Koduaia kaunimad okaspuud 2

Jüri A ist

Hall nulg ( Abies concolor)

See Põhja-Ameerika läänepoolsetelt aladelt pärit nululiik kasvab kodumaal olenevalt täpsemast kasvukohast 25–60 meetrit kõrgeks. Suurimate puude kõrgus jääb paar meetrit alla 80 meetri. Okkad on pikemad kui teistel nululiikidel (2,5–6 cm), pisut sirpja kujuga ja värvuselt üleni sinakasrohelised või vesihallid. Okastel puudub vähimgi läige, need on täiesti tuhmid. Sõna concolor tähendabki „kõik ühte värvi”. Okkad ei ole torkivad. Käbid on silinderjad, 7–12 cm pikad ja asetsevad nulgudele omaselt okstel kenasti püsti. Eesti suurimad puud on 27 meetrit kõrged.

Hall nulg on väga ilus ja suursugune puu. Tema korrapärases koonilises võras paiknevad oksad kenasti ringidena. Ta on väga armastatud jõulupuu tänu okaste kohevusele, pehmusele ja ilusale värvusele, ning sellele, et need ei pudise okstelt.

Halli nulu metsad on altid tekitama väga ulatuslikke ja ohtlikke metsapõlenguid. Oksad ja okkad sisaldavad rohkelt vaiku ja tuleohtlikke eeterlikke õlisid, mistõttu puude ladvad süttivad säraküünaldena ja põlevad meeletu kuumusega.

Halli nulu kerge ja pehme puit ei kõlba muuks kui paberiks ja pakkematerjaliks. Reumast tingitud vaevuste korral võib lisada nuluokkaid vannivette, sest okkakümblus pidada andma leevendust.

Hall nulg on Eesti oludes üks külmakindlamaid ja vähenõudlikumaid nululiike.

q Hall nulg.

q ’Fastigiata’.

Sordid

Halli nulu sorte on 120 ümber. Need on huviliste seas populaarsed. Väike valik oleks järgmine:

’Argentea’ (sün A. concolor var. candicans või ’Candicans’) kasvab lõppkokkuvõttes suureks puuks, aga siiski väiksemaks kui liik. 10-aastaselt on ta umbes 3 meetrit kõrge ja 1,5 meetrit lai. Alul on ta kitsaskooniline, hiljem sammasjas, parajalt hõreda oksastikuga. Puu rüü on sinkjashõbedane. Sinakad käbid paiknevad okstel küünaldena püsti. Noorena võib puu vajada tugikeppi, et sirgena püsida. Sort on käibes 1903. aastast.

’Fastigiata’ jääb samadesse mõõtudesse, sort on kitsavõraline, aga värvus on liigile omaselt rohekashall.

’Violacea’ on tõesti väga sinine. Loetakse üheks sinisemaks okaspuuks. Teised tituleerivad selleks ’Argentea’. Aga kuna ’Violaceale’ on omistatud väärtusliku aiataime tiitel AGM ja ’Argenteale’ mitte, siis ilmselt on ’Violacea’ okaste värvus ilusam. Ta kasvab pikkamööda täismõõduliseks suureks puuks (5–7 meetrit kõrge ja 2 meetrit lai). Pärit aastast 1875.

’Violacea Prostrate’ on laiuva kasvukujuga põõsasjas puu. Tema üsna pikad okkad on sinakashallid. Sama tooniga on ka üsna suured käbid, mille otsad on pruunid. AGM.

’Compacta’ (sün ’Violacea Compacta’, ’Glauca Compacta’). Vanade puude kõrgus ei ületa 2–3 meetrit, kümneselt on vaid kuni meetrikõrgune. Tal on tihe, kooniline võra, mille väliskontuur on pisut muhklik. Vanade puude võra kipub natuke „laiali valguma”. Väga ilus pikkade okastega

q ’Argentea’. u ’Violacea’.

sinine kääbik. Sorti kirjeldati Saksamaal juba 1891. aastal, aga paljundama hakati alles 1923. Kuigi tegu on väga vana sordiga, pole uued suutnud tema ilu seljataha jätta. Sordil on väärtusliku aiataime (AGM) nimetus.

