mees
2
mees
Annika Koppel
KARU SĂœDAMEGA MEES Arvo Iho elu ja looming
Toimetanud Mari Karlson Kujundanud Andres Tali
Raamatus on kasutatud Arvo Iho ning Anatoli Lapšovi (lk 52), Arnold Moskaliku (lk 65) Arno Saare (lk 117, 131, 141, 239), Semjon Levini (143), Viktor Mentuneni (lk 113, 175), Enn Säde (lk 177), Tõnu Nooritsa (lk 229, 237, 240, 249), Veiko Taluste (lk 253, 268), Seppo Seppälä (299), Arkadi Pozneri (338) ja Rein Marani (331) fotosid, samuti fotosid Eesti Filmi Instituudi, Tallinnfilmi ja erakogudest.
Raamatu valmimist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Eesti Filmi Instituut. Täname Anu Ihot, Johan-Mattias Ihot, Semjon Levinit, Hendrik Toomperet, Rain Simmulit, Peeter Simmi, Rein Pakku, Jaak Kilmit, Urmas Eero Liivi, Ly Pulka, Anu Krabo, Kristina Märtinit, Birgit Pajustit, Marina Šeptunovat, Nikolai Baturinit.
© Annika Koppel ja Tänapäev, 2015 Fotod © autorid Kirjastus on teinud kõik endast oleneva, et tuvastada fotode autoreid. Tuvastamata fotode autoreil palume kirjastusega ühendust võtta, fotode eest tasume vastavalt väljakujunenud tavadele.
ISBN 978-9949-27-795-7 www.tnp.ee Trükitud AS Printon trükikojas.
sisukord
sisuk
Eellugu 9
Aino lugu 11
Lapsepõlv punase saatana hirmus 15 Trotslik õpilane ja kõva töörügaja 19 Sõjavägi ja unistused 26 Optilise telje õlitamine 32 Filmikool ja boheemielu Moskvas 39 Soome maoisti ümberkasvatamine 48 Kuidas kool lõpetada? 54 «Karikakramäng» Tarkovskiga 64 Noored ja hullud Tallinnfilmis 76 Näitleja sööstab kaamera taha 83 Uus laine hakkab kerkima 86 Madalseisust lendu 102 Mees kaamera taga 106 Koostöö Leida Laiusega 110 Esimene mängufilm lavastajana 119 Filmiekspeditsiooni ettevalmistus 125 Katastroofi äärel 130 5
Kõrkjakassi käpa all 133 Läbi halli kivi 136 Kriitikud kiidavad ja laidavad 146 «Vaatlejat» saadab festivalidel edu 150 «Ainult hulludele ehk Halastajaõde» 153 Hämaraid sügavusi kompamas 156 Nälgimine ja teised õppetunnid 161 Isepäine Margarita Terehhova 165 Patt ja patu ülistus 172 Lõpp hirmus, kõik hea? 179 Veneetsia, welcome ja good bye! 185 Filmiga saab püüda nähtamatut 190
Ameerika avastamine 193 Filmikooli algus 199 «Karu süda» – võimatu saab võimalikuks 210 Osatäitjate otsimine 216 Riski piiril 221 Film jääb seisma 227 Kust leida karu? 236 Elu parimad hetked karuga 247 Kahandamine ja lühendamine 254 Publik tuleb, kriitikud kiruvad 258 Au ja pankrot 267 Elu pärast karu 272 «Karusmari» alias «KaruZmari» ootab noppimist 275 Vene filmi eripärad 280 Mõõt saab täis 285 Uitmõtteid filmitegemisest seal ja siin 288 Dokumentaalfilmi dilemmad 291 Tšukotkal eskimoid filmimas 294 Internatsid ja ingerisoomlased 297 Kas vana arm ka roostetab? 303 Vanausulised Peipsi ääres 306 6
Aastaring rannatalus 309 Inimese kujutamisest fotodel 315 Vanad eeskujud innustavad läbi aegade 318 Õpetaja rõõmud 324 Arvo Iho naistest 328 Eluloofaktid ja filmograafia 339 Isikunimede register 345 Arvo Iho fotod pildiplokkides 352
7
eellugu
eellu
