekiäärseid mururibasid ning Juss ja Milli varjusid kuuri alla.

40

„Nii, nii, preili Emilia, mulle tundub, et sulle on austaja tekkinud,“ nöökis Juss. „Ära lõõbi,“ naeratas Milli. „Felix näeb minus hoopis konkurenti.

Ta ütles, et kui ma niimoodi jätkan, siis pole kodumasinakotermanne enam üldse tarvis.“ „Mis mõttes? Teie tööd on ju erinevad, sina möllad karvadega, tema urgitseb, lõhub ja peidab kõike, millel on bensiini- või elektri­ mootor või kiip või silinder või ...“ Jussile ei tulnud enam ühtegi masinavärki meelde. „Lihtne! Eile tahtis Felix näiteks tolmuimeja ette võtta, tead ju küll, sellega lastakse vähemalt kolm korda päevas mööda põrandaid, lausa ime, et masinal on veel hing sees ja rattad all, aga minu kogutud karvadest olla see nii umbes, et filter puha läbi. Nii ta ei pidanudki midagi tegema,“ seletas Milli lõbusalt. „Ma ei usu, et Felixi tööpõld sellest väiksemaks jäi. Ta tahtis sulle lihtsalt komplimendi teha, oma veidral, suure kaarega viisil,“ naeris Juss. „Felix on tore ja hirmus abivalmis.“ tunnistas Milli. „Kui ta oma esimesest hirmust elusolendite ees üle saab, siis on temaga väga hea rääkida.“ „Näed siis!“ õhutas Juss. „Ja mis kõige tähtsam, ta oskab kodu­ masinaid nii lõhkuda kui ka parandada. Te olete ju mõlemad vallalised.

Või on sul kuskil mõni salaarmastus peidus?“ Jussi märkas kohkudes, et Milli särav nägu muutus äkitselt väga nukraks. Ta tahtis küll poisile midagi vastata, aga sõnad jäid kurku kinni. „Anna andeks,“ ütles Juss ruttu, „ma ei teadnud.“ „Pole midagi.“ Milli ohkas ja vaatas üksisilmi mingit punkti õunapuu tüvel. Jussile tundus, nagu elaks teine taas kõike läbi, ükskõik, mis see siis ka polnud.

41

„Mul oli tõesti kunagi keegi ja sel aastal oleksime tähistanud oma kümnendat pulma-aastapäeva,“ ütles ta lõpuks. „Kas ta on siis surnud?“ küsis Juss murelikult. „Oh ei, ta on vägagi elus,“ vastas Milli kuivalt. „Hermannil on naine ja kolm last, kolmikud.“ Juss ei osanud selle peale midagi kosta. Miskipärast oli ta alati arvanud, et Milli on elupõline vanatüdruk ega hakanud seda teemat kunagi torkima. Säh sulle! Arvad, et tunned kedagi läbi ja lõhki ... „Aga aitab minust, vanamutist. Sina oled kindlasti oma tulevase juba välja valinud?“ küsis Milli kelmikalt.

Jussil oli hea meel, et Milli sai oma rõõmsa oleku tagasi, aga oma tulevastest ei tahtnud ta siiski rääkida. Kellest siin rääkida oligi?

Selles majapidamises oli majahaldjate keskmine vanus inimeseaastate arvestuses umbes viiskümmend. Enamik noortest läks praktikale teistesse kodudesse ja ülejäänud olid juba pereinimesed või lihtsalt vanad krõnksud. Ainuke Jussi-vanune naissoost isik oli Leo pojatütar, aga temagi käis vanaisa vaatamas üsna harva. Ometi pidi Juss tunnistama, et Iiris on täitsa lahe ja õnneks ei sarnanenud ta üldse oma vanaisaga. Selle asemel, et oma kuulsusrikka perekonnaga teiste nina all uhkustada, jutustas ta poisile iga kord külas käies lõbusaid lugusid Hullust Hildast või Weidrast Wilburist. Ühesõnaga neist, kelle Leo oleks hea meelega oma sajanditevanuselt sugupuult kustutanud.

Sel kevadel lasi Iiris oma vanemate ja eriti vanaisa suureks meele­ härmiks endale ninarõnga paigaldada. Leo oli koguni nii solvunud, et keeldus lapselapsega kolm nädalat sõnagi vahetamast. „Mina selle anarhistiga14 ei räägi,“ kuulutas ta maruliselt kõigile, kes talle ette jäid.

14 Anarhist on inimene, kes eitab igasugust riigivõimu ja korda.

42

Rõngas rõngaks! Juss oli päris veendunud, et isegi kui Iiris end üle kere ära tätoveeriks, ei näeks Leo oma ainsa pojatütre tulevikku koos Jussi-taolise hariliku sokipäkapikuga. „Ta hakkab veel suuri asju tegema, küll te näete,“ rääkis Leo kõigile, kui oli Iirise ja tolle rõngaga jälle ära leppinud. See juhtus siis, kui Iiris oli vanaisale kõik tema enda nooruspõlve vääratused lahkelt meelde tuletanud. „Tulevast ei ole ja tulevast ei tule,“ sõnas Juss kärmelt. „Nonoh,“ ütles Milli ja sättis ühe vallatu loki oma soengus paika. „Muide, ma kuulsin Leo käest, et Iiris tuleb järgmisel pühapäeval külla,“ lisas ta kavalalt. „Tulgu,“ ütles Juss võimalikult ükskõikselt ja jälgis, kuidas pereema trimmeriga nurga taha kadus. „Me saame nüüd minema hakata.“ „Jah, kuulutame südamepuistamise minutid lõppenuks,“ nõustus Milli.

○ Isa vaatas murelikult elutoa kella ja siis aknast paistvat hämarust. Ta tõusis diivanilt ja otsustas vajadusel ema kas või vägisi tuppa tassida.

Ma ei julge varsti naabritele enam otsa vaadata, mõtles ta endamisi. Kuidas nad oma beebi üldse kunagi magama saavad?

Kui isa välisuksele ilmus, siis lõppes ka mürin. Ema viis trimmeri kuuri ja tuli reipalt maja poole. „Välja mõtlesin!“ hüüatas ta võidukalt ja astus esikusse.

○ See, mille ema oli välja mõelnud, jäi tikripõõsa varju jõudnud Jussile ja Millile saladuseks, sest ootamatult tõusnud tuuleiil virutas ukse tema taga pahaendeliselt kinni.

44

KAHEKSANDAS PEATÜKIS HAKKAVAD ASJAD VILTU VEDAMA Järgnevad päevad kulgesid tavapärases elurütmis. Päike lõõmas, ilm oli lämbe ja ema nüsitud muru kõrbes nagu keema unustatud puder.

Tume terrass ümber helesiniseks võõbatud puumaja oli nii tuline, et sinna ei saanud palja jalaga astudagi. Õhk terrassi kõrval kasvava hiigelsuure tikripõõsa all seisis. Tüve all asetsevate tillukeste majade elanikud olid tõsises mures Schmetterlingide pärast, kelle niigi troopiline korter-labor asus kasvuhoones.

Töö vajas siiski tegemist! Asjad kadusid, et siis ootamatutes kohtades välja ilmuda, piim ja mahl voolasid üksteise võidu valgele söögi­lauale laiali, telefonid said tühjaks kõige ebameeldivamal hetkel ja äsja aiandist toodud surfiiniad ei kavatsenudki kasvama hakata.

Need aga olid nii igapäevased asjad, et keegi ei teinud sellest väga suurt numbrit ...

See muutis ärksamad majahaldjad veidi murelikuks. Tundus, et nende jõupingutusi erinevates eluvaldkondades ei hinnata enam vääriliselt. Kui harilikult reageeris pereema igasugusele vedelikukahjustusele mõne sekundiga ning tormas sündmuskohale puhastusvahendi ja majapidamispaberiga, siis nüüd kulus mitu head aega, enne kui ta arvuti tagant mühatas, et süüdlane võiks ise enda järelt koristada.

Isegi Juss oli natuke vähem muretum kui tavaliselt. Ta istus pärast öist ringkäiku köögis, sõi putru, mille oli hajameelselt kokku keetnud ning jõi koos vanemate ja Leoga kuuma teed. „Ega see äike enam kaugel ole,“ ütles Leo ja pühkis siid­ rätikuga higist leemendavat nägu. Hoolimata palavusest kandis Leo

45

järjekindlalt pikki ülikonnapükse, valget triiksärki ja vesti, mille rinna­taskus hoidis ta oma viiest esitähest koosneva monogrammiga15 siidrätti. „Arvad? Ilmateade küll midagi ei lubanud,“ vastas Edna haja­ meelselt. Ta segas putru kausis ja ootas, et see natukenegi jahtuks. Mis sel poisil ometi mõttes on? Niisuguse ilmaga putru keeta?!

15

Monogramm on kirjutatud, trükitud, maalitud, tikitud vm viisil jäädvustatud nimetähed.

46

„Ilmateade!“ mühatas Leo halvakspanevalt. „Mida nemad ka teavad! Kui keegi võtaks kuulda meid, majahaldjaid, küll siis oleks ilm ja teade ka paigas. Mingite imeviguritega ikka looduse märkide vastu ei saa. Ja keda nad nende suurte pallide sees vangis hoiavad? Valesti ennustanud sünoptikuid16 või?“ Leo vaatas lauas istujatele nõudlikult otsa. Kui keegi ei vastanud, siis jätkas ta tõsiselt: „Pealegi arvan ma, et lisaks äikesele on õhus ka midagi muud.“ Sel hetkel astus sisse helerohelises tuunikas Milli. Ette teatamata, nagu ikka, kuid õnneks ilma küpsetisteta. Tema hoolikas soeng nägi kuumuse ja niiskuse tõttu välja üsna rääbakas. „Tervist! Miks nii mornid?“ „Aleksander Leopold ütles, et midagi on õhus,“ kostis Juss masinlikult. „Hmm, mina tunnen putru, teed ja higi,“ ütles Milli ja nuhutas ninaga õhku, üritades õhustikku väheke lõbusamaks muuta. Kui ta nägi, et keegi ei reageeri, istus ta vabale toolile ja küsis Jussilt: „Kas juhtus midagi?“ „Ei, otseselt mitte,“ vastas Juss valuliku näoga. Ta oli just pudruga keele ära kõrvetanud ja tuline tee ei aidanud valu leevendada. „Lihtsalt saak oli vilets.“ „Kas asi on endiselt plätudes või on siia maetud mõni suurem sokk?“ küsis Milli naeratades.

August heitis talle etteheitva pilgu ja Juss hakkas rääkima. Perenaisega on hullud lood. Juba mitmendat päeva pole tema sahtlist midagi võtta. Seal on vähemalt kolmteist üksikut valget kulunud sokki, millest saaks hädapärast kaks paari kokku. Ja ülejäänud sahtel on ka puha sassis.

16

Sünoptik on ilmaennustaja ja suurte pallide all mõtleb Leo pallikujulisi ilmaradareid, mida leidub ilmajaamade juures.

47

„Muidu ma ei muretseks, aga ema ja isa rääkisid, et perenaine on sünnist saati puhtuse ja korra usku olnud,“ ütles poiss tõsiselt. „Ma mäletan küll, kuidas ta lapsena klotsidest ainult sümmeetrilisi maju ehitas,“ kinnitas August. „Kui koolis anti ülesandeks joonestada erikülgne kolmnurk, siis olid tal kohe pisarad silmis. Me Ednaga mõtlesime, et vaeseke annab otsad, kui nad peremehega siia majja kolisid. Mitte ühtegi täisnurka!“ Leo noogutas nõusolevalt. Talle oli perenaine alati meeldinud: sokid-kindad paaride kaupa rivis, särgid ja kleidid värvi ja materjali järgi seatud. Imeline! Leod vaevas pidevalt väike süütunne, kui ta kõik jälle sassi ajas. „Ma käisin öösel tema kappi kontrollimas. Sama segamini nagu eile ja üleeile! Panin uksed jälle sama targalt kinni,“ ütles ta pead vangutades.

Milli vajus mõttesse. Loomulikult oli ka tema märganud perenaise teatavat ükskõiksust karvatuustide ja tolmurullide suhtes. Need veeresid juba mitmendat päeva mööda põrandaid. Tavaolukorras oleks pereisa tolmuimeja ammu ära parandanud.

Lõpuks raputas ta õlgu, nagu oleks peletanud eemale mõne ebameeldiva mõtte, manas näole tavapärase naeratuse, kuid ütles kuidagi sunnitult: „Mis siin ikka muretseda! Küllap on tal midagi muud käsil.

Sai just uue muruniitja, laseb sellega ringi nagu kurjast vaimust vaevatud. Siis polegi aega neid sokke paaritada.“ Ta tõusis kärmelt püsti ning sõnas: „Ma jätan teid nüüd omapäi.

Homme näeme.“ Uks Milli taga sulgus, aga seekord ei järgnenud tavapärast viisijuppi Paulast, kellel on poisipea.

48

ÜHEKSAS PEATÜKK JUTUSTAB PÄRDIKUST, AGA MITTE AHVIST Seegi suvepäev jõudis lõpuks õhtusse ning taevasse ilmus täiuslik pannkoogikuu. Kõik tegelesid rahulikult oma asjadega ning muidu nii lärmakas helesinises majas valitses mõnus roidumus. Ainult koerad, kes lebasid risti-põiki üle kleepuva köögipõranda, hoidsid igaks juhuks lahti vähemalt üht silma. Lootes, et keegi nad jalutama viib või veel parem – midagi näkitseda annab.

Magamistoa aken oli lahti ja sisse tulvas rooside, niidetud heina, prügikasti ja õhtuse niiskuse lõhna. Linnud sädistasid nii õues kui ka puuris ega kavatsenudki vait jääda. Ema istus laial voodil, toetas selga vastu hiigelsuurt padjakuhilat ning paistis olevat sügavas mõttes. Arvuti tema süles undas. Laadija juhtmed olid ema osavalt sisse mässinud ning ta meenutas kärbest, kes on sattunud ämblikuvõrku.

Teda see ei häirinud. Nagu ei häirinud ka linnud ja lõhnad. Äkitselt kostis trepilt kiirete lähenevate sammude müdinat.

Magamistoa uks avanes ja pesamuna pistis sisse oma sassis pea, endal suu kõrvuni. Kui ta nägi, et keegi teda rõõmuhõisetega vastu ei võta, ilmus välja ka tüdruku ülejäänud keha. „Mis sa teed?“ küsis ta. „Kirjutan,“ vastas ema pead tõstmata.

Tüdruk tuli uksest sisse ja puges ema kõrvale voodisse. „Kas sa kirjutad tähti või numbreid?“ küsis ta. „Mõlemaid, aga rohkem ikka tähti.“

50

„Numbrid on mu lemmikud,“ sõnas laps veendunult.

Ema naeratas ja tippis edasi. Tüdruk vaatas natuke aega ekraani, kuhu ilmusid kiiresti lausete read ja küsis siis: „Kas ma olen sinu meelest nunnu?“ „Jah, sa oled väga nunnu.“ „Kui nunnu?“ „Nii nunnu, et seda ei saagi mõõta.“ „Kas ma olen su lemmiklaps?“ „Ei, te olete kõik mu lemmiklapsed.“ „Aga siis on teised nunnumad kui mina. Nemad on pikemad kui mina ja neil on palju rohkem nunnut sees,“ ütles laps pettunult.

51

„Teie nunnusus, ee ... nunnuism on erinev, see ei sõltu pikkusest, paksusest ega vanusest. Nunnuism on individuaalne ja lähtub iga indiviidi isikuomadustest ja nende rakendamise oskusest.“ Ema üritas teadusliku lähenemisega lõpetada küsimuste lõppematut jada. „Ahah.“ Tüdruk niheles ema külje all ning müksas ta kätt, juureldes ema sõnade üle. „Tead, ma arvan, et sa võiksid oma nunnususe siit nüüd kaasa võtta ja issi käest ka küsida. Tema oskab sulle kindlasti paremini seletada,“ soovitas ema, kes üritas taastada viimast lauset, mille ta oli kogemata ära kustutanud. „Sa tahad must lahti saada, jah?“ küsis laps kavalalt. „Ei, hoopiski mitte.“ Ema naeratas. „Ma lihtsalt leian, et kuna sa oled nii võrratu, siis peaksid seda ka teistega jagama.“ „Ma jätan ühe võrratu tüki endast siia, niimoodi ei jää sa millestki ilma,“ ütles tüdruk ja libistas end voodilt maha. Ta võttis jalast üsna räpase roosa soki ja sättis selle hoolikalt ema palja varba otsa. „Vot!“ Siis keksis ta ühel jalal toast välja ja karjus täiest kõrist: „Issiiii, kas ma olen sinu meelest nunnu?“

○ Nii ema kui ka Milli ohkasid sügavalt, kui magamistoa uks pauguga kinni löödi. Milli puhtast kergendusest, sest öökapil pildiraami taga krõnksus istuda oli väga ebamugav. Ta sirutas end ettevaatlikult ja tundis siirast rõõmu, et tüdruk oli toas nii lühikest aega. Pere­ liikmetest kujutas pesamuna Millile ja teistele majahaldjatele kõige suuremat ohtu. Ta oli kõige uudishimulikum, kõige näppivam, kõige elavama kujutlusvõimega ja kõige väiksem, mis tähendas, et ta mahtus ideaalselt voodite alla, riiulite vahele ja kappide taha.

Kui tüdruk oli piisavalt vana, et mõista, kes on päkapikud, siis üritas ta nui neljaks öösiti üleval olla, et vaesed tegelased teolt tabada.

52

Vanemad olid hullumise äärel, sest jutuvada, mis hilistel õhtu­ tundidel lapse voodist kostis, ei lasknud ka neil magada. Nimelt arutas preili päkapikkude luuramise tegevuskava oma kahe kujuteldava kaaslasega, kes olid pärit Hiinast ja elasid talle kogu hingest kaasa.

Majahaldjad ja päkapikud pidid aga kõik toimetused paari tunni võrra edasi lükkama. Kuidas sa teed tööd, kui pool maja on ikka veel ärkvel?

Milli pidi siiski tunnistama, et ajad on kõvasti muutunud. Keegi lastest enam päkapikkude järele ei luuranud, neile piisas ka hea ja paremaga täidetud sussidest. Väikese pärdiku suhtes peab aga ettevaatlik olema, mõtles Milli. Ta piilus vaikselt pildiraami tagant välja ja nägi perenaist süvenenult arvutiekraani jõllitamas.

Mida ta ometi loeb ja kirjutab päevad läbi, nina arvutis? Kas see on seotud millegagi, mille ta muru niites välja mõtles? Kas selle­ pärast on kogu majapidamine ripakile jäetud? Millil olid muidugi omad kahtlused, aga ta ei julgenud neist kellelegi rääkida, isegi Jussile mitte. Vähemalt mitte enne, kui ta on täiesti kindel. Ta oli veendunud, et leiab vastuse või vähemalt vihje perenaise arvutist.

Maksku mis maksab, ma uurin selle välja enne, kui on juba liiga hilja, mõtles ta otsustavalt.Et teada saada, mis toimub perenaise arvutiekraanil, tuli libistada end mööda laualambi juhet põrandale, hiilida mööda seinaäärt voodini, ronida mööda päevatekki üles voodipeatsile, roomata mööda peatsit perenaiseni ning kiigata üle tema õla. Ja seda kõike nii, et keegi sind ei märkaks!

