30. aprill
Ahoi, meremees!
USUD SA, ET MISKI SIIN ILMAS pole juhuslik, et kõigel on kõigega seos? Jalutasin täna pärast päevatööd kodu kõrvale kirikuparki, istusin pingile, nautisin järvevaadet ja kuulatasin. Sina ilmusid mu kujutlustesse, istusid mu ees rohul, siis ütlesid midagi oma madalal häälel ja järgmisel hetkel kuulsin esimest korda kägu kukkumas! Alguses tundus mulle, et äkki oli see osa mu kujutlustest, kui mõne aja pärast kukkus ta valjemini ja pikemalt. Tundus, nagu oleks mingi märk. Lapsepõlvest mäletan, et vanaema ikka rääkis, kuidas on käo kukkumine hea- ja kuidas halvaendeline, õhtul olevat õnnelik kägu... ja et esimest korda kevadel käo kuuljale kukub eluaastaid, aga need jäid mul targu lugemata, ei tahaks, et see mind mõjutama hakkaks. Seda enam, et käo vastu mul suurt austust pole, ikka selle teiste pesadesse munemise pärast. Pesaparasiit! Täna on olnud rõõmus päev – tulbid mu akna all avanesid lõuna ajal, olin neid kaua oodanud – sügisest saadik! Otsisin kuurist pakendi välja, et tuletada meelde sordi nimi – „Light and Dreamy“
9
(„valgus ja unistuslik“ või hoopis „kerge ja unine“?), Hollandist ikka. Pakendi infolehelt andis lugeda: „Roosakaslilla varjundiga keskvarajane Darwini hübriidtulp, kuulub kõige hinnatumasse kõrgvarreliste tulpide rühma.“ Täna kaevasin jälle peenraid. Kuigi olen siin juba mitu aastat maad kaevanud, tuleb eelmistest omanikest (ja neid oli selles majas kolhoosi ajal mitu) välja ikka igasugust kraami – põhiliselt nõusid ja jalanõusid. Klaasikilde, konservikarpe, roostes naelu, süstlaid, rohupudeleid. Täna sattusin üksikute jalanõude otsa, 10
paaris polnud ükski neist: väiksema lapse jooksujalats, suurema lapse kets, naiste kunstnahast king, meestesaabas – putukad ja ussid olid neisse sisse kolinud. Koputasin üürnikud sealt enne jalatsite prügikasti viskamist välja. Siis kaevasin välja vana kidura rabarberi, mille heinamaalt umbrohu seest leidsin, praegu olevat parim aeg selle ümberistutamiseks. Mõne päeva pärast, kui lõikehaavad tahenenud, istutan selle paremasse mulda. Minu kompostihunnikust on nüüd tõesti kasu. Mõelda vaid, 40aastaselt kasutan ma elus esimest korda ise tehtud komposti! Noh, enamik ei jõua oma kompostini terve elu jooksul! Komponeerimine ja kompostimine, mulle sobivad tegevused, üks tasakaalustab teist. Kompimine ja kombineerimine, vaata et veel olulisemad oskused elus. Eks õpime. Aitäh Sulle sünnipäevaõnnitluste eest, mu sõber. Sa ju tead, et sünnipäevad pole mu lemmikpäevad, eriti kui sind ajakirjanduses juubilariks nimetatakse! Silme ette kerkib pilt pikast lauast rosolje, viina ja jorisevate meestega. Kujutad Sa ette, üks
väljaanne tegi lugejatele minuteemalise testi: „Kui hästi tunned juubilari? Kümme küsimust“. Ime, et minust veel märklauda ei tehtud – kui hästi tabad juubilari? Meelelahutusajakirjandus. Olen olnud aastaid sünnipäeva õhtuks solvunud, sest olen oodanud midagi erilist ja teadagi – kui sul on suured ootused, on pettumus kerge tulema. Aga seekord tegin endale ise kingituse ja läksin linna kontserdile, muusika on mulle parim kingitus, peale üksiolemise looduses. Aga mitte lihtsalt muusika, vaid ikka see, mis hinge liigutab ja on samas oskuslikult esitatud. Üks prantslasest suupillimängija liigutas mu hinge. Ja sel päeval ning õhtul polnudki nii väga viga. Ilmad on olnud nii heitlikud, ühel hetkel nii soe, et nahk on õues tööd tehes märg, siis viskad riided seljast ja