’Archer’s Dwarf’ on eelmisest poole väiksem kääbik. Kujult on puu kooniline, väga regulaarse oksastikuga. Pärit on ta Inglismaalt (1982), kus teda ka paljundama hakati. Tal on üsna pikad ja graatsiliselt paiknevad hallid okkad. See on üsna haruldane nulusort.

’Fagerhult’ on väga pikkade okastega rippoksaline sort Rootsist (1932). Tugikepp aitab tüvel jäigaks muutuda, ilma selleta hoiab taim maadligi. Pikad okkad ja sinine värvus muudavad selle sordi puu vastupandamatuks.

’Wintergold’ on kollaste okastega poolkääbuskasvuline sort. Okkad on eriti kenasti võikollased talviti. Kevadiste uute kasvude okaste värvuseks määratletakse üsna üksmeelselt šartröösroheline. Suviti on okkad ebamääraselt kollaka jumega. Kasvukujult on tegu koheva okastikuga „koonilise kuusega”. 10-aastaselt on ta u 2 meetrit kõrge. Sort on pärit Saksamaalt (1959). Noorel puul võib olla probleeme ladvaoksa määratlemisega.

’Blue Saphir’ (sün ’Blue Sapphire’, ’Blue Safi r’, ’Malik’) on eriliselt pilkupüüdva hallikassinise okkavärviga kääbik. Meie aias pole väike puu kasvulusti sisse saanud. Vast olen pidanud mässama praakistikuga või ongi selle kultivari puhul tegu loomuomase kapriissusega? See sort on lihtsalt uskumatult kääbuskasvuline – suudab edeneda vaid napp 1–2 cm aastas. Sordi emataimeks olnud tuulepesa leidis kuulus Tšehhi aednik Miroslav Malik (1998). Tema puukool asub České Budějovices.

q ’Compacta’.

’Ostrov nad Ohri’ on veider „pannkook”, kes leiti Karlovy Vary lähedalt Tšehhist (1996). Põõsakese oksad on maadligi, kummaliselt keerdus ja harali hoidvate okastega. Värvuselt on ta mahedalt sinakashall. 10-aastasena on põõsa kõrgus vaid 10–15 cm ja laius 20–40 cm. Kes otsib erilist okaspuud, siis on ’Ostrov nad Ohri’ täistabamus.

Kujunduses

Hallile nulule või tema sortidele kohta valides tasub arvestada, et puud saavad olema tihedad, mistõttu nad jätavad enda taha tõsise varju. Profid soovitavad sättida halli nulu kollasetoonilisele taustale. Vastandvärvused – kollane ja sinine – moodustavad igati nägemisväärse särava paari.

Paraku saavad noorte taimede ladvapungad sagedasti külmakahjustusi, mistõttu noored hallid nulud näevad nadid välja. Aja jooksul taimed karastuvad ja kasvatavad ikkagi ilusa korrapärase võra.

Villtäi lemmik

Hoia hallil nulul silm peal: kas nüüd just igal aastal, aga üsna tihti võib okaste vahel märgata napi tikupea suuruseid valgeid, justkui vatist moodustunud tombukesi. Tegemist on villtäidega, kellele miskipärast just hallid nulud gurmeeroana kaubaks lähevad.

Villtäide teise ilma saatmiseks peab nad hakatuseks lahti riietama ehk teisisõnu: vabanema valgest „vatist”, mis neid väga tõhusalt kaitseb. Vatikuues täid ei lase ennast häirida (rohelisest) seebitamisest, tõmmistega turgutamisest, pestitsiididega pritsimisest – veepõhine lahus lihtsalt ei tungi läbi vett hülgava vati täi kehani.

q ’Wintergold’.

u ’Blue Saphir’.

u ’Ostrov nad Ohri’.