Läheb lahti! ütles Milli endamisi ja hakkas end öökapilt alla libistama. Tema ümar kogu ei olnud selleks ettevõtmiseks üldse paslik ning selleks ajaks, kui Milli läbi häda ja viletsuse voodipeatsile jõudis, higistas ta nii, et jättis oma teele märja raja nagu tigu. Millimeeter haaval liikus ta mööda libedat puitpinda edasi, hoides iga natukese aja tagant hinge kinni ja lootes, et perenaine ei kuule tema trummina kõmisevaid südamelööke.

53

Natuke veel, õige natuke veel! Milli oli jõudnud juba peaaegu õlani. Just sel hetkel kuulis ta trepil trampivaid samme ja uks paisati jälle lahti. Milli kukkus suurest ehmatusest voodipeatsilt patjade taha ja jäi südamevärinal ootama, mis juhtuma hakkab.

○ „Kas sul on kirjutamine juba valmis?“ tahtis pesamuna teada. „Mul läheb veel natuke aega,“ ütles ema. „Kui palju?“ „Ma ei tea. Mis siis?“ „Mul on kõht tühi.“ „Miks sa issilt ei küsinud?“ „Ma küsisin, aga ta ütles, et ma pean natuke ootama. Ta on väga kuri.“ „Miks ometi?“ „Ta ei leia telekapulti.“ „Ah soo.“ „Ta ei tee mulle enne süüa, kui pult on leitud.“ „Oota natuke. Küll ta leiab.“ „Ma nälgin ära, kui ma issit ootan.“ „Selge.“ „Kas sina ka tahad, et ma ära nälgin?“ „Ei, ma ei taha seda.“ „Mida sa siis tahad?“ „Et mul oleks tagataskust kogu aeg üks võileib võtta, et sa ära ei nälgiks.“ „Ma ei taha leiba.“ „Mida sa siis tahad?“ „Ma ei tea, lähme alla ja vaatame, mis kapis on, siis ma ütlen!“

Siin ei ole võimalik võitjaks jääda, mõtles ema pahuralt ja tõstis arvuti voodile. Ta tõusis püsti, võttis tütre sülle ja ohkas. Alt korruselt elutoast oli kuulda vänget vandumist. „Lähme siis.“ Tuba jäi tühjaks. Põrandale jäi vedelema vaid üks räpane, aga see-eest võrratu roosa sokk.

○ Milli kuulis neid lahkumas ning julges jälle silmad avada ja hingata.

Ta oli päris veendunud, et selles sinise-valgetriibulise tapeediga toas lõpeb tema elunatuke. Elame veel, mõtles Milli hardalt ning ootas veel minuti, enne kui julges patjade tagant välja piiluda. Pimeda ekraaniga arvuti lebas voodil ning Milli hakkas üle päevateki ettevaatlikult selle poole tippima.

Maarja Magdaleena17 nimel! Mõnes mõttes oli isegi hea, et Epp ja Tom just praegu selle puldiga jändama hakkasid ja niimoodi perenaise eemale meelitasid. Olgugi, et nende trikk oleks mulle peaaegu elu maksnud!

Epp ja Tom olid muidu väga ägedad. Nad näppasid kõike, mille järele pereliikmetel parasjagu kõige suurem vajadus oli: autovõtmeid, pangakaarte, peenraha, juuksekumme, pastakaid, telefonilaadijaid.

Nende leivanumber oli telekapuldid! Kui ohver oli end pärast poolt tundi otsimist ogaraks vihastanud, siis libistasid nad eseme jälle endisele kohale tagasi. Selline töö nõudis imehead sportlikku vormi, kiiret tegutsemist ja veelgi kiiremat mõistust. Kuna sageli oli vaja liikuda inimeste vahetus läheduses, kandsid Epp ja Tom alati sobivas toonis ninjakostüüme, et sulanduda paremini tausta. (Isegi nende elupaika

17

56

Maarja Magdaleenat peetakse juuksurite ja juuksestilistide kaitsepühakuks.

57

teadsid vaid mõned valitud majahaldjad, sest see oli nii hästi peidetud.) Viimasel ajal nägi Epp oma liibuvates riietes aga kuidagi pontsakas välja, mõtles Milli ehtnaiseliku kahjurõõmuga.

Milli jõudis klaviatuurini ning puudutas jalaga õrnalt üht nuppu.

Pilt tuli ette, kuid ühe asjaga polnud Milli arvestanud. See oli salasõna!

Oma nimi, mehe nimi, laste nimed, sünniaasta, pulmapäev, lemmiklooma nimi, ei, koerad käisid perenaisele pidevalt närvidele, lemmiklill, lemmikvärv – appi! Milli mõistis, et ta võib siin ekraani taga viimsepäevani äraarvamismängu mängida. Pettunult hakkas ta voodilt maha ronima, kuid komistas juhtmevõrgu taha ning prantsatas kõhuli tekile. Millil tulid abitusest peaaegu pisarad silma. Ei, üksinda ma sellega hakkama ei saa!

58

KÜMNES PEATÜKK KINNITAB TÕSIASJA, ET NAISTERAHVASTEL POLE KUNAGI MIDAGI SELGA PANNA Järgmiseks hommikuks olid taevasse kerkinud tumedad pilved, kuigi ilm oli endiselt lämbe. Nagu Leo ennustas, oli õhus tunda äikest. Äikest oli tunda ka köögis. Lapsed kaklesid viimase jogurtitopsi pärast, kuni ema lubas hakata piimatoodetele nimesilte külge kleepima. Lisaks tuletas isa meelde, et kõik nad olid kutsutud pere­ tuttavate lapse esimesele sünnipäevale. „Millal see kutse tuli? Miks sa mulle midagi ei rääkinud?“ imestas ema siiralt.

Isa oli peaaegu veendunud, et mainis küllakutset kaks nädalat tagasi. Nii ta kindlameelselt väitiski. „Pealegi, sa kipud viimasel ajal päris palju unustama!“ „Kui seda pole kalendris kirjas, siis pole seda olemas,“ vastas ema lühidalt. Ta heitis pilgu külmkapi külge kinnitatud kalendrile ning lootis näha kolmapäeva kohal tühja lahtrit. Ometi seisis seal korraliku käekirjaga kirjutatud märge – „sünnipäev“. „Ma võiks vanduda, et eile polnud siin midagi kirjas,“ ütles ema pettunult. „Ma ju ütlesin, et sa unustad viimasel ajal kole palju. Nagu kuld­ kalake,“ kehitas isa õlgu ja pilgutas lastele silma. „See on ju sinu käekiri?“ „Kusjuures kuldkaladel on haruldaselt hea mälu,“ pistis vanem tütar ema kaitseks vahele. „Inimesed teevad neile lihtsalt ülekohut,“

59

teatas ta tõsiselt. Keegi ei hakanud vastu vaidlema, sest tüdruku teadmised loomariigist olid väga mitmekülgsed.

Ema vangutas pead. „Ma pole küll kala, aga ma tunnen, et inimesed teevad mulle samuti ülekohut. Kas me tõesti peame minema? Kes peab keset nädalat sünnipäeva?“ küsis ta ohates ja üritas tulutult katkisest rösterist saia kätte saada. „Nad tahtsid õigel päeval pidada, et siis on nagu uhkem,“ vastas isa. „Mis tähtsust sel on?“ Ema toon muutus juba kergelt riiakaks. „Üheaastasel lapsel ei ole vahet, kas on kolmapäev, pühapäev või kaduneljapäev. Talle on see lihtsalt päev, kui suured võõrad inimesed tiirlevad nagu sotsiaalsed liblikad tema ümber õhupallide, värvilisest plastikust plönnide, mõmmikute ja totakate naeratustega.“ Ema määris saiadele võid sellise hooga, et need hüppasid tema käe alt välja nagu konveierilindilt. „Ja heietavad ninnunännu beebihäälega, et oi, kui suureks sa oled kasvanud.“ „Rahune maha, see on lihtsalt lapse sünnipäev. Lähme kohale, õnnitleme vanemaid ja last jämeda täiskasvanuhäälega, oleme natuke sotsiaalsed ja tuleme koju tagasi,“ ütles isa kannatlikult. „Ma lugesin kunagi ühte romaani, mille peategelane oli kahekümnendates noor mees, füüsikaõpetaja. Ta oli väga printsipiaalne18 ja uhke oma põhimõtete üle. Tema ütles, et kunagi ei tasu hakata ettekäändeid tooma, kui sa ei soovi mingisugusele üritusele minna. Et aega pole või hammas valutab või kassil sündisid pojad ... see ei aita. Tuleb öelda – ma ei taha. Sellele juba vastu ei vaidle,“ targutas ema. „Kas ma pean siis helistama ja ütlema, et teate, me ei tule teie lapse sünnipäevale, sest mu abikaasa ei taha?“ Nüüd ärritus isa ja hammustas ägedalt võileiba.

18

„Seda sa loomulikult ei tee!“ hüüatas ema. „Lihtsalt mõnikord oleks tore, kui saaks öelda täpselt seda, mida mõtled,“ sõnas ta filosoofiliselt. „Oled ikka kindel?“ mõmises isa. „Ma ei usu, et sa tahaksid teada, mida ma praegu mõtlen.“ „Ah, söö oma kuradi saia!“ Ema toppis taldrikud klirinal nõudepesumasinasse ja lõi ukse kinni. „Kuradi sai, kuradi sai,“ itsitas pesamuna oma toolil ja kõlgutas jalgu. „Palun mulle veel üks kuradi sai, need on nii paganama head!“ Nüüd ma siis tean, kellelt väike pärdik on oma iseloomu pärinud, mõtles Milli endamisi ja pressis end veelgi tihedamalt prakku külmkapi ja riiuli vahel.

○ Ka majahaldjate seas tekitas ootamatu sünnipäevakutse teatud elevust, kuna Ferdinand ja Volli tuli jõe äärest kibekiiresti tagasi kutsuda. Ferdinand ja Volli olid kaksikud kapitrollid, kelle suur kirg oli kalandus.

Suviti, kui inimeste peamine kehakate oli ainult T-särk lühikeste pükstega, võtsid poissmeestest kaksikud oma õnged, suure hulga lante, kaamera ja telgi ning kadusid päevadeks jõe äärde. Et aga enamik kaladest olid neist vähemalt kaks korda suuremad, siis piirdusid kapitrollid nende hoolika fotografeerimisega. Pilt tehtud, lükati kalad ühendatud jõududega tagasi jõkke.

Ferdinand säilitas fotosid, mille tagaküljele oli kirjutatud kuupäev, püütud eksemplari mõõt ja ladinakeelne nimetus, suurtes albumites, mida tal oli ajapikku kogunenud mitukümmend. Vollile, kes püüdis kalu puhtalt mänguilu pärast, tegi venna arhiveerimislembus

Printsipiaalne tähendab põhimõttekindel.

60

61

nalja, kuid seepeale poetas Ferdinand alati üleolevalt: „Condemnant quo non intellegunt19!“ Raske oli leida paari kaksikuid, kes erineks teineteisest nii kardinaalselt. Volli oli pärinud ema punased krussis juuksed, kunstimeele ja suure hulga tedretäppe. Ferdinand, kes pildus ladinakeelseid sententseid20 paremale ja vasakule, oli õnnistatud sirgete tumedate juuste ja isapoolse suguvõsa kongus ninaga. Ometi olid nad väga hästi toimiv tandem ning tegid oma tööd suure armastusega. „Kus põleb?“ küsis Ferdinand hingeldades, kui Leo kaksikud suurest terrassiuksest sisse lasi.

„Hakkab põlema, kui te ei liiguta,“ torises Leo, „ja võtke need ilged kummikud jalast, jälgi teete ju!“ „Dictum, factum21,“ ütles Ferdinand asjalikult, astudes poristest jalanõudest välja. „Jajah, tiktum, tiktum. Vanema tütre kapi jaoks on liiga hilja, noorem on juba valmis ja poiss kannab niikuinii juba kolmandat päeva samu riideid,“ selgitas Leo kiiresti. „Isa jätame ka välja, tal on ainult üks paar korralikke pükse,“ ütles Volli. „Ergo22, ema kapp!“ sõnas Ferdinand reipalt. Paarike, kes nägi oma peenetriibulistes triiksärkides ja kalamehepükstes üsna veider välja, kihutas vanemate magamistoa poole.

Uksel oleksid nad Jussi peaaegu pikali paisanud. „Mida sina siin keset päeva teed?“ uuris Volli jooksu pealt. „Pole tähtis,“ ütles Ferdinand rutakalt, „tule meile parem appi, labor corpus firmat23!“ Juss, kes ei saanud täpselt aru, kuidas praegune olukord kuidagi mingisse firmasse, korpusesse või laborisse pidi puutuma, kääris ometi käised üles. Üheskoos hakati ema tohutut ja šokeerivalt segamini riidekappi tühjendama.

○ „Kas sa tuled juba?“ hüüdis isa esikust, kus tema ja lapsed istusid pingil reas nagu kanad õrrel ja muudkui ootasid.

21

Öeldud, tehtud – ladina keeles.

Järelikult – ikka ladina keeles.

Töö teeb keha tugevaks – igati väärt lause ladina keeles.

19

Ladina keeles tähendab see, et mõistetakse hukka seda, millest aru ei saada.

22

20

Sentents on napis, vaimukas sõnastuses mõte, tähelepanek või elutarkus.

23

62

63

„Jah, ma tean, et sulle ei meeldi hilineda,“ vastas ema magamis­ toast ja vaatas närviliselt kella.

Ta seisis nõutult kapi ees. Seal valitses absoluutne tühjus ja pimedus nagu keskajal. Need riidetükid, mille kapitrollid armulikult üksikutele riidepuudele ja kapi põhja vedelema jätsid, olid kortsus, kahtlaste plekkidega või tegid ülimalt paksuks.

Ema haaras kahe käega peast kinni. „Mul ei ole midagi selga panna,“ hüüdis ta esikus higistavatele pereliikmetele. „Ära hakka jälle pihta!“ hüüdis isa vastu, „Sul on kapp riideid täis.

Näiteks see uus seelik, sellel on ju isegi hinnasilt veel küljes.“ „Seelik on ka läinud,“ ohkas ema.

Ta haaras riidepuult ühe kleidi, puges sisse ja hakkas siis kriitiliselt oma peegelpilti uurima.

Nojah, ma näen välja nagu oleksin terve kringli alla neelanud, mõtles ema, kuid nagu ikka, polnud riiete vahetamiseks enam aega. „Nüüd jääb vaid loota, et kõik maailma peeglid valetavad,“ pomises ema ja marssis tujutult trepist alla.

ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK ON IGATI MOEKAS „See läks küll kiiresti,“ märkis Volli, nähes kurja vaeva, et pükse piisavalt hooletult kokku lappida. „Iucundi acti labores24,“ sõnas Ferdinand rahulolevalt.

Vennad vaatlesid oma kätetööd. Kui tavaliselt valitses perenaise kapis sõjaväeline kord – iga seelik, pluus ja kleit asus oma õiges kohas ning riidepuud olid üles rivistatud nagu mereväelased –, siis nüüd lebasid rõivatükid nagu langenud sõdurid lääbakalt riiulitel. „Ma poleks eales arvanud, et perenaine suudab oma kapi ise nii korralikult sassi ajada,“ ütles Volli mõtlikult ja paigutas viimase T-särgi lohakalt kapiriiulile.

Juss, kes jälgis kaksikute täppistööd eemalt ega teinud igaks juhuks katsetki appi minna, küsis surmtõsise näoga: „Kas sügismoe uued suunad on juba teada?“ Talle oli alati nalja teinud, et kaks majahaldjat, kes alatasa kalade ja vetikate järele haisesid, teadsid nii palju naisterõivastest ja moest üldse.

Ferdinandilt polnud seda vaja kaks korda küsida. „Tead, Juss, ma võin sulle ausalt öelda, et need barbaarsed kottis särgid ja vormitud püksid on lõpuks ometi moepildilt tõrjutud!

24

64

Meeldivad tööd on tehtud tööd – ladina keeles.

65

„Ja ära unusta kudumeid! Après-Ski25 on täiega tagasi,“ lisas Volli omalt poolt.

Juss ei teadnud, kas puhkeda naerma või noogutada kaasa. Tema teadmised prantsuse keelest olid sama kesised kui ladina keelest ning tal oli raske kujutada ette maksa- ja lepakoorekarva pruune toone. Õnneks ei pidanud ta sellele kõigele kuidagi reageerima, sest järgmisel hetkel hüüatas Ferdinand üllatunult: „Milli ja Felix!“ „Täna on siin küll selline rahvaste rändamine nagu Pariisi moe­ nädalal,“ muigas Volli, nähes teisi magamistoa ukse vahelt sisse piilumas. Nii nagu Ferdinand vürtsitas oma lauseid ladinakeelsete tarkustega, pidas Volli vajalikuks tuua alatasa jutu sisse Pariisi moe­ nädalat. Seitsmeteistaastase noormehikesena sattus ta kapi­trollide unelmate praktikale Pariisi ning töötas ühe mitte väga kuulsa moelooja juures. Juss võis suu ammuli kuulata tema pajatusi maailmakuulsatest modellidest, moeloojatest ja sinna juurde kuuluvast mahlakast klatšist. „Kõigepealt Juss, siis teie!“ Felix noogutas kohmetult teistele tervituseks ja vuristas vabandavalt: „Mul oli vaja ühe lugemislambi pirn lahti keerata ja paar laadijat ära vussida. Kuna pererahvas on sünnipäeval, siis mõtlesin, et teen rahulikult ära. Aga siis ma kohtasin Millit.“ „Tere, Juss, tere, kallikesed!“ sädistas Milli. „Teid nägin ma üldse viimati siis, kui peremehel ja perenaisel oli pulma-aastapäev!“ Ta embas kaksikuid täie jõuga.

Naiselikkus, litrid, väikesed armsad silmuskoes vestikesed, mahulised kleidid, lillemustriga mantlid, maksa- ja lepakoorepruun ning muidugi rohelise erinevad varjundid – vaat see kõik on tulemas,“ vadistas ta sellise õhinaga, et unustas isegi ladinakeelseid sõnu vahele toppida.

66

25

Après-Ski tähendab prantsuse keeles sõna-sõnalt „pärast suusatamist“, aga mõeldud on mugavat ja sooja rõivastust, mida kanda kamina ees istudes pärast tundidepikkust lumes möllamist.

67

„Särav nagu alati,“ ütles Volli soojalt, „karmiinpunane on tõesti sinu värv!“ Milli keerutas end rahulolevalt ühele ja teisele poole. „Ära jama!

Ma tean ise väga hästi, et ma näen välja nagu üleküpsenud tomat,“ ütles ta rõõmsameelselt. „Minu meelest oled sa nagu värske vaarikas,“ pomises Felix ja läks seepeale näost punaseks.

