Saateks
„Reison draama.“ Et Nikolai I ajal kaks Venemaal veedetud kuud Custine’ilt sellise väljahõike pälviksid, pidi Venemaa tohutult viletsusterohke ajalugu esile kutsuma mehes, kes seda esimesena taipas, järelkajasid, mis polnud küll ettenähtavad, aga mida erakordne saatus oli ammu aega varem ette valmistanud.
Esiteks tulenes see ühest teadmatult omaks võetud vaevast. Kui ühe mehe saatuseks on kanda nime markii Astolphe Louis Léonor de Custine, siis on väga ebaõnnestunud valik saada eostatud vaevu kuu aega enne Bastille vallutamist. Olla juba enne nelja-aastaseks saamist tunnistajaks sellele, kuidas ta vanaisa ja seejärel ka isa viiakse tapalavale. Kasvada üles üksikuna ühes Calvadosi lossis, seltsilisteks ühelt poolt ema, keda liigselt armastati ja kes oli ka ise liialt sümpaatne, kaunis ja õrn Delphine de Sabran – poolenisti vaprust üles näitav ema ja poolenisti lahke anniga naine, ja teiselt poolt Chateaubriand, kelle käike Fervaquesi Custine hiljem meenutab ja kes „Märtreid“ kirjutades oma toa aknast vallikraavist karpkalu õngitses ning kes oli Custine’i jaoks „esimene suunaandja eluteel“, „mees, kes mind nooruspõlves kõige enam mõjutas“. Kuidas saanukski kahe nii jõulise isiksuse seltsis raskusteta ellu astuda sünge ja haiglane noormees, kes igatses hingesugulast, keda mürgitasid tema enese mõtisklused ja kelle kirjanduslik autoportree algab sõnadega: „Kui olin kaheksateistaastane, tundsin, et minu jaoks on kõik siin maailmas läbi.“ Ta on lihast ja luust vennaks „René“ nimitegelasele, kelles on romantilist tundelisust, mida autor on ammutanud omaenese hingesügavustest, aga samal ajal on temas ka eksistentsiaalne haav, salajane ja talle eneselegi kaua aega mõistatuseks jäänud haav: „Mis tahes seisusesse oleks taevas mind ilmale toonud, igatahes oleksin sellest viletsust tundnud.“
Custine kannatas peapööritusi ja kohutavaid peavalusid, mille oli põhjustanud üks õnnetusjuhtum. Custine jooksis igas mõttes peaga vastu seina.
Ja kui ta pärast lõputut nooruspõlve, mida ilmestasid kõiksugu vastuolud, pärast aega, mil kõrgest seisusest perekonnad, kes olid sattunud keisririigi võimudega pahuksisse, pidid rändama mööda Euroopat, pärast seda, kui ema oli teda asjatult püüdnud juhatada Artois’ krahvi armeesse ja Viini kongressi eestubadesse – „olen rikkuse ja au lävel, aga vist ei astu üle selle“ –ning seejärel proustlike nimedega ja suuri rikkusi pärinud neidude käte vahele, nagu Albertine de Staël, kes oli Durasi hertsoginna tütar – miks küll, miks too „Armance’i“ kangelase vend lõpetab alati viimasel hetkel oma kihlused kaunite ja mitmemõtteliste kirjadega? –, kui ta viimaks, kolmekümneaastasena, abiellus ühe väga kauni provintsiaadlikuga ning sai lausa isaks väikesele pojale, suri ta naine pärast sünnitust kahekümne ühe aastasena.
Vaid napilt jõudis ta vältida tõelist häbisse langemist, pöördumatut katastroofi, mis muutis jäädavalt ta elu: 28. oktoobril 1824 sai Pariisi kõrgkiht ajalehtedest teada, et härra markii leiti tol vihmasel hommikul pooleldi alasti ühest Saint-Denis’ kraavist, pekstuna poolsurnuks ühe sõduri rügemendikaaslaste poolt, kuna tolle sõduriga oli Custine leppinud kokku armukohtumise.
