Kass kuumal kivikatusel
Anna Nicholas Kass kuumal kivikatusel Murgel Mayfairis ja Mallorcal Inglise keelest tolkinud Maria Lepik
Originaali tiitel: Anna Nicholas Cat on a Hot Tiled Roof Mayhem in Mayfair and Mallorca Summersdale, 2008
Toimetanud Priit Põhjala Kujundanud Liis Karu Copyright © Anna Nicholas 2008 Published by arrangement with Summersdale Publishers Ltd. Tõlge eesti keelde © Maria Lepik ja Tänapäev, 2016 ISBN 978-9949-27-911-1 Trükitud AS Printoni trükikojas
A la memòria de Salvador Humbert, un mallorquí autèntic
SI SU KO R D Fantoomlammas 11 Sõda ja rahu 30 Sajab nagu oavarrest 50 Vihmaussid ja teod 69 Varjatud anded 84 Täiuslik ettekanne 99 Kanakarja kantseldades 119 Köied ja sõlmed 133 Saatanlikud mängud 147 Kontimurdev töö 161 Diivatsemised 172 Kass nimega Zack 183 Katalaani keel algajatele 205 Joostes ümber Manhattani 223 Külm kalkun 241 Lõpp hea, kõik hea 268 Juveel tordil 286 Hüvastijätt sõbraga 300 Tülikad pisiasjad 314 Lõbus pidu 329
TÄ N U S Õ NA D
Minust oleks matslik mitte tänada käputäit säravaid ja tegusaid inimesi tarkuseterade eest selle, minu viimase Mallorca-reisi kohta. Nende hulgas on Sari (ehk Catalina) Andreu, Margalida ja Margarita de Llibreria Calabruix, Guillem Puig, Joan Bolart Xarrié Trabalenguast, Pere ja Margarita Serra Serra Newspaper Groupist ning Roger Katz Hatchardsi raamatupoest. Mu hindamatu tänu läheb Sólleri oru inimestele, kes pakkusid mu perele ja minule turvalist pelgupaika soojas ja ehedas kogukonnas. Ning viimaks minu armastus ja tänu Alanile ja Oliverile.
AU T O R I M Ä R K U S
Raamatus kasutatud kohalik keel on suures osas Mallorca dialekt. Kuigi Mallorca dialekt pärineb katalaani keelest ja usutakse, et seda on räägitud kauem kui viis või kuus sajandit, on selle dialekti kirjapilt paiguti väga erinev. Franco ajal oli Mallorca dialekt Baleaaride koolides keelatud ja nii on sellest saanud suuline keel, mis kirja transkribeerimisel sõltub katalaani keelest. Sõnavara ja kirjutusviis on Mallorca eri külades sageli väga erinevad. Olen küsinud nõu kohalikelt keeleekspertidelt ja loodan, et olen suutnud Mallorca dialekti õigesti transkribeerida. Kuid palun siiralt vabandust kirglikelt lingvistidelt, kes on eriarvamusel.