järgmisel hetkel tuleb külm tuul ja puhub sinust läbi. Terve talve on õnnestunud mul terve olla ja nüüd siis sain nohu ja köha. Kuum jalavann ja Carmolise tilgad meega aitavad ikka, homme saab sauna ka. Ja ongi aprill (naljakuu!) läbi ja saabub kaunis õitsemiskuu. Kalendrisse vaadates sain teada, et täna on linnuristipäev – tuleb välja, et sel päeval ei oleks tohtinudki põllutööga tegeleda, aga vanarahvatarkus saabus minuni liiga hilja – kuiva ilma tuli kasutada, ikka mõned peenrad kaevasin läbi ja mõtlesin, mida ma kuhugi istutan. Suvelilleseemneid ostsin täna ja mõned kannikesed (viola, ladina keeles) istutasin veel korvidesse. Kaks kuud on meie viimasest kohtumisest juba. Imelik ja imeline on ikka sellele õhtule mõelda – mul hakkas koju jalutades lihtsalt nii jahe ja kahmasin Sul käevangust kinni seepärast, et soojem oleks. Mulle tundus, et Sinus liikus sellest miski. Imes-
11
tasid, et astume sama sammu ja et see on haruldane. Ehk oli see seepärast, et mul olid madalad jalanõud, oli hoogsam astuda? Kui mul oleksid olnud kontsad all, ehk oleks meie rütmid rohkem logisenud, ega tea... aga kui tuled järgmisel korral mulle maale külla, siis on kindel, et mul pole kontsaga saapaid, pigem natuke porised kalossid. Ja võime siis uuesti proovida külg külje kõrval, käevangus sammumist siinsamas, pargis. Aga me ei lase ju meie sõbralikel suhetel keeruliseks minna, ega ju? Kuidagi ei tahaks riskida selle kerge tunde kaotamisega, 12
mis meie vahel praegu on. Kell tiksub köögis, kass nurrub süles, joon veel värsket nurmenukuteed ja sean mõttes homseid plaane – kolm päeva on mulle seekord antud õndsat vaikust, lapsed on mu ema juures. Kui hea, et nad on juba iseseisvamad, võivad ise bussiga vanaema juurde sõita! Mina peaksin homme aknalaudu lihvima ja õlitama, kõrvitsad potist õue istutama ja kirjutama ühe artikli ajakirjale Sensa – naudingutest! Saadan Sulle kindlasti lugeda, pead ka neist teadma! Ise veel täpselt ei tea, millest kirjutan, kuna ilmub augustikuus, siis arvatavasti tähistaeva sumedatest öödest Augustiga! Ja loomulikult alasti ujumisest kuuvalgel, soojas järvevees. Kas võtame plaani? Mulle tõesti meeldib kirjutada, mitte raha pärast, aga see tegevus mõjub puhastavalt. Kui see lugejalegi toob häid mõtteid, siis seda toredam. Kui ma ühel päeval esinemistest päriselt väsin või mind enam ei kutsutagi, siis hakkan kirjanikuks, nagu Sina! Ja kui Sa peaksid mind kritiseerima, siis palun, tee seda mahedal
toonil, usun, et võtaksin selle vastu. Või vaidleksin vastu! Sest mehe ja naise tunnetus ei saa ju kunagi kõiges sarnane olla! Muidugi ma pole kindel, kas kirjanikuks saab päevapealt hakata, selleks ikka kujunetakse aastatega, nagu muusikukski ei saa õppida, hakata, vaid peab enne elust läbi tulema, et sul oleks midagi öelda. Kirjutamine on natuke nagu umbrohu kitkumine, seda on vaja teha, et kultuur sinus saaks kasvada. Aga umbrohi, see ei lõpe kunagi, kaevasin täna selja haigeks. Alguses lähed põllule hea hooga, aga mõne aja pärast on hambad tõrksate juurikate väljakiskumisest risti, siis peaks lõpetama. Sest kõike peab ikka armastusega tegema, ka seda umbrohtu pead sa armastama, ja tigusid, kes su lilli söövad, ja mutte, kes su aia pahupidi pööravad, sest need on osa sellestsamast loodusest. Kui loodad ainult saagile ja tahaksid vihas hävitada kõik, mis sind segab, on tegevus isekas ja pole kooskõlas loodusseadustega. Ja loodusseadusi peab austama, kui juba maale elama ja mullas müttama tuldud. Peame võtma eeskuju taimedelt – püüdlema rohkem valguse poole, et pimedus ei saaks meilt jõudu võtta. Muld on viimaste päevade vihmadest raske ja minu selg annab kohe tunda, kui liiga palju labidat tõstan. Massaaž oleks hea, aga aitab ka venitus ja nõelamatt. Kas Sul on juba oma nõelamatt, millele selili heita, kui kael ja selg kangeks töötatud? Nojah, nagu minu „Loobumise tangos“: „...me pole enam noorusaja alguses, nüüd näeme elu hoopis teises valguses...