Kauge peegel indd by Rahva Raamat

Barbara W. Tuchman

Kauge peegel Kannatusterohke

XIV

T천lkinud Kristjan Tedre

sajand

Originaali tiitel: Barbara W. Tuchman A DISTANT MIRROR The Calamitous 14th Century

Toimetanud Piret Ruustal Kujundanud Marge Pent Küljendanud Erje Hakman Kaardid Rein Kask

Esikaanel: Saja-aastane sõda. Illustratsioon XIV saj käsikirjast. Bibliothèque nationale de France/Bridgeman Art Library.

SISUKORD Tänuavaldused ..... 8 Eessõna ..... 9 ESIMENE OSA 1. peatükk Ma olen Coucy isand: dünastia ..... 21 2. peatükk Kannatama loodud aastasada ..... 45 3. peatükk Noorus ja rüütlipõli ..... 75 4. peatükk Sõda ..... 100 5. peatükk „See on maailma lõpp”: Must Surm ..... 125 6. peatükk Poitiers’ lahing ..... 165 7. peatükk Peata jäänud Prantsusmaa: kodanluse tõus ja žakerii ..... 201 8. peatükk Pantvangina Inglismaal ..... 237 9. peatükk Enguerrand ja Isabella ..... 261 10. peatükk Patu pojad ..... 283 11. peatükk Kuldne surilina ..... 296 12. peatükk Kahele isandale truu ..... 314 13. peatükk Coucy sõda ..... 340

14. peatükk Inglismaa rahutuste keerises ..... 356 15. peatükk Keiser Pariisis ..... 383 16. peatükk Paavstilõhe ..... 400 TEINE OSA 17. peatükk Coucy tõus ..... 427 18. peatükk Ussikesed lõvide vastu ..... 454 19. peatükk Itaalia ahvatlus ..... 493 20. peatükk Teine normannide vallutusretk ..... 515 21. peatükk Pettekujutlus mõraneb ..... 542 22. peatükk Berberite piiramine ..... 567 23. peatükk Pimedas metsas ..... 591 24. peatükk Danse macabre ..... 610 25. peatükk Käestlastud võimalus ..... 638 26. peatükk Nikopolis ..... 664 27. peatükk Lein taevast loorigu ..... 696 Epiloog ..... 717 Kasutatud allikad ..... 735 Viited ..... 762 Register ..... 805

„Sest inimsugu jääb alati samaks ja miski ei kao lõplikult, kuigi kõik muutub.” John Dryden

„Canterbury lugude tegelastest”, eessõnas Muistsetele ja tänapäeva mõistulugudele

TÄNUAVALDUSED

Ma sooviksin tänada kõiki, kes ühel või teisel moel mul seda raamatut kirjutada aitasid: Coucy-le-Château aselinnapead ning Coucy lossi ja selle ümbruse taastamisühingu esimeest Maître Henri Crepini tema külalislahkuse ja juhatuste eest; oma toimetajat Robert Gottliebi tema innukuse ja usu eest tulevasse raamatusse ning asjalike paranduste eest; oma tütart Alma Tuchmani põhjaliku uurimistöö eest, oma sõpra Katrina Romneyt kestva huvi ning neid mõlemat kriitilise läbilugemise eest. Esmaabi eest keskaja keerukustega toime tulemisel võlgnen ma erilise tänu professor Elizabeth A. R. Brownile ja professor John Hennemanile; samuti professor Howard Gareyle keskaegse prantsuse keele probleemide selgitamise eest ning hr Richard Famigliettile selle eest, et ta jagas oma asjatundmist tolle perioodi allikate osas. Mitmesuguste nõuannete, juhendamise, tõlgete ja abipalvetele vastamise eest sooviksin tänada professoreid John Bentonit, Giles Constable’it, Eugene Coxi, J. N. Hillgarthi, Harry A. Miskimini, Lynn White’i, pr Phyllis W. G. Gordanit, John Plummerit Morgani raamatukogust, ja Prantsusmaal professoreid Robert Fossier’i Sorbonne’i ülikoolist, Raymond Cazelles’i Chantilly’st, Philippe Wolffi Toulouse’ist, pr Therese d’Alveney’d Rahvusraamatukogust, hr Yves Metmani Rahvusarhiivi pitsatite osakonnast, hr Georges Dumas’d Aisne’i arhiivist ja hr Depouilly’d Soissons’i muuseumist; samuti professor Irwin Saundersit soovituste eest Balkani uurimisinstituudile Sofias ning selle instituudi professoreid Topkova-Zaimovat ja Elisabeth Todorovat, kes aitasid mul Nikopolist külastada; Harvardi Wideneri raamatukogu ja Yale’i Sterlingi raamatukogu vastutuleliku laenutamise eest, ning New Yorgi avaliku raamatukogu abivalmis ja asjatundlikke töötajaid mitmesuguse toetuse eest. Samuti võlgnen ma tänu paljudele nimetamata jäänutele, kes mulle seitsme aasta pikkusel teekonnal abiks olid. 8