Õnneks lahustub „vatt” kergesti alkoholis. Pane pritspudelisse 60–80% viina (lahjem ei toimi, aga puhas piiritus oleks asjatu raiskamine ning võib olla okastele ohtlik) ja uduta sellega villtäisid. Valged tupsud haihtuvad silmapilkselt. Ka koroonaviiruse tõrjeks müüdav piirituse baasil desolahus on valmiskujul kasutatav.

Tegelikult lahustus täisid ümbritsev „vatt”, täid ise on ikka veel täiesti kõbusad, et mitte öelda joobunud. Mina olen kohe seejärel pritsinud neid ükskõik millise pestitsiidi lahusega, sest alasti täisid tapavad need kõik. Mürgi asemel võib kasutada ka „rohelisi” vahendeid, aga mul puudub kogemus ütlemaks, milline neist on parim.

Ilmselt on kogu protseduuri vaja nädala-paari pärast korrata, sest munadest koorub uus põlvkond täisid ja neid peab kimbutama enne, kui nad omakorda munemist alustavad.

Võib-olla tundub kogu ettevõtmine väga aega- ja vaevanõudev, aga kui tõesti halle nulge (ja ka teisi taimi) suhteliselt sageli jälgida, avastab täid juba siis, kui nad on tekitanud vaid suhteliselt väikesel alal paikneva kolde. Tervet puud pritsida pole sellisel juhul tarvis ja töö sujub minutitega.

Kuidas kasvatada

▪ Ta on väga päikeselembene, talub vaid väga kerget varju. Mida varjulisem on kasvukoht, seda aeglasemalt ta kasvab.

▪ Hall nulg suudab teistest nulgudest paremini taluda põuda, aga ei talu ülekuumenemist.

▪ Hingerahu huvides soovitan nulgu vihma nappimisel kasta. Looduslikus kasvukohas saab ta aastas 1,5 korda rohkem sademeid kui Eestis keskmiselt saada on.

▪ Saastunud linnaõhu talumise/ mittetalumise kohta on andmed risti vastukäivad, aga vääveldioksiidi pidada hall nulg kartma rohkem kui teised okaspuud. Seega, kui põletada kasvuhoone desinfitseerimiseks selles väävlit, tuleb jälgida, et tuul pragudest välja imbuvat väävlisuitsu hallile nulule peale ei kanna.

▪ Ta eelistab värsket, viljakat, parasniisket kuni niisket mulda. Muld võib olla ka kruusane, aga mitte nätskelt savine.

▪ Mulla pH peaks ideaalis olema 5, aga sobib ka 4,5–6,5.

▪ Ühed väidavad, et tänu suhteliselt tihedale ja kompaktsele juurestikule talub hall nulg hästi (ümber) istutamist. Teised soovitavad istutada võimalikult noori puid, sest vanemad puud saavat sedavõrd tugeva šoki, et mitmel järgneval aastal puu ei üritagi suuremaks kasvada.

▪ Esimesed kümme aastat kasvab liik ise ja ka sordid väga aeglaselt, siis pikenemise tempo suureneb. Esimestel aastatel pärast istutamist on noore puu ettevaatlik lisaväetamine okaspuuväetisega soovitatav tegevus, hiljem on halli nulu juurestik juba sedavõrd tõhusalt toimiv, et suudab aiamullas kasvava puu toitainete vajaduse kindlustada.

▪ Vajadusel võib halle nulge pügada (eelistatult varakevadel), aga kuna nad kasvavad ääretult aeglaselt, siis tasub aru pidada, kas plaanitav lõikamine on ikka tarvilik.

MOLDAED

Arvan, et aiaomanik ei peaks taimi pottides kasvatama, sest aiamulda istutatud taimed tunnevad end hoopis paremini. Loomulikult möönan, et korteri inimesele on rõdu aia alternatiiv ning seal on konteinerviljelus omal kohal. Olen ammu mõlgutanud ideed katsetada rõdule sobiva mold- ehk künaaia rajamist – lihtsalt ehedast uudishimust ärgitatuna. 2022. aasta suve hakul tegin mõtte teoks.

