Kaplinskiga poes
SIIN TARTUS SATUN MA poodides tihti kokku suure eesti kirjaniku Jaan Kaplinskiga. See on alati meeldiv. Seisan, sobran punastes paprikates, otsides suuri, ilma ühegi pleki ja auguta, siis aga märkan kummalist sitket ja kavala moega meest, kes kipras hallivalgekirjude kulmude alt uurib minu lähedal rohelisi paprikaid. Ma pole kunagi näinud, et mõni teine mees paprikaid niimoodi vaataks. Ta uurib neid, hindab. Ta kulmud on kortsus, kui ta neid paprikaid vaatab. Siis ta pilk prillide taga tõuseb veidi ja libiseb aeglaselt mehele, kes tema kõrval seisab. „See on tema!“ mõtlen mina. „Hingevellekene!“ Kaplinski piidleb mind natuke, hajevil pilgul, siis märkab paprikaid mu käes. Ta astub tagasi, naeratab. „Ah, honorable signore Petrone,“ ütleb Kaplinski. „Te otsite punaseid paprikaid, ma vaatan?“ „Si, signore Kaplinski,“ ütlen mina. „Mulle meeldivad punased paprikad. Rohelised pole ka halvad, aga...“ „Oh, see? See on lihtsalt...“ Ta osutab oma kilekotile, nagu tal poleks aimugi, kuidas see tema kätte sattus, ja sätib selle köögiviljahunniku peale. „Me kohtume ikka kauplustes,“ ütleb Kaplinski. „Viimati kohtusime Rimis.“
221
222
Ma noogutan. „Me rääkisime veinist. Ja Hitlerist.“ „Sa pidid mulle maale külla tulema sel suvel, mäletad?“ „Jah. Ma tahtsin tulla.“ „Ja sa pidid oma armsa ja andeka naise kaasa võtma, mäletad?“ „Pidin jah.“ „Jah, miks te ei tulnud?“ „Me tahtsime tulla. Me plaanisime tulla, kuid kogu aeg oli vaja kuhugi minna või kuskilt tulla.“ „Hm. Kuhugi minna või kuskilt tulla.“ Ta kordab seda, nagu sobiks see hästi mõne uue luuletuse sisse. Kaplinski on poeet. Ta kirjutab nii ilukirjandust kui ka mitteilukirjandust. See teeb temast autori. Kunagi oli ta ka riigikogus. Poliitikas. Ükski amet ei paista sobivat sellele Esto-renessansi-mehele. Ma isegi kõhklen teda eestlaseks kutsumast, sest tal oli poolakast isa ja võrolasest ema. Tema isiklikust elust ei tasu rääkidagi. Ükskord ma küsisin Kaplinskilt, mitu last tal on. Ta vaatas mind sellise näoga, nagu ma oleksin jurist. Minu arust ei olnud see kuigi raske küsimus ega ka mitte eriti ebaviisakas... aga nüüd sellele mõeldes pean tunnistama, et ju see siiski oli kummaline asi küsida. ! Seekord poes kohtudes räägin Kaplinskile, millise vana raamatu ma hiljaaegu leidsin. „Oh, jah, see raamat,“ kordab ta selle pealkirja, nagu kõlaks see tuttavalt. „Ah jaa. Ma mäletan küll, kuidas ma selle kirjutasin...“ Nii juhtub raamatutega, mida sa oled kirjutanud, saan ma aru. Mäletad küll nende kirjutamist, aga võib-olla alles pärast 20–30 sekundi pikkust meenutamist. Kujutan ette, et tulevikus võib minul oma raamatutega samamoodi minna. Ka nemad ühinevad selle uduga, mis minu, Kaplinski ja paberivirnade vahel tantsib. Kaplinski võib olla mu tulevikumina. Iga kord, kui me kokku sa-
tume, kas siis Selveri aedviljaleti juures või Rimi veinivaliku ees, kasutan ma juhust ja uurin seda meest. Ta on üks väheseid vanemaid eestlasi, kelle ma silmapilkselt ära tunnen. Minu arust vaatab iga inimene aeg-ajalt ringi, et näha, kas on kedagi, kes on samal viisil teistest erinev, nagu tema ise. Just sellist moodi eriline, nagu tema ise. Mäletan, kuidas Silver Sepp, mu muusikust sõber, nimetas kord lauljat ja reisimeest Jaan Tättet oma „hingevellekeseks“, hingesugulaseks. Ta näitas mulle fotosid sellest, kuidas Silveri ja Tätte bänd laiali läks ja kuidas nad korraldasid Saaremaa ranniku lähedal bändi matused, seal kandis, kus Tätte oma eraldatud saare peal elab. Kõikidel muusikutel olid üll tumedad ülikonnad ja ees sünged ilmed. Isegi Silveril, kes on tavaliselt rõõmsameelne, naljatav, energiline. Mehed tegid bändi matustest palju pilte, nagu on Eesti komme. „Ja ongi kõik. Me Tättega matsime bändi maha,“ ütles Silver. „Puhka rahus. Jumal sinuga.