Eessõna

AJASTU, PEATEGELANE JA OHUD

elle raamatu kirjutamine algas soovist välja uurida, kuidas mõjutas ühiskonda ülestähendatud ajaloo kõige laastavam kurbmäng – 1348.–1350. aasta Must Surm, mis tappis umbkaudu kolmandiku India ja Islandi vahel elanud inimestest. Arvestades võimalusi, mida pakub meie oma ajastu, on minu huvi põhjus ilmselge. Vastus aga jäigi leidmata, sest XIV sajand kannatas (ühe kaasaegse sõnul) nii paljude „kummaliste ja suurte ohtude ning hädade” käes, et tema anomaaliaid ei saa ainsa teguri kaela veeretada; neid kabjajälgi jätsid rohkem kui Ristija Johannese nägemuse neli ratsameest, kellest oli saanud seitse – katk, sõda, maksud, rüüstamine, halb valitsus, ülestõusud ja kirikulõhe. Kõik peale katku enda olid tingitud asjaoludest, mis eksisteerisid enne Musta Surma ja jäid püsima ka pärast taudi möödumist. Ehkki mu esialgne küsimus lahendust ei saanudki, oli huvi, mida too periood – vägivaldne, piinatud, segaduses, kannatav ja lagunev ajastu, mis paljude meelest tähistas Saatana võidukäiku – minus äratas, vastupandamatu ja, nagu mulle näis, samavõrra kaootilisel ajajärgul ühtlasi lohutav. Kui viimased paar aastakümmet, mille jooksul kõik enesestmõistetavaks peetu kokku kukkus, meile erakordselt ebamugava perioodina tundusid, siis on julgustav teada, et inimsugu on ammustel aegadel hullematki üle elanud.

Huvipakkuval moel rakendas meie sajandi varasemate aastate kohta neid „fenomenaalseid paralleele” üks teinegi ajaloolane. Musta Surma ja Esimese maailmasõja järgseid sündmusi võrreldes leidis James Westfall Thompson eest kõik samad hädad: majanduskaos, sotsiaalsed rahutused, kõrged hinnad, spekuleerimine, moraalne allakäik, tööstuse nõrgenemine, pöörane lõbutsemine, meeletu kulutamine, luksus, liiderdamine, ühiskondlik ja usuline hüsteeria, ahnus ja saamahimu, ebakompetentne valitsemine ja kombelõtvus. „Ajalugu ei korda ennast iialgi,” märkis Voltaire, „inimene teeb seda alati.” Just sellele põhimõttele rajas Thukydides oma elutöö.* Šveitsi ajaloolane J.C.L.S. de Sismondi väljendus lihtsalt ja kokkuvõtlikult: „XIV sajand oli inimkonna jaoks halb aeg.” Veel üsna hiljuti kippusid ajaloolased selle aastasaja suhtes vastumeelsust üles näitama ja temast mööda hiilima, oskamata teda inimarengu süsteemi sobitada. Pärast kohutava XX sajandi kogemusi suudame paremini mõista hullunud ajastut, mille reeglid hukatuslike ja vägivaldsete sündmuste surve all koost pudenesid. Valutuikega tunneme ära kõik, mis tähistab „ängistavat aega, mil kindla tuleviku aimus on kadunud”. Kuuesaja-aastane vahemaa laseb pinnale kerkida sellel, mis inimloomuses oluline on. Keskajal elati meie omast niivõrd erinevas vaimses, moraalses ja füüsilises keskkonnas, et seda võiks peaaegu pidada võõraks tsivilisatsiooniks. Sestap tõusevadki need käitumuslikud aspektid, mis ilmutavad end niisugustes tavatutes oludes, esile inimsoo püsiomadustena. Kui ajaloost tingimata õppetundi otsida, siis just siin see peitubki, nagu täheldas Prantsuse keskaja-uurija Edouard Perroy, kes Teise maailmasõja päevil Gestapo eest põgenedes Saja-aastast sõda käsitlevat raamatut kirjutas. „Teatavad käitumismallid,” märkis ta, „teatavad saatusele reageerimised heidavad vastastikku üksteisele valgust.” Poolsajand, mis järgnes 1348.–1350. aasta Mustale Surmale, moodustab minu jaoks ligikaudu 1300ndast aastast 1450ndani ja lisaks veel paar aastat kestnud sidusa ajalooperioodi tuuma. Et tähelepanu jõukohasele alale koondada, olen oma jutustuse peateemaks valinud ühe *