Nagu iga aia rajamisega pihta hakates, tuleb ka moldaia tarvis hakatuseks koostada selle plaan. Joonise asemel valisin spikriks oma fotopangast ühe kunagi Tšehhis pildile jäänud taimeküna. See on taimestatud okaspuudega. Niisugune moldaed on rõdule parim, sest ei jää talviti raagu.

u Okaspuudega taimestatud moldaed Tšehhimaal.

Anuma tegemine tehistufist

Molli ehk lühikese küna materjalina kasutatakse tehistu (ingl hypertufa). Tu on tardkivim, mis tekib vulkaanipursete ajal välja paiskunud purdse materjali kivistumisel. See on kerge, väga poorne ning kergesti töödeldav. Maades, kus tu on käepärast, on see aiakujunduses igapäevases kasutuses.

Segu

Kunsttu segatakse üldjuhul kokku tsemendist, turbapurust ja perliidist. Paljudest retseptidest, mis otsingusse „ hypertufa ” klõbistades ekraanile ilmuvad, on lihtsaim vahekorraga 1 : 1 : 1 ehk kõiki eelnimetatud komponente võrdses koguses (siin ja edaspidi käib jutt mahu järgi mõõtmisest, mitte kaalumisest).

Kasutatakse ka tsemendi suhtes lahjemaid segusid, näiteks 3 osa tsementi, 4 osa turbapuru ja 5 osa perliiti. Valisin kuldse kesktee osiste suhtega 2 : 3 : 3. Paraku selgus, et perliiti mul vajalikul hulgal käepärast polnud, mistõttu asendasin selle osaliselt liivaga. Tegelikuks komponentide vahekorraks kujunes 2 osa tsemendi kohta 3 osa turbapuru, 1 osa liiva ja 2 osa perliiti.

Pärast osiste läbi segamist hakkasin segamist jätkates pisitasa lisama vett, kuni tekkis pigistamisel kokku jääv mure tainas. Mass ei tohi muutuda vesiseks lödiks. Soovi korral võib lisada tsemendivärvi, et saada sobiva koloriidiga anum. Mina seda ei teinud.

Abivorm

Enne taina segamist tuleb valmis panna vorm, mille sisse või ümber tainas vormitakse. Mina kasutasin selleks tugevast plastist seguvanni mõõtudega 70 x 40 x 30 cm, mida müüakse ehituspoodides. Teine samasugune läks käiku tehistufi kokkusegamiseks. Segu valmistasin kahes osas, nii oli lihtsam prognoosida selle kulu.

q Roomav vorm valgub kaunilt üle serva.

q Põnev mikromaastik okaspuukääbikutega.

Moldaia vormiks sobib ka paksemast vineerist või lauajuppidest kokku kruvitud raam. Sel juhul tuleks mold moodustada raami sisse ja pärast selle kõvenemist raam lammutada.

Plastist või mõnest muust materjalist vormi kasutamisel on mõistlikum mold vormida selle ümber. Nii ei pea rasket anumat vormist välja koukima, kerget vormi on lihtne pooleldi tardunud mollist välja kergitada.

Segu vormimine

Vältimaks käpuli maas töötamist, võtsin metallist tabureti, millele sättisin paksust vineerist plaadi. Selle loodisin hoolikalt tasaseks, et vältida veel pehme molli kaldumist või libisemist. Vineeri säästmiseks katsin selle kilega.

Niiviisi ettevalmistatud alusele laotasin küna põhjaks minimaalselt 4 cm paksuse kihi tufitainast. Tihendamiseks ja kihi ühtlustamiseks kasutasin kellut, aga sobib ka sile lauajupp. Tainaplaadi keskele tegin u 5 cm läbimõõduga augu, mille kaudu liigne kastmisvesi pääseb künast välja tilkuma. Seejärel mähkisin vormkasti ümber kile, et hiljem oleks lihtsam kasti mollist välja võtta. Sel viisil ettevalmistatud vormi sättisin tainaplaadile nii, et vee äravoolu ava jäi enam-vähem keskele.

