Milena Busquets
Ka see läheb mööda
3
Originaali tiitel: También esto pasará © by Milena Busquets Tusquets, 2015 By Agreement with Pontas Literary & Film Agency Eestikeelse raamatu väljaandja: © Petrone Print OÜ, 2015 www.petroneprint.ee Tõlkija: Anna-Maria Penu Toimetaja: Janne Kukk Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp Kujundaja: Ande Kaalep Esikaane joonistus: Rosaria Battiloro Autori foto: Arantxa Díez ISBN 978-9949-556-55-7 (trükis) ISBN 978-9949-556-56-4 (epub) Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ
4
1.
Mingil kummalisel põhjusel ei arvanud ma kunagi, et jõuan neljakümne eluaasta künnisele. Kahekümneselt kujutasin ennast ette kolmekümnesena, elamas koos oma elu armastuse ja nii mõnegi lapsega. Ja kuuekümnesena küpsetamas oma lastelastele õunakooki – mina, kes ma ei oska isegi muna praadida, aga küll ma õpiksin. Ja kaheksakümneaastasena räsitud vanamutina, kes joob sõbrannadega viskit. Ent ma ei kujutanud ennast kunagi ette neljakümnesena, isegi mitte viiekümnesena. Ja ometi siin ma nüüd olen. Oma ema matustel ja pealekauba neljakümneaastasena. Ma ei tea päris täpselt, kuidas ma siiani jõudsin, või siia väikelinna, mis ajab mind järsku kohutavalt iiveldama. Ja mulle tundub, et ma pole kunagi oma elus nii halvasti riides olnud. Koju jõudes põletan ära kõik oma seljasolevad väsimusest ja kurbusest läbiimbunud riided, neid ei saa enam päästa. Kohale on tulnud peaaegu kõik minu sõbrad ja mõned mu ema sõbrad, ning need, kes polnud kunagi kellegi sõbrad. Inimesi on palju ja inimesi on puudu. Lõpuks pani ema haigus – mis ta julmalt troonilt tõukas ning halastamatult ta kuningriigi purustas – teda meie kannatust üsna 5
julgelt proovile panema ja loomulikult saab selline käitumine matustel tasutud. Ühelt poolt sina, surnu, kes neil elu üsna perse keeras, ja teisalt mina, tütar, kes neile eriti ei meeldi. Muidugi on see sinu süü, ema. Sa asetasid vähehaaval ja ise seda märkamata kogu vastutuse oma kahaneva õnne eest minu õlgadele. Ja see oli raske, see oli mulle raske isegi siis, kui ma olin kaugel, isegi siis, kui hakkasin mõistma ja leppima sellega, mis toimub, isegi siis, kui sinust pisut eemaldusin, nähes, et kui ma seda ei tee, siis sinu rusude all ei heidaks hinge ainult sina. Kuid arvan, et sa armastasid mind, mitte palju ega vähe, sa armastasid mind ja kõik. Olen alati mõtelnud, et need, kes ütlevad „ma armastan sind väga“, armastavad sind tegelikult vähe, või vahest lisavad nad selle „väga“ – mis siinkohal tähendab „vähe“ – arglikkusest või hirmust lause „ma armastan sind“ kõigutamatuse ees, mis on ainuke tõeline viis öelda „ma armastan sind“. See „väga“ muudab aga sõnad „ma armastan sind“ sobivaks kõigile kõrvadele, kui tegelikkuses pole ta seda peaaegu kunagi. „Ma armastan sind“ – võlusõnad, mis võivad muuta su koeraks, jumalaks, sõgedaks, varjuks. Pealegi olid paljud su sõpradest vabameelsed, praegu tundub, et nõnda neid ei nimetata või pole neid enam olemas. Nad ei uskunud Jumalat ega elu pärast surma. Mäletan, kui Jumalat mitte uskuda oli moes. Kui praegu ütled, et sa ei usu Jumalat ega Višnut ega emakest maad ega uuestisündi ega teab mille püha vaimu ega üldse mitte midagi, vaadatakse sind kaastundliku pilguga ja öeldakse: „Kohe näha, et sa pole üldse valgustatud.“ Nii et ilmselt nad mõt6