Kuna peaministriks oli tol ajal Villèle ja kuu aega varem oli ametisse pühitsetud Charles X, oli säärane seiklus andestamatu, kuivõrd tegu oli ultrarojalistide õitsenguajaga ja taasleitud koja nime kandev seadusandlik assamblee hääletas pühalikult niinimetatud „pühaduseteotuse ja emigrantidele suunatud miljardi“ seaduse poolt. Tema kõige heatahtlikumad sõbrad kommenteerisid juhtunut nõnda: „Ta on läbipekstuna lõplikult põhja vajunud, kannab hukkamõistu pitserit.“, „Talle on jäänud vaid usu lohutused.“ Saint-Germaini linnajao aadelkond andis jäädavalt hukkamõistva hinnangu ja saatis süüdlase häbipingile. Igaveseks. Ja justkui pidanuks ta oma karika lõpuni jooma, suri ta laps meningiiti ja ta ema omakorda hingevalusse.*
* Ta ema puhul ei saa jätta mainimata erakordset järelhüüet, mille kirjutas tema kohta hiljem Chateaubriand oma „Hauatagustes mälestustes“, Custine aga leidis seda lugedes, et see on pisut liiga retooriline ja akadeemiline sõnavõtt naise kohta, keda kirjanik on kakskümmend aastat armastanud.
„Nägin seda naist, kes väga vapralt astus surma palge ette, nägin teda parkadestki valgemana, mustas rüüs, ihu kõhnaks jäänud, pead ehtimas vaid siidine juus, nägin teda mulle naeratamas – kahvatuil huulil, mis paljastasid ta kaunid hambad –, kui ta parasjagu lahkus Genfi lähistelt Sécheronist, et minna hinge heitma Valais’ äärealale Bexi; kuulsin, kuidas möödub ta puusärk Lausanne’i öiseil tühjel tänavail, teel oma igavikulisse puhkepaika Fervaquesis – too naine igatses saada kiiresti maetud maamulda, mis oli olnud tema valduses vaid silmapilguks, nii nagu ta elugi ...“ (Raamatusari „Pléiade“, 1. kd, lk 472–473).
Selle kriisi tõttu sai Custine’ist aegamisi hoopis teine mees, tulevane autor neile kirjadele, mida siinse raamatu lehekülgedel peagi lugeda saame. Mees, kes ei talunud enam silmakirjalikku moraalsuse maski ja konformismi, mis tema ühiskonnaklassi iseloomustasid, temast sai mees eikusagilt, mees, kes tundis valu ja kes oli sandistatud, aga kes oli end käsile võtnud, vaba mees. Temast sai otsekui ülirikas Oscar Wilde, kes elas ametlikult koos noore inglase Édouard de Sainte-Barbe’iga, kes jäi Custine’ile truuks ka pärast tolle surma. Oma luksusliku eluviisiga surus ta alla seltskonnategelased, kes teda enam eales endi seltsi ei võtnud, ning oma vabameelsusega, pidudega, vestlusmaneeriga, mis oli oma aja üks silmapaistvamaid, külvas ta üle kirjandusringkonnad, kellelt ta meeleheitlikult tunnustust otsis. Ka siin tabas teda läbikukkumine. Mitte ühtegi ta neljast romaanist ei võetud tõsiselt. 1827. aastal ilma autori nimeta ilmunud „Aloys ehk Saint-Bernardi mäe vaimulik“ („Aloys ou le Religieux du mont Saint-Bernard“) on lühike ja vaevu maskeeritud autobiograafia, mille põhiteema on sama, mis samal aastal välja antud „Armance’il“. „Maailm sellisena, nagu ta on“ („Le Monde comme il est“, 1835) ärgitab Jules Sandeaud andma hinnangu – mis kajastas üldist arvamust –, et „härra de Custine on suur härrasmees, kunstihing, elegantne ja vaimukas, ja vaid sekretär on tal puudu“. „Ethel“ (1835), järjekordne romaan Londoni ja Pariisi kõrgkihi elukommetest, pani kriitikud vaikima, hilisem neljaköiteline „Romuald ehk kutsumus“ („Romuald ou la Vocation“, 1848) teenis aga poolehoiu vaid nendelt ajakirjanikelt, keda huvitas tema kui metseeni reputatsioon. Tema näidend „Béatrice Cenci“ ei pälvinud samuti menu, kuigi Custine kulutas suuri summasid, et ComédieFrançaise selle mängukavasse võtaks. Hugo ja George Sand, Théophile Gautier, Balzac, Stendhal, Lamartine ja Baudelaire – viimane, tõsi küll, osutas Custine’ile lugupidamist postuumselt – väisasid Custine’i tihtipeale La Rochefoucauld’ tänaval ja tõid oma osalemisega elevust Custine’i pidudele Saint-Gratienis, Montmorency metsas asuvas valduses, mille Custine oli ostnud pärast Fervaquesi müümist, aga ometi pälvis Custine neilt kõigilt vaid eraviisilisi komplimente. „Olen oma elus taotlenud vaid üht,“ pihib
Custine oma ammusele sõbrale Sophie Gayle 1843. aastal, mil „Venemaa aastal 1839“ oli talle ajakirjanduse alatisest vaikimisest hoolimata toonud tohutu raamatumüügiedu, „nimelt seda, et mind võetaks vastu meie aja heade kirjanike sekka ja et nad suhtuksid minusse ühena endi seast.“ Asjatult. Ta ei leidnud enesele kaasteelisi ei siis ega edaspidigi.