Kindlasti on kaksikutel ka sellele toonile mõni täpsem nimetus, mõtles Juss. Peedipunane? Lõõmavpunane? „Aitab aiasaadustest!“ hüüatas Ferdinand, „mul jäi hoopis üks ahven kripeldama.“ „Oli meeldiv ja kui enne ei kohtu, siis peremehe sünnipäeva paiku,“ ütles Volli ning kohendas lipsu. „Jõgi ootab meid!“ „Carpe diem26!“ pasundas Ferdinand ja hetke pärast oli juba kuulda, kuidas nad vaidlesid trepil räimeõnge või lõimelõnga üle.

Felix köhatas ja teatas sügavat piinlikkust tundes, et peab samuti meeldivast seltskonnast lahkuma, kuna laadijad ennast ise ära ei vussi.

Juss ja Milli jäid üksi. Kuidagi kohmetult seisid sõbrad keset magamistoa paksu valget vaipa, millelt Milli hajameelselt juuksekarva üles korjas. „Muide, mida sa vanemate magamistoas keset päeva tegid?“ küsis Juss ettevaatlikult. „Ma unustasin oma pusakeerutamise nõela siia. Ma ei leidnud seda hommikul kuskilt ja arvasin, et pillasin selle öösel kuhugi maha.“ Milli kohmitses oma punase kleidi taskutes ja tõi lagedale mingi konksu­taolise asja. „Näed!“

26

Kasuta käesolevat päeva – ladina keeles.

68

„Aga miks sa nii suure riski võtsid? Pererahvas oli ju veel kodus, kui sa siin ringi hiilisid,“ uuris Juss edasi. „Ei, ma just jõudsin,“ ütles Milli kergelt. „Miks ja miks! Kas sa korraldad ülekuulamist, Sherlock?“ küsis ta väikese ärrituse­ varjundiga hääles. „Ja pealegi, miks sa ise sellisel kellaajal majas oled?“ Sind jälitasin, oleks Juss tahtnud pahvatada. Kuid selle asemel ütles ta tarmukalt: „Ma ... tulin ühe soki järele, iga sokk loeb, eriti praegusel ajal.“ Juss näitas käega voodi alla, kus lebas räpane roosa eksemplar. „Ja siis kutsus Leo mind kaksikutele appi, neil oli kapiga paras kiirus taga,“ lisas ta. Mis on isegi peaaegu tõsi, mõtles Juss nukralt ja võttis soki maast üles. „Selge,“ sõnas Milli ükskõikselt. „Kas lähme?“ küsis Juss. „Järelikult,“ pomises Milli ja hakkas üsna vastumeelselt magamis­ toa ukse poole liikuma.

Vaikides hiilisid nad trepist alla, et mitte äratada trepi all norisevat koera. Õige pea jõudsid nad esikusse ning astusid toa jahedusest välja lämbesse pilvisesse õhtupoolikusse. Mõlemad teadsid, et teine valetab. Pikaajaline sõprus ja austus teineteise vastu ei lubanud aga kummalgi midagi öelda.

70

KAHETEISTKÜMNENDAS PEATÜKIS ASUB TÖÖLE DETEKTIIV. SHERLOCK, HOIA ALT! „Pusakeerutamise nõel!“ pomises Juss endamisi ja segas raevukalt praekartuleid, nii et rasva pritsis kõrges kaares nagu vett purskkaevus. „Seda võib ta oma vanaemale rääkida!“ Iroonilisel kombel oli Milli vanaema üks väga umbusklik vana daam. Seda Juss muidugi ei teadnud. „Kui see polnud mitte Vollilt näpatud õngekonks, siis mina olen ...

Mina olen ...“ Jussil ei tulnud ühtki asjalikku võrdlust pähe. Ta keeras tule maha ja lõi panni vihaselt keset lauda. „Miks sa märatsed?“ küsis kööki astunud isa. „Kõrvetada sain,“ kostis Juss napilt. Tal ei olnud kavaski segada oma vanemaid asjasse. Edna ja August olid küll alati lahked ja enamasti mõistvad, kuid ühtlasi tohutult elukauged vanemad. Juba maast-madalast oli Juss aru saanud, et majapidamistööd pole mõeldud Ednale ja Augustile ning ta aitas vanemaid nii palju, kui oskas. Ema ja isa võisid tundide viisi arutleda, kas metsas murduv puu teeb häält, kui keegi seda kuulmas pole, või mitte. Ent neid jättis sõna otseses mõttes külmaks tõsiasi, et kaminasse tuleb sooja saamiseks puid lisada.

Aga mis „asi“ see üldse on, mõtiskles Juss hiljem oma toas voodil lamades ja pooltooreks jäänud kartuleid seedides. See, et mu parim sõber mulle mingil põhjusel valetab, pole ju veel maailma lõpp. Või on? Uni tikkus Jussile vägisi peale ja ta sulges silmad.

Poolunes väherdes tiirlesid ta silme ees sokid, karvatuustid, õngekonksud, ema sülearvuti ja Felixi punane näolapp. Need olid

71

olid vaatamata isa ja ema lakkamatule korrutamisele üsna õhukesed.

nagu planeedid orbiidil, mida žongleeris punases kleidis Milli, vilistades oma armastatud viisijuppi. Äkitselt kukkus sülearvuti mürtsuga alla.

Juss ärkas võpatades üles ja nägi, et oli voodil vedelenud raamatu jalaga põrandale löönud. Ta jäi unes nähtud virvarri üle juurdlema ning otsustas päris detektiivi kombel faktid üles kirjutada. Korraks peatus tema pilk maha kukkunud raamatul, mille pealkiri oli „Sokid enne ja nüüd. Varakeskajast barokini“. Juss tundis korraks kerget südametunnistuse piina. Selle asemel, et mingit tobedat Sherlockit mängida, oleks ta pidanud hoopis kordama sügiseseks teooriaeksamiks.

Sokkide näppamises ja peitmises, hiilimises, muukimises ja kamuflaažis27 oli ta igati tipp-topp, aga teadmised ajaloost ja muust taolisest

27

Kamuflaaž on varjamine kaitsevärvi abil, sõjaline värvimaskeering, et ümbritseval maastikul nähtamatuks jääda.

72

Juss tõstis raamatu üles ja hakkas seda kohusetundlikult sirvima, kuid mingit õppimistuhinat ei tekkinud. Selle asemel võttis ta lehe puhast paberit ja hakkas panema kirja kõiki nõndanimetatud kahtlasi asjaolusid. „Punkt üks. Perekond ...“ Ta kriipsutas sõna ägedalt maha. „perenaine ei hooli enam puhtusest ja korrast,“ pomises ta.

Tavainimese puhul poleks selles olnud midagi kahtlast. Kuna aga perenaine oli seni riisunud palavikulisest kokku iga lehekese, mis sügisel maha kukkus, pisimgi leivapuru põrandal oli talle nagu isiklik solvang, siis järelikult on midagi väga valesti, arutles Juss mõttes. „Punkt kaks. Perenaisel tuli muru niites mingi mõte / tunne / lahendus. mis see oli?“ See pidi olema ikka midagi väga kolossaalset, et koristamine jäi täiesti tahaplaanile. „Punkt kolm. Milli aimab või teab, millega tegemist.“ Milli langes ju täiesti näost ära, kui ma talle rääkisin, milline kaos valitseb perenaise sokisahtlis. See on omakorda väga veider, sest tavaliselt võtab ta kõike väga kergelt ega muretse mitte millegi muu pärast peale oma kehakaalu. „Punkt neli. Miks Milli mulle oma kahtlustest ei räägi?“ Ta lausa väldib minuga kohtumist ja kaob pidevalt kuhugi. See kuhugi, kuhu ta kaob, on suur maja, nagu ma täna tuvastasin, juurdles Juss. Ta teeb seda päevavalges ning mis veel hullem – siis, kui inimesed sagivad edasi-tagasi. Ja toob pusanõela ettekäändeks!

Viimast punkti üles kirjutades tundis Juss, kuidas ärritus temas jälle kasvab. Miks midagi nii tobedat öelda? Kas Milli siis ise ei mäleta, kuidas ta on Jussile korduvalt rõhutanud, et ükski endast lugupidav karvagnoom ei kasuta peale sõrmede mingeid tööriistu? „Punkt viis. Mis asub ema ja isa magamistoas?“ Kas Milli sattus

73

juhuslikult magamistuppa või on seal midagi, mis heidaks kogu sellele loole mingitki valgust? Voodi, riidekapp, raamaturiiul, öökapike, vaibad, kummut, pildid seintel, vana Singeri masin, suur hulk potililli – miski ei tundu olevat väga saatuslik või salapärane. „Punkt kuus,“ hakkas Juss kirjutama ja näris pliiatsit. „Punkti kuus pole ja see kõik on tobe ja mõttetu!“ Ta luges kirjutatu üle ja kortsutas kulmu. Juss sai isegi aru, et tegelikult ei ärritunud ta oma viletsate detektiivioskuste, perenaise kiiksude või segamini sokisahtli pärast. Need häirisid küll tema igapäevast rutiini, kuid ta ärritus ikka sellepärast, et tema parim sõber teda ei usalda.

Juss võttis paberilehe, kortsutas kokku ning mudis pisikeseks kuuliks, mille viskas osavalt paberikorvi. Seejärel võttis ta ohates kätte oma „Sokid enne ja nüüd“ ning hakkas lugema maruigavat kirjeldust sokikudumise revolutsioonilisest arengust 16. sajandil.

75

KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK JUTUSTAB MUU HULGAS MÕTLEMA PANEVA LOO SELLEST, KUIDAS VIIULIMÄNG POLE LIHTSALT KÕIKIDE ALA „Aiaiaüüüäääääääääääää!“ Jussi püüdlikud katsed närida läbi sokkide ajaloost katkestas õuest kostev kohutav lärm. Ta tõusis kähku püsti ja pistis pea aknast välja. Tikripõõsa lehtede vahelt oli näha, kuidas noorem tütar huilates batuudilt maha ronib, pisarad ja tatt võidu näol voolamas. Isa seisis batuudi kõrval ja karjus poisi peale, kes üritas midagi vastu öelda, kuid hakkas end siis samuti võrgust välja pusima. Vanem tütar istus keset batuuti nagu Buddha kuju ja kordas oma tavapärast mantrat „mida-mina-halba-tegin?“. Pereema, kes harilikult oleks tulnud jooksu­jalu pühkima tatti, lohutama, plaasterdama ja omalt poolt näägutama, polnud kuskil näha.

Küll aga märkas Juss teisi majahaldjaid, kes olid selle palagani peale nagu vihmaussid pärast paduvihma maa seest välja roninud.

Isegi doktor ja proua Schmetterling piilusid kasvuhoone ukse vahelt välja. Alati oli tore kuulda, et keegi karjub veel kõvemini kui vanaema Schmetterling.

Leo, kes nautis parasjagu õhtust jalutuskäiku, peatus Jussi akna juures ja sõnas kuivalt: „Tundub, et Kapten teeb täna ületunde.“ „Arvata võib,“ vastas Juss. „Päris korralik tüli.“ Järgmisel hetkel märkasid nad Kaptenit ennast, kes aga kummalisel kombel ei tulnud taaruval sammul mitte batuudi, vaid hoopis oma majakese poolt, mis asus tikripõõsa teisel küljel.

76

„Kisma käib, aga mind pole kutsutud!“ hüüatas ta lustakalt ja kohendas oma uhket kuldse ankruga mütsi. „Meie mõtlesime, et ikka sina võtsid vinguviiuli välja,“ ütles Juss üllatunult. „Ei, minu viiul on ilusti kapi otsas. Hakkab teine juba tolmu koguma, viimasel ajal tekivad tülid ilma selletagi.“ Kapten võttis taskust piibu ja toppis suhu. Tubakat ta sinna ei pannud, sest see ajas teda hirmsasti aevastama. „Vähemalt on mul nüüd aega reisikiri ära lõpetada,“ sõnas ta väikse uhkusevärinaga hääles.

Kapten kirjutas juba viimased pool aastat raamatut, mis pidi jutustama tema uskumatutest seiklustest ajal, mil ta laevaga merd kündis. Õigupoolest kubises tema käsikiri maruigavast merendusterminoloogiast, sekka mõni hädine looduskirjeldus.

77

„Millal siis suurteost lugeda saab?“ küsis Leo veidi üleolevalt.

Tema arvates oli see lihtsalt häbiasi, et Ants endale omavoliliselt kapteni auastme võttis. Tiitlid tuleb ära teenida! „No anna aega atra seada! Või siis pliiatsit,“ muheles Kapten, „mind painavad praegu loomevalud, tead küll, nagu Tolstoid28.“ Nende sõnadega keerutas ta oma nigelat vuntsi, tõstis siis käe silmade kohale ja uuris silmapiiri. „Ma otsin inspiratsiooni,“ teatas ta tähtsalt ja asus minekule, justkui lootes inspiratsiooni kuskilt puu tagant või kivi alt üles korjata. „No on ikka tola,“ mühatas Leo, kui Kapten oli kuuldekaugusest kadunud. „See, et sa paar kuud mingil praamilogul ühte ja sedasama marsruuti edasi-tagasi uhad ja oma viiuliga koristaja ja kohvikutädi tülli ajad, ei tee sinust veel merekaru, kaptenist rääkimata,“ porises ta. „Kui raamat valmis saab, siis ehk laseb end Tolstoiks või Heming­ wayks29 kutsuda,“ naeris Juss.

Jussil polnud Kapteni vastu midagi. Kapten oli sõbralik hing, kelle leebe ja veidi lihtsameelne iseloom oli teravas vastuolus tema tööga. Nimelt pärines Ants kiusukiskujate kangest klannist. Käia vinguviiuliga ringi ja tekitada jonni, konflikte ning tülisid polnud kindlasti tema pärusmaa. Mõni ime, et ta erinevaid rolle ja ameteid katsetab, mõtles Juss. „Enne oma kuulsat merereisi tegeles ta vist lepidopto ... Misasi see oligi?“ küsis Juss Leolt.

28

Lev Tolstoi (1828–1910) oli Vene kirjanik, suurteose „Sõda ja rahu“ autor.

29

Ernest Hemingway (1899–1961) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, üks 20. sajandi tähtsamaid ja mõjukamaid autoreid.

78

„Lepidopteroloogia30,“ ütles Leo kannatamatult. „Ja mis kasu sellestki oli? Ullike ei tapnud ju ühtegi liblikat ära, pani nad niisama vannituppa kinni ja jäi siis mitmeks kuuks kadunuks. Küll on õnn, et su ema juhtus tema majast läbi astuma ja vaesed olendid lahti lasi.“ Jussi ema oligi see, kes avastas Kapteni, tol ajal Antsu kadumise seitse aastat tagasi. Perekond oli läinud ühepäevasele merereisile ühele väikesaarele ja Ants oli poisi taskus kaasa reisinud, sest kõikvõimalikel väljasõitudel on tülid teadagi kerged tekkima. Tagasiteel kukkus aga Ants õnnetul kombel taskust välja, kui poiss sinna kommipabereid toppis. Selle aja peale, kui ta toibus ja end püsti ajas, oli laev sadamas ja perekond ammugi kuival maal.

Kaks kuud sõitis Ants laeval, jälgis huviga meremeeste tööd ja üritas laeva kõikumisega hakkama saada, kuni ühel päeval sattusid samale saarele sõitma perekonna naabrid. Ants kasutas juhust, peitis end naabrimehe seljakoti taskusse ja rändas õnnelikult kodu­ tänavasse tagasi. Võiks öelda, et päris viimasel hetkel, sest liblikate asemel omavolitses tema majakeses üks ebameeldivalt suur ämblik.

Mis veel tähtsam, perenaisele ja peremehele oli just sündinud kolmas laps. Lõppude lõpuks, milline beebi ei jonniks!

Toosama beebitüdruk oli nüüd seitsmeaastane ja üürgas endiselt, kui isa teda süles tuppa tassis, õde-venda nende sabas marssimas nagu lahingu kaotanud sõdurid. „Tänaõhtune vaatemäng on läbi,“ sõnas Leo veidi pettunult ja asutas end minekule. „Vähemalt ootab mind osso bucco31!“ Hakkas hämarduma ja ka teised majahaldjad tõmbusid oma majakestesse varjule.

30

Lepidopteroloogia on teadusharu, mis uurib liblikaid.

31

Osso bucco on kuulus Itaalia veisekoodihautis.

79

„Homseni, Aleksander Leopold“ ütles Juss napilt. Osso bukko?

On see mingi kirjanik või hoopis film? Kauge sugulane? Juss hakkas just aknaid kinni tõmbama, kui märkas tööriistakuuri juures Felixit, kes piidles igatsevalt tikripõõsast.

Ju vist loodab Millit märgata, mõtles Juss kardinaid ette tõmmates. Ta tahtis uuesti istuda, kuid ajas end siis tikksirgeks ja laksas käega vastu laupa. Milli! Millit ju jälle polnud! Sellise kisa peale oleks ta kindlasti ukse peale tulnud. „Nüüd aitab!“ ütles Juss otsustavalt iseendale. Ma pean teada saama, miks ja mida Milli varjab. Juss haaras oma sokikoti muukraua ja taskulambiga, hiilis mööda elutoast, kus Edna ja August vaidlesid ägedalt mingi udupeene filosoofilise nüansi üle ning astus uksest välja. Maja säras kõigis tuledes nagu juudi jõulupuu. Juss lõi kõhklema. Tema äsjane uljus lahtus terrassiukse vahelt kostva melu tõttu ning vana hea talupojamõistus ütles, et praegu on arukam oodata.

Vähemalt seni, kuni osa pererahvast on magama läinud. Juss keeras otsa ringi ning hiilis sama märkamatult tagasi oma tuppa. Ta otsustas pühendada need mõned tunnid õppimisele ja pani äratuskella helisema. Sokkide ajalugu uinutas ta üsna ruttu magusasti magama.

80

NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK VIIB MEID VEIDI AJAS TAGASI, NII UMBES 16 TUNDI Milli plaan oli läinud vett vedama. Et see Juss pidi ka igal pool ees tolknema. Vanemate magamistoas sokijahil – no tõepoolest! Kõik algas ju nii paljulubavalt. Pärast esimest ebaõnnestunud katset oli Milli pärast öist ringkäiku läinud varavalges Felixit otsima. Haldjas magas veel sügavat und, kui Milli tema uksele koputas. Nähes, kes teda sellisel kellaajal segama tuleb, oli Felix meeldivalt üllatunud. Ent nähes Milli väsinud ja murest murtud nägu ning hullumeelselt lehvivaid juuksetutte, sai ta aru, et tegemist pole viisakusvisiidiga. Ta pani oma paksude klaasidega prillid ette ning haaras hommikumantli. „Felix, mul on hädasti sinu abi vaja,“ ütles Milli ilma sisse­juhatuseta. „Aaa … aga mis asjus?“ kokutas Felix ja tõmbas hommikumantli vöö kinni. „Mul on vaja perenaise sülearvuti salasõna,“ pahvatas Milli. „Kas sa tead, mis see on? Või kas sa saaksid arvuti kuidagi lahti muukida?“ Kui Felix kohe ei vastanud, haaras Milli hommikumantli revääridest kinni ja raputas teda nii ägedalt, et Felixil kukkusid prillid eest. „Noh, kas see on võimalik?“ küsis ta kannatamatult.