lesid: „Parem jään koju diivanile istuma, võtan pudeli veini ja viin sel viisil läbi oma isikliku mälestamistseremoonia, palju transtsendentaalsema kui kusagil mäe peal tema kaabakatest lastega. Pealegi on matused üks järjekordne ühiskondlik tava.“ Või midagi sellist. Sest eeldan, et nad on sulle andestanud, kui oli vaja midagi andestada, ja et nad armastasid sind. Väikese tüdrukuna nägin teid naermas ja koidikuni kaarte mängimas ning reisimas ja meres alasti ujumas ja väljas õhtustamas, ja usun, et teil oli lõbus, et te olite õnnelikud. Meie enda valitud perekonna probleem on see, et ta kaob kiiremini kui veresugulased. Täiskasvanud, kellega üles kasvasin, on surnud või ma ei tea, kus nad on. Siin, selle õiglase päikese all, mis sulatab nahka ja lõhestab maad, neid igatahes ei ole. Matused on üks mõru suutäis ja need kaks tundi, mis siia jõudmiseks kulub, tüütuse tipp. Tean peast seda oliivipuude vahelt looklevat kitsast teerada. See on või oli – olgugi et me veetsime väikelinnas ainult paar kuud aastas – tagasitee koju ja kõikide asjade juurde, mis meile meeldisid. Nüüd ma enam ei tea, mis see on. Oleksin pidanud kübara pähe panema, kuigi pärast oleks tulnud ka see ära visata. Mul hakkab pea ringi käima. Istun selle ähvardava ingli kõrvale, kelle tiivad on kui mõõgad, ja ei tõuse enam iial püsti. Carolina, kes märkab alati kõike, tuleb minu poole, haarab mul käest ja viib mind müüri juurde, kust on näha merd, meile väga lähedal, väsinud oliivipuudega mäenõlva lõpus, kõigi poole seljaga. Ema, sa lubasid mulle, et kui sa ära sured, siis on mu elu joones ja korras ja et valu on talutav, sa ei öelnud, et tahan iseendal 7
soolikad välja rebida ja need ära süüa. Ja sa ütlesid seda enne, kui hakkasid valetama. Ühel hetkel, ma ei tea, miks, hakkasid sina, kes sa ei valetanud kunagi, seda tegema. Sõbrad, kes sinuga viimasel ajal vähe kokku puutusid ja mäletavad seda säravat inimest, kes sa olid kümne või kümne tuhande aasta eest, on siiski kohale tulnud. Ja minu sõbrannad Carolina, Mercè, Elisa ja Sofia. Ema, lõpuks otsustasime, et me ei mata Patumi koos sinuga maha. See siin pole vaaraode Egiptus. Tean küll, et sa ütlesid, et sinuta pole tema elul mõtet, ent esiteks on ta suur koer ja ta ei mahuks orva – kujutan ette, kuidas kaks surnumatjat teda tagumikust tagant tõukaksid, nagu tegime meie nii palju kordi avamerel, pärast ujumist, et teda trepist üles tagasi laeva aidata – ja teiseks on enda koos koeraga maha matmine kindlasti ebaseaduslik. Isegi siis, kui ta oleks surnud nagu sina. Sest sina, ema, oled surnud. Juba kaks päeva järjest aina korrutan ja korrutan seda endale ning küsin sõbrannadelt, et äkki on tegemist eksitusega või olen millestki valesti aru saanud, ent nad kinnitavad iga kord, et on juhtunud mõeldamatu. Peale mu laste isade on kohal vaid üks huvitav, tundmatu mees. Olen õudusest ja palavusest minestamise äärel ning ikkagi olen võimeline võluvat meest kohe märkama. Küllap on see ellujäämisinstinkt. Mõtlen, millised on surnuaial võrgutamise reeglid. Mõtlen, kas ta tuleb mulle kaastunnet avaldama. Tõenäoliselt mitte. Argpüks. Ilus argpüks, mida teeb üks argpüks minu ema – kõige kartmatuma inimese, keda olen elus kohanud – matustel? Võib-olla on see tüdruk sinu kõrval – kes pigistab su kätt ja vaatab mind 8
