kaheksas

Mitte kuningad ei valitse, vaid ajastud.

Minu vanaemale, kes kinkis mulle tuhat lugu ja ühe luuletuse.

Minu isale, kes jättis mulle kotitäie küsimusi.

Ja minu emale, kes ütles mulle, kust vastuseid otsida.

2006

Tegelikult on sel lool mitu algust. Üheainsa kasuks on mul raske otsustada. Sest need kõik moodustavad selle õige alguse.

Lugu võiks alustada ühes Berliini vanas korterelamus – üpris lihtsakoeliselt ja kahe voodis alasti lebava kehaga. Kahekümne seitsme aastase mehega, ühe meeletult andeka muusikuga, kes on parasjagu loovutamas oma annet tujudele, vaigistamatule lähedusvajadusele ja alkoholile. Kuid lugu võib alustada ka kaheteistaastase tüdrukuga, kes otsustab maailmale, milles ta elab, ei! öelda ning endale ja oma loole teist algust otsida.

Või peaks minema hoopis kaugele juurte juurde tagasi ja alustama sealt.

Või alustaks lugu ühekorraga kõigist kolmest algusest.

Samal ajal kui Aman Baron, keda enamasti Paruniks või siis ka lihtsalt Baroniks kutsuti, mulle tunnistas, et ta mind südant­

lõhestavalt raskelt, talumatult kergelt, karjuvalt valjusti ja sõnatult armastab – kuigi see armastus oli kergelt haiglane, jõuetu, illusioonideta ja pingutatult karm –, lahkus minu kaheteistaastane õetütar Brilka Amsterdami hotellist ja suundus rongijaama. Kaasas oli tal vaid väike spordikott, sularaha polnud

peaaegu üldse ning käes hoidis ta tuunikalavõileiba. Ta tahtis

Viini sõita ja ostis endale nädalalõpu sooduspileti, mis kehtis

vaid kohalikes rongides. Hotelli vastuvõtulauda oli ta jätnud käsitsi kirjutatud sedeli, millel seisis, et ta ei kavatsegi tantsutrupiga kodumaale naasta ja teda pole mõtet otsima tulla.

Täpselt sel hetkel läitsin mina sigareti ja mind tabas köhahoog – osalt ehmatas mind kuuldu, osalt jäi mul lihtsalt sigaretisuits kurku kinni. Aman, keda mina kunagi Paruniks ei hüüdnud, tuli otsemaid minu juurde, tagus mulle nii kõvasti vastu selga, et mul jäi hing kinni, ja vaatas mulle jahmunult otsa. Kuigi ta oli minust vaid neli aastat noorem, tundsin end aastakümneid vanemana; pealegi pidi minust samas vaimus jätkates saama traagiline tegelane. Mitte et keegi seda märganud oleks, sest nüüdseks oli minust saanud ka meisterlik silmamoondaja.

Nägin tema näos pettumust – säärast reaktsiooni polnud ta oma avaldusele oodanud. Eriti pärast seda, kui ta oli teinud mulle ettepaneku minna koos kahe nädala pärast algavale turneele.

Väljas hakkas vaikselt vihma sabistama, oli juunikuu sume õhtu õhuliste pilvedega, mis väikeste vatitupsudena üle taevalaotuse sõudsid.

Kui mu köhahoog taandus ja Brilka end oma odüsseia esimeses rongis sisse oli seadnud, tõmbasin rõduukse lahti ja heitsin diivanile pikali. Tundsin, et olen lämbumas.

Elasin võõral maal, sidemed enamiku inimestega, keda kunagi armastasin ja kes mulle varem midagi tähendasid, olin ma katkestanud ja võtnud vastu külalisprofessori koha, mis tagas mulle küll eksistentsi, aga minu endaga polnud sel mingit pistmist.