“ Suhteromantikat jääb väheseks, räägime ilmast ja aiatöödest ja tervisest. Sellega seoses tuletan Sulle meelde, et teeksid ikka harjutusi oma „külmunud“ õlale ja mudiksid väikese sõrme punkti, mida näitasin. Kui ütled,
13
et isegi nagu oleks parem, siis tähendab, et aitabki. Usu mind, see pole mingi hookuspookus, vaid aastatuhandetevanune Hiina meditsiin (mida raamatust „Punktravi“ vajadusel ja väga lünklikult ammutan). Ja ära võta liiga palju kohustusi oma õlgadele! Mitte teiste eest, igatahes, igalühel tarvis oma õppetund elus saada. Saan aru, et tunned end ses suhtes võlglasena, aga pea piiri ka teistele hüvitamisega. Lõpetuseks räägin ma koerte tarkusest – minu naabrinaise koer, segavereline Kudi, keda ma saksa lambataksiks nimetan, 14
sest tal on saksa lambakoera välimus ja madalad jalad, ajas täna taga lendavat kurge! Tohutu spurdiga sööstis ta talle järele, arvates tõesti, et tal on võimalik see imelik pika nokaga lind kätte saada – ei mingit vahemaade ega tasanditaju! Halenaljakas vaatepilt. Ütle veel, et koerad on targad! Ta võib olla nii ogaralt rõõmus, et oleks täna peaaegu ampsanud ära tulbiõie, mida imetlesin. Karjatasin ja see päästis mu lille. Sel koeral on nii suur vajadus meeldida, et isegi kuulab püüdlikult sõna – kuigi tal on tohutu kirg kasside vastu ja teisi kasse ajab ta vihaselt taga, olen suutnud talle selgeks teha, et minu kassile ei tohi ta liiga teha. „Kiisut ei kiusa!“ ütlen talle resoluutselt. Ja koer teebki erandi, läheneb kassile ettevaatlikult. Teda huvitab noor Mirjam väga, liputab talle isegi alandlikult saba, aga kass vaid kähiseb vastuseks, kui koer oma koonu talle liiga lähedale ajab. Kui Sa tuled, too mullegi omapüütud räimesid! Mulle küll meeldiks vaadata, kuidas Sa neid puhastad, aga võid ka juba praetult tuua. Mina ei saa kalast küllalt, nähtavasti puudujääk lapsepõlvest – kala meil kodus polnud, vanaemale ei meeldinud kalalõhn! Ükskord tõi ema siiski kalamehelt haugi – see oli õudus-
te õudus, kui kala veel tükeldatultki taldrikul hüppas (või oli see mu kujutlustes?). Vähemalt hüppas ta veel terves tükis köögi põrandal. Liiga värske oli ta. Ostan roogitud räimesid turult, aga usun, et Sinu püütud maitseksid kõige paremini. Sibulat ja tilli saab minu peenralt juurde. Sel aastal planeerin ka kartuli maha panna, paar vagu ikka, et värskena (räime kõrvale) võtta. Jään ootama Sinu vastust ja ärgem kohtumisega kiirustagem, tead isegi, igatsus on magusam kui täitumine. Kulgemine huvitavam kui kohalejõudmine. Sinu kirjasõber H
15
16. mai
