Keteriin salaaias 2

Uued seiklused

1

2

Kiiri Saar

Keteriin Salaaias 2. raamat

Uued seiklused

3

4

Toimetaja Helle Tiisväli Pildid joonistanud Epp Marguste © Kiiri Saar ja kirjastus Argo, 2013 www.argokirjastus.ee ISBN 978-9949-466-85-6 Trükitud Print Best Trükikojas

T端trele

5

1. peatükk

Keteriini sünnipäev

S

6

eda päeva ootas Keteriin pikisilmi. Ta läks õhtul isegi pisut varem voodisse, et tähtis päev kiiremini kätte jõuaks. Aga nagu kiuste ei tahtnud uni kuidagi tulla ja Keteriin muudkui vähkres voodis. Kapi serval seisev kell aina tiksus ja rohelised hõõguvad seierid liikusid üha edasi, kuni näitasid lõpuks lausa keskööd. Keteriin kuulas kella vaikset rütmilist heli ja vajus lõpuks märkamatult une pehmesse sügavusse.

Kui ta uuesti silmad avas, oli juba hommik ja koos sellega kätte jõudnud ka tema seitsmes sünnipäev. Oli alles varajane aeg, kardinate varjust piilus tuppa veider hall hämarus, mis polnud veel päris kindlasti see soe hommikuvalgus, mis tavaliselt tema voodi jalutsis lebavat päevatekki paitas. Keteriin küünitas kella vaatama. Väike hõbedavärvi ajanäitaja teatas talle, et kell on pool kuus. Majas valitses vaikus, mis tähendas seda, et ema ja isa alles magavad.

Keteriin oli juba ammu aru saanud, et neil on talle sünnipäevaks varuks mingi suur üllatus.

Milline, seda ta muidugi ei teadnud, aga aimas küll, et kingitus oli igati ootamist väärt.

Keteriin ei mallanud enam voodis püsida. Ta hüppas püsti ja hiilis vaikselt hämarasse elutuppa. Kui ta silmad pimedusega harjusid, märkas ta laual hulgaliselt kingitusi – roosade õitega lillekimpu, uusi riided, suurt karbitäit värvilisi viltpliiatseid ja üht uut lauamängu.

Tüdruk tundis pisukest pettumust. Need ei tundunud kaugeltki nii erilised kingitused, nagu ta vargsi lootnud oli.

See ruuduline kleit on ju küll üsna ilus, üritas ta end siiski mõttes lepitada. Viltpliiatsid on ka päris toredad. Ma pole ju tänamatu tüdruk. Mul on nüüd uus kleit ja head pliiatsid ja see on väga vahva, kinnitas ta endale.

Keteriin näppis mõtlikult kleidi vööd ja arutles, mida edasi teha, kui kuulis korraga eemalt kapi juurest vaikset krabinat. See oli kummaline hääl, mille sarnast ta polnud elutoas varem kunagi kuulnud. Ta läks heli suunas ja märkas toa nurgas väikest puuri. Keteriin hõõrus silmi ja kükitas puuri juurde maha. Võre vahelt vaatasid vastu kaks suurt süsimusta silma ja väike ninake küünitas tema poole. „Jänku! Minu oma, päris minu oma jänku!“ sosistas Keteriin elevusest hingetuna ja vahtis üksisilmi väikest looma.

Jänes oli süsimust, hästi karvane ning ta kaela ümber ilutses uhke lakk. Keteriin heitis kõhuli puuri ette ja jälgis ainiti jänese toimetamisi. See kepsutas naljakate hüpetega ringi, näksis heina ja krõmpsutas hea isuga. Mõnda aega tummalt looma vahtinud, ei suutnud Keteriin lõpuks kiusatusele vastu seista ja sirutas sõrme puurivõre vahelt sisse. Jänes silmitses ta sõrme­otsa ja kalpsas siis uudishimulikult seda nuusutama. Nii veetsid nad teineteist

­ udistades hulga aega, kuni toas läks päris valgeks, sest päike oli lõpuks tõusnud. Siis kostis u vanemate magamistoast isa samme ja magamistoa uks avanes. „Noh, mida sina, tirts, siin nii vara teed?“ imestas isa. Ta nägi sakris ja unine välja. „Ma sain jänese! Päris elusa jänese!“ hüüdis Keteriin, just nagu teataks ta isale mõnda oota­ matut uudist, ja tormas vanemate magamistuppa.

Kui esimene õhin elusa sünnipäevakingi üle oli pisut lahtunud, pani ema ette, et Keteriin võiks oma uuele sõbrale nime välja mõelda. Keteriin silmitses küülikut ja teatas ilma pikema arupidamiseta: „Ma paneks talle nimeks Roos.“ Ema ja isa vahetasid pilke. „Miks just Roos?“ olid nad veidi hämmingus. „Noh, ta on ju nagu must roos!“ „Aga võib-olla oleks Roosi parem hüüda?“ pakkus ema.

