SARAH L. THOMSON
KAKSsõpra, ja äärmiselt ebatavaline koer UKS
NADAL
PEATÜKK
Kortermajal, kus elas Emily Robbins, oli kolm korrust.
Kuigi võiks ka öelda, et neid oli neli.
Esimesel korrusel elas härra Armand. Ta oli majahoidja.
Kui radiaatorid katki läksid, tegi tema need korda, tema ütles kõigile, kuhu oma sorteeritud prügi panna, ja rääkis kanadega, keda ta tagahoovis pidas.
Korrus kõrgemal elasid Pinkeyd. Proua Pinkeyle meeldis jätta kirjakesi. Kirjakesi trepikotta. Kirjakesi kirjakastidesse. Kirjakesi prügikastide juurde aiale.
PALUN PANGE PRÜGIKASTI KAAS KINNI.
PALUN ÄRGE UNUSTAGE ‚ ET TEIE PÕRAND ON KELLEGI TEISE LAGI.
KANAD EI PEAKS RADIAATORITEL KÜKITAMA. PALUN.
Emily juurdles alatasa selle üle, millal proua Pinkey neid kirjakesi üles pani, sest ta peaaegu ei näinudki prouat maja juures – ega ka tema kaht last, Jonah’d ja Penelopet, ehkki Penelope käis Emilyga samas klassis.
Ainus kord, kui Emily oli vilksamisi nende korterisse sisse näinud, oli see aasta, kui ta oli gaid ja oli nende uksele koputanud, et küsida, kas nad tahavad gaidide küpsiseid osta.
Proua Pinkey oli väga pikk ja väga kõhn ja väga kahvatu.
Isegi ta juuksed olid väga heleblondid ja liibusid taltsalt ja siledalt vastu ta pead. Kui ta oli ukse avanud, oli ta kleit sama värvi nagu nahk ja sellel polnud ühtegi tolmu- ega mustuselaiku.
„Oi ei,“ ütles ta küpsistest kuuldes. „Me ei söö siin suhkrut.“
Ta pani ukse kiiresti kinni.
Emily isa ütles, et see ongi ilmselt kõigi kirjakeste põhjuseks. „Krooniline suhkrupuudus,“ selgitas ta. „See on ta müra suhtes ülearu tundlikuks muutnud. Ja teiste inimeste suhtes. Ja elu suhtes üldse.“
Emily ema ütles talle, et ta ei ajaks lora.
Kaks sõpra, üks koer ja äärmiselt ebatavaline nädal
Kolmandal korrusel elasid Emily, tema ema ja ta isa.
Emily emal olid mustad juuksed, mis olid peaaegu alati hobusesabasse seotud. Ta valmistas makaroni-juustuvormi. Ta isal olid pruunid juuksed, mis olid alati liiga pikad, sest ta ei sallinud juustelõikust. Tema tegi lasanjet ja karrikana ja Hiina pelmeene.
Emily ema töötas kesklinnas suures majas arvutitega.
Isa oli seitsmenda klassi õpetaja. Ta oli Emilyle lubanud, et kui too põhikooli jõuab, siis võib ta teeselda, et ei tunne teda.
Maja ülemine korrus Emily ja tema pere kohal seisis tühjalt.
Sellepärast võiski öelda, et majal on neli korrust. Aga neljandal korrusel ei olnud tühi korter. Seal ei olnud midagi, millest saaks eluruume teha – ei olnud kööki ega tube, ei olnud kraanikausse ega vanne. Mitte midagi peale suure ja tolmuse puitpõranda ja katuse pea kohal, mis oli tegelikult terve maja katus.
Mõnikord läks härra Armand üles ja kontrollis, kas kõik aknad on terved ja ega katuses ühtegi auku ei ole. Kui
Emily palus, lubas härra Armand tal endaga kaasa tulla.
Seal üleval meeldis talle. Kuni härra Armand aknaid kontrollis ja taskulambiga katust uuris, tiirutas Emily aeglaselt ringi. Ta tõmbas kinganinaga tolmu sisse poolkaari ja kujutas ette neid asju, mida keegi siin üleval teha võiks.
Võiduajamised rulluiskudel. Lego-ehitised, mis pääseksid Guinnessi rekordite raamatusse. Kõiki seinu katvad kritseldatud seinamaalingud. Ratastega hiiglaslikus ringis sõitmine, tolmu sisse tontlikke jälgi jättes.
Muusika saatel tantsimine. Saladuste jutustamine. Nii valjusti ja südamest naermine, et kõik lihased muutuksid nõrgaks ja liigesed hakkaksid võdisema ja sa kukuksid ümber. Keegi ei ütleks sulle, et pead vaiksemalt olema või mantli varna riputama või koduseid ülesandeid tegema või lauda katma.
Emily arvas, et sellises kohas võiks teha kõiki neid asju.
Kui sul vaid oleks keegi, kellega koos neid teha.