Tol õhtul, kui see mees mulle ütles, et tahab minuga normaalset elu alustada, asus Brilka, mu surnud õe tütar ja ainus õelaps, teele Viini poole, kohta, mille ta endale kodumaaks, oma isiklikuks utoopiaks oli valinud, ja seda kõike pelgalt soli­

daarsuse tõttu ühe surnud naisega. Selle surnud naise, minu vanatädi ja seega Brilka vaartädi, oli ta oma kujutelmas kangelannaks teinud. Ta kavatses Viinis oma vaartädi laulude õigused kätte võidelda.

Selle kummituse jälgi ajades lootis ta leida lunastust ja vastuseid oma sisimas haigutava tühimiku kohta. Aga seda kõike ma toona veel ei aimanud.

Pärast seda, kui ma diivanile istunud, näo kätesse peitnud, silmi hõõrunud ja Amani pilku nii pikalt kui võimalik vältinud olin, teadsin ma, et pean jälle pisaraid valama, aga mitte praegu, mitte just sel hetkel, kui Brilka rongiaknast vana, uut Euroopat mööda tuhisemas nägi ja esimest korda pärast ükskõiksuse mandrile jõudmist naeratas. Ma ei tea, mida ta nende tillukeste sildadega linnast lahkudes nägi, mis teda naeratama pani, aga see polegi enam tähtis. Peaasi, et ta naeratas.

Sel hetkel tundsin, et pean nutma. Et seda mitte teha, pöörasin ringi, läksin magamistuppa ja heitsin seal pikali. Ma ei pidanud Amani kaua ootama, sedasorti valu, mida tema tundis, leiab kiiresti leevendust, kui seda oma kehaga pakkuda – eriti kui patsient on kahekümne seitsme aastane. Suudlesin end nõiutud unest virgeks.

Ja kui Aman oma pea mu kõhule pani, lahkus mu kaheteistaastane õetütar Hollandist ning ületas purgiõlle ja üksinduse järele haisvas vagunis Saksamaa piiri, samal ajal kui mitusada kilomeetrit eemal tema pahaaimamatu tädi ühele kahekümne seitsme aastasele varjule armastust teeskles. Ta sõitis läbi Saksamaa ja lootis lõpuks ometi edasi jõuda.

Kui Aman oli uinunud, tõusin püsti, läksin vannituppa, istusin vanniservale ja puhkesin nutma. Sajandivanuste pisaratega leinasin ma armastuse teesklemist, igatsust usu järele sõnadesse, mis minu elu kunagi nii tugevasti olid mõjutanud.

Läksin kööki, suitsetasin sigaretti ja vahtisin aknast välja. Vihm oli lakanud ja millegipärast adusin ma, et midagi toimub, mingi sugustele sündmustele on antud esmatõuge, millelegi väljaspool seda kõrgete lagedega hüljatud raamatuid täis korterit, kus oli nii palju lampe, mida ma innukalt kogusin, et need asendaksid taevast ja tekitaksid loomuliku valguse illusiooni. Valguse minu isiklikku tunnelisse. Aga alles oli vaid tunnel –lambid olid pakkunud kõigest üürikest lohutust.

Võib ­ olla peaksin veel mainima, et Brilka oli väga pikka kasvu tüdruk, peaaegu kaks pead pikem kui mina, mida küll minu pikkuse juures polegi nii raske saavutada, tal oli poisipea ja John Lennoni prillid, jalas vanad teksapüksid ja seljas ruuduline flanellsärk, silmad täiuslikult ümmargused ja pruunid nagu kakaooad, mis ikka tähtede poole kiikasid, ja kõrge laup, mille taga peitsid end lugematud mured. Ta oli äsja põgenenud tantsutrupist, kellega ta külalisetteasteks Amsterdami oli sõitnud; Brilka tantsis meestepartiid, sest oli meie kodumaa folkloorsete ja õrnade naistetantsude jaoks pisut liiga rohmakas, liiga pikk ja liiga morn. Pärast pikka anumist lubati tal lõpuks meesterõivais pööraseid koreograafiaid tantsida – tema pikk pats oli eelmisel aastal selle ohvriks langenud.