Sellega oli Keteriin päri ja nii saigi väike must lõvilakk-kääbusküülik endale nimeks Roosi.

Keteriin vaatas koos ema ja isaga ka kõik teised kingitused uuesti üle. Need olid samuti toredad, eriti meeldis Keteriinile uus muinasjuturaamat printsessidest, sest selles oli palju suuri läikivaid pilte. Kuid ometi tundis ta kõige suuremat rõõmu siiski oma elusa kingituse üle. Tüdruk ei mallanud õieti hommikulauaski istuda, vaid kibeles lasteaeda, et sõpradele Roosist rääkida.

Ka lasteaias peeti Keteriini sünnipäeva. Niipea kui ta kohale jõudis, tõttasid kõik teda õnnitlema. Rühmaruum oli tema sünnipäeva puhuks kaunistatud õhupallidega ja akendele olid kleebitud väikesed paberist lilled, mis tundusid hommikuvalguses läbipaistvad ja isegi helendasid pisut. Ruum nägi korraga hoopis teistsugune välja ning Keteriin tundis suurt elevust, mis saatis teda terve päeva.

Kui kõik kaaslased olid kohale jõudnud, istus Keteriin toolile ja rühma lapsed laulsid talle sünnipäevalaulu. Oli natuke piinlik ja samas tore tähelepanu keskpunktis olla. Keteriin tundis, kuidas ta peopesad veidike higiseks tõmbuvad, aga kui kõik talle enda joonistatud kaardid kinkisid, läks ta pabin üle. Pisut hiljem söödi torti ja isegi rühma kõige kurjem tüdruk oli Keteriiniga terve päev väga sõbralik ja kinkis talle pärast lõunauinakut enda volditud roosi.

Ma olen nüüd seitsme aastane, mõtles Keteriin. Huvitav, kas nüüd on midagi teistmoodi?

Kas ma olen nüüd palju targem? Või natuke pikem? Ta läks esikusse ja silmitses ennast suurest peeglist, et näha, kas sünnipäev on teda natukenegi muutnud. Kuid oma pettumuseks ei avastanud ta peale õhetavate põskede ja säravate silmade mingit silmatorkavat erinevust.

Kui Keteriin õhtul õnneliku ja veidi väsinuna koju jõudis, võtsid teda vastu magusad lõhnad. Ema oli tordi küpsetanud ning elutuppa oli kaetud pidulik laud, millel läikisid uued meelespealilledega taldrikud. Keteriin pesi käed puhtaks ja veetis enamuse ajast Roosi puuri ees kõhutades, nii et laua juures askeldav ema pidi temast kogu aeg üle astuma.

7

8

Lõpuks jõudsid pärale ka külalised. Kõigepealt tuli Reeli, tema järel üle­ mise korruse Kristiina ja viimaks lasteaiasõbrad. Keteriin kibeles kõigile Roosit näitama. „Õpeta ta rääkima,“ pakkus Reeli. „Ta võiks aidata sul matemaatikaülesandeid lahendada.“ Keteriin turtsatas. „Või näiteks trummi mängima,“ pakkus Kristiina. „Mul on kodus väike trumm, mis peaks talle päris paras olema.“ „Mu ema võib talle tillukese vesti ka õmmelda,“ jätkas Reeli õhinal. „Mistarvis talle vesti vaja on?“ imestas Keteriin. „Siis ta saab porgandi vestitaskusse pista, kui aeda jalutama läheb.“ „Või sinna võililleseemneid koguda.“ „Või tigusid.“ „Või apelsine.“ „Jänesed ei söö tigusid ja apelsine,“ teadis Keteriin. „Aga äkki Roosi sööb?“ „Seda me peaksime kõigepealt tema käest järele uurima.“ Sünnipäevaseltskond kõhutas puuri ette ja koos jälgisid nad Roosi tegemisi. Jänes paistis olevat sama uudishimulik nagu nad isegi. „Kuule, kas sa sööd apelsine?“ päris Kristiina.

Roosi paistis küsimuse peale mõttesse jäävat. Ta mõtles kaua ja ta must ninaots liikus hingamise taktis väga kiiresti. „Tahate ta ehk välja võtta?“ uuris ema. „Jaa!“ hüüdsid lapsed kooris. „Olgu, kuid ärge teda ainult ehmatage, eks? Jänesed on arad ja neile ei meeldi vali hääl ja tormamine.“ Külalised lubasid hästi vaikselt olla ja korralikult käituda ning ema tõstis jänese puurist välja. Roosi vaatas ringi, tegi paar kohmakat hüpet ja jäi seejärel uudishimulikult diivanit nuuskima. „Mis sa siis arvad, kas sa sööd apelsine?“ kordas Kristiina oma küsimust.