Vormi ümber mätsisin molli külgedeks samuti vähemalt 4 cm paksuse kihi tainast. Seinte moodustamine õnnestus paremini, kui tainas oli tahedam. Pika noaga lõikasin seinte alt väljaulatuvad liigsed põhjaplaadi osad maha. Lõigetega õhendasin ka seinte alumist osa, mis kippus liialt tüsedaks vajuma.

q Vajalikud vahendid.

q Põhjaplaat on vormitud.

q Vorm on asetatud põhjaplaadile.

q Vormimine on valmis.

Seinte kõrguseks saavutasin 20 cm, need kippusid kogu aeg alla valguma.

Külgede välispinna võib jätta looduslikult konarlikuks või siluda.

Kõik vormimised õnnestusid kõige paremini lihtlabaselt kätega, mistõttu olid kummi kindad vältimatult tarvilikud.

KiviSTUmine

Valminud taiese katsin kilega, et selle kuivamine ei oleks suvekuumuses liiga kiire, mis päädiks pragunemisega. Pärast kahe päeva pikkust pausi, mil kõvenevat moldi paar korda veega piserdasin, oli tehistu sedavõrd kõvastunud, et vormkasti sai ettevaatlikult eemaldada.

Kogu krempel jäi kile alla kaheks nädalaks aeglaselt kivistuma. Valmis molli uhtsin rohke veega, et selle leeliselisust vähendada.

Muld

Küna täitmiseks sobiva mullasegu retsepti on keerulisem hankida kui tehistufi oma. Kõik allikad soovitavad võtta aiandusärist sobiv kott mullaseguga ja ongi probleem lahendatud. Tegelikult on nii, et kottidesse pakitud „muld” on valdavalt liiga turbane ja ülemäära neutraalne. See muutub anumas liiga kiiresti õhuvaeseks klombiks, mis pole taimedele vastuvõetav.

Otsustasin substraadi kasuks, mis koosnes 1 osast peenest koorepurust, 1 osast turbapurust ja 1 osast graniitkillustikust (kildude suurus mitte üle 10 mm). Miks just selline segu? Eelkõige seepärast, et selline substraat ei sisalda kontrollimatu koostisega komponente (kompost, lehekõdu, mättamuld), mida alatihti soovitatakse potitaimede puhul tarvitada. Lisaks varieeruvale happesusele võivad need sisaldada ka haigustekitajaid.

Sisuliselt steriilne neutraliseerimata turbapuru on väga happeline ja madaldab substraadi pH tugevasti happelisele poolele, mis meeldib praktiliselt kõigile okaspuudele.

Kahjuks on segul ka üks puudus – selles pole tarvilikul määral toitaineid. Teisalt võib selle miinuse pöörata plussiks, sest nüüd on võimalus manustada taimedele väetisaineid kontrollitud määral.

Paljudest soovituslikest väetistest kõnetas mind nõuanne kasutada väetist, kus lämmastiku, fosfori ja kaaliumi sisaldus on vahekorras 1 : 2 : 2, lisaks muidugi magneesium (Mg), väävel (S) ja mikroelemendid.

Tuleb hakata jälgima taimede välimust. Kahvatu jume korral lisada kastmisvette pisut sobiva koostisega lahustuvat väetist.

Järgmine töö oli ütlemata lihtne: mold tuli segatud substraadiga täita. Siiani on kõik kaanonid soovitanud hakatuseks panna nõu põhja drenaažiks kiht jämedamat graniitkillustikku või savipoti kilde. Nüüd on uuringud näidanud, et vahetult drenaažikihi peale

q Moldaed enne taimestamist.

tekib vettinud mulla kiht, mille kaudu on gaaside (õhu) liikumine takistatud.

Mis muud, kui otsisin sobiva suurusega savipotikillu ning panin selle kumerusega ülespoole molli põhjaaugu kohale ja võiski substraadiga jätkata. Niiviisi jääbki juurtele rohkem ruumi.