uudishimulikult ja tungivalt – sinu pruut. Kas ta pole su jaoks pisut liiga lühike? Hea küll, salapärase argpüksi kääbusest pruut, täna on mu ema matused, mul on õigus teha ja öelda, mida iganes tahan, eks ole, nagu oleks tegemist mu sünnipäevaga. Ära pane mulle seda pahaks. Matused said läbi. Kokku kakskümmend minutit, peaaegu täielikus vaikuses, ei peetud kõnesid ega loetud luuletusi – sa lubasid hauast üles tõusta ja meid igavesti jälitada, kui lubame mõnel su poeedist sõbral midagi ette lugeda –, polnud palveid ega lilli ega muusikat. Kõik oleks läinud veelgi kiiremini, kui vanuritest töömehed, kes pidid kirstu orva asetama, poleks olnud nii kohmakad. Saan aru, et võluv mees ei astunud mu juurde, et mu elu muuta – kuigi samas ei tule mulle pähe selleks sobivamat ja vajalikumat hetke –, kuid ta oleks võinud vähemalt vanakesi aidata, kui kirst neil peaaegu maha kukkuma pidi. Üks neist veel hüüdis: „Kurat küll!“ Need olid ainsad sõnad, mis su matustel kõlasid. Need tundusid mulle igati sobivad, vägagi täpsed. Praegusest hetkest alates on iga matus, kuhu lähen, sinu oma. Läheme nõlvast alla. Carolina võtab mul käest kinni. Ongi kõik. Mu ema on surnud. Arvan, et kirjutan ennast Cadaquési sisse. Nüüd, kui sina elad siin, on nii kõige parem.
9
2.
Nii palju kui mina tean, on seks ainuke asi, mis ei tekita pohmelli ning peletab hetkekski eemale surma, samuti elu. Tema järsult vahetu mõjujõud teeb kõik pihuks ja põrmuks. Aga ainult silmapilguks, või pisut kauemaks, juhul kui pärast magama jääd. Hiljem mööbel, riided, mälestused, lambid, paanika, kurbus – kõik, mis kadus võlur Ozi sarnases keeristormis – taastuvad ning võtavad uuesti sisse oma täpse koha toas, peas, kõhus. Ja ma avan silmad ja mind ei ümbritse lilled ega laulumaiad ja tänulikud pöialpoisid, vaid leban voodis oma eksmehe kõrval. Majas valitseb vaikus ja avatud aknast kostab basseinis pladistavate laste kisa. Sinakas ja läbipaistev valgus lubab järjekordset päikeselist ja sooja päeva, ning banaanipuude ladvad, mida voodist näen, õõtsuvad rahulikult, üllatavalt ükskõiksed kõikide õnnetuste suhtes. Nähtavasti ei leegitsenud nad öösel spontaanse põlengu tagajärjel ja nende oksad ei muutunud lendavateks tapjamõõkadeks, neist ei pursku verd ega midagi selletaolist. Piilun silmanurgast Óscari poole, teadlik, et iga mu väiksemgi liigutus äratab ta üles, me pole kaua koos maganud. Uurin ta pikka ja tugevat keha: kergelt sissepoole vaju10