Thukydides (u 460 eKr–396 eKr) oli Vana-Kreeka klassikalise ajajärgu silmapaistev ajaloolane, kelle elutööks sai „Peloponnesose sõja ajalugu”. – Toimetaja märkus.

isiku eluloo. Peale inimliku huvi äratamise sunnib see ka autorit reaalsuse juures püsima. Nii tuleb mul kinni pidada keskaegse elu tõsiseikadest ja sündmustest, minna sinna, kuhu nad juhatavad, ning minu arvates pakuvad nad tollest perioodist hoopis täpsema versiooni kui see, mille ma oleksin omaenda plaani järgides luua suutnud. Kõnealune isik pole kuningas ega kuninganna, sest selliste tegelaste juures on kõik ipso facto erakordne, ja pealegi on neid liigagi palju ära kasutatud; samuti pole ta lihtrahva seast, sest lihtinimeste elu ulatus polnud enamjaolt nii avar, kui ma soovisin; ta ei ole vaimulik ega pühak, sest nemad jäävad väljapoole minu mõistmispiire; ja ta ei ole ka naine, sest keskaegne naine, kelle elu piisava täpsusega dokumenteeriti, oleks ebatüüpiline. Seega piirdus mu valik teise seisuse – s.t aadelkonna – meesliikmega ja langes Enguerrand de Coucy VII-le, suure suguvõsa viimasele ning „kõige kogenumale ja osavamale rüütlile kogu Prantsusmaal”. Tema elu aastatel 1340 kuni 1397 langes kokku mulle huvi pakkuva perioodiga ja oli, alates ta ema surmast suure katku ajal kuni ta enda täiuslikult ajastatud hukkumiseni sajandi viimases fiaskos, minu eesmärgi jaoks otsekui loodud. Abielu Inglismaa kuninga vanima tütrega tõi Coucyle kahekordse ustavuskohustuse mõlema sõdiva riigi suhtes, mis laiendas ta karjääri tegevusulatust ja muutis selle põnevamaks; igas oma eluaja ja -paiga ühiskondlikus draamas etendas ta tavaliselt olulist rolli, ning ta tegi aruka otsuse hakata tolle ajastu suurima kroonikakirjutaja Jean Froissart’i patrooniks, tänu millele on temast teada rohkem kui muidu olnuks võimalik. Enguerrandil on küll üks puudus – temast pole säilinud ainsatki autentset portreed. Samas on tal minu seisukohast kompenseeriv eelis: peale ühe 1939. aastal avaldatud lühikese artikli pole Enguerrand de Coucyst inglise keeles midagi kirjutatud ja ka prantsuse keeles pole ilmunud tema ametlikku ja usaldusväärset elulugu peale ühe 1890. aastast pärineva käsikirjalise doktoritöö. Mulle meeldib ise oma tee leida. Ma pean paluma, et lugeja Coucyga tutvumisel kannatlikkust ilmutaks, sest teda saab tundma õppida üksnes tema ajastu ja tollaste sündmuste taustal, mis täidavad esimesed pool tosinat peatükki.