“ Tätte kohta ma ei tea, aga millal iganes on meil need veidrad vestlused Kaplinskiga erinevates kauplustes, tunnen ma, et tegu on mu isikliku eestlasest hingesugulasega. Esmapilgul tundub, et kauplus on vale koht kolleegist kirjanikuga kohtumiseks. Me peaksime kohtuma mõnes kohvikus või pigem Kaplinski talus Põlvamaal, kust ta harva lahkub, ja kui seda teeb, siis ainult kiireks poeskäiguks. Kaplinski oli kunagi rohkem minu moodi, avalik mees, kes andis välja raamatuid, kirjutas arvamusartikleid ja esines televisioonis. Nüüd peab ta ennast siseeksiilis olevaks. Ta kõnnib mõtlikult oma talus ringi, rind kummis ja käed seljal, marsib mööda oma kapsastest ja juurdleb, nagu Napoleon Saint Helenal. Kuid kauplused on ikkagi ergastavad kohad, tunnete rikas palett, sinna satub ka siseeksiilis elav mees. Mulle meenub, et Caetano Veloso, Brasiilia laulukirjutaja ja kultuuritegelane kirjutas kord sellest, kuidas talle 1960ndatel meeldis käia supermarketites,
223
224
lihtsalt selleks, et nautida puu- ja aedviljade, supipurkide ja hommikusöögihelveste karpide piltide tekstuuri ja värve. Tundus olevat sedasorti mõtteviis, mida Kaplinski-sugune mees võiks mõista. Hingevellekene. Kahjuks ei taha mu sugulashing ikkagi kirjutada raamatut meie kirjastusele, sest ta pole rahul Eesti riikliku keelepoliitikaga. Kirjastust juhtivad daamid muudkui küsivad mu käest Kaplinski raamatu kohta. Kas see edeneb? Kas ta kirjutab seda? Räägin daamidele, et andsin Kaplinskile lugeda oma „Reisikirju“. Kaplinski ütles, et see meeldis talle. Võib-olla ta kirjutab meile viimaks raamatu? „Mul ei ole selleks aega,“ mühatab ta, kui talle seda meenutan. „Ma töötan venekeelse luuleraamatu kallal.“ Muidugi, venekeelne luule! Miks ka mitte? Seda ei ole kunagi ülearu. „Miks ei kirjuta sa lahedat raamatut reisijuttudega eesti lugejale? Mäletad? Madeira? Sa rääkisid mulle Rimis, et oled alati tahtnud kirjutada reisijutukogumikku, alustades Madeirast.“ „Noh,“ ohkab ta. „Ma ei kirjuta enam kuigi palju eesti keeles.“ Ja seletab: kui ta üldse kirjutab kohalikus keeles, siis tõeliselt kohalikus. Niisiis eelistab ta võru keelt ametlikule kirjakeelele. Kujutan ette, et kui Kaplinski sureb, antakse välja terve hunnik tema võrukeelseid romaane. „Kas sa itaalia keelt räägid?“ paneb Kaplinski käed rinnale risti ja muudab teemat. „Si,“ astun ma sammu tahapoole. „Io parlo un po’ l’Italiano.“ Kaplinski naeratab. Ilmselt oli mu aktsent piisav, et pidada mind itaallaseks. Itaallastel on kultuur, kas teate. Neil on mood. Neil on ekstravagantne ja kõrgetasemeline korruptsioon. Seetõttu peavad eestlased neist lugu. Ameeriklased seostuvad hamburgerite, Hollywoodi filmide ja tuumasõjaga. Itaallased aga on elavaloomulised autentsed maainimesed lõunast. Ja nüüd olen seda minagi. Olen oma autentsust Kaplinskile tõestanud.
