Jela veedab pühad koos vanatädi Micikaga
väikeses Selendra-nimelises külas.
Olukord on tõsine – Jela ema on sünnitusmajas
ja ootab last, isal aga on palju tööd, ta räägib alati
telefoniga ja linnas pole Jelal kedagi, kes tema
eest hoolitseks.
Jela vanatädi pole sugugi paha, aga kui jubedat sööki ta teeb!
Isa ütleb, et vanatädi Micika valmistab kõike ise ja tervislikult, aga Jela ei arva sellest sugugi hästi.
Oh ei! Mida head on vedelas keedumunas või lillkapsas ja lihas või praetud konnades!?
Peale selle veedab
vanatädi Micika terved päevad telekat vaadates ja hulkuvaid kasse luuaga taga ajades. Mõnikord tuhnib ta aias peenraid teha või siis istub õhtul vana mooruspuu all ja mängib lõõtspillil mõnd lugu, mille on ise kirjutanud.
Kassid – kirjud, kollased, hallid väikesed kassid, just nagu kõik maailma kiisud –nuusivad aga köögiukse taga ega ole inimestega sõbrustamise tujus.
Jela meelest on kogu see elu veidi igav ja parema meelega uuriks ta metsa
maja taga, aga vanatädi ütleb: „Ei, väike Jela, metsas on ohtlik! Pigem istu siin minu kõrval ja parem laulame ilusasti.“
„Ma lähen igavusest lolliks,“ nendib Jela, aga ainult endamisi. Ta tahaks olla koos isaga linnas, et võiks ema vaatama minna ja sõpradega kokku saada.
Siin Selendras on naabruskonnas ainult üks poiss, kes suurema osa ajast taob jalgpalli vastu seina ega hooli eriti tüdrukutest.
Seepärast otsustab Jela vähemalt ühe kassi ära kodustada. Kirju, kollase või halli, polegi oluline – peaasi et kass talle seltsi pakuks. Kui ta aga üritab kassidele läheneda, jooksevad nood tuhatnelja metsa. Ühel pärastlõunal, kui vanatädi Magda laulu
kirjutades lustib, läheb Jela salaja kassidele järele. „Kuhu sa ka ei läheks, ära ainult metsa mine!“ hoiatab poiss, kes vastu seina jalgpalli taob. „Seal elab Karvakera!“
„Kes on Karvakera?“
tahab Jela küsida, ent poiss on palliga juba maja nurga taha kadunud.