Felix, kes ei julgenud Milli ägeduse tõttu isegi kukalt kratsida, pani prillid ettevaatlikult jälle ette ja vastas pikkamisi: „Ma ei tea tema praegust salasõna, aga ...“ „... aga sa saad selle välja uurida?“ õhutas Milli teda lootusrikkalt.

81

„Vaata, Milli, see on ikkagi pereliikme-majahaldja koodeks32. Nii, nagu sina ei tohi avaldada, kellel on kõõm, kirbud või kes hakkab õige pea kiilanema, siis ei tohiks mina avaldada salasõnu ja koode.“ „Hästi!“ hüüatas Milli pahuralt. „Kui sa väga teada tahad, siis peremees kiilaneb, vanemal koeral oli kaks puuki, poisijõmpsikas ei pese ennast piisavalt tihti ja tal on pea konkreetselt liiva ...“ Felix vehkis kätega. „Ei, ei, sa ei pea seda kõike rääkima, mul pole vaja teada, lihtsalt ... Ah, mis seal ikka!“ andis Felix alla. „Sa ju saad aru, et ma eluilmaski ei küsiks, kui see poleks elu ja surma küsimus,“ ütles Milli ägedalt. „Kas sa siis palun-palun! saaksid mulle selle õnnetu salasõna öelda?“ „Sellega on veidi keerulisemad lood. Vaata, perenaine kasutab salasõnana taimede nimetusi.“ Felix vaatas Millit arglikult ja hoidis igaks juhuks prillisangast kinni, kartes, et Milli hakkab teda jälle sakutama. „Taimede? Mis taimede?“ Milli niheles ühe koha peal. Ta hindas väga Felixi sõbralikkust ja abivalmidust, isegi tema sõnaahtrust ja tagasihoidlikkust, aga põrgu päralt, kas natuke kiiremini ei saaks?! „Taimede nagu jasmiin või lavendel või, või, ma ei tea, naat,“ vastas Felix kõhklevalt. Ta polnud botaanikas eriti kodus, seega pakkus ta nende taimede nimetusi, mida aias leidus. „Mis tema salasõna siis oli?“ Ausõna, ma annan endale medali, kui ma kohe õhku ei lenda, mõtles Milli. Ta üritas end siiski vaos hoida, sest Felix polnud ju lõppude lõpuks milleski süüdi. „Jasmiin,“ vastas Felix ruttu. „Aga enam pole?“ „Ei.“ „Aga enne jasmiini?“

32

Koodeks on seadustik või reeglistik.

82

„Sirel.“ „Ja enne sirelit?“ „Piibeleht.“ „Ja enne seda?“ „Nurmenukk.“ „Ja enne seda?“ „Ma ei mäleta,“ vastas Felix nutuselt.

Milli vajus hetkeks mõttesse ja kortsutas kulmu. Felix ei julgenud hingatagi ning seisis igaks juhuks liikumatult ühe koha peal. „Tule!“ ütles Milli järsku ning haaras Felixil käest. „Lähme!“ Ta tiris Felixi tolle korterist välja ja vedas kuuriukse poole. Felix ei teadud, kas ta peaks protesteerima, sest asi kippus välja nägema nagu inimrööv. Ta otsustas siiski vaikida ja vaadata, mis tuleb. Üle kõige oleks ta muidugi tahtnud teada, miks Milli nii palavikuliselt perenaise salasõna jahib. Küsida ta seda ei julgenud.

Milli piilus kuuriukse vahelt välja ning nägi, et õhk on koertest ja ammugi siis pererahvast puhas. Nad läbisid pooljoostes vahemaa, mis lahutas kuuri kasvuhoonest. Milli vedas hommikumantlis ja tuhvlites Felixit enda järel nagu nööri otsas mängukanni.

Milli prõmmis nii sõjakalt plastklaasist uksele, et see hakkas kergelt värisema. „Püha Basilikum, sellisel kellaajal, lolliks olete läinud!“ kostis vanaema Schmetterlingi kõmisev hääl, mis lõikas varahommikust vaikust nagu nuga hästi küpsetatud keeksi. „Te ajate ju niimoodi kõik üles!“ lärmas ta.

Milli ei kulutanud aega sellele, et juhtida vanaema tähelepanu tema enda häälele, mis meenutas pasunat, vaid asus kohe asja juurde: „Kallis-kallis Ermiine, mul oleks sinu abi vaja!“ „Millega? Kellegi lapsi ma küll ei kavatse hoida!“ teatas vanaema resoluutselt.

83

„Ei, ei mingeid lapsi, seekord on tegu taimeriigiga,“ sõnas Milli ruttu. „Mis varahommikune aiandustuhin sul siis hakkas? Õigemini teil? Tervist, Felix!“ hüüdis vanaema Schmetterling Felixile, kes seisis Milli taga ja nägi välja nagu suures kimbatuses hunnik õnnetust.

84

„Me ei taha midagi aiandada, see on taimedega seotud mälumängu­ mõistatus. Felix ja mina astusime mõni aeg tagasi piirkondlikku mälumängumeeskonda ja me harjutame varahommikuti, siis on pea kõige selgem. Aga vaat selle ülesande juures jäime toppama.“ Milli luiskas nii soravalt, et silm ka ei pilkunud. Isegi Felix, kes oli oma mugavustsoonist sama kaugel kui pingviinid jääkarudest, pidi tunnistama, et Milli on ikka põrgulikult osav. „Ah soo, ma ei teadnudki, et meil on piirkondlik mälumängumeeskond. Igati tore ettevõtmine. Millega mina aidata saan?“ küsis vanaema. „Meil on käsil taimede nimetused. Ma miskipärast arvan, et need on mingis kindlas järjestuses, aga võib-olla ma eksin,“ seletas Milli. „Nurmenukk, piibeleht, sirel, jasmiin – kas need ütlevad sulle midagi?“ „Hmm, nurmenukk ja piibeleht on lilled, sirel ja jasmiin põõsad.

Siis peaks järgmised kaks olema samuti lilled? Või on asi värvides? Ei, sest sirelil palju erinevaid liike. Kõik on mitmeaastased taimed. Nii sirel kui ka jasmiin on õlipuuliste sugukonnast. Ei, see ka ei klapi!“ Vanaema Schmetterling hõõrus nimetissõrmedega oimukohti ja pani silmad kinni. „Käes! Õitsemise aja järgi! Nurmenukk hakkab õitsema aprilli viimastel päevadel, edasi piibeleht, siis sirel ja jasmiin. Jah, kõik klapib,“ ütles vanaema rahulolevalt. „Aga mis siis järgmine lill võiks olla?“ küsis Milli, üritades erutust maha suruda. „Noh, ma ütleksin, et kas või seesama antiikroos,“ vastas vanaema, silmitsedes ilusate suurte purpurlillade õitega roosipõõsast, mis säras kuumust trotsides majaseina ääres lillepeenras. „Naljakas, tundub nagu oleksid need taimed valitud nende järgi, kes kasvavad siin aias.“

85

Muidugi! Perenaine korjab ju alati aiast oksi või lilli, mis parasjagu õitsevad ja paneb söögilauale vaasi, mõtles Milli. Praegugi seisab seal õnnetu moega närbunud roosibukett. „Aitäh, Ermiine, sellest on nii suur abi, nüüd saame lõpuks järgmise ülesande juurde minna!“ Milli kallistas vanaema ägedalt ja tormas minema, Felix kättpidi järel tolknemas.

Vanaema Schmetterling vangutas pead. Kes võis arvata, et mälumängu suhtutakse nii kirglikult!

VIIETEISTKÜMNENDAS PEATÜKIS ILMUB VÄLJA SALAKUULAJA „Milli, kuhu me jookseme?“ Felix sai lõpuks sõna suust. Vaatamata tüsedale kogule arendas Milli päris korralikku kiirust ning nokitseva eluviisiga Felixil oli juba hing paelaga kaelas. „Majja muidugi!“ hüüdis Milli erutatult. „Ei, Milli, nüüd aitab!“ Felix üllatus isegi oma resoluutsest toonist. „Ma ei liigu enam sentimeetrit ka edasi, kui sa ei räägi, mis toimub!“ Ta tõmbas käe lahti jäi hingeldades seisma.

Millil oli ees selline nägu nagu lapsel, kelle jäätis ilusal suve­ päeval käest libiseb ja lärtsti! maha kukub. Ta tõmbas pahuralt hinge.

Milli sai isegi aru, et varahommikul uisapäisa majja tormata ja perenaise arvutit häkkida on ohtlik ja rumal. Ta mõistis sedagi, et peab Felixi oma saladusse pühendama. Ta võttis Felixi käest jälle kinni ja sõnas tõsiselt: „Felix, ma räägin sulle kõik ära, aga palun-palun luba, et sa hoiad selle enda teada.“ Felix vaatas talle läbi oma paksude prilliklaaside etteheitvalt otsa. Milli peaks ju teadma, et tema on küll viimane, kellelt sellist asja nõuda. „Kas sul on vaja kolme tilka verd või sülitame käte peale?“ küsis ta kuivalt.

88

89

„Anna andeks, Felix. Lihtsalt need kahtlused, mis mul on, need ajavad mu hulluks. Kui need peaks tõele vastama, siis ...“ Milli silmanurgast veeres suur pisar ja kukkus Felixi käele. „Pisarast siis piisab,“ ütles Felix naeratades ja õngitses oma hommiku­mantli taskust välja puhta taskurätiku. Milli võttis selle tänulikult vastu ja luristas nina. „Vaata, asi on perenaises, nagu sa ilmselt isegi aru saad,“ jätkas Milli, „ta veedab enamiku ajast arvuti taga. Ma pean teada saama, millega ta tegeleb. Kui peaks olema nii, et ...“ Milli tasandas

90

automaatselt häält, kuid mitte piisavalt. Helmi istus oma majakese ees trepil tikripõõsa all ning kuulis nende vestlust pealt. Endale märkamatult hoidis ta isegi oma reetlikest tilisevatest kõrvarõngastest kinni, et need teda välja ei annaks. Vastupidiselt vanaema Schmetterlingile, kelle läbi­lõikav hääl oli ta heitlikust unest äratanud, oli kindakaksajal haruldaselt hea kuulmine.

Ka Felix kuulas tähelepanelikult ja noogutas. Milli jutul võib olla tõepõhi all, mõtles ta endamisi. Kas ta ei võta seda kõike siiski liiga tõsiselt? Sellegipoolest ütles ta: „Ma aitan sind nii, nagu oskan. Aga ole hea, lase mul vähemalt riidesse panna!“ Milli puhkes naerma ja sõnas asjalikult: „Teeme nii! Saame siis pärastlõunal majas kokku. Perenaise arvuti jäi eilsest õhtust magamis­ tuppa. Alustame sealt.“ „Miks me ei võiks siis majja minna, kui pererahvas läinud on?“ küsis Felix. „Nad lähevadki ära. Ma pean lihtsalt mõningaid niite tõmbama.“ ütles Milli kiiresti, nagu üritaks igasugused vastuväited välistada.

Felix mõistis, et vastuvaidlemine on mõttetu ja ohkas raskelt: „Olgu siis nii!“ „Hiljem näeme!“ Milli rühkis juba maja poole. Praokil terrassiukse juurest lehvitas ta Felixile ja pilgutas vandeseltslaslikult silma.

Felix lehvitas vastu ja hakkas kastest märgade tuhvlitega kuuri poole kõmpima, mõeldes väikese hirmuvärinaga niitidest, mida Milli tõmbama hakkab.

Päris õmblusniidid need muidugi polnud. Milli relv oli hoopis pastapliiats, mille ta köögikapilt leidis. Ta kruvis selle oma osavate näppudega lahti ning võttis söe välja, sest ainult nii jaksas ta pliiatsit käes hoida. Seejärel ronis ta mööda ronitaime vääti üles. Taimepott asus sobivalt külmkapi kohal asetseval riiulil. Mööda järgmist vääti laskus ta pliiatsisüdamikku järele vedades külmkapi ette, millel

91

rippus magnetiga kinnitatud kalender. Sama päeva lahtrisse maalis ta hoolikalt sõna „sünnipäev“, üritades jäljendada perenaise käekirja.

Milli oli umbes nädalapäevad tagasi sattunud peale, kui Villu kustutas perenaise kalendrisse tehtud märkmeid. Talle jäi meelde peretuttavate lapse sünnipäev muidu üsna tühjas kuus. „Vaene vana,“ mõtles Milli pastakat jälle kokku kruvides. Villusugused kustutajad surevad välja nagu dinosaurused. Praegu on ju enamik kalendritest telefonides või arvutites, aga Villu keeldub neid puutumast. „See on mingi vuuduu, ma ütlen teile! Paber ja pliiats, vot see on aus mäng,“ tavatses ta öelda. Ta kinnitas, et päev, mil tal pole enam ühtki käsitsi kirjutatud ülestähendust kustutada, tähistab tsiviliseeritud ühiskonna lõppu. Milli oli veendunud, et inimesed ei loobu veel niipea pliiatsist ja paberist, vähemalt perenaine mitte, kuid kahtlemata oli Villu jutus kübeke tõtt sees. Üksikud päikesekiired pressisid end öösel taevasse tekkinud pilvelahmakate vahelt välja ning koerad tegid juba esimesi ringutusi.

Milli ronis kärmelt köögikapilt alla, peitis end prakku külmkapi ja riiuli vahel ning jäi põnevusega ootama, kas tema plaan õnnestub või mitte.

94

KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK TOOB MEID TAGASI OLEVIKKU Nagu juba öeldud, läks Milli geniaalne plaan Jussi eluterve uudishimu tõttu aia taha ning nüüd istus Milli seepärast pimedas vannitoas pesukorvi taga. Seal oli palav ja tolmune, kuna põrandaküte huugas (ilmselt Felixi töö!) ja perenaine polnud pikemat aega vannitoa põrandalt tolmu võtnud. Kaugemal nurgas lebasid küünekäärid (ilmselt Epu ja Tomi töö), mida keegi nähtavasti enam ei igatsenud.

Milli ootas kärsitult, et perekond ükskord juba magama läheks ja Felix saaks terrassiukse kaudu sisse hiilida. Nad olid enne batuudi­ intsidenti põgusalt rääkinud ja uue kohtumise kokku leppinud. Milli aga kasutas üldist lärmi ja segadust selleks, et märkamatult majja lipsata.

Millile tuli palavusest uni peale ja korraks ta vist tukastaski. Rasked sammud, mis vannitoa poole tulid, äratasid ta sekundiga üles.

Ere valgus lülitati põlema. Milli üritas oma väikest kogu veel väiksemaks teha ja kirus end mõttes. Ta oleks pidanud end hoopis sauna või tühja pesumasinasse peitma, vaevalt, et keegi hilja õhtul veel midagi pesema hakkab. Kui peremees vannitoast jälle välja läks ja tule kustutas, otsustas Milli oma peidupaika muuta. Ta puges kiiresti pesukorvi tagant välja ja ronis läbi praokil ukse pesumasina trumlisse. Siin lõhnas jubedalt keemia ja lavendli järele, aga teha polnud midagi.

95

○ „Ma arvan, et te võiksite nüüd magama minna,“ ütles isa lastele, kes diivanil lösutasid ja kustuma hakkasid. Silmi vägisi lahti hoides üritasid nad ära vaadata, kas filmi peategelane saab lõpuks teada, et ta isa on spioon või mitte. Õnneks või kahjuks lõpetasid osavad seriaalitreialid osa just õigel ajal ning seegi kord jäi küsimus lahtiseks.

Pesamuna, kes oli ehitanud elutoa nurka endale patjadest ja pleedidest telgi, magas tekihunniku all juba ammu õiglase und. „Mhm, me kohe lähme,“ kostis vanem tütar. Ta üritas venda diivanilt püsti tõmmata. „Ei, mind tuleb kakalabidaga kokku riisuda,“ teatas poiss. „Millega?“ imestas ema arvuti tagant. „Noh, tead, see asi nende harudega, nagu suur kahvel,“ üritas ta selgitada.

96

„Sa mõtled sõnnikuharki?“ küsis ema muiates. „Näed nüüd, raamatuid sa ei loe, sõnavara sul pole ...“ „Ja silmaringi ma ka ei laienda!“ pistis poiss ruttu vahele, et pääseda näägutamisest. Tõsi, raamatuid perepoeg ei lugenud, välja arvatud muidugi neid, mis kuulusid kohustusliku kirjanduse nimekirja.

Ja mis kasu neist üldse ongi, mõtles poiss pahuralt, sõnnikuhargist pole veel üheski raamatus juttu olnud. Ta ajas end ohates diivanilt püsti, aga ema polnud veel lõpetanud. „Kuule, noor agronoom, su püksid on juba päris võidunud,“ ütles ema, kes pilgu ekraanilt korraks üles tõstis. „Pane need pessu!“ „Mul ei ole siis midagi homme jalga panna,“ mühatas poiss. „Aga need uued rohelised, mis me ostsime?“ küsis ema. „Ei, mina neid sandipükse jalga ei pane,“ sõnas perepoeg otsustavalt. Uutel pükstel polnud tegelikult häda midagi, vast õige pisut suured ja ilma ägeda brändinimeta, aga poisile meeldisid tema lühikesed teksapüksid tuhat korda rohkem ja ta kandis neid truult suvi läbi. Mis sellest, et tagumiku pealt oli kangas juba kergelt viledaks kulunud. „Olgu siis, viska nad masinasse, ma panen pesumasina ööseks tööle ja hommikul kuivama. Nii kaua pead homme pidžaamas olema.“ „Okei, head ööd,“ vastas poiss rahulolevalt. „Head ööd, lapsed!“ sõnas ema.

Isa korjas pesamuna põrandalt sülle ja viis magama. Tagasi tulles istus ta diivanile ja pani seriaali edasi jooksma. Äkki tuleb tõde järgmises episoodis päevavalgele?!

Ema istus diivani teises nurgas, taaskord ümbritsetuna juhtmete puntrast ning vaatas vaid poole silmaga rahvusvahelise spiooni­ draama kulgemist.

Nad vaatasid ära veel kaks osa, kuid loodetud lõpplahendust ei tulnud. Isa ütles, et läheb magama ning ka ema vandus alla ning lõi silmade kipitades arvutiekraani kinni.

97

SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK ANNAB MÕISTA, ET PUHAS PESU ON MÕNIKORD ELUKÜSIMUS Vali ja ebameeldiv plärin äratas Jussi sügavast unest. Tal kulus tükk aega virgumisele ja arusaamisele, miks heliseb äratuskell tavapärase poole nelja asemel kell kaks ja miks lebab ta riietega voodis.

Vaevaliselt ajas ta end istukile. Kiusatus oli muidugi suur: panna pidžaama selga, pugeda uuesti pehmesse voodisse ja jätta Milli-nimeline mõistatus mõneks teiseks korraks. Aknast paistvad aiatuled heitsid aga valgust prügikorvis vedelevale paberinutsakule. „Tiktum-faktum või mis iganes Ferdinand ütleb,“ sõnas Juss endamisi, võttis seljakoti ja hiilis taas välja.