„Ma pean hakkama tagasi sõitma,“ pilgutab Kaplinski mulle silma. „Aga auguri sulle ja auguri ka Epule.“ „Ma ütlen talle edasi, et saatsid auguri.“ „Grazie,“ ütleb ta ja otsib teist sõna, „...mille.“ Sooniline poeet kaob pesuvahendipudelite mäe taha koos oma ostukorviga. Kui Kaplinski on läinud, lõpetan oma punaste paprikate kotti toppimise ja märkan, et ta on unustanud oma rohelised paprikad aedviljahunniku peale. Algul mõtlen, et püüan ta kinni, kuid siis otsustan, et viin ka need koju. Kaplinski rohelised paprikad! Nad sobivad nii kenasti toidu sisse koos oma punaste vellekestega, arvan ma, koos oliiviõli, röstitud saiakuubikute, küüslaugu ja riivitud pecorino romano juustuga. Aastaid tagasi andis Kaplinski meile suure purgitäie kodust mett. Tema enda mesilaste toodang. Kaplinski on ju ka mesinik. Tunnistan, et sõin seda mett palju, lootes, et see teeb mu paremaks kirjanikuks. ! Kaplinski on põlvkonnast, mida Ameerikas nimetatakse sõjalasteks. See tähendab, et ta sündis teise maailmasõja ajal ja see sõda mõjutas tervet tema eluteed. Tema isa oli Poola juudist õppejõud Tartu ülikoolis. Ta ei elanud nii kaua, et näha sõja lõppu. Kaplinski ema oli Lõuna-Eesti tüdruk. Ma ei tea, mis temast sai. Ka Kaplinski oli osa sellest isatute laste massist, mis hakkas täitma Eesti lasteaedu Stalini võimu hämaruses. Kes teab, millised olid isadepäevad neil tusaseil aastail, 1949, 1950, 1951, kui suuremal osal lastest polnud isa, keda sel päeval õnnitleda, sest isa oli kas surnud, vangis või Läände põgenenud. Olen tihti mõelnud, kuidas on see fenomen – terve generatsiooni keerulistest peredest pärit isatute laste kasvamine – mõjutanud eestlaste, eriti just sõjapõlvkonna psüühet. Olen ka mõelnud, kas Euroopas tajutav liberaalne suhtumine
225
226
perekonda võib olla osaliselt võrsunud sellest kogemusest – sõjaeelse perekonnasüsteemi vägivaldsest lõhkumisest. Kes teab. Aga Kaplinskil õnnestub ikkagi kehastada perfektset patriarhi. Ta kirjutab oma talus, valged juuksed aeg-ajalt silmile langemas, kui ta oma tekste voolib. Toad on täis valjuhäälseid lapselapsi, kes narivooditel hüppavad. Ta lööb kärbse maha, samal ajal kui järjekordne blond tüdruk viskab padja läbi õhu ja teised tüdrukud sädistavad kõrvulukustavalt. Ja Kaplinski seal keskel? Kui ta poleks valgeks läinud, näeks ta ilmselt samasugune välja nagu 50 aastat tagasi. See mees sai täiskasvanuks kuuekümnendate sula ajal, ta kuulub niinimetatud kassetipõlvkonda, niinimetatud seepärast, et nende kirjutatud luule ja proosa ilmus „kassettides“, odaval paberil, mida oli lihtne kaasas kanda ja paljundada – tahtmatu eelkäija 1980ndate kassetikultuurile, kui teismelised tegid sama põhimõttega muusikat. Kaplinski oli dissident, nii palju, kui ta kunst lubas tal olla, ta põlgas Nõukogude Eesti valitsust, nii palju, kui seda sai