Ta tohtis teha põlvedelt üles hüppeid ja mõõgavõitlust, mis olid tal nagunii alati paremini õnnestunud kui sujuvad ja unistavad naisteliigutused. Ta muudkui tantsis ja tantsis, nii suure heameelega, ja kui talle siis Hollandi publiku jaoks ka veel soolo anti, sest ta oli nii osav, palju parem kui noormehed, kes tema üle esialgu naernud olid, jättis ta trupi maha ja asus otsima vastuseid, mida tants talle pakkuda ei saanud.

Järgmisel õhtul helistas mulle ema, kes ähvardas iga kord surra, kui ma juba varsti ei naase kodumaale, kust ma aastaid tagasi

põgenenud olin. Ta teatas mulle värisevi hääli, et „laps“ on kaduma läinud. Mul läks veidi aega, enne kui ma aru sain, millisest lapsest jutt käib ja kuidas see kõik minuga seotud on.

„Nii, alusta algusest, kus ta täpselt oli?“

„Amsterdamis, pagan küll, mis sinuga lahti on? Kas sa üldse kuulad mind? Ta lasi eile jalga ja jättis kirja. Trupijuht helistas mulle. Kõik on otsingute jooksul pea peale pööratud ja...“

„Oot­oot­oot. Kuidas saab üks üheteistaastane tüdruk lihtsalt hotellist kaduda, eriti kui ta...“

„Ta on kaksteist. Ta sai novembris kaksteist. Sa muidugi unustasid ära. Mõni ime.“

Tõmbasin sigaretist sügava mahvi ja valmistusin eelseisvaks hukatuseks. Sest vähemalt ema hääle järgi otsustades ei saanud ma end juhtunust nii kärmelt lahti rebida ja kaduda – see oli mu viimaste eluaastate lemmiktegevusi. Turvistasin end kohustuslike etteheidete tarbeks, mille peamine eesmärk oli mulle selgeks teha, kui halb tütar ja läbikukkunud inimene ma olen. Asjad, mida ma ka ilma ema abita liigagi hästi teadsin.

„Hüva, ta sai kaksteist, selle unustasin tõesti ära, aga see meid praegu ei aita. Kas politseiga on ühendust võetud?“

„Muidugi, mis sa siis arvasid? Teda otsitakse taga.“

„Küllap nad ta siis ka leiavad. Ta on väike, ärahellitatud tüdruk turistiviisaga, ma eeldan, ja ta...“

„Kas sinus on veel kübekestki inimlikkust järel?“

„Palun vabandust. Ma mõtlen valjusti.“

„Kui need su mõtted on, siis on asi veelgi hullem.“

„Ema!“

„Nad hoiavad mind kursis. Hiljemalt tunni aja jooksul, ütlesid nad, ja ma palvetan, et nad ta üles leiaksid, kiiresti. Ja siis tahan ma, et sa sinna sõidaksid, kus iganes ta ka poleks, väga kaugele ta jõuda ei saanud, ja ma tahan, et sa ta koju tooksid.“

„Ma...“

„Ta on su õetütar. Ja sina sõidad talle järele. Luba mulle!“

„Aga...“

„Tee seda!“

„Oh jumal. Eks ma teen.“

„Ja ära sa jumala nime suhu võta.“

„Kas ma ei tohi enam „oh jumal“ ka öelda?“

„Sa viid ta enda juurde. Ja siis paned ta lennukile.“

Samal ööl leiti ta ühest Austria linnakesest Viini vahetus läheduses. Kus ta oli tahtnud ümber istuda, kui Austria politsei ta kinni võttis ja vahistas. Ema äratas mu üles ja teatas, et pean jalamaid Mödlingisse sõitma.