Juss nägi läbi suurte akende, kuidas peremees ja perenaine parasjagu elutoast väljusid ning vannitoa poole suundusid. Kohe, kui tuled toas kustusid, julges Juss end terrassile vinnata ja hiilis ettevaatlikult ukseni. Ta puges prao vahelt sisse ning jäi kuulatama. Vannitoast kostis veesolinat, hambaharja surinat ja pesumasina piiksumist. „Hullud mis hullud!“ mõtles Juss. „Nüüd on siis kell kaks öösel kõige magusam pesupesemise aeg?!“ Ta ootas diivanilaua all, kuni vannituba pimedaks läks ja kaks paari jalgu trepist üles kõndis ning hiilis siis elutoast esikusse. Eemalt köögist oli kuulda koerte nohinat ja üleval korrusel mütsatusi, kui voodile kuhjatud dekoratiivpadjad maha visati.

99

„Juss!“ kostis äkitselt kellegi sosin.

Juss arvas juba, et on seda ette kujutanud, kuid hetk hiljem ilmus pimedusest välja Felixi murelik nägu. „Mis toimub, mida sina siin teed?“ küsis Juss hämmeldunult, kuigi aimas juba vastust.„Ma ... Ma tulin pesumasinat kruttima,“ ütles Felix ja kiirustas vannitoa uksest sisse. Felixile ei meeldinud vassida ja ta lootis siiralt, et Juss ei hakka talle täpsustavaid küsimusi esitama. Tööriistakott oli tal ju käes! Ehk ei ärata hädavale kahtlust.

100

Juss sai väga hästi aru, et Felix valetab. Tõenäoliselt tuli ta siia hoopis Milliga kohtuma. Tore küll, Felixile kõlbab kõigest rääkida, aga mulle mitte! Juss tundis, kuidas veri jälle pähe tõuseb. Ta kavatses Felixile järgneda ja temalt aru pärida, kuid seda polnud vajagi. Felix tormas vannitoast välja, silmad õudusest punnis. Ta kahmas Jussil käest kinni ja vedas ta kaasa, võimetu sõnagi lausuma.

Vannituba oli küll pime, kuid õuetuled valgustasid läbi akende piisavalt, et mitte kahhelkivide vuukide otsa komistada. Felix lasi Jussi käest lahti, süütas oma võimsa taskulambi ning osutas pesu­masina klaasist uksele. Teisel pool ust prõmmis Milli meeleheitlikult vastu klaasi. Vesi kobrutas ja tõusis tema väikese kuju ja räpaste lühikeste pükste ning muu pesu ümber. Juss tundis, kuidas kõik tema meeled hetkeks tardusid. Ta tundis end nagu halvas unenäos, üritades kellegi või millegi eest põgeneda, kuid käed ja jalad ning mis kõige hullem – mõistus – vedasid alt. „Mida teha, appi, mida teha!“ sosistas ta peaaegu hullunult. „Nupp!“ kähistas Felix. „Nupp, me peame pausinupu alla vajutama. Ma üksi ei jaksa.“ Suure pingutusega ronisid nad pesumasina juhtpaneeli juurde.

Vesi oli tõusnud juba ammu üle Milli pea. Ta oli haaranud kinni pesugeeli dosaatorist ning üritas sellest meeleheitlikult tuukrikella33 teha. „Miks me lihtsalt juhet seinast välja ei tõmba?“ ägises Juss, surudes kogu oma keharaskusega pausinuppu. „See on veel raskem, lapselukuga pistik,“ ähkis Felix vastu. Nad nägid õudusega, kuidas trummel tiirlema hakkas ning Milli oma dosaatori alt välja pudenes.

33

Tuukrikell on ilma põhjata metallkamber tuukrite sukeldamiseks ja ülestõstmiseks. Milli keeras pesumasindosaatori enda kohale, nii et vesi ei pääsenud sisse ning ta sai topsi all hingata.

101

„Üks-kaks korraga!“ Mõlemad haldjad viskusid vastu nuppu ja ometi kroonis nende pingutusi edu. Masin tegi „piip“ ning trummel jäi paigale. „Kähku! Teeme ukse lahti!“ hüüdis Juss. „Me ei saa,“ ahastas Felix. „Mis mõttes ei saa? Lolliks oled läinud või?!“ ärritus Juss. „Selles mõttes, et uks jääb veel üheks minutiks suletuks,“ kostis Felix vaikselt. „Aga Milli upub ju ära, mees! Tee midagi, sa ju jagad seda värki!“ Felixi prillid oleksid taas eest kukkunud, sest Juss raputas teda tugevalt. Õnneks hoidis kummipael prille paigal. „Juss, ma ei saa midagi teha!“ Felix rõhutas iga sõna. „Oleme ukse juures valmis!“ See õnnetu minut venis ja venis. Felix kinnitas spetsiaalse klambri pesumasina ukse käepideme külge, et nad saaksid selle kergemini lahti. Millit polnud enam pesu ja vahu seest nähagi.

Plaks! tegi ukse sulgur. Juss ja Felix tõmbasid kõigest jõust ning vesi koos mõne riideesemega valgus pesumasinast välja. Nad ronisid trumlisse ja sumasid kaelast saati seebivees. „Seal!“ karjatas Juss, kui nägi riidepusa sees erkpunast laiku. Nad liikusid nii kiiresti, kui said, kartes, et iga kulutatud sekund võib ­Millile saatuslikuks osutuda.

Suletud silmadega Milli lebas kellegi T-särgil. Juss ja Felix vedasid ta ettevaatlikult pesumasinast välja ja asetasid õrnalt maha. Juss katsus ärevalt Milli pulssi. „Noh?“ küsis Felix. „Olemas! Pulss on, aga väga nõrk,“ ütles Juss kergendunult. Aga mis edasi? Teha südamemassaaži? Tõsta pea üles? Keerata külili? Kõik esmaabivõtted olid justkui peast pühitud. Ainus, mis Jussile pähe turgatas, oli katta Milli millegi soojaga.

102

„Felix, anna ruttu üks kuiv rätik!“ hüüdis ta Felixile. Viimane tõmbas nagist käterätiku. See oli hiiglaslik. Juss hõõrus sellega Milli märja näo kuivaks ning tundus, et kare frotee tegi Milli kahvatud põsed punasemaks. Hetke pärast tegi ta silmad lahti ja läkastas. Felix ja Juss keerasid ta ettevaatlikult külili, nii et hea hulk seebivett voolas Millist välja. Lõpuks ajas ta end istukile ja vaatas segasel pilgul ringi. „Kas ma olen elus?“ sosistas ta viimaks. „Jah, Milli, sa oled elus!“ hüüatas Juss ja mässis hiigelrätiku tema ümber. Lõpuks nägi Milli välja nagu turban, ainult peanupp paistis kangakuhja seest. „Kuidas sa ennast tunned?“ küsis Felix tasakesi. „Nagu leotatud seelik,“ kostis Milli ja suutis manada suule isegi midagi muigetaolist. Ta pani silmad korraks kinni ja kaks suurt pisarat voolas tema silmanurkadest alla. „Ma ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui teid poleks siin olnud,“ ütles ta katkendlikul häälel. „Ma ...“ „Siis oleksid sa olnud leotatud, läbi pestud ja tsentrifuugitud seelik,“ ütles Juss naeratades, kellele tekitas igasugune sentimentaalne veevärk, nagu ta seda ise nimetas, iga kord ebamugavust ja piinlikkust.

Milli luristas ninaga ja naeratas vastu. „Mul pole sõnu, et teid tänada!“ „Milleks siis sõbrad on!“ hüüatas Juss kergelt, „lihtsalt, palunpalun luba, et sa enam kunagi ühessegi kodumasinasse ei roni, ei praeahju ega röstrisse ega elektrikeedukannu!“

104

KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK HEIDAB VALGUST NII MÕNELEGI ASJALE Kulus veel aega, enne kui Milli päriselt toibus ja suutis püsti tõusta.

Samal ajal rassisid Juss ja Felix tööd teha, et taastada endine olukord.

Nad vedisid märgi riideid tagasi pesumasinasse. See oli ütlemata raske, kuna märjad riided kaalusid nende väikeste kogude jaoks liiga palju.

Lõpuks said nad sellega hakkama, panid masina jälle tööle ning kerisid rätiku Milli ümbert ära. Viimase pingutusena õnnestus neil see konksu otsa riputada. „Valmis,“ ütles Juss ja vajus ohates vannitoapõrandale.

Felix, kelle nägu oli rassimisest tulipunane, istus Milli kõrvale.

Nad vahetasid kiire paljutähendusliku pilgu. Juss märkas seda, kuid ei öelnud midagi. „Khm,“ köhatas Milli lõpuks. „Juss, ma pean sulle midagi rääkima.“ Oleks juba aeg, tahtis Juss öelda, aga hoidis end tagasi. Polnud eriti viisakas nähvata Millile, keda umbes pooleteise tunni eest ähvardas uppumissurm. „Sa oled kindlasti juba märganud, et mul on midagi mõttes, et ma plaanin midagi,“ alustas ta pikkamisi. „Sa oled tõenäoliselt vihane või pettunud, et ma pole seda sinuga jaganud,“ lisas ta naeratades.

Võid selles kindel olla, mõtles Juss riiakalt, kuid noogutas vaid põgusalt. „Vaata, ma ei tahtnud kellelegi midagi öelda, ka Felixile mitte, enne kui olen saanud oma kahtlused kinnitada või ümber lükata.

105

Kahjuks polnud mul üksi võimalik seda teha, sellepärast palusin Felixi appi.“ „Miks mitte mind?“ ei suutnud Juss enam vait olla. „Felix jagab arvutiasja, sina mitte,“ ütles Milli rahulikult. „Arvutiasja? Miks sul seda vaja on?“ imestas Juss. „Mul on vaja perenaise arvutisse pääseda, aga see on salasõnaga kaitstud.“ Milli jutustas pikalt ja laialt, mida nad pidid tegema, et saada teada uut salasõna. „Aga MIKS on sul vaja perenaise arvutisse pääseda?“ päris Juss kärsitult. „Juss!“ Milli vaatas talle tõsiselt otsa. „Ma kardan, ma hirmsasti kardan, et peremees ja perenaine hakkavad lahutama.“ Juss oleks nagu puuga või mingi muu raske asjaga pähe saanud.

Mitte miski muu ei oleks suutnud teda rohkem üllatada. Ta maigutas mitu korda suud ja nägi üsna tobe välja. „Oota, misasja? Miks sa midagi sellist kahtlustad?“ pressis ta lõpuks endast välja. „Mõtle nüüd! Tuleta meelde, mis on viimasel ajal juhtunud,“ ütles Milli vaikselt.

Jussil käisid silme eest läbi erinevad episoodid alates muru­ niitmise saatuslikust õhtust ja lõpetades tänase ööga, mil peremees ja perenaine istusid diivani eri nurkades. Ei, see ei saanud tõsi olla, Milli paanitseb üle. „Ole nüüd, Milli, nad ju isegi ei tülitse ega midagi, lihtsalt nääklevad. Miks nad peaksid järsku keset suve lahku minema?“ „Kuidas sa ei mõista! Nende nääklus pole enam sõbralik lõõpimine! Perenaine on kogu aeg närvis, tal on hoopis muud mõtted peas, nii et varsti ei jää meie, khm, nende ilusast majast ja aiast midagi järele. Lapsed lähevad üle käte, hakkavad kahtesid saama, jooma, suitsetama ...“

106

„No nüüd sa küll liialdad,“ ütles Juss naerdes. „Ma ei liialda,“ hüüatas Milli vihaselt. „Saad aru, ma olen selle kõik juba läbi elanud.“ Juss vaatas talle arusamatult otsa. „Jah, just nii! See perekond, kelle juurest ma siia teie juurde tulin, läks kümme aastat tagasi lahku. Mitte kolina, mürina ja tüliga, nagu sina arvad. Lihtsalt ühel hetkel ei olnud peremehel ja perenaisel enam teineteisele midagi öelda. Nad istusid samamoodi, üks ühes, teine teises toas, tegelesid oma asjadega. Isa muudkui vaatas arvutist kinnisvara­kuulutusi. Kuni lõpuks kolis ta ühel heal päeval välja.“ Milli silmad olid jälle veekalkvel.

107

Tal polnud vaja Jussile selgitadagi, mis edasi sai. Perenaise ja peremehe lahutus tähendas lahutust ka majahaldjatele. Nende pered lõhuti ja jagati osapoolte vahel, mõnikord sattusid haldjad lausa teise linna või riiki, tuhandete kilomeetrite kaugusele oma lähedastest.

Lahutusest hullem oli ainult pereliikme surm. „... ja nii ma jäingi oma Hermannist ilma,“ ulgus Milli südant­ lõhestavalt. „Mis silmist, see südamest! Ja nüüd on minu elu armastusel koooolmikuuud!“ Felix urgitses oma pükste taskust välja järjekordse taskurätiku ja pani käe kohmetult Milli õlale.

Juss tõusis püsti ja kõndis energiliselt edasi-tagasi. Ta vaatas maas kössitavat Millit ja sama õnnetut Felixit ning mõtles, kuidas lahutus võiks mõjuda nende küll mitte alati üksmeelsele, kuid siiski väga kokku­hoidvale majahaldjate kollektiivile. Ei mingeid hommikusööke, piknikke ega niisama igapäevaseid mõnusaid vestlusi tikripõõsa all!

Ei mingit vanaema Schmetterlingi ega käpikukaksajaid ega Leod! Ega Iirise külaskäike!

Juss peatus järsult Milli ja Felixi ees. „Lähme, uurime välja, kas perenaine on suremas või lahutamas!“ „Kindel?“ küsis Milli elustudes. „Muidugi!“ ütles Juss ja haaras seina äärest oma koti. „Aga sul on ju vaja oma sokiring teha, väljas hakkab varsti juba valgeks minema,“ sõnas Milli nina nuusates. „Ja sinul on vaja oma karvaring teha! Ma ei usu, et keegi siin majas enam sokkidest või karvadest väga hooliks. Lähme nüüd!“

110

ÜHEKSATEISTKÜMNENDAS PEATÜKIS MAINITAKSE ILUSAID LILLI JA VEEL ILUSAMAID NAISI Felix aitas Milli püsti ja nad suundusid esikusse. „Arvuti jäi vist elutuppa?“ küsis Felix. „Vist tõesti. Ma loodan, et ta seda endaga magamistuppa ei viinud,“ vastas Milli. „Ei, ma nägin läbi akna, kuidas ta selle diivanile pani,“ ütles Juss. „Sellepärast te siis olitegi eile magamistoas.“ „Nojah, me tahtsime juba eile välja uurida, mis toimub, aga sina pidid ju ilmtingimata tulema sokke otsima.“ Milli pööritas silmi. „Jah, aga täna oli minust isegi kasu! Või mis?“ noris Juss. „Pealegi, see sinu jutt sellest parukanõelast või mis ta oli ...“ „Jätke nüüd naljad,“ ütles Felix järsku tõsiselt. „Aeg jookseb.“ Nad kiirendasid sammu ja upitasid end diivanile, millel lebas kinnise kaanega sülearvuti. „No nii, kolme peal ...“ ütles Milli. Nad kangutasid kaane lahti ja ekraan lõi helendama. Peagi tekkis imeilusale lavendlipõllule salasõna ruuduke. Nad toksisid ülima ettevaatusega „antiikroos“, vajutasid suurele noolega klahvile, kuid midagi ei muutunud. Ainult ruuduke värises ähvardavalt. „Miks see ei toimi?“ küsis Milli närviliselt. „Äkki on esimene suurtäht. Proovime nii,“ rahustas Felix.

Nad proovisid ka sedasi, kuid lavendlipõld jäi kangekaelselt ekraanile. Nad trükkisid kõik tähed suurtähtedena, kasutasid sidekriipsu, kuid ei midagi!

111

„Antiikroos ei pruugi ju salasõna ollagi,“ ütles Felix mõtlikult, „see oli lihtsalt esimene õitsev taim, mis Ermiinele silma hakkas.“ „Kas me peaksime siis vanaema siia tirima ja laskma tal kõik juuli lõpus õitsevad taimed üles lugeda?“ küsis Milli jonnakalt. Ta tundis jälle seda vastikut jõuetust, mis temast lainena üle uhkas. Võib-olla poleks ta pidanud niimoodi Ermiine juurest ära jooksma? Oma vigu tunnistada oli samuti ütlemata raske!

Felix laiutas nõutult käsi. „Karikakar, nurmenukk, pojeng, klebeelia ...,“ loetles Juss. „Klebeelia, see küll mingi lill pole,“ nähvas Milli, „sa ei saa üldse aru, need lilled peavad juulis õitsema puhkema.“ Juss ei lasknud end segada, vaid loetles edasi taimi, kes perenaise aias kasvasid ja kelle nimetusi ta umbkaudu teadis. „Gladiool, õunapuu, tulp, astrid ... Ei, Astrid on nimi, aster, vot see on õige, punane sõstar ...“ „Nimi!“ karjatas Felix nii valjult, et teised lausa võpatasid. „Nimi!

Roosidel on nimed. Või noh, paljudel taimesortidel, aga roosidel on kindlasti,“ teatas ta kindlameelselt. „Ja mis see nimi olla võiks?“ küsis Milli väsinult. „Kas te ei mäleta? Selle roosi kinkis peremees perenaisele mõni aasta tagasi pulma-aastapäevaks. Ja nimi ... sort sai nime ühe kunagise supermodelli järgi,“ sõnas Felix võidukalt. „Nad veel lõõpisid tükk aega selle üle.“ „Nojah, taga targemaks, kes teaks endiste supermodellide nimesid?!“ porises Milli. „Cindy Crawford, Linda Evangelista, Claudia Schiffer, Kate Moss, Heidi Klum ...“ loetles Juss taas kohusetundlikult. „Heidi Klum! Kindlasti Heidi Klum!“ segas Felix õhinal vahele.

Milli hakkas nime kastikesse toksima, juureldes endamisi, miks on Jussil sellises veidras valdkonnas nii täpsed teadmised.

114

„Nii, h-e-i-d-i-k-l-u-m, läks!“ Milli vajutas noolega nuppu ja lõpuks ometi kroonis nende katseid edu. Lavendlipõld kadus kui võluväel ja selle asemele ilmus foto mingist troopilisest rannast ning helesinisest merest, milles nagu saarekesed hulpisid kaustade kujutised. „Mis nüüd?“ küsis Juss ärevalt. „Mis edasi saab? Kust me otsime?

MIDA me otsime?“ „Kõige mõttekam oleks avada need dokumendid või interneti­ lehed, mis on all, selle halli riba peal. Need on viimased, mida ta on vaadanud,“ ütles Felix.

115

Milli avas hingevärinaga esimese. „Sünonüümisõnastik? No olgu, vaatame siis järgmist.“ Ekraanile hüppas maakaardi pilt, temperatuurinäidud peal. „Päh, ilmateade,“ sõnas Milli kärsitult. „Vähemalt teame, et täna tuleb äikest,“ ütles Juss kergelt. „Õigekeelsussõnastik.“ „Keelenõuanne.“ „Aga see, lugege ometi!“ Felix oli avanud järjekordse lehe. „Kirjastus?!“ „Ja näete, siin, selle palmi juures on kast, kuhu on kirjutatud „Minu raamat“!“ Juss vehkis erutusest kätega. „Maria Magdaleena nimel, tee see asi lahti!“ karjatas Milli.