Enguerrand jättis ajalukku esmakordselt jälje kaheksateistaastasena 1358. aastal, millest tuleb juttu alles seitsmendas peatükis. Nüüd jõuan ma oma ettevõtmise ohtude juurde. Esiteks tuleb mainida umbkaudseid ja vastuolulisi andmeid, mis puudutavad kuupäevi, arve ja konkreetseid fakte. Mõnede meelest võivad kuupäevad olla igavad ja pedantsed, kuid nad on üliolulised, sest just kuupäevad panevad paika sündmuste järjekorra – mis eelnes ja mis järgnes – ning võimaldavad seega mõista põhjuseid ja tagajärgi. Paraku on keskaegsest kronoloogiast äärmiselt raske selgust saada. Aasta algust loeti lihavõttest ja kuna see võis langeda mis tahes päevale 22. märtsi ja 22. aprilli vahel, eelistati üldiselt kindla kuupäevana 31. märtsi. Üleminek uuele kalendrile toimus XVI sajandil, kuid selle üldise omaksvõtuni jõuti alles XVIII sajandil, mis muudab aasta, kuhu kuuluvad jaanuari, veebruari ja märtsi sündmused XIV sajandil, lakkamatuks mõistatuseks – ja seda komplitseerib veelgi valitsusaasta kasutamine (alates kuninga trooniletõusmisest) XIV sajandi ametlikes Inglise dokumentides ning paavsti ametiaastast lähtumine mõnedel muudel puhkudel. Vähe sellest, kroonikud ei dateerinud sündmusi kuupäeva, vaid kirikukalendri järgi – näiteks kaks päeva enne Lunastaja sündimist või esmaspäeval pärast kolmekuningapäeva või Ristija Johannese päeval või suure paastu kolmandal pühapäeval. Tulemusena ajab see segadusse mitte üksnes ajaloolase, vaid ka XIV sajandi elanikud ise, kes harva kui üldse kunagi mingi sündmuse kuupäeva suhtes sama meelt on. Arvud on täpselt sama olulised, sest nad näitavad, kui suurt osa elanikkonnast mingi sündmus puudutas. Keskaja krooniline arvudega liialdamine – näiteks sõjavägede suuruse osas –, kui seda tõe pähe võeti, on minevikus viinud selleni, et keskaegset sõjapidamist vaadeldi kui kaasaegse sõja analoogi, mida too aga polnud, ei vahendite, meetodite ega eesmärkide poolest. Meil tuleb eeldada, et kõik keskaja arvandmed, olgu jutt siis sõjavägede suurusest, lahingukaotustest, katkusurnutest, mässulistest hordidest, rongkäikudest või üldse igasugustest inimgruppidest, on üldiselt mitmesaja protsendi võrra liialdatud. Põhjus seisab selles, et kroonikakirjutajad ei kasutanud arve andmetena, vaid kirjandusliku võttena, mis pidi lugejat hämmastama või jahmatama. Lisaks tingis rooma numbrite kasutamine ebatäpsust