põlata. Kes teab, mida tsensorid arvasid sellest Jeesuse moodi noormehest ja tema lastepundist. Ja juba tol ajal oli ta feminist. Mõned lapsed olid tema nimega, mõned ema, Tiia Toometi nimega. Tegelikult ma tutvusingi Kaplinskiga tema poja, majandusteadlase Ott Toometi kaudu. Isaga võrreldes on Ott maisem, valemite ja arvutuste mees, mõlema jalaga maa peal. Kaplinski teised lapsed on heliloojad, geneetikud, kirjanikud... Kaplinski või Toometina sündimine pole kellelegi paha teinud. Mäletan, et nägin 1990ndatel tehtud intervjuud Kaplinskiga, kus ta istus, pika hallineva hobusesaba ja musta nahkjakiga nagu mingi Eesti George Carlin, ja luges ette kohaliku nõukogude nomenklatuuri nimesid, keda ta põlgas. „Jah, ja teda...“ puhises ta, „teda ma päris vihkasin!“ Mäletan, kuidas kord Kaplinskil ta siseeksiilis külas käies istus Epp tema kõrvale ja küsis: „Mis on õnn?“ Ma imetlesin Epu
julgust esitada selline ilmselge, peaaegu naiivne küsimus, kuid Kaplinski paistis seda nautivat. „Õnn on biokeemiline reaktsioon, milles mängivad tähtsat osa dopamiinid,“ vastas ta kiiresti. „Sõltub inimesest, mida nende tootmiseks vaja on... Selge see, et see pole täpselt fikseeritud. Inimene on õnnetu, kui tema baasvajadused pole rahuldatud: tal on nälg, külm, janu, inimene tahab liikuda, kuid maailm on tema eest suletud, ta on näiteks vangis. Või kui inimene ei saa rahuldada oma seksuaalseid vajadusi. Siis on ta õnnetu.“ Kui on midagi ühist Kaplinskil ja loodusmehel Fred Jüssil ja teistelgi Eesti tarkadel meestel ja naistel, siis on see võime võtta lihtne küsimus: „Mis on õnn?“ ja siis seda lahata, seostada seda teadmistega, mida sa pole veel omandanud. Kui keegi oleks minu käest tol päeval küsinud „Mis on õnn?“, oleks ma ilmselt reageerinud segaduses ilmega ja küsimusega: „Mis? Minult küsid või?“ Kaplinski loeng jätkus tiigi ääres ja vanas küünis. „Ma pole oma lastele palju andnud, kuid ma olen neid õpetanud, kuidas maast ära elada,“ kuulen Kaplinskit rääkimas, kui nad Epuga aedviljapeenrast mööda kõnnivad. „See võib neile kasuks tulla, kui peaks veel üks sõda tulema.“ Veel üks sõda. Eestlased on sellest mõttest haaratud. Mida sa teed, kui sõda algab? Nad teavad, et see tuleb. Küsimus on vaid ajas, mitte selles, kas üldse. Inimesed mõtlevad, millised oleksid parimad pelgupaigad. Kuidas kõige kiiremini põgeneda? Kujutan ette, et mõnedel on Finnairi piletid juba ostetud, teistel on pakitud kotid voodi all, et nad saaksid kõige tähtsamad asjad kaasa haarata ja suunduda lähimasse lennujaama või praamisadamasse. Võib-olla mõned maainimesed mõtlevad, et jäävad paigale, toitudes oma aedviljadest. Mitte et nad hullud oleksid. Suur sõda viis Kaplinski isa. See arm on tema sees. Tol päeval päiksepaistes olles lehitsesime Kaplinski pojaga, minu sõber Otiga õhukest raamatut Kolmandast Reichist.
