Kas Eesti PISA on viltu

Kas

Eesti PISA on viltu?

Eessõna

See raamat räägib haridusest. Oleme oma autorite kollektiiviga haridusuuringuid teinud ligemale 15 aastat, seda nii haridusökonoomika kui ka hariduspoliitika võtmes. Alati oleme tõukunud andmetest. Seega on see raamat analüütiline sissevaade hariduskorraldusse. Meid huvitavad järgmised küsimused: mis teeb Eesti hariduse heaks ning kus on Eesti hariduse valukohad ja kuidas neid ravida?

Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on meie põhiandmestik iga kolme aasta tagant läbiviidav PISA uuring, milles Eesti on osalenud alates 2006. aastast. Juba esmakordselt osaledes

pälvis Eesti nn PISA-üllatuse ehk OECD riikide keskmisega

võrreldes olime tublisti paremad, küll veidi Soomest maas, aga

Euroopa võrdluses siiski üsna tipus. See edu on aastatega vaid

suuremaks läinud. Nii oleme viimase, 2018. aasta tulemuste

põhjal Soomest isegi kukesammu võrra ees. PISA andmetest leiame ka teisi Eesti hariduse tugevusi, näiteks väikesed erinevused õpilaste ja ka koolide vahel. Nii ongi hariduskorralduse ja poliitikakujunduse fookuses kaks põhimõtet: hariduse efektiivsus ehk tulemuslikkus ning haridusõiglus ehk gruppidepõhine väike erinevus haridustulemustes ja haridusele ligipääsus.

Siiski, miks me siis küsime, kas PISA (haridustorn) on viltu. Sellele küsimusele vastamisel võib võtta pika või lühikese vaate ehk vaadata, kuidas asjad praegu on või kuidas see mõjutab tulevikku. Muidugi on need vaated põimunud. Alustame lühikesest vaatest ehk mille üle me PISA uuringu põhjal nii väga rõõmustada ei saa. Esimene probleem on kindlasti seotud tõdemusega, et vanemate taustakarakteristikud (näiteks haridus ja amet) mõjutavad haridustulemusi. Me oleme käinud läbi suure raputuse ja seega ei ole meie institutsioonid, mis vanemate edu laste eduks konverteerivad, veel nii kivistunud ehk vanemate tausta mõju laste haridustulemustele on ootuspärasest madalam. Nii näitavad ka andmed, et eestlane usub edu saavutamisel pigem töökusse kui vanemate haridusse. Siiski, veelgi enam usub eestlane, et pere rikkusel on mõju enda edule. Rikkus ja haridus (vähemasti vanemate rikkus ja haridus) ei ole nii korreleerunud, nagu me ootame, ehk pikas vaates ei ole haridus toonud piisavalt palgalisa. Kas see näitab, et me küll teame, aga ei oska?

Oskused ja tööturu tulemused on lahutamatuks osaks hariduselust. Ootame, et meie laste kõrged PISA skoorid toovad tulevikus kaasa hea tööelu. See toob kaasa küsimuse oskustest, eriti aga nendest oskustest, mida funktsionaalse lugemise, matemaatika ja loodusteaduste testidega kinni ei püüa. Kuidas otsustada, millistesse oskustesse investeerida, ja kes peaks neid otsuseid langetama?

Maalähedaselt öelduna, milline peaks olema spetsialiseerumise roll hariduses ehk kui vanalt peaks õpilased erinevatesse haridusrööpmetesse (näiteks kutseõpe ja gümnaasium) liikuma ning kui autonoomsed peaksid olema koolid ja teised õppeasutused oma tegevuses ja rööpmete seadmises.

Paraku on varane selektsioon koolide eri tüüpide ja rööpmete vahel võimaluste põhine ehk sõltub vanemate taustast – kõrgharidusega vanemate lapsed jõuavad suurema tõenäosusega kõrgharidusse ja vastupidi. Selles valguses on järgmine probleem vene kool.

Näitame andmete põhjal, et vene kooli õpilaste nõrgemad haridustulemused võrreldes eesti kooli õpilastega on pea poole ulatuses

selgitatavad vanemate halvemate karakteristikutega ja ülejäänud ulatuses jääb otsida põhjusi koolikultuuri erinevustes. Ühiskonna