Rong peatus Sonda jaamas ja sealt astus maha päevitunud ning sitke lüheldast kasvu mees. Perroonil seisatas ta hetkeks. Päike paistis, tuuleõhk tõi ninna värskelt saetud puidu lõhna. Ja veel midagi äraütlemata meeldivat, midagi, mis meenutas kodu ja vabadust … Aasta oli 1948. Mees oli tulnud pika tee kaugelt Siberist, Mandžuuriast. Surm oli talle mitu korda kuklasse hinganud, ta põgenes selle eest. Mees ei olnud aastaid näinud oma naist ega kolme tütart ning ei teadnud, mis nendest on saanud või kust ta nad leida võiks. Ta vaatas enda ümber otsivalt ringi, enne kui seadis sammud sinnapoole, kust puidulõhna hoovas. Süda oli ärevust täis, lootus tõstis pead, aga ta ei julgenud veel uskuda, sest elu oli näidanud talle, endisele Punaarmee majorile Eino Ihole, oma jõhkramat palet ja õpetanud, et valmis tuleb olla pigem katsumusteks, mitte õnneks. Eino Iho oli sündinud 1914. aastal ja kasvanud Peterburi lähedal Hietämäel soome külas sepp Matti noorima pojana. Lahtise pea ja kätega poiss lõpetas 9 klassi, sest tahtis saada metallitöö inseneriks. Ta abiellus naaberküla Annamoisio tüdruku Ainoga. 1936. aastal suleti kogu Ingerimaal soomekeelsed koolid ja soome ajalehed lakkasid ilmumast. Soomlasi hakati kulakuteks tegema ja Siberisse asumisele saatma. Eino Iho võeti Punaarmeesse aega teenima. Seal õppis ta edasi ja tegi kiirelt karjääri. Kui 1941. aastal algas sõda, oli tema juba suurtükiväe ohvitser. Matti Iho 9
neljast pojast oli Eino ainukesena Punaarmees, teised võitlesid Soome armees Ingeri pataljonis Punaarmee vastu. 1942. aastal andis Stalin käsu, et Leningradi rindelt tuleb kõik soomlased eemaldada. Suurtükiväe major Iho saadeti koos teiste samasugustega rindelt minema, ei aidanud ka Punatähe orden oma patarei Leningradi blokaadist välja toomise eest. Esmalt viidi ta Kuznetski kivisöekaevandusse Ida-Siberis. Mees põgenes sealt ja hakkas lääne poole tagasi liikuma. Uuralites võeti ta aga kinni, degradeeriti reameheks ja saadeti Baikali taha Nertšinski hõbedakaevandusse. Kus on hõbe, seal on ka elavhõbe, tappev mürk. Inimesed surid laagris kuue-seitsme kuuga. Eino ei tahtnud surra ja tal õnnestus taas põgeneda. Seekord läks ta aga hoopis vastassuunas – Amuuri jõele, jõudis Mandžuuriasse välja ja redutas mitu aastat Ussuuri taigas. Jäi ellu. Töötas metsalangetaja ja palgiparvetajana, kuni ühines kullapesijate artelliga. Pesi natuke kullaliiva endalegi, kahe kotikese jagu, mis tuli hoolikalt ära peita. Nii palju kogus, kuni tundus, et jätkub kodutee jalge alla võtmiseks küll. Oli 1947. aasta. Aga kus oli kodu nüüd? Ingerimaale, soome küladesse Leningradi lähedal oli ohtlik minna, sest see maa küüditati soomlastest tühjaks. Eino oli kuulnud, et palju ingerlasi on varjul Eestis. Kogutud kulla abil jõudis ta ajapikku Moskvasse ja sealt sai juba rongiga Eesti poole liikuda. Ta lootis, et kuuleb ehk teistelt ingerlastelt oma pere saatuse kohta. Oma naist ja lapsi polnud ta ju kaheksa aastat näinud! Sõit oli pikk, ootusärevus suur ja julgustuseks kulus kärakas ära. Rongis kuulis ta, et Sonda lauatehases olevat palju ingerlasi tööl. Ehk võib sealt midagi teada saada? Kuigi pilet oli ostetud Tallinnani, hüppas mees selle jutu peale Sondas rongilt maha. Ja seal ta nüüd oli – pikast teest muserdatud ja napsine, aga ometigi lootusrikas.