227
228
„Vaata seda,“ torkas Ott avatud raamatu minu poole. „Vaata seda pilti.“ See oli pilt teismelistest Austria tüdrukutest, kes karjusid erootilisest rõõmust, kui nägid Saksa sõdureid. Nad olid kenad tüdrukud, sellised, kellega kohtumise vastu poleks mul midagi olnud. Meeldivad ümarad näod. Juuksed tuules sassis. Nad tähistasid anschluss’i, riikide ühendamist. Oli 1938. aasta aprill. „Nad näevad välja, nagu ootaksid järjekorras, et näha biitleid,“ ütlesin ma. Kaplinski juhtus mööda minema ja vaatas raamatut. Ta reageeris absurdse naeratusega. Ja mühatusega. „Mõned inimesed tõesti armastasid Hitlerit,“ ütles ta ja andis raamatu tagasi. „Ja siis tappis ta miljoneid.“ ! Pärast paprikakohtumist ei näinud ma Kaplinskit tükk aega. Siis ühel õhtul sõitsin ma Lõunakeskusesse, suurde kaubanduskeskusesse Tartu serval, et käia poes. Vein oli nimekirja eesotsas. Meil olid mõned talongid. „Selle asemel, et osta mõne päeva tagant pudel, miks mitte osta korraga umbes kümme ja olla kuu aega muretu,“ oli Epp välja käinud ja mina olin nõustunud. Niisiis oli mu esimene peatus veiniriiulite juures, kus ma panin kärusse umbes kaheksa pudelit punast veini sellistest maadest nagu Argentina ja Tšiili ja Kreeka, ja vahelduse mõttes ka Saksa riesling’it. Ma nägin välja nagu tõeline joodik, või siis keegi, kes on suundumas tudengite korporatsioonipeole. Kui mul olid kõik pudelid välja valitud, märkasin enda kõrval Kaplinskit, nagu ikka millegi üle mõtisklemas. Ta tundis mu ära – „Signore Petrone!“ – ja piilus kärusse. Siis vaatas ta mind väga imestunud ilmel. „Mida?“ küsisin mina.
Kaplinski ainult naeratas. Teadvalt. „Epp andis mulle mingid kupongid,“ oli kõik, mida ma lisada oskasin. „Noh, jah, tead, ka mina jõin kunagi sellist veini,“ ütles Kaplinski, „kuid praegu eelistan ma portveini.“ „Portveini?“ tõstsin pilgu, nagu klassiruumis märkmeid tehes. „Port nagu Portugal. Kange kraam. Ma jõin seda Madeiral. Sa tead Madeirat?“ „See on Portugali saar Atlandi ookeanis.“ „Oh, seal on tõesti kena ja ma tahan sinna tagasi minna. Või siis vähemalt kirjutada sellest vahelduseks. Seal on terrassid, mis on ehitatud vulkaanidele. Need ulatuvad päris üles välja, aed aia kohal. Ja inimesed on seal ka teistsugused. Nad on segu paljudest erinevatest rahvustest, vahemeremaalastest, berberitest...“ „Roomlased ilmselt viisid sinna inimesi. Orjadena.“ „Ja juute! Seal on palju juudi juurtega inimesi. Nad kõik teavad seda.“ „Noh, nad võiksid lihtsalt DNAd analüüsida. Siis saaksid nad teada, kust nad pärit on.“ „Tegelikult mu poeg Lauris, see geneetik, tema tegi endale selle testi, ja selle põhjal on tema isapoolne suguvõsa – isaisaisa – kuskilt Kesk-Idast, mis on täitsa loogiline, kui teada meie perekonna päritolu.“ Ma noogutasin. „Keegi võiks analüüsida Hitleri suguvõsa liikmeid,“ jätkas Kaplinski. „Sest kas tead, mida räägitakse? Seda, et Hitleri ema suguvõsa oli tegelikult juudi päritolu. Vaata Hitleri pilte. Need tumedad juuksed. Mina toetan teooriat, et Hitler oli tegelikult juut. Mees, kes tappis suurema osa maailma juute, oli tegelikult ise ka juut? Tal oli mingisugune perversne enesevihkamine, arvan mina. Seepärast lasigi ta sõjaväel hävitada selle piirkonna andmed, kus