Felix avas dokumendi ning mõne hetke pärast hüppas ekraanile tihedalt täis trükitud leht. „„Ma pühendan oma loo ...“ alustas Milli. Kaugemale ta ei jõudnudki, sest äkitselt lõi kogu elutuba valgeks ning sellele järgnes tohutu kärgatus. Tundus, et lubatud äike oli mitmenädalase põuaperioodi järsult lõpetanud.

Kuskilt ülevalt kostis kiljatus ning Felix sulges kibekiiresti kõik dokumendid arvutis. „Aidake mind!“ sosistas Felix. Nad tõmbasid koos arvuti kaane kinni. „Jookseme!“ Juss pigem hingas, kui ütles seda. Nad sööstsid välgu­ kiirusel terrassiukse poole. Ülevalt oli kuulda juba samme ning noorema tütre toas süüdati tuli.

Vihma kallas, välgud sähvisid, aga kolm majahaldjat räästa all tundsid end õnnelikumana kui kunagi varem.

Raamat! Perenaine kirjutab lihtsalt raamatut! Nojah, lihtsalt ei läinud see päris kindlasti. Terve aed ja kogu majapidamine olid pahupidi ning tülid kerged tekkima. Aga vähemalt ei hakka keegi surema ega lahutama!

116

KAHEKÜMNENDAS PEATÜKIS TULEB JUTTU PEAMISELT SÖÖGIST JA SÜDAMETUNNISTUSEST „Reeturid, ülejooksikud, kannibalid!“ Helmi muidu tagasihoidlik tämber kõlas kui paukuv püss keset niigi marulist ilma.

Juss, Milli ja Felix olid jõudnud läbi paduvihma tikripõõsa ette.

Nende suureks üllatuseks ei leidnud nad eest vaikseid, pimedate akendega majakesi. Tikripõõsa alune oli täis majahaldjaid, kes üritasid hiiglaslike vihmapiiskade eest sügavamale tüve poole pugeda. Tegemist oli nagu rahvakoosolekuga, sest ühest pahupidi keeratud liivavormist improviseeritud tribüünil seisis tõsise näoga Leo ja tema kõrval kätega hüsteeriliselt sahmiv ja ilmselgelt endast väljas Helmi.

Jah, tõepoolest, sündmused olid arenenud omasoodu ka majast väljas. Piisas vaid mõnest kinni püütud sõnast ...

Kui Milli ja Felix eelmisel varahommikul teineteisest lahkusid, istus Helmi veel tükk aega tikripõõsa all oma maja trepil ja juurdles.

Teda oli õnnistatud küll terava kuulmisega, kuid ta mõttetöö polnud teab mis kiire ja ka otsustusvõimega olid nigelad lood. „Peremees ja perenaine. Lahutavad,“ pomises Helmi. Sõna „võibolla“ polnud tema kõrv kinni püüdnud.

Mida ma nüüd tegema peaksin, mõtles ta õnnetult. Kas ma peaksin sellest kellelegi rääkima? Aga kellele? Ma ei tohi ju rääkida, see on Milli ja Felixi saladus. Aga see puudutab kõiki meid. Kas ma peaksin

117

Milli käest otse küsima? Siis saab ta teada, et ma kuulasin salaja pealt ja ta hakkaks minust halvasti arvama. Pealt kuulata on inetu!

Niimoodi juureldes kulus vähemalt tunnike. Helmi ei jõudnud oma murega kuhugi. Äkitselt kuulis ta majakesest kobinat ning hüppas ehmatusest püsti. Sass on juba üleval, aga temal on veel kohvgi üles panemata ja võileivad tegemata! Kõikide labakute nimel! Nüüd tuli Helmile elu sisse. Ta ruttas kööki ja hakkas kibekiiresti askeldama.

Kuna aga mõtted keerlesid endiselt peremehe ja perenaise ümber, siis sattus presskannu kohvipuru asemel suhkur, veekeedukannu piim ja musta leiva viiludele määris Helmi hoolega pähklikreemi, kaunistas need vorstiratastega ning asetas poolitatud maasikad kõige tippu.

Sass võttis köögilaua taga istet ja süvenes ajalehte. Ta haaras midagi märkamata taldrikult võileiva ja hammustas isukalt. „Hmm, kas see on midagi uut sinu Itaalia kokaraamatust?“ uuris ta ettevaatlikult abikaasalt, olles uutmoodi maitseelamust natuke seedinud.

Alles nüüd märkas Helmi ehmatusega oma kulinaarset fopaad34.

Sellest hoolimata manas ta näole enesekindla ilme ja kinnitas, et nii ja ainult nii süüakse võileibu Firenzes. „Ah soo, ei noh, väga huvitav. Magus ja soolane koos – miks mitte!“ ütles Sass pikkamisi. „Tore, et meeldib,“ kostis Helmi masinlikult. „Aga kus juuakse sellist kohvi, mis koosneb ainult suhkrust ja piimast? San Marinos?“ uuris Sass mõne aja pärast, kui aurav valge jook tema ette ilmus. „Ei, rumaluke, sa mõtled vist kahvee lateed!“ Helmi üritas kohvijoogi nime hoolikalt hääldada. „Seda juuakse mujal Itaalias ka, aga ma

34

Kulinaarne fopaa on kokandusliku eksisammu uhkem nimetus.

118

mõtlesin, et me joome viimasel ajal liiga palju kohvi ja seekord puru ei pannud.“ Oh, ma olen ikka täitsa lootusetu, mõtles Helmi, tõstis mustad nõud kraanikaussi ja hakkas elu eest nühkima.

Sass ainult mühatas selle peale ja luges lehte edasi. Firenze võileib, see veel kuidagi läks, aga suhkruga kuum piim, millele hakkas juba tasapisi nahk tekkima … Ei, lihtsalt ei!

Ta voltis ajalehe hoolikalt kokku ja tõusis püsti, et minna harima nende väikest peenramaad. Helmist möödudes märkas ta, et too valab švammile mitte nõudepesuvahendit, vaid toiduõli!

119

„Kallis, kas kõik on ikka korras?“ küsis ta lustlikult ning pani käed naise õlgadele. „Või sa tahad mulle öelda, et nii pestakse nõusid Veronas ja õli annab neile ilusa läike?“ Sass oli oma naljaga väga rahul. „Just nii!“ turtsatas Helmi. „Kõigepealt pesu, siis läige!“ Ta küüris kindlameelselt edasi ja ootas, kuni Sass läks õlgu kehitades köögist välja. Kui uks tema selja taga oli sulgenud, viskas Helmi švammi kraani­kaussi ja vajus tagasi laua taha istuma.

No nii, Sassile pole igal juhul mõtet praegu midagi rääkida, mõtles Helmi. Nii väga, kui ta oma Sassikest ka armastas, tõestas too ikka ja jälle, et on kasutu kui kartulimardikas. Seega tuli leida keegi, kes oleks mardikast kõrgem olend, temaga nõu pidada ja otsustada, kuidas edasi käituda.

Mõtted kihutasid Helmi peas ringi nagu ärritatud kimalased.

Kas rääkida sellest kõigest Jussile? Vaevalt, tema on niikuinii ­Milliga mestis. Või äkki Schmetterlingidele? Samas, mis nõu nemadki oskaks anda, käsiks arvatavasti rohkem kasta ja väetada. Vana Villu?

Ei, mis tast niisama ärritada, saab veel rabanduse. Niisiis, keegi noorema­poolne, kes rabandust EI saa. Äkki Epp ja Tom? Nemad on igati mõistlikud, kiired mõtlejad, aga kust neid leida? Näppajaid oli võimatu leida, sest nende peamine ülesanne oli jääda igas olukorras nähtamatuks.

Vaene Helmi tõusis ärritunult püsti ja tatsas sihitult ühest toast teise, et mõttekimalasi kuidagi joonele saada. Enesele märkamata tõstis ta ümbritsevaid esemeid ringi: viis diivanipadja köögikapile, asetas lõikelaua vannituppa kraanikausi peale, toppis vatiteki kingariiulisse ja nõnda edasi. Kui ta siis järsku oma tardumusest ärkas, nägi ta võpatades, et kogu maja on puha segamini ja veidralt paigutatud asju täis. Aga see-eest oli mõte küps. Tuleb Leoga rääkida! Leo polnud päris kindlasti kartulimardikas, pigem meenutas ta vesilikku. Mis peamine – süda ja mõistus asusid tal päris õiges kohas.

121

Helmi astus üle tumba, mille ta oli juhuslikult ukse ette nihutanud ja läks õue Sassi otsima. Sass ukerdas minikurkide juures ja tõenäoliselt rohis neid, aga sama hästi võis ta taimekesi mullast välja tõmmata. „Sass, mul on sulle palve. Kas sa saaksid Leo üles otsida? Ma lubasin ta üks päev õhtusöögile kutsuda, kui ma osso bucco’t pakun. Talle meeldib Itaalia köök väga. Minu mäletamist mööda olid tal mingid esivanemad vist Roomast pärit,“ seletas Helmi ladusalt.

Sass ajas end kangelt püsti. Kuna rohimine polnud tema lemmiktegevus, siis oli igasugune segamine teretulnud. „Ikka, Helmikene, pesen ainult käed ära.“ Sass astus tuppa ja oleks äärepealt tumba otsa komistanud. „Kõikide labakute nimel, naine! Mis tsirkust sa siin korraldad?“ hüüatas Sass nördinult. „Suurpuhastust teen,“ ütles Helmi tõtlikult ja haaras nurgast põrandaharja. Võib-olla üldse viimast suurpuhastust siin majakeses ...

122

KAHEKÜMNE ESIMENE PEATÜKK – TÜHI KÕHT EI SEISA PÜSTI! Leod polnud kuskil näha. Sass otsis läbi nii puu- kui ka rattakuuri.

Tööriistakuuris kohtas ta vaid räsitud moega Felixit, kes oli parajasti ametis kummipaela kinnitamisega prillidele.

Leod polnud ka kasvuhoones ega selle läheduses. Ainult Ermiine Schmetterling istus oma väikesel terrassil, aurav kohvitass ees, ja lahendas hoolega ristsõnu, keeleots suunurgast väljas. Dorn ja Tann istusid sealsamas ja vingusid, et neil on „juuuubeeeee igaaaaaaav“.

Vanaema ei teinud neist väljagi ja pistis kummalegi pihku suure paki mullinätsu. Nätsu kandis ta kleiditaskus nii-öelda hädaolukorraks.

Praegu oligi hädaolukord. Kuna vanaema võttis eesmärgiks pääseda piirkondlikku mälumängumeeskonda, siis pidi ta hoolega treenima, mitte nende tüütute tatikatega jaurama!

Dorn ja Tann olid oma saatusega väga rahul. Nad toppisid suu nätsu nii täis, et suutsid selle vaevalt kinni panna ja hakkasid elu eest närima. Vanaemale oli tagatud vajalik vaikus pikaks ajaks. Lõivu pidi ta maksma alles hiljem, kui poisid üksteise mulle katki torgates end üle kere nätsuga kokku kleepisid. „Sass, enne kui sa lähed, ole hea, ütle mulle „kindakudumis­ tehnika“ – 11 tähte?“ hüüdis vanaema Schmetterling. „Äkki „kirjamine,“ vastas Sass mõtlikult, „ei selles on üheksa tähte.“ „Ma pakun sulle tassi kohvi, kui sa selle pähkli lahendada aitad,“ üürgas vanaema.

123

„Vikeldamine?“ pakkus Sass. „v-i-k-e-l-d-a-m-i-n-e. Sobib!“ Ermiine tõusis käbedalt laua tagant ja oli peagi tagasi imeliselt lõhnava kohvitassiga.

Sass, kes tundis endiselt puudust hommikusest joomata kohvist, istus hea meelega laua taha. Ma joon ruttu ära, siis tegutsen edasi, lubas ta mõttes Helmile.

Samal ajal tegeles Helmi tõepoolest suurpuhastusega. Ta tühjendas kappe asjadest, nihutas mööblit paigast, et jõuda ka kõige kaugemate nurgakesteni. Nõud tuli nii ehk naa üle pesta, olgugi et õli oli andnud neile ilusa läike. Peaks see Sass nüüd ometi kiirustama!

Sass aga istus Ermiine juures. Seal serveeriti talle veel kaks tassi kohvi, klaas apelsinimahla ja kolm kuklit. Ristsõnade lahendamine edenes ladusalt, ainult et Sassi kõrvad hakkasid vanaema valjust häälest kumisema. Et mitte kõrvakuulmist kaotada, asutas ta end vastumeelselt minekule. Tõele au andes oli Sass loomu poolest üsna laisk.

Ometi võttis ta nõuks piiluda ka maja juurde, sest seal tegutses Leo kõige sagedamini. Ta hiilis lillepuhmaste ja põõsaste varjus köögiakna alla. Pere nautis parasjagu hilist hommikusööki. Või kas nautis?

Peremees ja perenaine arutasid ärritunud häälel mingit sünnipäevale minekut. Labakute nimel, küll ikka võtavad teineteise kallal, mõtles Sass nukralt. Ei tea, mis uss perenaist küll hammustanud on.

Ta kuulis veel jutukatkeid kellestki füüsikaõpetajast ja siis mingist „kuradi saiast“. Ei tea, kas see on ka mõni uus võileivaretsept, juurdles Sass. Midagi mehhikopärast? Tšilliga?

Sass tundis, kuidas kõht hakkab ähvardavalt korisema. Need kolm kuklit, mille ta Schmetterlingide juures sisse vohmis, olid ammu unustatud, puha möödanik! Ta otsustas pöörduda tagasi koju ja otsida Leod edasi hiljem.

Esikus võttis Sassi vastu vänge kemikaali lõhn ja veel hullem segadus kui enne. Kapiuksed olid lahti kistud, toolidel ja diivanitel

124

seisid virnas riided ning raamatud, puhtad nõud kõrgusid kraanikausi kõrval. Kummikinnastes Helmi ründas aga švammi ja pesuvahendiga kõike, mis ette jäi. Sassi märgates heitis ta need käest ja küsis looturikkalt: „Kas sa leidsid Leo üles? Kas ta tuleb?“ „Ei, ma ei leidnud teda üles,“ ütles Sass. „Igalt poolt otsisin. Kuuridest ja maja juurest.“ Ta üritas end ühe tugitooli servale istuma sättida. „Juhtusin pererahva jutuajamisele peale, neil oli seal üsna terav ütlemine.“ Ta kirjeldas Helmile, mida oli kuulnud.

Helmi tundis järsku, et kogu energia, mille ta koristamisest ammutas, oli kuhugi kadunud. Ta tundis ennast kui tühjaks lastud õnnetu õhupall. Õhupall!

125

„Kuule, Sass, siis nad ju lähevad sünnipäevale?“ „No ikka, jah,“ vastas Sass eemalolevalt. Kõhukorin ei lasknud tal keskenduda eriti millelegi. „Siis ma tean, kus Leo on! Ta läks Ferdinandi ja Vollit kutsuma!“ hüüatas Helmi rõõmsalt. „Mine, vaata, kas saad ta tee peal kätte!“ „Kas ma ei võiks lihtsalt oodata, kuni ta nendega siia jõuab ja SIIS küsida?“ torises Sass. „Ma lähen siis ise, kui sa nii laisk oled!“ vihastus Helmi. Ta tõusis tugitoolist nii järsult püsti, et raamatuvirn lõi ohtlikult kõikuma ja sadas siis põrandale laiali. „Helmikene, vast paneksime kõigepealt ikka asjad õigele kohale tagasi,“ pakkus Sass hädiselt. „Me ei saa sellisesse segadusse kedagi külla kutsuda.“ „Mnjah,“ sõnas Helmi, silmitsedes end ümbritsevat kaost. „Äkki alustaksime köögist?“ küsis Sass looturikkalt. „Muide, kas sa „kuradi saiadest“ oled kuulnud? Tundub, et need on uus hitt!“

128

KAHEKÜMNE TEINE PEATÜKK TOOB RAHVA KOKKU Sass sai Leo kätte alles pärastlõunal, kui too oli Volli ja Ferdinandi jõe äärde tagasi saatnud. Leo võttis küllakutse rõõmuga vastu ning lubas pärast õhtust jalutuskäiku läbi astuda. „Kui Helmi teeb õiget osso bucco’t, et jäta ma seda mingil tingimusel maitsmata!“ ütles Leo rahulolevalt. „Ma ei tea, kas olen sulle rääkinud, et üks minu esivanematest on pärit Vatikanist. Filippo Impigliare35. Ta töötas kardinali36 juures ja ...“ „Ee, jah, sa mainisid seda kunagi,“ katkestas teda Sass. Tal polnud mingit tahtmist Filippo kohta midagi kuulda, sest õhtusöögi ajal kuuleb ta seda juttu kindlasti jälle, sealjuures väga pikalt ja väga põhjalikult. „... ja arusaadavalt olen ju minagi siis üks kahesaja kuuekümne neljandik itaallast!“ ei lasknud Leo end segada. „Mulle tundub, et Helmi hüüdis mind,“ sõnas Sass rutakalt. „Õhtul näeme!“ Ettevalmistused õhtusöögiks olid täies hoos. Kindakaksajate majake läikis puhtusest ja lõhnas tugevalt desinfitseerimisvahendi järele. Sass pidi mitu korda kõikvõimalikke erinevaid koostisosi hankima, sest Helmi otsustas pakkuda magustoiduks tiramisud. Ta uuris tähelepanelikult kokaraamatut ja muudkui koostas Sassile nimekirju. Õhtuks oli vaene mehike omadega täitsa läbi. Isegi siis, kui õuest hakkas kostma kohutavat lärmi, ei tohtinud ta uksele vaatama minna, sest Helmi käskis tal ahju ees istuda ja osso bucco’t valvata.

35

Impigliare tähendab itaalia keeles sassi ajama.

36

Kardinal on katoliku kiriku vaimulik, paavsti järel teine mees.