„Kuhu?“

„Linna nimi on Mödling. Kirjuta see endale üles.“

„Küll jääb meelde.“

„Sa ei tea ju isegi, mis päev täna on.“

„Küll ma üles kirjutan! Kus kuradi päralt see asub?“

„Viini lähistel.“

„Ja mis ta sinna ära kaotas?“

„Eks ta tahtis Viini sõita.“

„Viini?“

„Jah, Viini. Peaks sulle ometi tuttav ette tulema.“

„Sain aru.“

„Ja võta dokumendid kaasa. Nad teavad, et tädi tuleb lapsele järele. Panid su nime kirja.“

„Kas nad ei võiks teda lihtsalt lennukile panna?“

„Nitsa!“

„Olgu, ma panen juba riidesse. Kõik saab korda.“

„Ja helista, niipea kui sa ta kätte saad.“

Ta viskas toru hargile.

Nii see lugu siis algab.

Miks Viin? Miks pidi see kõik juhtuma pärast seda ööd, mil ma pisarate eest põiklesin? Kõigel oli oma põhjus, aga siis peaksin hoopis teisest kohast pihta hakkama.

Minu nimi on Nitsa. Selles nimes on peidus üks sõna, mis meie emakeeli tähendab „taevast“. „Tsa“. Võib­olla kätkes mu senine elu alati selle ühe taeva otsinguid, mis mulle sünnist saati justkui lubadusena teele kaasa anti. Minu õe nimi oli Daria. Tema nimes on peidus sõna „kaos“. „Aria“. Segi paiskamine ja üles tuhnimine, pahupidi pööramine ja mitte tagasi panemine. Mul on tema ees kohus täita. Mul on tema kaose ees kohus täita. Mul oli algusest peale kohus otsida tema kaoses oma taevast. Võib­olla keerleb kogu asi hoopis Brilka ümber. Brilka, kelle nimi minu lapsepõlvekeeles mitte midagi ei tähenda. Kelle nimi on tähistamata ja stigmadest prii. Brilka, kes endale ise selle nime andis ja teistele niikaua peale käis, et teda nõnda kutsutaks, kuni ta pärisnimi sootuks unustati.

Ja kuigi ma pole seda sulle kunagi öelnud: tahaksin sind, Brilka, nii väga aidata, su lugu ümber ja otsast peale kirjutada. Ja et seda ka päriselt tõestada ning mitte lihtsalt suusoojaks öelda, kirjutan selle kõik siin üles. Üksnes seetõttu.

Nende ridade eest võlgnen tänu ühele sajandile, mis kõiki pettis ja alt vedas, kõiki neid, kes lootsid. Nende ridade eest võlgnen tänu ühele pikalt kestnud reetmisele, mis nagu needus mu pere kohal rippus. Nende ridade eest võlgnen tänu oma õele, kellele ma kunagi andestada ei suutnud, et ta tol ööl ilma tiibadeta lendu tõusis, oma vanaisale, kelle südame mu õde murdis, oma vaaremale, kes minuga kaheksakümne kolme aastaselt pas de deux’d tantsis, oma emale, kes Jumalat otsis... Nende ridade eest

võlgnen tänu Mirole, kes mind armastusega mürgitas, nende ridade eest võlgnen tänu oma isale, keda ma kunagi päriselt tundma õppida ei saanud, nende ridade eest võlgnen tänu ühele šokolaadivabrikandile ja ühele punavalgele vanemleitnandile, ühele vangikongile, kuid ühtlasi ka keset klassituba asetsevale operatsioonilauale, raamatule, mida ma kunagi kirja poleks pannud, kui... Nende ridade eest võlgnen tänu lõputult voolanud pisaratele, nende ridade eest võlgnen tänu iseendale, kes ma kodumaa jätsin, et ennast leida, kuid end ometi üha enam kaotasin. Kuid eelkõige võlgnen tänu nende ridade eest sulle, Brilka.

Olen sulle tänu võlgu, sest sa väärid kaheksandat elu. Öeldakse, et katkematu joonega kaheksa on igaviku number, ta pöördub alati algusesse tagasi. Oma kaheksa kingin ma sulle.