229
230
tema esivanemad elasid. Et keegi ei saaks jälile tema perekonnasaladusele. Hitler oli juut!“ Kaplinski hõikas seda piisavalt valjusti, nii et üks kaaspoodleja keeras end veidi ja vaatas meid, ja siis teeskles, et ei vaata, kui ta märkas, et ka meie vaatame teda. Selleks ajaks olime jõudnud piimaleti juurde, pääsenud Rimi tuhandete veinipudelite labürindist, möödunud tosinast koeratoidust, erineva koostisega tualettpaberitest, kõikvõimalike sotsiaalselt aktsepteeritud loomade lihast tehtud vorstide ja juustumägedegi juurest. Ma panin kärusse veinide kõrvale mozzarella’t ja halloumi juustu. Ja Kaplinski kõndis koos minuga. Adolf Hitleri nime räpane hõng hõljus õhus. „Noh,“ köhatas Kaplinski siis ja lükkas prillid ninal kõrgemale. „Nagu ma rääkisin Madeira kohta...“ „Õigus, Madeira,“ ütlesin mina. „Räägi mulle veel Madeirast.“ „Ma olen mõelnud, et paneks kirja mõned lood Madeira kohta. Aga mitte ainult Madeira kohta. Koguks kokku lugusid kõigist kohtadest, kus ma olen käinud. Kuid ma ei tea, millal ma ikkagi selleni jõuan.“ Viimasel ajal ei ole ma Kaplinskit poodides kohanud, kuid ma tean, et ta on olnud produktiivne. Tema venekeelne luuleraamat sai Moskvas erilise „Vene preemia“. Ja varsti pärast seda sai ta prestiižse Euroopa kirjanduspreemia. Kiidusõnad, mis järgnesid, mainisid tema huvi keskkonnateemade, Hiina filosoofia, budismi, vasakpoolsuse ja eesti rahvusluse vastu. Minu jaoks on ta siiski lihtsalt eemalolev, kuid ligitõmbav hingesugulane, keda ma kohtan aeg-ajalt kauplustes, valimas pudelit portveini või kotikest rohelisi paprikaid.
! PS. Saatsin oma loo kaeda ka Jaan Kaplinskile. Mõni aeg hiljem saabus vastus. „Olen juba tublisti üle kuu aja hingevaevas. See on üldse mu loomulik olek, weltschmerz või kuidas. Oleks vist väga imelik olla, kui äkki leiaks, et maailmas on kõik hästi ja pole põhjust millegi pärast muretseda. Aga seda muret, et muretsemiseks põhjust pole, ei ole ega tule vähemalt minu eluajal küll. Nii ma siis kõnningi poes, lükkan käru, ei tea, kuhu osakonda on kadunud mu naine Tiia, võtan riiulilt paki kassitoitu ja mõtlen, et ameeriklastel puudub ajalootaju ja sellepärast nad ei taipagi, kes on nende eksistentsiaalne oht. Et igal juhul mitte Venemaa… Venemaa mulle meeldib, kuigi seda on kõhe tunnistada. Eestlase aksiomaatika on, et mida rohkem Ameerika relvi ja vägesid meil siin on, seda parem, siis ei ole Vene vallutust karta. Et kõige parem oleks, kui saaks siia ka mõned aatomipommid, siis venkud ei julge rünnata. ! Siis tuleb mulle meelde, et peaks ostma veel salatit, seda rõikasalatit jogurtiga. Ja croissant’isid. Need on minu lemmiktoit. Eriti need täistera omad. Ega meil selliseid päris croissant’e ei osata teha nagu Prantsusmaal, aga hädapärast kõlbavad needki, mis Rimis on. Rimi poodi ma üldiselt ei salli. Sellel sallimatusel on ka poliitilis-rahvuslik taust, nimelt mulle tõesti meeldib Venemaa kõigi oma puuduste ja veidrustega. Ja mind ajab vihale vene keele väljatõrjumine siit. See, et eriti Rimi poes ja apteekides on nüüd sildid ja etiketid kolmes keeles – eesti, läti ja leedu keeles. No mille kuradi pärast pean ma lugema aroomisoola purgikeselt „kvapioji druska“ ja kaneelipurgikeselt „maltas cinamonas“? Ja mille pärast ei