129

Kui õues jäi vaikseks, kostis koputus ja Helmi saatis Sassi ust avama. „Lõhnab imeliselt,“ kiitis Leo. Nad istusid kiiskavalt puhtas köögis, laual põlesid küünlad ja olemine oli väga õdus. Helmi oli peaaegu unustanud tegeliku põhjuse, miks ta Leo külla kutsus. „Kas te õues seda kismat nägite?“ küsis Leo, kui esimene nälg oli kustutatud. „Tüdruk huilgas nagu mardus, aga ema ei andnud end näolegi.“ See tõi Helmi reaalsusesse tagasi ning ta ütles tõsiselt: „Vaata, Leo, tegelikult kutsusin ma su täna siia, et küsida nõu. Ma juhtusin õnnetul kombel pealt kuulma üht vestlust, aga see, mida ma kuulsin, puudutab meid kõiki.“ „Sa tahad teada, kas peaksid sellest rääkima, isegi kui see on teiste saladus?“ uuris Leo. „Jah, aga elud on mängus!“ hüüatas Helmi dramaatiliselt. „Siis oleks vist parem, kui sa sellest räägiksid,“ arvas Leo ette­ vaatlikult. Helmi rääkiski. Seda polnud just palju, kuid piisavalt, et muuta Leo üsna tõsiseks. „Mnjah, see on nüüd küll päris halb uudis,“ sõnas ta lõpuks. „Et asjalood on muutunud, seda oleme kõik märganud, aga et kohe nii ...“ „Aga kust Milli seda teab?“ küsis Sass järsku. „Millil on terane mõistus, ma arvan, et ta on üht-teist kuulnud, kaks ja kolm kokku liitnud,“ ütles Leo. „Miks ta sellest siis ainult Felixile rääkis? Meil kõigil on õigus teada. Võib-olla ... Võib-olla oleme kuu aja pärast kõik kahe poole vahel ära jaotatud? Oh aeg, kes sulle siis hommikuti võileibu teeb, Sassikene!“ Helmi puhkes nutma. Suured pisarad kukkusid isuäratava tiramisu kaussi, aga isu polnud enam kellelgi. „Me peame viivitamatult kõiki teavitama,“ sõnas Leo autoriteetselt, sest eks teda ju peetigi vaikimisi selle majapidamise juhiks. „Helmi! Silmad kuivaks! Aeg on tegutseda!“

130

Helmi kuivatas pisarad ära ja Sass aitas ta toolilt püsti. „Kust me alustame?“ küsis ta asjalikult. Sassi loomupärane vastu­ meelsus ennast liigutada oli kui peoga pühitud. Hirm üksi jäämise ees oli tohutu, võileibadeta jäämise ees – veel tohutum! „Teie lähete ja katsute Volli ja Ferdinandi jõe äärest kätte saada, mina otsin Tomi ja Epu üles ja siis tegeleme ülejäänutega!“ andis Leo käsklusi.

Nii juhtuski, et hommikupoole ööd, kui ilm oli lämbe kui Türgi saunas ja ähvardavad tumedad pilved sõudsid mööda taevast,

131

kogunesid kõik majahaldjad, viimne kui üks, suure majesteetliku tikripõõsa alla, et päästa, mis päästa annab. „Kallid sõbrad,“ alustas Leo, „nagu te kuulsite, on meile teatavaks saanud ... ee, teatav informatsioon, et peremees ja perenaine kavatsevad lahutada. Seepärast ...“ Leo ei saanud jätkata, sest majahaldjad tulistasid küsimusi nagu kahurist. „Kes seda ütles?“ „Millal sa seda teada said?“ „Kas see on kindel?“ „Kes mu jala peal tallub?“ Leo vangutas pead ja üritas sundida teisi vaikima, kuid Helmi pasundas tema kõrval: „Milli ütles, tema teab, aga meile ei ütle!“ Tekkis üleüldine pahameelemõmin ning Kapten hüüdis vihaselt: „Plangule, ma ütlen, plangule!“ „Vait seal vahetekil!“ kärgatas lõpuks Leo. Talle ei meeldinud suund, kuhu rahvakogunemine vägisi triivis. Selle asemel, et asjalikult arutada, kuidas olukorda parandada, hakati süüdistama sõnumi­ toojat. Tundus, et kõik pinged, mis olid tekkinud nädalaid kestnud kuumuse ja põuaga, lasti nüüd hea meelega valla.

Esimese pikselöögi valgel kärgatas ka Ferdinand: „Et tu, Brute37!?“ Ta viibutas rusikat, kuigi Milli oli tema lähedane sõber ja tõenäolisemalt muserdas teda hoopis rohkem pärastlõunal konksu otsast pääsenud pirakas ahven kui Milli väidetav reeturlikkus. „Seal nad ongi!“ karjatas Helmi järjekordse välgulöögi valgel. „Reeturid, ülejooksikud, kannibalid!“

37

Et tu, Brute? (Ka sina, Brutus?) on legendi järgi lause, mille Vana-Rooma väejuht Julius Caesar ütles veidi enne oma mõrvamist oma heale sõbrale Marcus Junius Brutusele, kes Caesari reetis.

134

KAHEKÜMNE KOLMAS PEATÜKK TOOB HETKEKS HINGERAHU Milli, Felix ja Juss piirati ümber. Leo üritas läbi majahaldjate massi nendeni jõuda, kuid see ei õnnestunud. Juss leidis end vihastest ­Schmetterlingidest ümbritsenuna, kusjuures väikesed pärdikud lõid teda jalaga valusasti vastu sääremarju. Ta taipas korrapealt, mis oli tekitanud sellise reaktsiooni. Juss rabeles end jalgpalluri osavusega piirajate vahelt välja ja ronis kärmesti liivavormile. Ta laskis kuuldavale ehtsa läbilõikava kohtunikuvile, mis ajas kõigil ihukarvad püsti.

Majahaldjad jäid hetkeks vait. Seda Jussil vaja oligi. „Sõbrad, kuulake meid ära!“ hüüdis ta. „Reeturid, üle...“ alustas hoogu sattunud Helmi jälle, kuid Juss katkestas teda poolelt sõnalt: „Paanikaks pole põhjust!“ „Mis mõttes ei ole põhjust, põhjuse leiab alati!“ müristas Sass esimesest reast. „Ise tekitate paanikat, valetate rahval suud ja silmad täis,“ piiksatas proua Schmetterling vihaselt.

Teisedki majahaldjad võtsid ägedalt sõna ja Juss seisis abitult suud maigutades poodiumil, kuni Ferdinand hüüdis oma peenutseval, kuid autoriteetsel häälel: „Rahvas, need ei pruugi olla küll verba magistri38, aga kuulame ära, mis Jussil on öelda!“

38

Verba magistri (ladina keeles) tähendab õpetaja sõnad, tähtsa inimese sõnad.

135

Jussi vanemad, kes olid koos Leoga pressitud oma majakese ukseorva ning kelle juurest Leo oli umbes pool tundi tagasi läbi hüpanud, vaatasid toimuvat kohkumusega. Selline kohkumus on omane nii inimestele kui ka majahaldjatele, kes veedavad väga vähe aega reaalses maailmas. Nüüd nägid nad oma kõhetut pojakest poodiumil nagu Sokratest39 kohtu all, kuigi mürgikarikani loodetavasti asi ei jõua.

Nad olid Ferdinandile ütlemata tänulikud, et too Jussile sõna andis.

Kohe, kui hääled natuke vaiksemaks jäid, karjus Juss kiiresti, mõistes, et igasugune pikem sissejuhatus lõppeb etteheidete sajuga: „Peremees ja perenaine ei lahuta! Perenaine kirjutab raamatut!

Sellepärast ongi kõik pea peal!“ Majahaldjate seast käis justkui kahin läbi. Ei hakanud keegi karjuma ega vahele hüüdma. Kõik seedisid vaikselt kuuldut. Kiiremad taipasid rutem, aeglasema mõttetööga majahaldjad mitte nii ruttu.

Juss lausa turtsatas laval, kuuldes kergendusohete lainet enda poole voogamas. Ta viipas käega Milli ja Felixi poole ning tõmbas nad lavale.

Kolmik jutustas teistele oma loo vaikuses, mida lõhestasid pikselöögid, kuid need polnud enam hoopiski nii kurjakuulutavad. Juss pidas vajalikuks kirjeldada põhjalikult Milli pesumasinaõnnetust. Ta rõhutas, milliseid riske pidi vaeseke võtma, et selgitada lõpuks välja tõde. Selle peale hakkasid kõik majahaldjad aplodeerima. „Milli on meie sangar, meie kangelane!“ karjus Helmi, kes alles kümme minutit tagasi oli valmis teda kägistama. Muidugi ainult mõttes. Kägistamine pole viisakas! „Mina aimasin kogu aeg, et perenaine vaevleb hoopis loomevaludes, küll mina juba mõistan teise kirjaniku muret,“ oli

39

Sokrates (469–399 eKr) oli vanakreeka filosoof, kes elas ja õpetas Ateenas. Ta mõisteti surma, kuna tema õpetused ei sobinud valitseva korraga kokku.

136

Kapten takkajärele tark. „Kui miski prääksub nagu part, kõnnib nagu part ja näeb välja nagu part, siis ta ongi part,“ sõnas ta elutargalt.

Keegi ei saanud Kapteni võrdlusest päris täpselt aru. Leo, kes pomises selle veidra repliigi peale midagi, mis kõlas nagu „igavene hani“, rajas endale teed poodiumini ning palus Jussil end üles aidata.

Ta köhatas kurgu puhtaks ning pöördus taas kord majahaldjate poole: „Nüüd, kus perekonna peataoleku saladus on lahendatud, peame kõik koos aru pidama, kuidas edasi käituda. Vaadake, praegune olukord on meile, majahaldjatele, üsna vaenulik. Meie tegevusele ei reageerita, võib öelda, et me oleme üsna kasutud.“ „Kasutud?“ hüüatas Jussi isa nördinult oma ukselävelt. „Ilma meieta poleks Leonardo da Vinci40 puulusikatki leiutanud!“ „Loomulikult,“ vastas Leo, „aga kui me oma tööd korralikult edasi teeme, siis ei jää sellest majapidamisest tükkigi alles.“ „Me ju ei tea, kui kaua perenaine raamatut kirjutab,“ toetas teda Juss. „Omast käest võin öelda, et loomeprotsess on ...“ alustas Kapten. „Jah, jah, on, mis ta on,“ katkestas teda Leo, „aga mõelge ise, sügisel läheb väike pärdik esimesse klassi. Perenaisel pole koostatud isegi kooliasjade nimekirja, mida Villu saaks kustutada“ „Õige,“ kostis Villu oma krigiseval raugahäälel. „Ja parem ärgu tehkugi!“ pomises ta omaette. Villu oli väga häiritud tõsiasjast, et perenaine, kes oli pliiatsi ja paberi veendunud pooldaja, kirjutas oma tobedat raamatut selles põrgumasinas. „Aga Leo, ee, Aleksander Leopold, mida sa siis ette paned?“ küsis Juss kaalukalt, kuigi ta juba aimas, mis Leol plaanis on.

40

Leonardo da Vinci (1452–1519) oli ütlemata andekas Itaalia maalikunstnik, leiutaja, arhitekt, teadlane, matemaatik, insener, anatoom, skulptor, muusik ja kirjanik.

137

KAHEKÜMNE NELJANDAS PEATÜKIS SELGUB, ET VASTUPIDI ON MÕNIKORD ÕIGETPIDI „Oot-oot, Leopold, mida sa pomised seal? Mida me peame tegema?

Taskuribi? Mis see veel on?“ kisendas vanaema Schmetterling. „Vastupidi, ema, vastupidi!“ röögatas Udo. „Vastupidi, see tähendab, et ...“ ta takerdus veidi, „see tähendab ... Linné41 nimel, ma ei tea, mida see tähendab!“ „Väga lihtne,“ ütles Epp kergelt, „see tähendab, et näiteks mina ja Tom ei peida enam asju ära, vaid otsime need üles!“ „Ja mina jätan kõik sokid alles ja katsun neile paarilisi leida,“ lisas Juss dramaatiliselt käsi laiutades, „ning Felix ei pane mikrolaineahju plahvatama, vaid säästab peretütre närve. Nii et, kallis vanaema, sina teed kõik endast oleneva, et peenrad ja lillepotid õilmitseksid nagu kord ja kohus!“ „Aga see on ju ebanormaalne, Leopold! Sa ei saa seda meilt nõuda!“ protesteeris Jussi isa. „See, et sina omal ajal sigadusi tegid ja sahtleid koristasid, ei tähenda, et sa pead meid kõiki halvale teele meelitama.“ „August, ole ometi mõistlik, see kõik on ajutine.“ Leo tõmbas kopsud õhku täis. „Meie kui majahaldjate peamine kohus on muuta oma tegevusega inimesed loovamaks, leidlikumaks, hoolikamaks, „Minu ettepanek on järgmine, ja palun mõelge selle peale, enne kui hakkate jälle mässama ja märatsema,“ vastas Leo tõsiselt, „tegemist on millegi täiesti loomuvastasega.“ Ta köhatas rõhutatult. „Khm, me peame hakkama tegema kõike vastupidi!“

138

41

Karl Linné (1707 – 1778) oli Rootsi loodusteadlane ja arst, nüüdisaegse elus­ organismide süstemaatika ja taksonoomia rajaja.

139

osavamaks, neid inspireerida ja aidata. Nagu sa ennist ütlesid, da Vinci poleks ilma meieta puulusikagagi hakkama saanud. Kui see ühel hetkel enam ei toimi, kui see hakkab vastu töötama, siis peame meie ise sellele reageerima ja oma tegevust muutma.“ „Isa, see on ainuke võimalus!“ rõhutas Juss poodiumilt. „Millal sa viimati nende kööki nägid? Seal oleks nagu viimnepäev käes! Teistes tubades samuti. Aed kuuluks nagu mahajäetud maja juurde. Te ju näete ise, mis toimub?“ Enamik haldjatest noogutas nõusolevalt, teised tammusid jalalt jalale ega osanud seisukohta võtta. „Kohe, kui raamat on valmis, olukord normaliseerub,“ lubas Leo autoriteetselt. „Või kui situatsioon kestab rohkem kui kolm kuud, siis kutsume keskvalitsuse appi. Kas olete nõus?“ Nüüd kostis valdavalt nõusolevat mõminat ning Kapten hüüdis vaimustatult: „Kõik ühe, üks kõigi eest!“

○ „Kas saite kõik, mis vaja?“ küsis ema pilku arvutilt tõstes. Ta vaatas rahuolevalt lapsi, kes seadsid jalanõusid esikupingi alla eeskujulikku ritta. „Jah, kõik on olemas, nimekiri oli väga põhjalik,“ kiitis isa. Ta võttis pusa seljast ning oli valmis heitma seda juba toolile, kuid riputas viimasel hetkel ontlikult nagisse. „Lapsed, pakkige oma kooliasjad lahti, jagage liimid ja pliiatsid ära, siis võiksime koertega ühe tiiru teha,“ ütles ema reipalt ja tõusis piinlikult puhta köögilaua tagant püsti. „Äääää, mul jalad va...“ alustas pesamuna oma protesti, kuid jäi siis isa pilku märgates vait. „Kui pika ringi me teeme?“ jätkas ta viisaka hääletooniga.

141

„No kui pikk on pikk? See oleneb taustsüsteemist,“ ütles isa ja voltis poekotte korralikult kokku. „Kui auto on väiksem kui maja ja postkast on väiksem kui auto ja puuleht on väiksem kui postkast ja pisike kivi on väiksem kui puuleht,“ arutles tüdruk, „siis palun teeme postkastiringi!“ Ema heitis isa poole üllatunud pilgu ja ohkas kergendunult. Kui laps suudab luua matemaatilise taustsüsteemi jalutuskäigu pikkuse määramiseks, siis peab ta ju ometi koolikõlbulik olema! „Hästi, teeme postkastiringi,“ ütles ta naeratades ja paitas tütre siledaks kammitud juukseid.

○ „Ma olen nii väsinud,“ ohkas Milli ja vajus köögipõrandale istuma.

Tema kõrval lebas kott karvatuustidega, mille ta oli kõikjalt kokku korjanud ja maha harjanud. „Küll see inimeseks olemine võib tüütu olla!“ Mälestusväärsest koosolekust oli möödunud kaks nädalat ning majahaldjad olid rabanud ööd ja päevad, et korda majja saada. „Ära räägi midagi,“ pomises Felix. Ta nokitses midagi kohvi­ masina kallal, mis oli hakanud viimasel ajal streikima. „Ma pean mingi nipiga siia ühe varuosa hankima, aga kuidas ma seda põhjendama peaks? Et mul on kavas midagi parandada?“ „Saaks see õnnetu raamat juba ükskord valmis,“ ohkis Juss. „Teate, kui vaevaline on leida sokkidele paarilisi? Täitsa ulme. Ma olen kõik neetud voodi- ja kapialused, pesumasina ja pesukorvi läbi otsinud. Mida pole, seda pole.“ Ta hoidis käes üht iseloomutut musta värvi sokki. „Tee sohki,“ soovitas Milli. „Viska see lihtsalt minema, pole sokki, pole probleemi.“ „Hull oled! See käib rangelt sokikoodeksi vastu. Isa ütleks minust lahti, kui ma teeks midagi sellist.“ Juss kummardus, et heita viimane

142

pilk külmkapi alla, lootes leida sealt puuduvat sokki. „Ta on Leo otsuse pärast ikka veel torssis, kodus on praegu päris võimatu olla.“ „Ma kujutan ette,“ ütles Milli naeratades. „Jah, aga mul on vaja eksamiks õppida. Vähe sellest, et perenaise tõttu rabeleme nagu mingid inimesed! Tema käib nagu must uni mu kõrval ja tsiteerib küll filosoofe, küll lauljaid, küll muidumehi ja näägutab Leo kallal,“ torises Juss. „Ainsad, kes sellest tagurpidimaailmast siirast rõõmu tunnevad, on vist Ferdinand ja Volli,“ sõnas Milli mõtlikult. „Nad möllavad kappide kallal nagu valmistuks moedemonstratsiooniks. Kõik on viimase vindini lihvitud.“ „Vähemalt kalad saavad jälle rahulikult hingata,“ kõlas Felixi hääl kuskilt kohvimasina seest. „Mulle kuluks see ka ära, kui aus olla!“

○ Hinge tõmmata ei saanud vaesed majahaldjad veel mitu nädalat, kuni ühel üsna sügisesel hommikul, kui vihma tibutas ja taevas oli raske ning hall, hüüatas ema õnnelikult: „Kõik! Valmis!“ Ta lõi arvutikaane pauguga kinni ning vaatas enda ümber, justkui oleks virgunud mingist sügavast unest. Juba takseeris tema

143

kriitiline pilk saiapurukesi rösteri juures ning ta tõusis laua tagant, et teha sellele õudusele võimalikult kiire lõpp.

○ Ainus, kes perenaist kuulis, oli Sass. Peremees oli juba teel tööle ning lapsed ammugi koolis. Sass korrastas tasahilju esikus kindaid ning suurest ehmatusest pillas ta ühe halli sõrmiku põrandale. Ta lipsas kiiresti välja uksest, mille koer oli lahti hüpanud ning tõttas otse­ joones Leo majakese poole. Hingetuna lõi ta Leo esiukse lahti ning vehkis hullunult kätega. „Va-va-valmis!“ hingeldas ta. „Valmis? Mis on valmis?“ küsis Leo ärevalt, toetades Sassi käe alt. „Raamat!“ Ta vajus esikupingile ja pühkis käega otsaesist.

146

KAHEKÜMNE VIIES JA VIIMANE PEATÜKK, SEST NULLI JA VIIEGA LÕPPEVAD ARVUD ON HEAD JA „ÜMMARGUSED“ Juss piilus ettevaatlikult ringi, enne kui julges oma paksus jopes keha välisukse vahelt sisse pressida. Helesiniseks võõbatud kahekordne puumaja oma paljude veidrate soppide, terrasside ja ühegi täisnurgata seisis õndsas rahus keset õunapuid, millel võis täheldada vaid mõnda üksikut lehte ja õunapunni.