ÜKS
Fantoomlammas Uks läheb pauguga kinni. Keegi koperdab allkorrusel. Majas on sissetungija, pealegi on teine veel neetult lärmakas. Istun tardunult toolil ja hetkeks viib mu mõtted mujale akna alt tiigist kostev konnade läbilõikav krooksumine. Jätke nüüd, poisid, see pole mingi naljaasi. Korraga kostavad kolks ja klaasiklirin. Midagi tömpi ja rasket, ehk puutool, kukub summutatud mütsuga ümber. Aitab! Mu veri keeb, kui sööstan paljajalu kabinetist välja, üliemotsionaalne ja pastakas käes, valmis seisma silmitsi oma vaenlasega. Nii palju siis minu amatöörlikust kangelaslikkusest, aga mis mul täpselt mõttes on? Mingi segane loogika sellest, et pastakas on võimsam relv kui mõõk? Ägedana lähen trepist alla, marmor jalge all julgustavalt jahe. Sügav määgatus rebib õhku ja ma tardun paigale. Seal, keset entrada’t, on mu vastane. Ta mõõdab mind klaasistunud pilgul kiretult, lõuad küljele liikudes pidama jäänud, nagu mäluks ta mõtlikult nätsu. Laskun aeglaselt temaga ühele tasandile. Sarvi pole näha, ega märkigi mõistusest, nii et oletan õigusega, et mul on tegemist rumala sõralise blondiiniga. Ma olen väga pahur. „Mida sa enda arvates siin teed?” 11
Ta pöörab pilgu veidi ujedalt kõrvale ja uurib põgusalt suures päikeselises koridoris valitsevat segadust. Nägelus ärritunud sumomaadlejaga oleks ehk väiksema kaose põhjustanud. Köögitool lesib joobnult külili, selle koorekarva padi porisse trambitud. Marmorplaatidel läigivad teravad päikesest tuhmunud klaasi killud, mis kuuluvad kohvilauda ehtinud endisele nelinurksele jässakale vaasile. Ümber aetud tammehalud, mis senini olid vana halliseguse kamina kõrval korralikult virnas, on veerenud pingi alla, mõned söakalt isegi Prantsuse akendeni. Aknaklaasid on täis mullaseid sõrajälgi ja eesukse juures on kuivanud mudaklombid. „Noh?” ütlen kärsitult jalaga vastu maad koputades. Ei mingit vastust. Kui olen Mallorca maapiirkonnas elades midagi õppinud, siis seda, et lambad on tõeliselt nürid. Ürita ühega neist bukleepahmakatest suhelda ja jooksed nagu peaga vastu seina. Kahepaiksed on teistsugused. Viimased paar aastat olen veetnud palju õnnelikke hetki, pidades aru mõne kohmaka kärnkonna ja muusikaliste konnade kooriga minu tiigist, suisa nii palju, et olen hakanud neid igatsema, kui neid talviti pole. Muidugi võiks mõni tõrkuda mõtte peale kahepaiksetega rääkimisest, aga uskuge mind, pisut kujutlusvõimet ja kõik on võimalik. Lammas raputab nüüd veidi kõrvu ja tagurdab sõrgade klobinal, tuigerdades nagu vanaproua ülisuurtes kõrge kontsaga kingades. Sagris rastalokid ripuvad lõdvalt ta suure kere ümber, määrdunud valge vill on porist pulstunud ja kriimuline. Laksutan valjult keelt, millele ta vastab madala koriseva lambakeelse kirumissõnaga. Lai entrada avaneb kööki, kus teisel pool jahedaid terrakotaplaate on kutsuv tagauks. See on pärani lahti paisatud. Kohmakalt sööstab ta selle suunas ja lidub basseini poole. Vantsin terrassile läbitungiva päikese kätte ja näen, kuidas kobakas sissetungija kiiresti ümber astangu kepsleb ning seejärel mööda kivist kallakut viljapuuaeda ukerdab. Tramuntana mäeahelik, mis keerdub ümber meie kuldse oru nagu hall kühmuline sisalik, tumedate mändide ja hõbero12
Kass kuumal kivikatusel