nud rind, kitsad puusad, jalgratturi jalad, tugevad ja selgelt mehelikud näojooned, pisut loomalikud oma väljendusrikkuses ja otsustavuses. „Ta meeldib mulle, tal on mehe nägu,“ ütles ema pärast seda, kui temaga esimest korda kodumaja liftis kokku sattus ning aimas ilma igasuguse tutvustuseta, et too härjapea ja häbeliku teismelise kehaga noormees, alati pisut ettepoole kühmus, oli teel minu korterisse. Ja ema ütles talle, edvistavalt: „Nii palav on, et käin riietega duši all, istun märgade riietega kirjutama ning pool tundi hiljem on kõik juba kuiv!“ Ja tema jõudis mu korterisse, kus mina teda kannatamatusest värisedes ootasin, naerust kõverana: „Mulle tundub, et just äsja tutvusin su emaga.“ Mingi aja jooksul oli Óscari keha mu ainuke kodu, ainus koht maailmas. Siis saime poja. Ja siis õppisime teineteist tundma. Sa proovid käituda nagu džungliloom, juhindudes vaistust, nahast ja kuutsüklitest, vastates viivitamatult ja tänulikult ning teatud kergendustundega kõikidele nõudmistele, mis ei eelda mõtlemist, sest keha või tähed on juba sellele mõtelnud ja otsustanud meie eest, ent alati jõuab kätte päev, mil on vaja jalule tõusta ning hakata rääkima. See, mis teoorias toimus inimkonna ajaloos vaid korra – lõpetada neljakäpukil käimine, tõusta jalule ja hakata mõtlema –, toimub minuga iga kord, kui maandun armastusest. Iga kord hädamaandumine. Ma ei tea enam, mitu korda oleme proovinud suhet uuesti alustada. Kuid alati tuleb midagi vahele, tavaliselt tema iseloom või siis minu oma. Nüüd on tal pruut, kuid see ei takista teda praegu minuga voodit jagamast ega kõiki 11
neid viimaseid pimedusi ja haiglaid ja arste ja paratamatult kaotatud lahinguid täis kuut kuud minu kõrval veetmast. Ema, kuidas sa võisid mõelda, et sul oli mingigi võimalus see lahing võita, see viimane, see, mida ei võida mitte keegi? Isegi mitte kõige targemad ega tugevamad ega vapramad ega lahkemad ega need, kes seda väärivad. Minule oleks piisanud sellest, et sa oleksid rahus surnud. Olime surmast palju rääkinud, ent me ei tulnud iial selle peale, et see kaabakas viib enne su pea kui kõik muu, et jätab sulle vaid vahelduvaid selgushetki, mis suurendas su piinu veelgi. Óscar on seksi ravivõimete tuline pooldaja, üks nendest elujõulise temperamendiga ning tugeva tervisega meestest, kes arvab, et pole õnnetust, meelehärmi või pettumust, mida seks ei suudaks parandada. Kas oled kurb? Seksi. Kas sul valutab pea? Seksi. Kas sul läks arvuti katki? Seksi. Sul pole raha? Seksi. Su ema suri ära? Seksi. Vahel see töötab. Libistan end vargsi voodist välja. Óscar arvab ka, et seks on parim viis päeva alustada. Mina tahaksin hommikuti olla nähtamatu ja kuni lõunasöögini täiskehalisust mitte saavutada. Kraanikauss on musti nõusid ääreni täis ja külmkapis leidub vaid mõni parim enne tähtaja ületanud jogurt, üks krimpsus õun ning paar õlut. Teen ühe lahti, mul pole ei kohvi ega teed. Elutoa aknatagused puud tervitavad mind lehti sahistades ja märkan, et vastasmajas elava vana naise rulood on alla keritud, ilmselt on ta puhkusel või võib-olla suri ka ära, kes teab. Mul on tunne, et olen kuid elanud kusagil mujal. Lõhnan öö ja minuga maganud härgmehe higi järele, pistan nina särgikaelusest sisse ja tunnen ära võõra lõhna, nähtamatud jäljed, mille on jätnud teise 12