Milline üllatus, et tulid! 16 OODATUD OOTAMATU KOHTUMINE Sinuga sel reedel oli isegi kenam kui ettekujutustes! Toomingas läks just õide, kõik puhkeb, süda õhkab. Hing on nii hell – iga meeldiv heli või värv (Sinu mahesinine särk!), või need lambad koos uttedega seal kaskede all... kõik liigutab nii väga. Ja kuulsid Sinagi esimest korda koos minuga käo kukkumist... ah et saarel pole loodus veel kaugeltki nii pulbitsev? Nojah, ega ma asjata Lõuna-Eestis ei ela, ikka see kevade varajasem saabumine, need kurvilised teed, laaned, järved, jõed... rabad... Kui tore, et käisime rabas, minemata rappa! Imelik, me ei tunne ju teineteist kuigi kaua, aga tundub, et selle korvab meie sarnane tunnetus. Sinuga on kerge olla. Mina, kes ma olen lapsest saadik võõristanud inimesi, tundsin end Sinuga nii mugavalt. Milline tuul seal rabas oli! Rabavaikusest ei saanud rääkidagi, rabatorm! Sina oled tuulega harjunud, mina mitte. Aga mul oli hea meel, et tundsid end tuulisel mandril koduselt, nagu olnuksid saarel. Vaatamata tuulele
oli minus küll korraks tahtmine hüpata sellesse rabajärve, aga mõistlikkus sai siiski võitu ja see, et Sinuga puhast rabavett juua rüüpasime, oli piisavalt kosutav. Palun vabandust, et ma Sul end pildistada ei lubanud, vahel võin käituda nagu laps. Ma pole veel valmis selleks, et olla Su fotode galeriis üks naistest, keda oled kohanud. Tahaksin olla enamat – Su hingeõde? Keegi, keda polegi võimalik nii lihtsalt jäädvustada. Ma mõtlesin korraks ka Sinu pildistamisele, aga ei söandanud. Sind pildistavad ju ka paljud. Meie suhtlus võikski jääda õhku, meie endi meeltesse... või siis kirjadesse. Et keegi kõrvaline ei saaks sest osa, mõistmata selle sõpruse olemust. Kas me ise mõistame selle sõpruse olemust? Ma loodan, et lõpuni päriselt mitte. Kui me teineteist täielikult ära mõistame, siis ehk pole kohtumiste ootus nii magus. Käisin ühel õhtul Doris Kareva luuleõhtul, meelde jäi tema uuest luulest paar rida: „Lõbu ja rõõm läksid lahku. Miks? Küll tüdimus teab.“ Kuigi luuletajat ennast on kena kuulata oma luulet lugemas, tundub mulle, et teksti sügavale mõttele ei jõua järele, tahaks süveneda sõna tähendusse aeglasemalt. Aga nii vist luule ettelugemisega ongi, oluliseks saab kõla ja hetke lummus. Ja sõnad võivad kõlada ilusasti, isegi kui polegi suurt mõtet? Laulus on küll nii. Tihtipeale ju kirjutatakse laulusõnu mõttega, et need heliseksid, et neid oleks mugav laulda. Mul on viimasel ajal laulmisega seotud vastakad tunded. Tahaksin sellest jälle vaimustuda. Mulle tundub vale laulda siis, kui hinges ei helise. Kui on väsimus. Ma tean, et kui ma esinen, siis tavaliselt see hellus tuleb tagasi, aga vajadust esineda praegu pole. Olen jõudnud arusaamiseni, et edevus ja eneseteostuse
17
vajadus lükkavad meid noorena lavale, ja kui siis seda on mõnda aega kogetud... või kui elumured on sind kurnanud, siis tekib vajadus vaikida. Kas hetkeks või kauemaks. Tahaksin proovida, kas see vajadus tuleb tagasi, kui ma pikemat aega ei esineks. Aga päriselt seda katsetada ei saa. Elu on nii kallis, niigi ma valin, kus esinen. Aga kui peaksin avalikult ütlema, et ma nüüd ei esine, siis mille eest ma lastele süüa ostaksin? Variant on muidugi toitu ise kasvatada ja seda ma tasapisi püüan. 18
Tänavune kevad on nii heitlik, sai siin soojaga juba kõrvitsataimed maha pandud, kui tuli külm ja võttis nad. Mul on kahju igast taimest, mis hukkub. Nüüdki veel on öökülma. Käin siis õhtuti taimi katmas. Kartulid said ka maha, varajane sort „Annushka“, polnud kuulnudki. Küll mulle meeldib turul taimekasvatajatega suhelda! Minu arvates on nad tasakaalukad inimesed ja eriti toredad on mehed. See peab ikka hooliv mees olema, kes taimedega tegeleb. Mu tulbid tunnevad end jahedaga hästi – leekivpunased tulbid, sort „Red Riding Hood“, on eriti jõulised, pildistasin neid