heliste oliivipuude puhmastest täpiline, on liimitud kõrgele pimestavasse helesinisesse taevasse. Panen käe silmade kohale ja vaatan, kuidas kotkas tuult püüab ja majesteetlikult üle finca, meie vana kivimaja tagant üles viivate astangute hõljub. Säärasel päeval ei tohiks kabinetikoopas arvuti kohal kössitada ja leivakoorukese teenimiseks lookesi kirjutada, aga kui aus olla, siis millal üldse tohiks? Vastumeelselt lähen tagasi üles oma laua taha ning üritan mitte mõelda all valitsevale segadusele ja ohjeldamatule lambale, kes ilmselt liigub kohmakaid hundirattaid tehes üle põllu ja määgib tuulde: „Sa ei saa mind kätte!” See on sel nädalal juba teine vahejuhtum lambaga ja hakkab ära tüütama. Paar päeva varem tulime Alani, mu ustava šotlase, ja meie poja Olliega lühikeselt Londoni-reisilt ning leidsime, et veranda ja finca’t ümbritsevad astangud on kaetud sõnnikuga. Kopsakaid pabulaid uurides oletasime Olliega rutakalt, et need jäljed on jätnud mõni hirmuäratav uus ülisuur näriline, kelletaolisi pole orus iial varem nähtud. Kuni Alan asja lähemalt uuris ja ükskõikse pearaputuse saatel ütles, et need pole midagi enamat kui kingitused lammastelt. Olime hämmingus ega suutnud välja mõelda, kuidas kariloomad üldse meie suletud maale pääsesid. Tõsi, me polnud veel jõudnud tervet maa-ala tugeva kivimüüriga kaitsta, aga olime ostnud kohalikult rauakaupmehelt hunniku odavat traatvõrku, mille olime lohakalt ümber avatud alade vedanud, et hoida eemal kutsumata koeri ja, kuni praeguseni, ka lambaid. Aedades kiirelt ringi vaadates kuulsime hoovist valju määgimist ja jõudsime kohale just parajaks hetkeks, et näha pruuni villast ahtrit nobedalt mööda teed alla kadumas. Arvasime, et suure tõenäosusega kuulub jooksik meie naabrile Rafaelile ja on nüüdseks leidnud tee tagasi karja juurde. Kuidas küll üks tema intellektipuudega lammastest leidis julguse sörkida omapead terve maa mööda ühisteed siia, oli juba iseenesest tõeline mõistatus, aga nüüd näis, et tal oli kuriteokaaslane, isend, kes oli piisavalt vapper, et marssida finca’sse päris sisse. Selle vastu
Fant oomlammas
13
polnud midagi teha. Peame Rafaeli täna õhtul pisut hurjutama, enne kui ta kari päris käest läheb. Kõigepealt tuleb aga kindlaks teha viimase sissetungija, lammas number kahe asukoht. Arvuti taga istudes sirvin sihitult ekraanile ilmunud e-kirju. Kõik kannatavad oodata. Palju pakilisem on lõpetamata ajakirjaartikkel, mis tuleb hommikuks ära esitada. Vaatan kella ja taipan, et peagi naaseb Alan, kes läks Olliele Palmasse kooli järele. Ma ei suuda allkorrusel oleva segadusega tegeleda ja pealegi tundub õige asitõendid šotlase saabumiseni puutumata jätta. Eesuksele koputatakse. Oh, mis nüüd? Kas ma kunagi rahu ka saan? Ukse klaasruutudest piilub midagi nägemata sisse väike kortsuline nägu. Mu süda läheb härdaks. See on Margalida Sampol, meie eakas lesestunud naaber, kes elab teeraja lõpus. Vasakus käes puust kepp, seisab ta kannatlikult verandal, kuni kohale jõuan ja ta sisse juhatan. „No nii,” ohkab ta kiiresti Mallorca keeles rääkides, „läheb palavamaks, aga tead, vihmasajud on tulekul. Seda on õhust tunda.” Ta seisatab, et taskurätiga kulme pühkida, ja mina üritan lahata, mida ta just ütles. Aeglaselt, Margalida abiga, hakkan katalaani keele kohalikust Mallorca dialektist aru saama, aga vastates pean ikkagi kasutama hispaania keelt. Meie esimesest kohtumisest peale on Margalida selgitanud, et vanemaks saades on tal hispaaniakeelseid sõnu üha raskem meeles pidada, nii et leppisime kokku, et räägime neid kahte segamini. Ta on ütlemata kannatlik, kui ma öeldust aru ei saa, ning žestikuleerib ja osutab esemetele, kuni mõte mulle viimaks kohale jõuab. Margalida vahib taevasse. „Sembla que vol pleure.” Paistab, et hakkab sadama, pobiseb ta. Ma pelgan Margalida ilmaennustusi, sest need on armutult täpsed. Kummardun ettepoole ja annan talle mõlemale põsele musi. Märkan, et ta udejad valged juuksed on kraasitud väikesteks lakiga kaetud laineteks, mis ta pealael hüplevad. 14
Kass kuumal kivikatusel