Päiksetõusuni oli aega veel neli tundi ning öökülm värvis muru valgeks nagu plastist jõulukarra, mis sätendas õuelampide valgel. Oli üks neist kargetest sügishommikutest, mis annavad märku, et leebete seenevihmade ja kummikute aeg on kohe möödas ning ainuke õige tegu on tuua panipaigast välja talvemütsid, saapad ja paksud joped.

Ja jääda lund ootama!

Jussil polnud aega jäist ilu imetlema jääda. Ta pühkis märjaks muutunud saapad kiiresti mati sisse kuivaks ja hiilis läbi avara esiku trepini, jälgides ühe silmaga koeri, kes köögipõrandal sügavalt magasid. Hiirvaikselt hakkas Juss üles minema, vältides kohti, kus astmed väsimusest ja vanadusest kriuksuma olid hakanud.

Teisel korrusel hiilis ta läbi maailmatu kõrge raamatukogutoa, kus laeni ulatuvatel riiulitel võis näha tohutut hulka kriminulle, natuke kirjandusklassikat, vähemalt kolmes keeles „Harry Potteri“ raamatuid ning kõige alumisele riiulile oli kellegi reeturlik käsi

147

sokutanud ka PlayStation’i mängukarbid. Lai, kolme tooliga kirjutuslaud ägas õpikute ja vihikute virna all. Ruumis asus ka puur pisikeste põõsa­lindudega, kes Jussi õnneks oma õrrekesel õndsat und magasid, pea tiiva all.

Juss astus üle läve magamistuppa, mille hiigelsuurtest akendest paistis vana õunapuu raagus ja väärikas võra. Toas oli kosta vaid rahulikku hingamist ning Juss kõndis vargsi valge kummuti poole. „Täpselt õigel ajal,“ sosistas veidi krigisev hääl kapi tagant. „Tervist, Aleksander Leopold,“ ütles Juss ja muukis sahtli lahti.

Ohhoo! Kohe hakkas silma uhiuus oranžide kõrvitsate ja musta kassiga sokipaar. Läheb loosi! „Valmis?“ küsis Leo. „Valmis,“ vastas Juss rahulolevalt. Ta pani soki kotti, kus olid juba üks valge, üks hallitriibuline ja üks roosa liblikatega sokk. „Diivani all näeme!“ Ta lehvitas Leole sõbralikult ja hiilis uksest välja, jättes Leo sahtli kallale askeldama.

○ Kohvimasin köögis lõrises ja puhkis nagu möirapull, mis tähendas, et hommik oli ametlikult kätte jõudnud. Ahjust hakkas kööki imbuma kaneeliseid lõhnu. „Palun, ära täna oma koeratoiduga siin mässa, viska neile parem kont õue,“ palus ema, kes võttis ahjust välja teist plaaditäit saiakesi.

Isa mõmises nõusolevalt ning saatis koerad õue. „Arvad, et piisab?“ küsis ema kuklikuhja tagant. „Piisab ikka, see on ju kõigest üksainus kirjastaja, mitte terve kontor,“ rahustas isa. „Pealegi tuleb ta siia raamatu, mitte saiakeste pärast.“ Ta passis peale ja napsas endale ühe kukli, kui ema selja keeras. „Treppredeli võiksid ka kokku panna. Ja miks on tolmuimeja veel esikus?“ küsis ema ärritunult. „Varsti on inimene siin!“

148

„Näe, siin ongi üks inimene, kes lõhna peale kohale ilmus,“ katkestas teda isa, nähes perepoega sisse vantsivat, jalas lühikesed kulunud teksapüksid ning üks sokk oranžide kõrvitsate ja musta kassiga. „Kas sul midagi puudu pole?“ küsis ema taunivalt. „Lipsu unustasin panna,“ kostis poiss irooniliselt. „Ära hakka minu pärast vaeva nägema,“ vastas ema samuti irooniliselt.

Ta ulatas pojale taldriku värskete saiadega. „Kas sa sahtlist otsisid? Need olid ju pakendis. Koos.“ Ema vangutas pead. „Otsisin,“ mõmises poiss kahe suutäie vahel. „Mul ei ole praegu aega mingit sokioperatsiooni korraldada, nii et palun, leia endas natuke südameheadust ja pane mõlemasse jalga sokk, varsti on inimene siin.“ „Just! Siit tulen mina ja mina olen inimene!“ hüüdis pesamuna rõõmsalt. Temagi polnud saialõhnade suhtes ükskõikne. Tüdruk keksis kööki, peas tuliuus roosa villane tuttmüts, mis talle ilmade külmenedes osteti. Mingil veidral põhjusel, mida ainult üks seitsmeaastane tüdruk suudab leiutada, kandis ta mütsi peas ka toas ning loobus sellest vaid uneajaks. „Mu pea ei higise“ korrutas ta kõigile, kes veensid teda mütsist loobuma.

Ema vaatas oma väikest sitskleidis ja tutimütsiga tütart ning tundis, kuidas tema harilikult olematu vererõhk hakkab ohtlikult tõusma. „Ole nüüd kena, võta see müts peast ja pane hoiule, kuniks külaline ära käib,“ ütles ema end rahulikuks sundides. „Kas see pole siis piisavalt pidulik müts sinu külalise jaoks?“ imestas tüdruk ja keerutas end ringiratast. „Minu arust on see igamüts.“ „Mis on igamüts?“ küsis isa huviga, ignoreerides ema etteheitvaid pilke.

149

„Nagu nimigi ütleb, müts igaks olukorraks,“ teadis perepoeg vastata. „Jah, nii ongi,“ ütles tüdruk ja toppis kaneelisaia peaaegu tervenisti suhu. „Mõistlik,“ kostis isa, „aga palun kuula ema ja võta müts peast.“ „Miiiiiks? See sobib kleidiga kokku ja üldsegi ...“ hädaldas pesamuna. „Ära hakka nüüd jälle ventileerima,“ ütles vend õelalt. Vanema õega oli ta pannud pesamunale nimeks „konditsioneer“, kuna tol oli tobe komme hakata vihasena ähkima, puhkima ja vilisema. Nagu konditsioneer.

Nähtavasti töötas Kapteni vinguviiul taas täistuuridel ja olukord oleks võinud lõppeda korraliku tüliga, sest ka peretütar lisas omalt poolt õli tulle. Kööki astudes vaatas ta üllatunud ilmel kuklikuhjasid ja küsis talle omasel ükskõiksel häälel: „Mida me tähistame?“ Tüdruku kaitseks võis öelda, et riides oli ta päris normaalselt, kõik rõivatükid omal kohal. Ema aga valmistus saiataldrikut põrandale viskama. Õnneks helises telefon ning ema oli sunnitud taldriku viisakalt lauale asetama. Ta haaras telefoni ja kõndis sellega esikusse rääkima. „Võtame nüüd kõik ennast kokku,“ ütles isa otsustavalt. „Iga laps paneb jalga vähemalt kaks sokki. Mütse pähe ei pane! Lolle küsimusi ei esita! Ja tehke ruttu, sest ...“ „... varsti on inimene siin,“ sõnas ema köögiukselt.

○ „Kas kõik on kohal?“ sosistas Leo. Elutoa diivanialune oli paksult täis hiirvaikseid majahaldjaid. Seal olid Juss vanematega, Milli, Felix, Schmetterlingid, Ferdinand ja Volli, Sass ja Helmi, vana Villu, Kapten, Epp ja Tom. Kõik olid tulnud üksmeelselt kuulama perenaise läbirääkimisi tuttava kirjastajaga, kes tuli teda käsikirja

152

puhul usutlema. Vast saab ometi kord teada, millest raamatus juttu on! Kuna ilmad olid karged, siis seisid uksed-aknad kõvasti kinni, nii et majahaldjatel ei jäänud muud üle, kui võtta risk ja ise majja tulla.

Uudishimu oli lihtsalt nii suur! „Mõelda vaid, nagu päris kuulsus kohe,“ muheles Helmi ja togis Sassi küünarnukiga. „Ma teadsin kohe, et perenaisest saab asja,“ sosistas Kapten teadjalt. „Minu raamatu puhul ...“ „Pst!“ tegi Leo. „Tulevad!“ Majahaldjad võisid näha vaid jalgu ning sokkide värvi ja mustri põhjal mõistatada, kellega tegu. Kõige viimasena astusid elutuppa

153

poisijalad, millest ühte kattis oranžide kõrvitsate ja musta kassiga sokk ning teist helesinine lumememmedega sokk.

Kuus paari jalgu astus diivani ette. Istuti maha. Natuke aega kulus viisakustele ning perenaise valgetes sokkides jalad sebisid köögi ja elutoa vahet, et tuua saiu, kohvi, mahlaklaase ja salvrätikuid.

Lõpuks köhatas asjaliku häälega kirjastaja kurgu puhtaks ja pöördus perenaise poole: „Niisiis, miks selline omapärane teema? Miks te otsustasite kirjutada raamatu kodukäijatest?“ „Majahaldjatest,“ täpsustas perenaine. „Just. Sokipäkapikud, karvagnoomid, kapitrollid, kes nad teil kõik olidki ...“ Kirjastaja lasi kuuldavale umbuskliku naerupahvaku. „Aga kas teie siis pole kunagi tundnud,“ sõnas perenaine trotsivalt, „nagu ümbritseks teid alatasa mingi salapärane maailm, mille elanikud teevad kõik, et miski ei sujuks päris nii, nagu vaja? Võtame kas või tänase päeva ...“

154

JÄRELSÕNA, MITTE KAHEKÜMNE KUUES PEATÜKK

Hea lugeja!

Vaat siin oleks nüüd paslik raamat lõpetada, õigemini, lõputa jätta, nagu paljud kirjanikud ja filmitegijad armastavad viimasel ajal teha.

Ma tunnen siis iga kord, nagu tõmmataks mul vaip jalge alt ära. Ma saan väga hästi aru, et režissöör või kirjanik üritab vaatajat-lugejat mõtlema panna, tema kujutlusvõimet ergutada. Aga mida ma siin poole öö ajal enam ergutan, unised silmad pahupidi peas?! Ma ronin trepist üles, vajun voodisse ja jään magama. Kui te arvate, et ma hakkan nende huvitavate süžeekäikude üle järgmisel hommikul juurdlema, siis te eksite. Rängalt. Järgmisel hommikul olen ma vihane, et mingi järjekordse lõputa filmi pärast nii hilja magama läksin. Terve päev rikutud!

Minule meeldib korralik lõpp. Mina tahan teada, kas pime sai nägijaks, pahalane oma palga ja kes kellega abiellus. Sellepärast jätan ma kunstilised nüansid kus seda ja teist ning räägin, mis juhtus ...

Majahaldjad olid raamatu sisu kuuldes leebelt öeldes šokis. Kas see ongi nüüd nende sajanditepikkuse hoolikalt varjatud saladuse lõpp? Kas nüüd hakatakse neid jahtima ja puuridesse toppima nagu mingeid vastikuid närilisi?

155

Erakorralisel koosolekul, mis toimus veel tolsamal õhtul tikripõõsa all, oli majahaldjate meeleolu mõistagi üsna lähedal maailma lõpule. Kõik rääkisid läbisegi, keegi ei kuulanud ära teise mõtet, vaid lõigati ebaviisakalt vahele. Mõned nõrganärvilisemad haldjad tihkusid nutta. Juss aga istus teistest kaugemal ühe kivikese peal ja mõtles.

Mõtles ja mõtles, kuni välja mõtles!

Ta veeretas kivi nagu kord ja kohus teiste juurde, ronis selle peale ja köhatas demonstratiivselt. Majahaldjad jäid ootusärevalt vait. „Ma tean, et ma pole veel isegi päris sokipäkapikk ja mul on veel eksamid pooleli“, alustas ta, „kuid kuulake mind ära. Perenaisel pole tegelikult aimugi, et me olemas oleme. Raamat, mille ta kirjutas, on ju inimeste maailmas väljamõeldis. Muinasjutt!“ Seda poleks muidu üsna arukas ja kiire taibuga Juss pidanud ütlema, sest kuigi majahaldjate üks peamisi eesmärke on jääda hästi varjatud saladuseks, siis väljamõeldise või muinasjututegelasega võrdlemine on neile ülim solvang!

Puhkes pahameeletorm ning Juss oleks äärepealt kivi otsast alla kukkunud. Ometi võttis ta end ruttu kokku ja pasundas vanaema ­Schmetterlingi vääriliselt: „Saate aru, ükski inimene ei usuks seda, sest see kõik on lihtsalt liiga fantastiline!“ Läks veel pool tundi, enne kui Juss koos Milli ja Leoga suutsid viimse kui ühe majahaldja maha rahustada. Kui raamat ka ilmub, ei hakkaks ükski täie mõistuse juures olev inimene korraldama otsimisretki kappide taha, kuurisoppidesse või okaspõõsaste alla, kinnitas Juss. Need vähesed inimesed, kes olid kunagi majahaldjat oma silmaga näinud, kandsid nüüd valgeid pikkade varrukatega särke ja neid nimetati nõdrameelseteks. Siiski tegi Leo ettepaneku kolida kindluse mõttes Karusmarja tänav ehk peenemalt öeldes Tikerberi kvartal lähemal ajal taamal asuva elupuuheki alla. Selle otsusega jäid kõik rahule ning hakkasid sügiseses pimeduses riburada oma

156

toimetuste juurde naasma. Viimasena lahkus Milli, kes vilistas üle tüki aja oma lemmikviisi Paulast, kellel on poisipea.

Jussil oli muidugi õigus. Kui raamat ilmus, ei hakanud ükski täiskasvanu pisikesi mehikesi jahtima või neile lõkse seadma. Mis siin imestada! Lastele tambitakse juba varakult pähe, et hoopis vanemad panevad komme või pisikesi vahvaid asju või halvemal juhul karistusporgandi sussi sisse ja otsivad taskutest meeleheitlikult münte, mida ära kukkunud hamba asemel padja alla panna. Täiskasvanutest rääkimata! Neid on lapselik entusiasm juba ammu maha jätnud ja nüüd pakuvad neile huvi ainult tähtsad vuntsidega asjad nagu investeerimis­plaan ja raamatupidamise Pille vürtsikas postitus.

Nagu perenaine ütles, ümbritseb meid iga päev vägev ja sala­ pärane maailm, mille olemasolu tunnetavad isegi suured inimesed, kuid mida nad loomulikult ealeski ei tunnista! Majahaldjatele on selline uskmatus mõistagi taeva kingitus.

Niisiis, isegi perenaise üsna paljastav ja hirmuäratavalt tõe­ pärane teos ei takistanud Jussi sooritamast sokipäkapiku eksamit maksimumpunktidele. Ta kolis kesklinna ja sai endale täiesti isikliku peremehe, üheksa-aastase poisi, kelle kogu maailm tiirles ümber jalgpalli. Te mõelge vaid, millises koguses sokke leidus tema sahtlis?!

Mõned olid kohe eriti pikad ja jalgpalliklubi logoga – nii poisi kui ka Jussi absoluutsed lemmikud.

Väikeseks vihjeks võib öelda, et Jussi ja Iirise vahel käib väga tihe kirjavahetus ning õige pea on oodata mõne kehaosa rõngastamist!

Ei-ei, ma ei räägi abielusõrmusest, mis sõrmes käib! Vara veel!

Jussi vanemad Edna ja August oleksid heameelega jätkanud mõistust ergutavaid rännakuid filosoofiaradadel, kuid pidid hakkama õpetama välja uut sokipäkapikku, Edna õetütart, kes Augusti sõnul kuhugi ei kõlvanud. „Sinised juuksed, miks, ma küsin teilt, kuidas see sokkide näppamisele kaasa aitab! Juba Sokrates ütles, et ...“

157

Milli ja Felix abiellusid! Felix meisterdas Millile pulmakingiks erilise elektrilise imepeene sõela, millega sai kõik küpsetamiseks vajaminevad koostisosad karvadest puhastada. Nad avasid Elupuu tänaval ehk peenemalt öeldes Brabantide alleel Milli väikeses aiakeses välikohviku. Hõrgud aroomid meelitasid kohale isegi naabrite majahaldjad. Kahjuks pidid nad kohviku mõne aja pärast sulgema, sest nende tegevus äratas huvi ka koertes, kes isuäratavate lõhnade tõttu päevast päeva elupuuhekki piirasid. Milli leidis aga lahenduse ja hakkas saatma soovijatele oma küpsetisi lõhnakindlates karpides.

Kuller ehk Felix vedas saiad laiali.

Kuna talv tuli erakordselt külm ja lumerikas, siis olid Sassil ja Helmil käed tööd ja käpikuid täis. Nad pidid teinekord abi paluma isegi Leolt, kes otsustas, et läheb järgmisest aastast pensionile ja sõidab Austraaliasse Adale järele. Pealegi, tal olla seal kaugeid tähtsaid sugulasi, kes oskavat midagi täpsemat rääkida nende pere musta lamba Weidra Waldo kohta.

Epp ja Tom said lapse, pisitütre, kellele pandi nimeks Shuriken.

Kindlasti on ka hullemaid lapsenimesid, kas või seesama Johnlock.

Aga ninjade viskerelva nimetus imearmsale tüdrukutirtsule?

Mis lastesse puutub, siis olid Udo ja Ellen sunnitud poistele ehtsa lapsehoidja hankima, sest vanaema Schmetterling, piirkondliku mälumängumeeskonna auliige, sõitis kaasmänguritega mööda turneesid ja muudkui mõistatas. Eriti kõva käsi oli ta loomulikult botaanikas.

Kapten, oh jah, vaene Antsuke, tema ei saanudki oma mereteemalist raamatut valmis. Kuidas ta ka otsis, ei suutnud ta ometi inspiratsiooni üles leida. Selle asemel avastas ta enda jaoks täiesti uue maailma – dirigeerimise. Ta võttis endale hüüdnimeks Maestro ning hakkas innukalt vinguviiuli poognaga muusika taktis vehkima.

Mõne nädala pärast sai ta aru, et tema tegevus on üsna mõttetu, sest

158

puudu oli üks oluline asi – orkester. Niisiis hakkas Ants tegelema veidi tagasihoidlikuma alaga, nimelt ürituste korraldamisega. Uhke hüüdnime jättis ta Leo suureks meelehärmiks alles. Juba novembri alguses tegi Maestro ettevalmistusi 21. juuni42 balliks. Tema paremaks käeks ja truuks abiliseks sai mõistagi vana Villu, kelle suurepärased oskused kalligraafias43 garanteerisid talle kutsekaartide kirjutamise tähtsa ameti.

Kes veel? Ahjaa, Ferdinand ja Volli jätkasid kalastamist, kuid avastasid ka talisupluse võlud. Seda täiesti juhuslikult, kuna üks eriti ulakas väike haug tõmbas õnge koos Ferdinandiga jäisesse vette. Õnneks tiris Volli ta välja ning sulatas kuuma tee ja termotekkidega üles.

Aga nüüd on vist tõesti lõpp või nagu ütleks Ferdinand: „Finis44!“

Detsember 2021 Johanna Unt

42

21. juunil tähistatakse rahvusvahelist aiapäkapikkude päeva ning sellest on kujunenud kõigi majahaldjate aasta tähtsündmus.

43

Kalligraafia on ilukirjakunst.

44

Finis on ladina keeles lõpp!

159