keha rõõmus sissetung minu kehasse, teise naha segunemine minu nahaga – nii sõnakuuleliku ja läbilaskva –, teise higi segunemine minu higiga. Mõnikord ei suuda isegi dušš seda hõngu kustutada ja ma tajun seda veel mitu päeva, aina kaugemana, nagu sündsusetu ning hästi istuv kleit, kuni see kaob täielikult. Asetan õlleklaasi meelekohale ja sulgen silmad. Teoreetiliselt on see mu lemmikaeg aastas, kuid mul pole plaane. Mu ainuke plaan viimaste kuude, võib-olla juba aastate jooksul, oli sinu kokku varisemine. Kuulen Óscarit magamistoas kolistamas, ta kutsub mind: „Tule, tule ruttu, ma pean sulle midagi väga olulist ütlema!“ See on üks tema seksitrikkidest ja teen, nagu ma ei kuuleks teda. Kui ma läheksin, siis ei saaks me voodist välja enne lõunasööki, ja mul pole aega, surmaga kaasneb tuhat asjaajamist. Lõpuks, pärast kümme minutit kestnud torisemist ning minu hüüdmist, sest ta ei leia üles oma aluspükse ja kindlasti olen just mina need ära peitnud – loomulikult, sest mul pole midagi targemat teha, kui sinu aluspükstega peitust mängida –, tuleb ta toast välja. Sõnagi lausumata jääb ta mu selja taha seisma ja hakkab mu kaela suudlema, samal ajal mind kõvasti vastu lauda surudes. Mina jätkan paberite korrastamist, nagu ei toimuks midagi. Ta hammustab raevukalt mu kõrva. Protesteerin. Ma pole kindel, kas peaksin talle kõrvakiilu andma. Kui olen otsustanud, et võib-olla on see siiski hea mõte, ja valmistun rünnakuks, on juba liiga hilja. Ühe mehe kohta võib palju öelda selle järgi, kuidas ta su aluspüksid jalast ära võtab või need kõrvale lükkab. Ja loom minu sees – ja mis võib-olla on 13
ainus, millest pole viimaste kuude jooksul jäänud vaid tuhk järele – painutab selja nõgusaks, toetab käed laua peale ning tõmbab kogu keha pingule. Kuni viimase hetkeni arvan, et löön teda, kuid lõpuks hakkab mu teine süda, see, millesse ta riist on tunginud, tukslema ja ma unustan kõik. „Sa ei peaks hommikul õlut jooma, Blanquita. Ega suitsetama,“ lisab ta, nähes mind sigaretti süütamas. Ta vaatab mind samasuguse pooleldi mureliku ja pooleldi haletseva näoga, nagu viimastel päevadel vaatavad mind kõik, ma enam ei teagi, kas nende näod peegeldavad minu oma või vastupidi. Ma ei vaata juba päevi ennast peeglist või kui seda teen, siis ainult enda korda sättimiseks, ma ei näe ennast. Meie suhe pole kunagi olnud nii halb. Mu peegel, mon semblable, mon frère, tuletab mulle tungivalt meelde, et pidu sai otsa. Óscari pilgus peegeldub peale haletsuse ja mure ka õrnus – armastusele väga lähedane tunne. Ent ma pole harjunud, et mind haletsetakse, ja mul hakkab paha. Kas sa palun võiksid mind vaadata nagu viie minuti eest? Kas sa võiksid mind uuesti muuta objektiks, mängukanniks? Millekski, mis saab ja pakub naudingut, ja mis pole kurb, ja millel ei surnud ära tema elu armastus, samal ajal kui ta ise – kihutades Barcelona tänavatel mootorratta seljas – ei jõudnud õigeks ajaks kohale? „Sa peaksid mõneks päevaks ära sõitma, end tuulutama. Siin pole sul enam midagi teha ja linn on tühi.“ „Jah, sul on õigus.“ „Ma ei taha, et sa üksi oleksid.“ „Muidugi.“ Ma ei ütle talle, et viimastel kuudel tunnen end kogu aeg üksi. 14