ja ümmarguste arvude soosimist. Üks ajaloolaste põlvkond teise järel aktsepteeris ja kordas neid kriitikavabalt. Alles eelmise sajandi lõpus asusid teadlased uuesti dokumente uurima ja leidsid näiteks väeüksuse tegeliku suuruse palgamaksjate kirjapanekutest. Ja sellele vaatamata ei jõua nad üksmeelele. J. C. Russell hindab katkueelse Prantsusmaa elanikkonda 21 miljonile, Ferdinant Lot 15 kuni 16 miljonile, kuid Edouard Perroy ainult 10–11 miljonile. Elanikkonna suurus mõjutab kõige muu – maksude, eluea, kaubanduse ja põllumajanduse, näljahädade või külluse – uurimist ja need tänapäeva asjatundjate arvulised hinnangud erinevad 100 protsendi võrra. Kroonikakirjutajate ilmselt moonutatud arvud on minu tekstis jutumärkidesse pandud. Väidetavate faktide vahelised lahknevused tulenesid sageli suulises edastamises tehtud vigadest või käsikirjaliste allikate hilisemast väärtõlgendusest, näiteks juhul, kui muidu hoolikas XIX sajandi ajaloolane rahvusvahelisse skandaali segatud Courcy emandat Coucy teiseks naiseks pidas, mis käesoleva raamatu autori mõneks ajaks rängalt segadusse viis. Poitiers’ lahingus osalenud Auxerre’i krahvi mainisid erinevad inglise kroonikakirjutajad kui Aunser’i, Aussure’i, Soussiere’i, Usur’i, Waucerre’i; Prantsusmaa „Grandes Chroniques” aga kui Sancerre’i, kes on sootuks teine mees. Inglise allikates esineb Enguerrand Ingelrami kujul. Seetõttu pole üllatav, et ma pidasin nime Canolles kurikuulsa röövlijõugu pealiku Arnaut de Cervole’i üheks variandiks, ja avastasin alles siis, kui asjaolud kuidagi kokku ei sobinud, et see oli tegelikult moonutis samavõrd halvamainelise Inglise pealiku Knowlesi või Knollyse nimest. Kuigi taolised takistused pole väga tõsised, käivad nad üksjagu närvidele. Prantsusmaa kuninganna Baieri Isabeau on ühe ajaloolase sõnul pikakasvuline blondiin ja teise kirjelduses „mustaverd ja elavaloomuline väikest kasvu naine”. Türgi sultanit Bayezidi, keda ta kaasaegsed nimetasid kartmatuks, ettevõtlikuks ja võitlushimuliseks, ning kes oma äkkrünnakutega sai hüüdnimeks Piksenool, kirjeldab tänapäeva ungari ajaloolane kui „naiselikku, sensuaalset, otsustusvõimetut ja kõhklevat”. Nii tuleb pidada aksioomiks, et iga keskaega puudutava fakti kohta võib välja käia kas täiesti vastupidise või erineva versiooni (ja ilmselt nii tehaksegi). Naisi oli rohkem kui mehi, sest mehed said sõdades otsa;

mehi oli rohkem kui naisi, sest naised surid sünnitamisel. Lihtrahvas tundis Piiblit; lihtrahvas ei teadnud Piiblist midagi. Aadlikud olid maksudest vabastatud; ei, nad ei olnud. Prantsuse talupojad olid räpased, haisvad ja elasid leivast ning sibulast; prantsuse talupojad sõid sea-, linnu- ja metsloomaliha ning käisid sageli külasaunas pesemas. Seda nimestikku annaks lõpmatuseni pikendada. Kuid vasturääkivused on osa elust ja mitte lihtsalt vastuolud tõendite vahel. Ma soovitaksin lugejal eeldada nimelt vasturääkivusi, mitte aga ühetaolisust. Ükski ühiskonna tahk, tava, komme, liikumine või areng pole vaba erisuunalistest hoovustest. Hurtsikutes nälgivad talupojad elavad kõrvuti jõukate talunikega, kes magavad sulgvoodis. Lapsi jäetakse hooletusse ja neid külvatakse armastusega üle. Rüütlid räägivad aust ja hakkavad maanteeröövliteks. Kesk rahvastiku kokkukuivamist ja katastroofe nauditakse ennenägematut luksust ja liialdusi. Ükski ajastu pole korrapärane või samast riidetükist õmmeldud – ja keskajast kirevamat kangast annab otsida. Unustada ei saa sedagi, et keskaeg muudab värvi sõltuvalt vaatajast endast. Ajaloolaste seisukohad ja eelarvamused – ja seega ka nende materjalivalik – on 600 aasta jooksul oluliselt muutunud. XIV sajandile järgnenud kolme aastasaja kestel oli ajalugu praktiliselt aadlike genealoogia, mis keskendus sinivereliste sugupuude jälgimisele ja lähtus täielikult seisukohast, et aadlikud on kõrgemat sorti inimesed. Neist ulatuslikel arhiiviuuringutel põhinevatest töödest leiab arutul määral muudki kui dünastilist huvi pakkuvaid andmeid, näiteks Anselmi märkuse gaskooni aadlimehest, kes pärandas sada liivrit kaasavaraks vaestele tütarlastele, kellelt ta oli süütuse võtnud. Suure Prantsuse revolutsiooniga tuli kaasa täispööre, mille järel ajaloolased nägid sangari rollis lihtinimest, pidasid vaeseid ipso facto vooruslikeks ning aadlikke ja kuningaid koletislikult alatuiks. Üks neist on Simeon Luce, kelle kirjutatud žakerii ajalugu on erapoolik, kuid ta uurimistöö on ainulaadne ja kasutatud dokumendid hindamatu väärtusega. XIX ja varase XX sajandi hiiglased, kes allikad päevavalgele tõid ja avaldasid, kroonikad toimetasid ja annotatsioonidega varustasid, kirjandusteosed kokku kogusid, jutluste, traktaatide, kirjade ja muu algmaterjali virnad läbi lugesid ja neist väljavõtteid tegid, rajasid