PEATÜKK 2
Oli laupäev. Emily oli ennast elutoas aknalauale kerra tõmmanud ning ootas, et ema ta jalkatrenni viiks. Ta nägi aknast, kuidas kõnnitee ääres peatus must veoauto. Kaks tumedates T-särkides lihaselist meest avasid tagauksed.
Emily oli varem näinud, mida kolimisautodesse ja sealt maha laaditakse. Madratsid ja toolid ja lauad ja lambid ja palju-palju pappkaste. Mitte midagi eriti põnevat.
Ainult et selles konkreetses veoautos ei paistnud sellist kraami üldse olevat. Emily nägi seal sees ainult üht tooli.
Samblarohelise sametiga kaetud tugitool, millel oli kõrge seljatugi ja sellised küljed, mis kaardusid nii, et kes iganes sellel ka istus, sai olla omaenese pisikeses rohelisest sametist koopas.
KOLIMISTEENUS
Kaks sõpra, üks koer ja äärmiselt ebatavaline nädal
Nagu näiteks see inimene, kes sellel nüüdsama istus.
Ainus osa sellest inimesest, mida Emily selgelt nägi, oli üks kõhn säär ja jalg, mille otsas oli kets.
Kets oli kaetud hõbedaste litrikestega ja sellel olid lillad paelad.
Kaks kolimisfirma meest võtsid toolist kinni ja tõstsid selle ettevaatlikult kõnniteele. Nad käitusid, nagu oleks see nende igapäevane töö, nagu nad tõstaksid iga päev autolt maha tugitoole koos inimestega.
Paremini näha püüdes surus Emily lauba vastu aknaklaasi.
„Aeg minna!“ ütles ema köögist elutuppa tulles. „Hüppa püsti, liiguta saba, hakkame astuma, muidu jääme hiljaks, tule nüüd, Emily, hakka liikuma!“
Emily ema ütles seda alati, isegi kui Emily oli oodanud tema järel nagu praegu.
Ta läks ema kannul kaks korrusevahet alla ja välja kõnniteele. Seal avastas ta, et tugitoolis istuv inimene on tüdruk.
Ta oli ikka veel seal. Tugitoolis. Kõnniteel.
Tooli kõrval maas oli suur punane seljakott, millel olid lukkude asemel pandlad. See oli nii täis, et punnitas.
L. Thomson
Emily aeglustas käiku, et tüdrukut vaadata.
Esmapilgul oli raske aru saada, kas tugitool oli hiigelsuur või tüdruk nii väike. Ta istus nii kaugel, nii sügaval tooli sees, et Emily nägi teda ainult natuke. Ta nägi tüdruku pea ümber käharduvaid musti juukseid ja türkiissiniseid silmi. Kui nende silmade pilk kohtus Emily pilguga, lõid need särama, nagu oleks neis elektrisäde. Aga ülejäänud tüdruk ei liigutanud.
Mitte kriipsuvõrragi.
Emilyle tundus, et ema ei olnud tüdrukut üldse märganud. Ta kõndis auto juurde ja otsis käekotist võtmed välja ja ütles Emilyle, et ta juba tuleks, ja ütles tere härra Armandile, kes oli just oma esimese korruse korterist välja rutanud.
Härra Armand lehvitas Emily emale, aga Emily sai aru, et ta ei pannud teda õieti tähele.
Ta kiirustas tüdruku poole ja hüüdis: „Sa oledki kohal, sa oledki kohal!“
„Muidugi olen ma kohal,“ vastas tüdruk. „Kui ma oleksin kuskil mujal, siis ei saaks ma sind ju kallistada, mis?“
Emily meelest oleks see vastus võinud kõlada väga
Kaks sõpra, üks koer ja äärmiselt ebatavaline nädal
nipsakalt, aga ei kõlanud. Tüdruk hüppas toolilt püsti ja haaras härra Armandil ta pehme priske keskkoha ümbert kinni. Ta esihammaste vahel oli nii lai vahe, et sealt oleks võinud mündi läbi torgata.
„Emily, istu autosse, hilinemine on treeneri ja teiste mängijate suhtes äärmiselt lugupidamatu, head aega, härra Armand, varsti näeme!“ ütles Emily ema.
Kui Emily autosse istus, kuulis ta tüdrukut ütlevat: „Ja Otto on ka siin!“ Siis kostis väga vali vile.
Kolimisautost hüppas välja hiigelsuur must koer. Ta hüppas härra Armandi najale üles, pani talle käpad õlgadele ja limpsis ülevoolavas rõõmus ta nägu.
Emily oli selleks ajaks otsustanud, et tool oli hiigelsuur ja tüdruk oli pisike. Koera kõrval mõjus ta veelgi väiksemana.
Härra Armand tantsis koeraga valssi ja kolimisfirma mehed panid auto uksed kinni ja tüdruk rääkis ja vehkis kätega nagu mõne orkestri dirigent ja Emily ema sõitis autoga minema.