Custine koges igat sorti eksiile. Ajaloolist eksiili oma ancien régime’i kõrget päritolu perekonna pärast, mille osa liikmeid hukati ning mis
revolutsiooni ja uue maailmakorra järel kõrvale tõrjuti. Moraalset eksiili mehena, kes oli kõrgaadliku uhkusega määratud praktiseerima elukombeid, mida tema ise oli alati pidanud paheks, mille vastu ta protestis oma tulihingelise usuga, kus oli ühtaegu nii müstikat kui ka põhjapanevat dogmaatilisust – lapsepõlves omaks võetud katoliikluses, milles ta leidis alati niihästi lohutust kui ka etteheiteid ja omamoodi kiusatust asuda elama kloostrisse. Ühiskondlikku eksiili aristokraadina, kelle tõrjus järsult kõrvale ühiskonnakiht, mida äkitselt, 1820. aastate keskel levinud silmakirjaliku vagatsemise ajal, tabas patukahetsuslik usumeelsus ja samal ajal ka tärkava kodanliku moraali kitsarinnalisus. Custine koges ka kirjanduslikku eksiili, kuivõrd tema loovusenappus taandas ta amatööriks romantismiringkondade silmis, mis olid varasema boheemluse asemel võtnud akadeemilisema suuna, ja seetõttu suhtuti temasse ülimate leplikkuseavaldustega, Custine aga oli liialt intelligentne, et mitte lugeda sealt välja põlguse märke. Tema kohta kirjutati epigramme, temast kirjutasid Pariisi seltskonnakroonikad. Et mõista, millist vastumeelsust, et mitte öelda põlgust Custine enda suhtes esile kutsus, tuleb lugeda tolleaegseid memuaare. Krahvinna Merlin kirjutab: „See vaene markii on küll võluv mees, aga ma ei saa teda puudutada, ta käsi on mulle jälk ... Ta käsi kleepub!“ Ühes salongis avaldas ta rabavat esmamuljet Collège de France’i professorile Philarète Chaslesile, kes hiljem Custine’i mõistis ja tema suhtes sümpaatiat tundis: „Tema suurilmalik leebus näis vaevu mehelik, ta oli kummaliselt häbelik ja paistis otsekui allasurutu ja murtuna, see aga polnud sugugi kooskõlas erksate mõttevälgatuste ja filosoofiliste sõnavõttudega, julgete tähelepanekutega, mis kerkisid üles tema tugevast tagasihoidlikkusest ja melanhooliast, kus oli samal ajal ka müstitsismi ja madalat sensuaalsust.“* Custine oli justkui Charlus** oma kehvematel aegadel, aga ilma trummide ja pasunateta, justkui Maurice Sachs, kes olnuks kabaree Le Bœuf sur le toit asemel püsikülaliseks Madame Récamier’ salongis.
Viimaks koges Custine veel üht eksiili, ja just sellele võlgneb ta oma peateose: legitimistina oli ta poliitilises eksiilis, jäetud juulirevolutsioonis kodanliku monarhia maile, ja nii nagu paljudele tänapäeval õpingute raames, nõnda oli ka talle määratud käia reisidel.
* Tsiteerinud markii de Luppé oma biograafias Custine’ist (Éditions du Rocher, 1957). Vt ka
Philarète de Chasles, Mémoires, 1876, 1. kd, lk 309.
** Tegelane Marcel Prousti romaanis „Kaotatud aja otsingul“. Tlk
Reisimine oli talle kui kultuurimehele ja põgenejale tõeline kutsumus, „magus viis, kuidas elada oma elu“, ja nagu ta teisal kirjutab, ka otsekui „ajalugu, mida analüüsida tulemuste järgi“.