Roosi oli ikka veel vait. „Vaikimine on nõusolek,“ ütles Reeli, võttis laualt kausist ühe suure apelsini ja veeretas selle Roosi ette.

Jänes nuhutas natuke aega apelsini ja andis sellele siis ninaga väikese müksu. „Ta tahab mängida,“ mõistis Keteriin ja sünnipäeva­ seltskond asus otsekohe kõikvõimalikke asju kokku otsima, mida jänesele näidata. Varsti oli Roosi ees terve kuhi erinevaid

mänguasju – lõvisid, parte, siile, jäneseid, karusid ja isegi kaks nukku. Roosi kalpsas asjade seas ringi, nuusutas neid, nügis ninaga ja kõigil oli väga lõbus.

Lõpuks pani ema jänese puuri tagasi. See­ järel mängiti kooli ja Keteriin tohtis sünnipäeva puhul iga kord õpetaja olla. Kui Keteriinil sai viimaks õpetamisest isu täis, lubas ta ka Kristiinal natuke aega õpetaja olla, sest tema oli kõige noorem ja polnud saanud kunagi õpetada. Õhtu lõppes peituse­mängu ja üleüldise tagaajamisega, mille käigus tõmbas Reeli kogemata paar taldrikut põrandale kildudeks, kuid kuna kõigil oli hea tuju, ei hakanud keegi väikese külalisega pahandama.

Ema hoopis naeratas, tõi köögist harja ja kühvli ning koristas killud kiiresti ära. „See toob ainult õnne,“ muheles isa ja Keteriin mõtles, et iga päev võiks olla sünnipäev, sest siis saaks õnne kokku hästi palju. Ta vaatas ringi ja taipas, et ta ongi õnnelik – õnnelik Roosi üle ja külaliste üle ja selle ilusa päeva üle ja õnnelik isegi nende õnnetute kildude üle.

9

10

Nii sai sünnipäev läbi ning pärast külaliste lahkumist aitas Keteriin emal lauda koristada. Õhtul enne magamaminekut tuli Keteriin veel mitu korda voodist välja, et Roosile head ööd soovida. Roosi sahistas heinas ning nuhises vastuseks. „See oleks tegelikult väga vahva, kui sa oskaksid rääkida,“ ütles Keteriin oma lemmikule salamisi. „Aga võib-olla sa saadki aru, mida ma räägin?“ Roosi vaatas tema poole ning Keteriinile näis korraga, nagu oleks küülik noogutanud. „Igatahes oleks see palju kasulikum kui trummimänguoskus.“ Roosi tegi mingit kummalist häält, mis sarnanes natuke turtsatusega.

Keteriin silmitses jänest. „Sa vist ikka tõepoolest mõistad mind?“ Jänes ei vastanud midagi, ainult ta suured mustad silmad särasid. „Kas tead, et mul on üks salakoht, kus ma käin vahel mängimas,“ otsustas Keteriin korraga avaldada oma suure saladuse. „Mitte keegi ei tea sellest peale ühe mu sõbra, kes elab vanaema juures maal. Aga tema on kaugel ja oskab saladust hoida. Tahaksid sa kuulda mu sala­sõpradest? Mul on tunne, et ma võiksin sinuga oma saladust jagada.“ Roosi jättis heina näksimise pooleli ja silmitses Keteriini. Ta pilk oli sõbralik ja ootav.

Nõnda asuski Keteriin talle kõigest jutustama – Kreebust, nahkrottidest, Kudu-mammast, siilisiiridest ja kammkarudest. Jänes püsis liikumatult ja kuulas pingsa tähelepanuga. „Sa oled nii hea kuulaja, ei sega üldse vahele,“ rõõmustas Keteriin.

Tüdruk sattus üha enam hoogu ja pajatas aina edasi – nurrulindudest, ümisejatest, suurest suvepeost ning isegi ämmelgatest, keda kõik pisut pelgasid, kuid kes polnud tegelikult üldse jubedad. „Kellega sa seal jutustad?“ kuulis Keteriin korraga ema häält. Ema seisis ukselävel, hommikumantel seljas, ja silmitses tütart. „Ma arvasin, et sa magad juba ammu.“ „Kohe lähen.“ Alles nüüd tundis Keteriin, et ta on pikast põrandal lesimisest päris kangeks jäänud. Ta ajas end püsti ja selgitas: „Ma soovisin Roosile head ööd.“ Tüdruk vaatas oma lemmiku poole ja märkas, et ta väike must sõber oli üsna vaikseks jäänud. Ilmselt oli pikk jutt talle une peale toonud. „Näed, su sõbrake magab juba,“ lausus ema. „Aeg sinulgi põhku pugeda.“ „Jah, emm,“ nõustus Keteriin ja vupsas oma helesiniste pilvekestega teki alla.

Ta jäi kohe magama ning nägi terve öö unes, kuidas nad Roosiga Salaaias ringi jalutavad.