Meid ühendab üks sajand. Punane sajand. Igavesti ja kaheksa korda. Sinu kord, Brilka. Ma võtsin su südame enda hooleks. Enda omast ütlesin ma lahti. Võta mu kaheksa vastu.

Sina oledki imelaps. Just sina. Murra läbi taevast ja kaosest, murra meist kõigist läbi, neist ridadest, murra läbi vaimude maailmast ja pärismaailmast, murra läbi armastuse ja usu peegelpildist, tee lühemaks see sentimeeter, mis meid alati õnnest lahutab, murra läbi saatusest, mida kunagi polnudki.

Murra läbi minust ja endast.

Ela üle kõik sõjad. Ületa kõik piirid. Ma pühendan sulle kõik jumalad ja roosikrantsid, kõik tuleriidad, kõik hukule määratud lootused, kõik lood. Murra neist läbi. Sest sul on selleks kõik vahendid, Brilka. Sul on kaheksa, ära unusta. Selles numbris oleme kõik igavesti omavahel põimunud ja saame alati üksteist kuulata, läbi kõikide sajandite.

Sina saad hakkama.

Ole kõik, mis me olime ja mida me polnud. Ole leitnant, köietantsija, madrus, näitleja, filmirežissöör, klaverimängija,

armuke, ema, haiglaõde, kirjanik, ole punane ja valge või sinine, ole kaos ja taevas ja ole tema ja mina ja ära ole ükski neist, ennekõike tantsi arvukaid pas de deux’sid.

Murra sest loost läbi ja jäta see seljataha.

Ma sündisin Gruusias 8. novembril 1973. aastal Tbilisi lähedal ühes külakliinikus, mis edasist mainimist ei väärigi.

Gruusia on väike maa. See on ka ilus maa, selle vastu pole midagi öelda, isegi sina oleksid minuga nõus, Brilka. Mägede ja kiviste rannikutega maa Musta mere ääres. Rannikujoon on viimase sajandi jooksul küll märkimisväärselt kahanenud, eelkõige rohkete kodusõdade, juhmide poliitiliste otsuste ja vihast kantud konfliktide tõttu, aga kenake osa on endiselt alles.

Olgugi et sa seda müüti ilmselt liigagi hästi tunned, Brilka, tahan seda ikkagi siinkohal mainida, et sulle selgeks teha, kuhu ma rihin. Müüti meie maa sünnist:

Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval jagas Jumal omaloodud maakera eri maade vahel ära (see pidi juhtuma ammu enne Paabeli torni rajamist) ja korraldas laada, kus inimesed üksteist Jumala õnnistuse nimel valjuhäälselt üle pakkusid, lootuses krabada endale parim tükike maad (ma kahtlustan, et kõige edukamalt avaldasid muljet itaallased ja et tšuktšidel läks vähe kehvemini). Pärast pikka päeva oli maailm jaotatud ja Jumal väsinud. Aga Jumal – tark nagu ta oli – pidi endale loomulikult ka mingisuguse puhkepaiga jätma, kõige kaunima tükikese maad, kus oli rikkalikult jõgesid, koski, mahlaseid puuvilju ja – ta pidi seda ometi aimama – parim vein maailmas. Ja kui siis põnevil rahvad oma kodumaa poole teele asusid, tahtis armuline Jumal varjulise puu all hinge tõmmata ja leidis eest ühe norskava mehe (kindlasti vuntside ja mõnusa kõhukesega, vähemalt nii olen mina teda alati ette kujutanud). See mees

polnud suure maadejagamise juures viibinud ja Jumal imestas selle üle. Ta äratas mehe üles ning küsis, mis ta siin teeb ja miks tal oma kodumaa vastu huvi polnud. Mees naeratas leebelt (võimalik, et ta oli juba mõne klaasikese punaveini tarvitanud) ja teatas (siinkohal on legendil mitu versiooni, aga jääme selle ühe juurde), et ta olevat nii rõõmus, et päike paistab, et päev on nõnda kaunis ja et tema jääb rahule kõigega, mis Jumalal veel üle. Ja armuline Jumal, heatahtlik nagu ikka, oli mehe muretusest ja olematust ambitsioonist nii liigutatud, et kinkis talle omaenda puhkuseparadiisi, Gruusia, selle maa, kust sina, Brilka, ja mina ja enamik neist inimestest, kellest meie lugu pajatab, pärinevad.

