JÄNKU-JUSSI LOOD teine osa
KIRJUTANUD JAANUS LEOSTE, JANIKA LEOSTE * ILLUSTREERINUD MAIGI MAGNUS WWW.LASTEKAS.EE AUTORIÕIGUSED © LASTEVEEB OÜ, 2011
Teod Esimene õhtu maakodus on alati mõnus. Maa õhk on hoopis teistsugune kui linnas ning maal on alati vaikne. Talvel või suvisel varahommikul võib vaikust lausa kuulda! Aga Jussi jaoks on esimene suveõhtu maakodus eriline sellepärast, et just siis algab koolivaheaeg päriselt pihta. Täna õhtul ei olnud siin vaikne, täna olid Juss ja Jass alles maale saabunud ja neil oli palju tegemist. Juss otsis välja jalgpalli ja tennisepalli ning käis all liivakasti juures vaatamas, kas sinna saab ka kaugust hüpata. Ema oli linnas öelnud, et sellel suvel tuleb poistel iga päev trenni teha, sest hästi töötav keha annab hea tuju ja tugeva tervise. Jass oli vaiksem. Ta pikutas muru peal ja uuris tigu. Tigu on väga naljakas loom: kannab teine oma maja oma ainsa jala peal alati kaasas ning uurib ümbritsevat pikkade varte otsas olevate silmadega. Jassile meeldivad teod väga. Mõnikord võib ta lausa tükk aega uurida, kuidas tigude kuningriigi elu teokiirusel kulgeb. Aga täna ei olnud Jassil aega, ta tahtis koos Jussiga natuke kaugust hüpata, natuke palli loopida ja natuke jalkat mängida.
Jass ütles teole: „Ära karda seda kurge seal, mina kaitsen sind tema eest!”, hüppas siis püsti ja jooksis Jussi juurde sporti tegema.
2
3
Maasikaid korjamas Sellel aastal said maasikad väga vara valmis. Kõige esimesed punased maasikad leidis Juss aida tagant päikesepoolselt künkanõlvalt juba jaanikuu alguses. Esimesed maasikad olid natuke hapud ja pisikesed. Ema ütles, et maasikad tahavad nii päikest, sooja kui ka just parasjagu vihma. Siis valmivad mõnusalt magusad ja hästi suured marjad. Juba nädala pärast oli marju nii palju, et võis minna neid mäenõlvale noppima. Ema võttis korjamiseks kaasa ämbrikese, Juss kruusi ja Jass heinakõrre. Tema tahtis maasikaid kõrrele noppida. Mäenõlv punetas maasikatest. Juss ja Jass korjasid marju peamiselt oma kõhtu. Mõni maasikas jõudis ka kruusi ja mõni kõrrele. Marjad olid mõnusad, päike oli palav ja kogu nõlv lõhnas küpsete maasikate järele. Järsku kuulis Jass sisinat ja tardus. Natuke maad kaugemal oli rästik poiste teele ette jäänud.
4
„Emme, siin on rästik!” hüüdis Jass kohkunult. „Rahu-rahu, Jassike,” vastas ema, vaadates poisi poole. „Astu tasakesi samm või kaks tagasi, anna talle võimalus peitu minna!” käskis ema Jassi. Jass astuski aeglaselt sammu tagasi. Rästik nägi, et Jass ei ole tema vaenlane ning kadus kiiresti kõrge heina sisse, pajupõõsaste poole peitu.
5