Esimese reisimiskogemuse sai ta varakult, kolm aastat väldanud teekonnal aastatel 1811–1814, mil ta õppis tundma Euroopat koos oma emaga, keda saatis järjekordne armsam, kes pidi Delphine’i pojale olema arstiks ja psühhiaatriks; nõnda külastati Reini orgu, Šveitsi ja Itaaliat. See oli tema ainus esmane haridus ja pilguheit maailmale ja ühiskonnaelule, keeltele, kunstile, elukommetele, monumentidele. Juba tol ajal leidis ta omaenda kirjutamisviisi, millele Custine jäi truuks ka siis, kui kirjutas Venemaast: imaginaarsed kirjad sõpradele, mis näivad olevat kirjutatud vahetult kogetu järel, aga mis tegelikult on reisimärkmete põhjal pikalt läbi mõeldud. See tehnika võimaldas tal kirjutada üheaegselt oma läbielatud kogemustest ja tuua samal ajal sisse ka filosoofilisi mõttekäike, aforisme ja varasemate autorite ideid, rääkimata ajalooõppetundidest ja intervjuudest näiteks Nikolai I-ga, mis tõenäoliselt oli tema lähenemismeetodi esimene rakendus. Tema kirjutusviis on ikka ja alati otsekui kiirustav, segu mitmesugustest mõtetest, selles on kõrgilmalikku juttu, suurel määral uljust, aga ennekõike on selles läbinisti isiklikke reaktsioone, uskumatult modernseid vaatenurki ja tundlikkust. Sama lähenemisviisi kasutas ta teoses „L’Espagne sous Ferdinand VII“ („Hispaania Fernando VII ajal“). Seda teost tabas aga kahekordne luhtaminek. Custine oli Hispaanias reisinud 1831. aastal, aga oli loo kirjapanekuga sedavõrd aeglane, et kui see 1838. aastal ilmus, oli poliitiline situatsioon nii Hispaanias kui ka Prantsusmaal muutunud. Hispaanias oli Fernando VII 1833. aastal surnud ning kodusõjas olid vastamisi regent, keda toetasid liberaalid, ja absolutistid, kes toetasid kuninga venda don Carlost. Mis tähtsust oli prantslaste silmis sellel Hispaanial, mida enam ei eksisteerinudki? Seda enam, et surnud kuninga režiim, absolutism, oli vastandiks liberaalsele pingete leevenemisele, mis kaasnes juulimonarhiaga, ning Custine, kes oli ühelt poolt äärmuslike vaadetega ja samal ajal liberaal, ühelt poolt vaenulik endisaegse riigikorra ja samal ajal põlglik uue riigikorra suhtes, ei näinud soovivat oma kahetisest seisukohast taganeda.
Korraga aga võtsid asjad lennukama pöörde. Piisas kokkupuutest Venemaaga, mis oli kehtestanud „sõjaväelaagri distsipliini linnade korra üle, mis tähendab, et ühiskonna normaalseks olukorraks on sõjaseisukord“, ning korraga leidis kõik, mis tema isiksuses oli hajusat ja negatiivset, positiivse suuna. „Venemaale suundudes läksin otsima argumente
esinduspõhise valitsuskorra vastu, sealt naasnuna aga olen konstitutsioonilise korra pooldaja.“
Isevalitsus äratas temas eneses liberaalse aristokraadi. Ta nägi küll vaid Venemaad, aga nägi seda riiki sootuks teisiti kui kõik teised enne teda. Tema seisukoht selgub juba tolliformaalsuste käigus, ja isegi enne seda, siis, kui Lübecki võõrastemajapidaja talle teatas, et „maa, kust lahkutakse väga rõõmsalt ja kuhu naastakse väga suure kahetsusega, on vilets maa“. Custine’i analüüs on neljaköiteline ja kannatlikult läbi mõeldud argumentatsioon vahetust raskustundest, ülitundlikkusest, mille radar märkab otsekohe seda, mida on raske märgata. Tema poliitiline ja moraalne sisemine muutumine oli jõuline. See sisemine murrang toimus temas, ilma et ta oleks ühes või teises kohas pikalt peatunud, keelt õppinud, ilma kõigi nende kompromiteerivate teadmisteta, mille puudumist heidetakse alati ette reisijatele, kes ärritavad kriitikuid. Custine oli sedasorti vaistlike teadmistega mees, kes haaras kõike lennult.