jaoks on vene kool probleem, üksikisiku jaoks võib olla venekeelne

kaaslane koolis probleem. Viimane tähendab, et „eesti õpilaste

PISA-edu“ võib integratsiooni ehk negatiivse kaaslase efekti mõjul väheneda. Siiski usutakse, et koguefekt on positiivne ehk venekeelsetel on rohkem võita kui eestikeelsetel kaotada. Lisaks varajasele keelepõhisele selektsioonile nn vene ja eesti kooli vahel on varast selektsiooni veelgi. Segregeerunud linnaruum võib ka kodulähedase kooli teha rööpmeliseks ehk tekivad nn kõrge reputatsiooniga kesklinnakoolid ja madala reputatsiooniga eeslinnade koolid. Vähemasti Tallinnas on ajalugu seadnud koolid reputatsioonirööpmetesse ja on tekkinud nn ülelinnalise vastuvõtuga koolid ja piirkonnakoolid. Esimesed tohivad teha sisseastumiseksameid ehk koolikatseid. See praktika on Euroopas erakordne, sest nagu mainitud, kahjustab igasugune varajane selektsioon teaduskirjanduse põhjal tõestatult haridusõiglust. Kui vanalt siis võib koolikatseid teha? Vastust on keeruline anda, sest üld- ja mittekognitiivsete oskuste roll kipub nii tööturu muutuste kui ka ühiskonna kasvava keerukuse ja ebastabiilsuse tõttu suurenema. Samas on Eestis toimunud gümnaasiumi eraldamine põhikoolist ehk nn torukooli lõhkumine. Eesmärgistatakse kutseharidusse siirdujate osakaalu tõstmist ning need institutsionaalsed muutused on teinud gümnaasiumisse sissesaamise vast kõige konkurentsitihedamaks just viimasel paaril aastal, seda vähemasti kasvanud rahvastikuga linnaruumis. Seega on koolivalik ehk kuidas koole ja lapsi paari panna hariduspoliitiline küsimus, mille mõju ulatub kohustuslikust haridusest kaugemale.

Kui „parematest“ peredest pärit lapsed saavad nii koolis kui ka tavaelus paremini hakkama, siis tekib küsimus, mis teeb perest hea pere. Lihtsalt küsides, kas kodus last kasvatav vanem (ema) on hea pere tunnus? Meie heaoluriiki iseloomustavad suhteliselt madalad sotsiaalkindlustushüvitised (töötuabiraha, pensionid jms) ning üsna helde ja sissetulekutest sõltuv vanemahüvitis. Teaduskirjanduses on piisavalt tõendeid, et pikk ja helde vanemahüvitis koos traditsiooniliste soorollidega (st mees-leivateenija ja nainekoduhoidja) mängib naiste kahjuks. Tulemuseks on naiste karjäärikatkestused, sooline palgalõhe, emadustrahv, naiste madalamad pensionid ja finantsvarad ning meeste halvem tervis ja lühem eluiga. Kas süüdi on helde vanemahüvitis või on süüdi traditsioonilised soonormid? Meie pakume, et „süüdi“ on halb tasakaal soonormide ja disainitud hüvitisepoliitika vahel.

Kas hariduses on vähe raha? Ilmselt usub iga lugeja, et pigem on see nii ning suurem rahakott aitaks haridustulemusi tõsta. Üllatuslikult uuringud seda ei toeta. Veelgi üllatavam võib aga tunduda, et Eesti rahastab oma majandusarengu juures haridust pigem keskmiselt kui mitte üle selle. Võrreldavas vaates on pigem heldelt rahastatud alg- ja alusharidus ning kõrgharidus. Põhi- ja gümnaasiumiharidus on rahastatud pigem keskmiselt. Siiski saavad meie õpetajad võrreldes Euroopa kolleegidega väga madalat töötasu. Sama näitavad andmed ka ülikooli õppejõudude kohta. Kuidas talitada, kui süsteemi rohkem raha juurde ei tule – kas teha suuremaid klasse, kas vähendada spetsialiseerumist ja loota digilahenduste peale? Kas kõrghariduses ei peaks ikkagi „võitjad“ ehk suure palgaboonuse teenijad panema rahastamise eest kaasvastutama? Neid vastuseid me andmepõhiselt ehk tõsikindlate faktide toel anda ei saa, aga pakume lugejale andmepõhist sissevaadet koos usaldusväärsete allikatega. Seejuures peame usaldusväärseks pigem eksperimentaalset allikat, mis kas oma andmeanalüüsi meetodite või andmekorje eripäraga loob tõendusmaterjali.