Mis ma sellega öelda tahan: arvesta, et see muretus (või siis laiskus) ja olematu ambitsioon (argumentide puudumine) on meie maale tõesti pärisomased jooned. Arvesta ka, et hoolimata sügavast samastumisest armulise Jumalaga (muidugi õigeusu Jumalaga, mitte mõne muuga), ei pea siinsed inimesed paljuks uskuda ka kõigesse, mis kas või õige pisut muinasjuttudesse, salapärasse või müütidesse puutuks – ja see ei tähenda kaugeltki mitte ainult piiblit.

Olgu need mägedes elutsevad hiiglased, kodukäijad, inimesi hukatusse viivad kurjad pilgud, halba õnne toovad mustad kassid, kohvipaksu vägi või tõde, mida paljastavad vaid kaardid (tänapäeval valatakse isegi uued autod pühitsetud veega üle, et avariidest hoiduda).

Maa, kunagine kuldne Kolchis, mis pidi kreeklastele kuldvillaku näol armastuse saladuse loovutama, kuna jäärapäine ja kõrvuni armunud kuningatütar Medeia sedasi käskis.

Maa, mis soodustab oma elanike armastusväärseid omadusi, nagu püha külalislahkus, ja vähem armastusväärseid omadusi,

nagu laiskus, oportunism ja konformism (seda ei tunnista kau­

geltki kõik, ka selles oleme sinuga ühel nõul).

Maa, mille keeles pole grammatilist sugu (seda ei tasu kaugeltki võrdõiguslikkusega segi ajada).

Maa, kus möödunud sajandil pärast 135 aastat TsaariVenemaa haldusesse kuulumist täpselt neljaks aastaks demokraatia välja kuulutati, kuni see siis lõpuks uuesti valdavalt

Vene, aga ka grusiinidest enamlaste poolt kukutati ja Gruusia Sotsialistliku Vabariigina Nõukogude Liidu osaks arvati.

Sellesse liitu jäi meie maa järgnevaks seitsmekümneks aastaks.

Järgnes mitu ülestõusu, veriselt mahasurutud meeleavaldust, nii mõnigi kodusõda ja viimaks kauaoodatud demokraatia, kuigi see nimetus on jäänud vaatenurga ja tõlgenduse küsimuseks.

Minu meelest võib meie maa ka üpris naljakas olla (sellega tahan öelda, et kõik polegi üksnes traagiline). Et meie maal saab kenasti ka unustada, aga see käib rõhumisega käsikäes. Rõhunud on meid meie endi haavad, endi vead, kuid ka ebaõiglaselt tekitatud valu, surveavaldused ja kaotused. Sellegipoolest tõstetakse pokaale ja naerdakse. See on minu arust muljet avaldav, tõepoolest, eriti nende väheste rõõmsate asjade valguses, mis möödunud sajand endaga kaasa on toonud ja mille tagajärjed meie inimestele tänaseni kannatusi tekitavad (kuigi ma kuulen sind praegu vastu vaidlemas!).

See on maa, kust 20. sajandi suurte timukate kõrval pärinevad ka paljud imelised inimesed, keda ma isiklikult väga armastasin ja endiselt armastan. Mõni neist põgenes, mõni eksis otsinguil teelt, mõni ei elagi enam, mõni pöördus tagasi, mõni on oma tegudepäevad juba seljataha jätnud või alles ootab neid, aga enamikku neist ei teagi keegi.