231
ole apteegirohtudel selle asemel venekeelset kirja? Vene tädikeste ja onukeste kiusamine, muud ei midagi. Nende mõtetega jõuan piimaleti juurde ja vaatan, kas talupiima on ja mis on tema kõlblikkuse aeg. Talupiimal on ikka õige piimamaitse. Selline, nagu oli lapsepõlves. Mitte päris see, mis oli, kui mina ja kass Põnts ootasime lauda uksel ja Meeta lehma lüpsis. Põnts sai kulbitäie vahtu, mina kruusitäie sooja lehmalõhnalist piima. Aga seda Rimist ei saa. Maksimarketist ka mitte. Isegi taluturult ei saa. ! 232 Tegelikult ei osta ma kunagi rohelist paprikat, ikka punast. Tiiale maitseb punane ja mina paprikast suuremat ei pea. Ja Mutiku talus ma kapsaid enam ammu ei kasvata. Ei jaksa kapsaliblikate ja nende tõukudega, kapsaussidega sõdida. ! Ma olen venemeelne kõige enam sellepärast, et nüüd ei saa Eestis enam osta Krimmi Massandra veine. Krimm olevat annekteeritud Ukraina osa ja meile Venemaa käes olevast Krimmist midagi ei impordita. Kahju. Nüüd pean paluma Vene sõpradel Massandra veine külakostiks tuua. Või ise osta, kui sääl maal käime. In vino veritas. Veinis on tõde ja nüüd on meid osast tõest ilma jäetud. Kas igalühel on oma tõde või on ikka üks suur tõde ka igaühe jaoks? Poliitikas ei ole või kui oleks, siis keelataks ta kohe ära. ! Justin kirjutab isadepäevast. Meil veel tosinkond aastat tagasi isadepäevast ei teatud midagist. Ei olnud sellist päeva. Olid naistepäev
233
ja meestepäev. See viimane oli Nõuka armee aastapäev ja imet küll, paljud eestlased seda pidasid. Kui Tallinna botaanikaaias töötasin, kostitasid naised meid, mehi ja mäletan, et mulle kingiti paar sokke nagu teistele meestele ka. Üks töökaaslane sääl oli muide Priit Pärn, kes nüüd on Eestis ka meediakangelaseks saanud. Isadepäeva ei peetud jah. Kuigi paljudel siiski olid isad olemas ja alles. Kuigi ka meil olid 1949. aastal pakitud kotid igaks juhuks voodi all valmis, et kui järele tullakse. Käidi passe kontrollimas ja mindi ära, ei viidud meid. ! Kas ma tõesti ütlesin Justinile honorable? Ja mitte onorabile või onorévole?11 Siis olen endas küll pettunud. Ikkagi filoloog, kuigi itaalia keelt pole ülikoolis õppinud. Aga kui esimest korda Itaalias 11 Honorable – austatud (hispaania k), onorabile, onorevole – austatud (itaalia k).
234
olin, sain aru, et seda keelt saab ka õppimata rääkida. Olgu siis päälegi honorable. Aga üks asi oli veel ja seegi on seotud romaani keeltega. Portvein. Madeira. Usun, et madeiralastele kohe sugugi ei meeldiks, kui nende veini portveiniks kutsutaks. Nemad on uhked oma madeira pääle. Nagu Porto inimesed oma portveinile. Aga hääd portveini ega madeirat sääl Lõunakeskuse poodides ei ole. Seda peaks otsima kuskilt veinipoodidest, aga sinna ei ole viitsinud minna. Massandra pole halvem tegelikult ja seda ikka saab. Mul on aastane Vene viisa. Massandra viisa, nii et kui väga vaja, tuleb istuda bussi ja sõita Peterburi. Aga siis tuli Tiia kuskilt riiulite-kappide vahelt välja, käes igasugu aedvilja ja puuvilja. Küsis, et kuhu mina kadusin. Mina vastasin talle samaga. Ja siis hakkasime kassa poole minema. Maailmamure jäi sedapuhku maha. Aga küll ta järele jõuab, selles pole kahtlust. Tervitustega Jaan.“