10
aino lugu
Aino lugu
Soome riik oli sõja jalgu jäänud ingerlased otsustanud Soome kutsuda. Kokku asustati 1943. aastal Soome ümber umbes 58 000 ingerlast. Suurem osa neist toodi rongiga Klooga karantiinilaagrisse ja viidi siis kolme nädala möödudes Paldiskist laevadega Soome. Aino koos kolme alaealise tütrega elas ja töötas üle kahe aasta Soomes Järvenpääl. Kui sõda lõppes, nõudis NSV Liit oma endised alamad tagasi, lubades neil oma kodudesse tagasi pöörduda. Targemad ja need, kes kommunistide vastu olid võidelnud, põgenesid Turu saarestiku kaudu Ahvenamaale ja sealt edasi Rootsi. Neid oli umbes 8000 inimest. Kuid tavalised inimesed uskusid ametnike lubadusi, sest sõja lõppedes tahtis ju igaüks oma koju pääseda. Soome Valtiopoliisis oli tol ajal ka palju punaseid, kes ingerisoomlasi taga nuhkisid, kinni võtsid ja venelastele välja andsid. Nii pandigi umbes 50 000 ingerisoomlast kauba- ja loomavagunitesse ning algas tagasisõit. Muidugi olid nõukogude ametnike lubadused vaid lihtsameelsete lõksu meelitamiseks. Inimesi pungil täis rongid sõitsid Leningradist edasi Jaroslavli ja Tveri kandis asuvatesse töölaagritesse, kus ingerisoomlastel tuli veel pikka aega tööd rügada. Nende seas oli ka Aino Iho oma kolme tütrega. Ta sattus Soomest naastes Volga ülemjooksule Tveri lähistele ja pandi kolhoositööle. Toit oli vilets, töö äärmiselt raske ja kurnav. Naine jäi keskkõrvapõletikku, kaotas kuulmise ja tal tekkisid tasakaaluhäired.
11
Aino (snd Meier) ja Eino Iho abiellusid 1934. aastal.
Alles tõsine haigus päästis ta lõpuks kolhoosiorjusest. Aga kuhu minna ja mida edasi teha? Ingerisoomlaste külad olid selleks ajaks juba venelasi täis. Need ingerlased, kes julgesid kodukülla tagasi pöörduda, võeti kinni ja saadeti Koola poolsaarele Hibiini mägedesse Kirovi linna keemiatööstust rajama. Seepärast sõitis Aino lastega Eestisse, kus Sondas elas ja töötas ta vanem õde Maria. Sondas laiendati puidutööstust ja seal oli lootust ka Ainol tööd saada. Nii juhtuski, et kui Eino Iho 1948. aastal oma Siberi-rännakutelt naastes jommis peaga Sondas rongilt maha astus, lootes oma pere kohta midagi teada saada, naeratas talle lõpuks saatus. Imede ime, aga just siin, Sondas, leidis ta eest oma naise ja kolm tütart, keda ta üle kaheksa aasta polnud näinud ega nendest midagi kuulnudki. 12
Pärast suuri vintsutusi, mis perekonnale ja kogu ingeri rahvale osaks said, oli see õnnelik taaskohtumine. Üsna pea kolis pere Rakvere lähedale Veltsi, kus Eino tänu oma heale haridusele ja keelte valdamisele tasuva töö peale sai. Üheksa kuud peale imelist taaskohtumist oli Ainol vaja Rakvere haiglasse sünnitama sõita, kuid uuel ilmakodanikul oli maailma saabumisega väga kiire. Veoauto kastis, mõni kilomeeter enne Rakveret, nägi ilmavalgust poisslaps, kellele pandi nimeks Arvo.
13
14