täna pärast vihma, kui päike korraks välja tuli. Ja hoopis teise loomusega lilled – meelespead, mu lemmikud – on jälle pargis sinetamas. Aga oodatud sooja pole. Sain siin tuules töötades külma, nüüd siis, maikuus teen endale kuuma jalavanni! Vahel ma väsin sest meie kliimast. Unistan lõunamerest. Aga pole minust minejat, isegi korraks mitte, oma kodu soojus on mulle nii tähtis. Vahel ma kujutan ette, kuidas siis, kui mul enam lauljana tööd pole (sest ma pole enam noor ja ilus ja superstaarid tulevad robinal peale), lähen Lõuna-Euroopasse ja hakkan lille- ja taime-
kasvatajaks. Kes teab, ehk looksin viinamarjaistanduse ja siis tuleksid mu juurde veine degusteerima! Inimesel võib ju unistusi olla! Hoolimata kõledast ilmast laulavad linnud siin mu pargis kogu hingest. Ööbik laksutab nii, et isegi läbi akna kostab. Ja hommikul, kella viie paiku äratab mind ühtlase siristamisega keegi mulle tundmatu linnuke. Soovin, et oskaksin nimetada kõiki linde, kes siin vidistavad, sädistavad, kädistavad, aga kahjuks ei. Tahan õppida. Siiski, ühe linnuga sain ma tuttavaks – ta oli kolinud oma kaasaga ühte väikesesse pesakasti, mille koos perega vahtrapuule kinnitasime. Mustvalge ja pisike, polnud enne sellist näinud. Interneti abil sain teada, et ta nimi on must-kärbsenäpp (Ficedula hypoleuca) ning et vanade isaslindude laul on kestvam ja mitmekesisem kui noorlindudel! Küll aga esineb kärbsenäppide seas polügaamiat ja isaslind võib lahkuda teise emaslinnu juurde, samas võib ka hoolitseda mitme pesakonna eest, kui pered elavad lähestikku! No ütle seda loodust. Inimestega võib ka samamoodi ju olla. Eriti see, et emane teeb valiku. Aga ikkagi huvitav, miks see isane teise emase juurde läheb? Kas isaseid on vähem, nagu meil Eestis mehi? Või on mõni isane oskuslikum laulja kui mõni teine? Kas osa isaseid jääb ka emaseta, kui nende laul ja leitud pesitsuspaik emasele ei sobi? Või minnakse linnuriigis ka kompromissile?! Parema puudusel. Mida emaslind tunneb, kui isane läheb ära teise emaslinnu juurde? Aga mida isaslind tunneb? Ehk ei ole neil keerulist tundeelu, aga mingid instinktid on ka ses osas, arvestades, et nad on äärmiselt tähelepanelikud. Põnev.
19
20
Kui tore, et Sulle meeldis mu „Ootamatus“! Selle muusikalise osa kirjutasin aastaid tagasi, aga sõnad tulid alles nüüd. ...ei suuda siiani ma uskuda, et armuleek nii ootamatult süttis meis, kõik teiseks muutus ainsa hetkega, kui sinu pilk nii sügavalt mind puudutas... Ega päriselt neid asju ei juhtugi, tead ju ise, on impulss, mille skeletile sa liha kasvatad, sündmusi võimendades ja neile
sügavamat tähendust andes. Lugesin läbi Sinu näidendi, millest rääkisid, see meeldis mulle väga! Kohati absurdne, kuid samas igavikuline – inimesed ikka ihkavad armastust! Kuid nad võivad oma kinnisideega kedagi kinni hoida, lõhkuda ära loomuliku tasakaalu ja voolavuse. Olen seda ise nooruses valusalt kogenud. Tahan kõiki Su näidendeid lugeda! Aiman juba ette, et need oleksid mulle tuttavad. Sina siis ära üle tööta! Seal, saarel ju veel valusamad tuuled, hoia kael soojas! Vaatamata nohule tundsin tänaõhtusel jalutuskäigul toominga lõhna... selles lõhnas on suve lootust, nii nagu pääsukeste siristamiseski. Ära muretse, Sa ei pea mulle nii tihedalt vastama, mingit kohustust pole. Tee nii, nagu tunned või kuidas aega on. Sinu kirju on alati hea lugeda, aga ka oodata. Kiirusel on oma võlu, aga aeglusel oma kestus! Sinu matkasõber H
21