Talle mõjus rusuvalt riigikord, mida just tema esimesena objektiivselt kirjeldas ja hukka mõistis, Venemaa oma „rõhumisega, mis on maskeeritud korraarmastuseks“, aga selline „kord maksab [---] liiga kõrget hinda, et ma saaksin seda imetleda“, sealsed „õukondlastest aadlikud“, „Venemaal varjab kõike saladuseloor“, „fanaatiline kuulekus“, mis viib venelasi selleni, et nad „[ajavad] oma valitsejate kohutavad voorused segi oma ülemuste heatahtliku võimuga ja pingutavad selle nimel, et tõsta ajaloo julmused usu kaitsva varju alla“. Sealses ühiskonnas „ei ole õnn võimalik, kuna seal pole vabadust“, see ühiskond on määratud elama valede keskel, „sest tõe väljaütlemine tähendaks riigi vankuma löömist“ ning ajalooga manipuleeritakse pidevalt, vajadusest „fakte pidevalt ümber teha“. Seal valitsevad alatine spioonihirm ja müstifitseerimine ning viha väliste pilkude vastu, sest sealne režiim „ei peaks vabas suhtluses Lääne-Euroopaga kahtkümmet aastatki vastu“. „Väidetav progress on pelgalt Euroopa orjameelne jäljendamine“, millega kaasneb ebamäärane sulam kõrkusest ja alandlikkusest. Venemaa on „maa, kus valitsevad ohjeldamatud kired ja nõrga iseloomuga inimesed, mässajad ja inimmasinad, kusjuures türannide ja orjade vahel pole vahemehi“. Ja üle kõige valitseb seal „korrapäratu ja tohutult suur ambitsioon“, mis on „peaasjalikult vallutajaliku iseloomuga riigi ülim seadus“, ja imperialism, „mis saab võrsuda vaid rõhutud hingedes ja saada jõudu vaid terve rahva hädadest. See rahvas, kes on loomu poolest vallutajalik ja kõigest ilmajäetuse tõttu janune, püüab iseendi juures orjameelse alandlikkuse kaudu teha heaks lootust kehtestada teiste juures türanniat“.
Vaid keiser ise pääseb hukkamõistust, aga mitte tänu oma isiksusele, vaid selle vastikust äratava autoriteedi tõttu, mida ta kehastas ja mis muutis tema isiku vääramatult huvipakkuvaks: millest üldse rääkida, kui mitte temast? Custine’i kui moralisti üks etteheiteid ja avastusi on tõik, et üks monokraatia seadusi – isegi kui ta ei ärata vastikust, näiteks Louis XIV Prantsusmaal või ka de Gaulle’i-aegsel Prantsusmaal – on poliitika analüüsi taandamine lõputule psühholoogiale. „Mida on inimesed Jumala vastu teinud, et kuuskümmend miljonit Tema näo järele loodud inimest on mõistetud elama Venemaale?“ Ja „selles sügava vaikuse keisririigis, kus on suured avarused, tühjad maastikud, üksildased linnad, ettevaatlikud näoilmed, millelt peegelduv vähene siirus viis mind arvamusele, et ka ühiskond on tühi“, nendib Custine talle suurejoonelisust lisava kaastundega: see „on moraalne fenomen, mida ei saa pealt vaadata ilma verepisaraid valamata“. Venemaa pani ta oma veendumusi muutma: „On see tõesti minu süü, kui ma läksin absolutistliku valitsuse juurest otsima uusi argumente meie endi despotismi vastu, korratuse vastu, mida tähistatakse sõnaga vabadus, aga leidsin eest vaid autokraatse võimu kuritarvitusi?“
Silma torkab paralleel Tocqueville’iga, kes samuti oli ajutiselt oma ametist kõrvale tõrjutud legitimistlik mõtleja ja kelle teose „Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast“ esimene köide ilmus 1835. aastal. See võrdlus võib ilmselt näida kohatuna, kuna kolmekümneaastane Tocqueville kirjutas Montesquieu stiilis ning pani aluse moodsale politoloogiale ning oli Custine’ist kui viiekümnendates eluaastates esteedist lennukam mõtleja. Custine aga oli temast mõjutatud ja lisas ühe tsitaadi „Tähelepanekutest Ameerika demokraatiast“ oma teose „Hispaania Fernando VII ajal“ algusesse. Ja on igati alust arvata – kuigi ühtki tõendit selle kohta ei ole –, et „Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast“ sai otsustavaks ajendiks, mis õhutas Balzacilt* innustust saanud Custine’i reisima Euroopa tsivilisatsiooni teisele poolusele, teisele eelpostile. Kas peaksime meenutama viimast lehekülge Tocqueville’i teosest, kus autor kirjutab „kahest suurest
* Pärast „Hispaania Fernando VII ajal“ ilmumist sai Custine Balzacilt kirja, mis kindlasti avaldas mõju tema otsusele reisida Põhja, ehk siis Venemaale: „Vähe on selliseid raamatuid, mida saaks nende kirjadega võrrelda [---] Teie olete reisija par excellence. Teie kirjutatu ajab mind segadusse, sest mulle näib, et mina ei suudaks selliseid lehekülgi kirja panna [---] Kui te toimiksite samamoodi iga riigiga, siis looksite omas žanris ainulaadse kollektsiooni, ja uskuge mind, seda ootaks kõrgeim tunnustus. Neis asjus ma tean, mida ütlen. Teen kõik, mis suudan, et innustada teid samal moel kirjeldama Saksamaad, Itaalia sisemaad, Põhja, Preisimaad. Sellest saab suur teos ja see pälvib suurt au.“ (Balzac, „Correspondance“, Garnier, 1964, 3. kd, lk 424–426)
rahvast, kes on küll erineva minevikuga, kuid näivad kulgevat ühe ja sama eesmärgi suunas [---] keda jumalik ettehooldus on kutsunud kord otsustama poole maailma elanike elukäigu üle“?