tee, millel kõnnime meie, nende järglased. Nüüd täiendavad ja tasakaalustavad nende tööd Marc Blochi järgse ajastu kaasaegsed medievalistid, kes on omandanud sotsioloogilisema lähenemisviisi ning esitavad üksikasjalikke konkreetseid fakte argielu kohta – näiteks mingis piiskopkonnas müüdud armulaualeibade kogus kui usulise harduse näitaja. Minu raamat võlgneb tänu kõigile neile gruppidele, esmastest kroonikakirjutajatest peale. Ma tean, et tänapäeva medievalistide seas pole kroonikate usaldamine moes, kuid tolle ajastu ja tollaste suhtumiste tunnetamisel on nad minu jaoks asendamatud. Lisaks on nad kirjutatud jutustavas vormis nagu ka minu raamat. Kogu sellele rikkusele vaatamata leidub siiski tühje kohti, kus raskusi tekitab mitte informatsiooni vastuolulisus, vaid selle puudumine. Sääraste lünkade täitmisel tuleb kasutada kõige tõenäolisemana ja loomulikumana tunduvat seletust, mistõttu mu tekstis leidubki nii suurel hulgal sõnu nagu „arvatavasti” ja „eeldatavalt” – see on häiriv, kuid dokumentaalsete tõendite puudumisel vältimatu. Suurem oht, mis tuleneb kirjapandud ajaloo enda iseloomust, on kõige negatiivse ülerõhutamine: asjaolu, et elu ebameeldivad aspektid – kurjus, viletsus, tülid ja kannatused – on jäädvustatud ebaproportsionaalsel määral. Ajaloos toimib see täpselt samuti kui ajalehes. See, mis on normaalne, uudistesse ei pääse. Ajalugu teevad säilinud dokumendid ja neis kuulub ülekaal kriisidele ja õnnetustele, kuritöödele ja pahategudele, sest just nendele keskendub dokumenteerimisprotsess: kohtuasjad, traktaadid, moralistide hukkamõist, satiirilised kirjatööd ja paavstide bullad. Ükski paavst pole ealeski millegi kiituseks bullat ilmutanud. Negatiivse rõhutamist võib näha usureformija Nicolas de Clamanges’i juures, kes 1401. aastal maistele asjadele pühendunud ja ametisse sobimatuid prelaate hukka mõistes väitis, et oma reformiinnus ei tee ta headest vaimulikest juttugi, sest „kõlvatute meeste kõrval ei tule nad arvesse”. Õnnetused on harva nii kõikehõlmavad, kui tundub kirjalike allikate põhjal. Kirjapaneku fakt ise näitab neid kestvate ja üleüldistena, kuigi palju tõenäolisemalt olid nad hajutatud nii ajas kui ka ruumis. Lisaks, nagu me omaenda ajastu põhjal teame, on normaalse