Lõpuks küsime, kas sellist hariduspoliitikat valijad ehk meie tahamegi või on see teatud kompromiss selle vahel, mida me oskame tahta ning mida poliitilised parteid ja ametid oskavad meile pakkuda. Näitame, et meie poliitmaastik kaldub poliitilise ideoloogia spektris pigem paremale ning sellega kooskõlas on haridusteemad valimisplatvormides olnud suhteliselt olulised, ent viimastel aastatel pigem languses. Teemadena on esile tõusnud muidugi vene kooli küsimus, kus parteid on – vähemasti sõnades –koosõppiva kooli poolt. Sama võib öelda valijate kohta, kuna näitame, et enamik valijaid on koosõppiva kooli poolt. Veidi kõhklevamad näivad olema Keskerakonna ja EKRE valijad. Seega oleks aeg justkui küps vene õppekeelega kooli reformiks. Iseasi muidugi, mil määral on parteide ülesanne reageerida valijate soovidele, selmet aidata avalikus debatis ühishuvisid kujundada. Selle küsimuse valguses on hea, et 2022. aastal on vene õppekeelega kooli arutelud peavoolupoliitika keskmes ning eestikeelsele koolile üleminekuks on selgelt ettevalmistused käimas.

Kui anda hinnang mõnele juba ellu viidud haridusreformile, siis oleme teinud mõju-uuringu nii 2013. aasta kõrgharidusreformile kui ka 2013.–2017. aasta koolivõrgu korrastamise reformile.

Paraku ei loo tulemused revolutsiooni – reformid ei ole parandanud haridusefektiivsust (aga ei ole seda ka vähendanud) ja madalama

sotsiaalmajandusliku staatusega õpilaste ligipääs kõrgharidusele on pigem halvenenud ehk haridusliku õigluse suhtes oleme näinud tagasiminekut. Eriti on parema taustaga õpilased kindlustanud endale parema ligipääsu populaarsetele õppekavadele, nagu arstiteadus, lennundus, füsioteraapia jne.

Kokkuvõtvalt teeme soovitusi, mida siin veel loetlema ei hakkaks. Leiame, et Eesti on hariduselu korraldamisel hästi hakkama saanud, aga me tahaksime, nagu enesehinnangu käes vaevlev teismeline ikka, olla parimad. Meie eesmärk on näidata, et parim olemine eeldab mõlema põhimõtte ehk efektiivsuse ja õigluse järgimist ning just viimase lõikes saaksime paremini.

Meie tänusõnad lähevad kõigile neile, kes on meid inspireerinud, meie teadusartikleid kommenteerinud ja kritiseerinud või meiega kaasautorina koostööd teinud: Anu, Ellu, Simona, Kadri, Kristof, Marius, Jane, Marge, Leena, Tomasso, Karmo, Niveditha (Nivi), Nikolai, Levente (Levi), Marta, Xavier, Eve. Täname ka Jaan

Tõnissoni Postimehe fondi ja retsensenti Mati Heidmetsa.

Head lugemist nii lapsevanemale, kooliõpetajale kui ka haridustöötajale!

342

Kas Eesti PISA on viltu? võtab kokku autorite enam kui

10 aastat kestnud haridusuuringud ja on teetähiseks viimaste kümnendite Eesti PISA testide põhisele haridusedule. Põhjalikele andmetele toetudes tuuakse lugejate enne võrdlev ülevaade kohaliku hariduse võlu- ja valupunktidest nii alushariduse ehk lasteaedade kui ka põhi-, kesk-, kutse- ja kõrghariduse tasanditel.

Raamatu teravik on suunatud poliitikasoovitustele, millest mitmed on hariduspoliitika kujundamise või elluviimisega seotud, aga mitte ainult. Lisaks pakub raamat sissevaadet nii õpetajateleõppejõududele kui ka vanematele ning otsib vastust küsimusele, mis teeks Eesti koolisüsteemi paremaks. Muidugi juba see tõdemus, mida pidada heaks või paremaks koolisüsteemiks, on ise tähendustest, eri distsipliinide ütlustest ja maailmavaadetest tulvil.

Juba raamatu pealkiri on intrigeeriv, viidates sellele, nagu peaks Eesti

PISA-ga midagi viltu olema. Nagu autorid märgivad, saab seda käsitleda nii lühikeses kui ka pikas vaates, kusjuures raamatus on kasutatud mõlemat lähenemist. Raamat annab põhjaliku ülevaate PISA andmete analüüside tulemustest, kusjuures haridust on siin käsitletud kui erinevat tüüpi poliitikat. Mulle kui haridussotsioloogile olid eriti huvitavad osad, mis käsitlesid sotsiaalset võrdsust ja õiglust hariduses, samuti nn vene kooli probleemi. Autorite panus on muljetavaldav. See raamat peaks kujunema kohustuslikuks kirjanduseks nii haridusametnikele kui ka poliitikutele.

Ellu Saar

Eesti sotsioloog ja akadeemik, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi professor

Teist sellist raamatut eesti keeles ei ole. Värske, ambitsioonikas, tõenduspõhine. Tarvilik lugemine igaühele, kes tahab mõista, kuidas haridus määrab tänapäeva ühiskondade edu (või ka ebaedu).

Anu Toots Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika teenekas professor