Mõlemad teosed olid murrangulise tähtsusega: ei Venemaast ega Ameerikast räägitud pärast nende ilmumist enam samal toonil nagu varem.* Mõlemad autorid põlvnesid ühest ja samast ühiskondlikust, poliitilisest ja usulisest keskkonnast. Nende mõlema perekonnad pidid kannatama [revolutsiooniaegse – tlk] terrori tõttu. Nad mõlemad pooldasid tulihingeliselt ancien régime’i aristokraatlikke väärtusi ning olid pessimistlikeks tunnistajateks kodanliku monarhia kehtestamisele. Viimaks oli nende mõlema silmis vaid religioon ühiskondliku korra raison d’être. Revolutsioon ja ühiskondliku võrdsuse arengud olid nende silmis eksistentsiaalne probleem. Üks neist asus skeptiliselt analüüsima moodsa egalitarismi katsetusi, teine aga traditsioonilise ebavõrdsuse alalhoidmist. Üks leidis end reisilt põrgusse, teine aga reisilt paradiisi. Tocqueville, kes oli veendunud, et Ameerika demokraatia jõud peitub tema kohalikes institutsioonides, viibis peaaegu eranditult maapiirkondades ja külastas Washingtoni vaid põgusalt, oma reisi lõpus ja nii-öelda kindluse mõttes. Custine aga, kes suundus kristliku maailma kõige tsentraliseeritumasse riiki, keskendus pealinnale, õukonnale ja riigiaparaadile.
Pidevate teeleasumiste ja kohalejõudmiste rägastikus jõudsid nad mõlemad ometigi samadele järeldustele, ja nende ühised ratsionaalsed seisukohad leidsid peaaegu sümmeetrilise sõnastuse. Tocqueville: „Põhimõtted, millele tugineb Ameerika konstitutsioon, põhimõtted nagu kord ja tasakaal võimu, tõelise vabaduse ning õigussüsteemi siira ja sügava austuse vahel, on möödapääsmatud igale vabariigile [---] Sellest, kas me võtame kasutusele demokraatliku vabaduse või demokraatliku türannia, sõltub maailma edasine saatus, ja me võime öelda, et praegu on meie teha, kas vabariiklik riigikord kehtestatakse kõikjal või keelatakse kõikjal.“ Custine omakorda kirjutab: „Prantsusmaalt lahkusin ma hirmutundega valeliku vabaduse kuritarvituste ees, nüüd kodumaale naastes aga olen veendunud, et kuigi esinduspõhine valitsus ei ole loogiliselt võttes kõige moraalsem, on ta praktikas siiski tark ja mõõdukas; kui me ühelt
* Vt ka kaht väga olulist teost. Esimene neist on René Rémondi „Les États-Unis devant l’opinion française, 1815–1852“, kahes köites, A. Colin, 1962, iseäranis lk 376–389. Teine on Michel Cadot’ „La Russie dans la vie intellectuelle française, 1839–1856“, Fayard, 1967, iseäranis 3. raamat, 5. ja 6. ptk, mida kasutasin ulatuslikult siinse väljaande peatüki „Taustaks“ koostamisel.