Taimed

Taimede valimine on projekti põnevaim osa. Reegel on lihtne: moldi tuleb istutada need, kelle külmakindlus on astme võrra suurem kui tavataimedel see selles kohas peaks olema. Seega Mandri-Eestis, mis kuulub 4. kliimatsooni, tuleb künasse valida 3. tsooni taimed. Rannik ja saared asuvad 5. tsoonis, seal võib lisaks 3. tsooni taimedele kasutada ka 4. tsooni omi.

Künaaed leidis omale paiga kohas, kus päikesepaiste vaheldub varjuga. Niiviisi ei kuiva substraat künas ülemäära kiiresti.

Moldi ei maksa panna otse põrandale või mullale, sest siis on liigse kastmis- või vihmavee äravool takistatud ja pakasega võib mold mõraneda.

Bonsailik ettevalmistus

Moldaia taimestas kodukohvikute päeval taimesõber Vjatšeslav, kelle hobiks on bonsaide vormimine ja kes seda põnevat tegevust soovijaile demonstreeris.

Künaaia taimi on mõistlik bonsailiku ettevalmistamisega pisut ahistada. Keegi meist ju ei soovi, et nad hakkaksid üksteist enda alla matma.

Selleks tuli juurekava vähendada ja samal ajal seda ka korrastada (sirgestada).

Kui istiku juurepall oli liiga kogukas ega mahtunud kõrgust pidi künasse ära, lõikas aednik selle altosast „seibi” maha.

qu Juurepalli lahtiharutamine.

u Keerdunud juur all paremal.

Moldaia pind sai viimistletud kivi klibu ja samblaga. Istutamine lõppes lahkel käel kastmisega. Piisav niisutamine on väga oluline kogu juurdumise ajal.

Liigid ja sordid

Kes ei kavatse moldaiaga vähimaidki riske võtta, teeb valiku nende okaspuude seast, kes kasvavad kaugel põhjas, kus mets läheb üle tundraks.

• Viimane puu, kes Põhja-Ameerikas kaugel Kanada pärapõrgus vastu peab, on ameerika lehis ( Larix laricina). Väidetavalt suudab ta üle elada uskumatuna tunduva pakase –65 °C. Kui on soov omada igihalja taimestikuga moldaeda rõdul, peab paraku lehise heitlehise okaspuuna kõrvale jätma.

• Väga külmakindlad ja vähenõudlikud on must kuusk ( Picea mariana), kanada kuusk ( Picea glauca) ja palsamnulg ( Abies balsamea).

Musta kuuse kääbikutest võiks nimetada sorte ‘Ericoides’, ‘Gnom’ ja ‘Nana’.

Kanada kuusk pakub koonilisi vorme: ülimalt levinud ‘Conica’ on moldi vast liiga kogukas, aga ‘Cupido’, ‘Laurin’, ‘Tiny’ ja ‘Vanilla Ice’ on igati sobivad. ‘Alberta Globe’, ‘Berggarten’, ‘Echiniformis’ ja ‘Elf’ demonstreerivad, et „kanadalasele” pole ümaradki vormid võõrad.

Palsamnulu tillukestest võiks välja tuua ‘Jamie’, ‘Le Febre’, ‘Little Caleigh’, ‘Nana’ ja ‘Piccolo’.

Lisaks polaaralade vallutajatele on väga vastupidavad ka kõrgel mägedes end koduselt tundvad taimed.

• Mägimänd ( Pinus mugo) meenub esimesena. Tal on sedavõrd palju kääbuskasvulisi sorte, et mõnda neist pole mõtet siinkohal hakata välja tooma, kuna järgmised mitukümmend solvuvad.

Mägimänni sorte poogitakse sageli kõrgemale tüvele. Niisugune istik on künaaeda suurepärane valik, sest annab künale ootamist nõudmata kolmanda mõõtme.

• Serbia kuusk ( Picea omorica) on teine tuntud „mägilane”. Pisisortide ‘Günter’, ’Minima’ jne jada saaks veel pikalt jätkata.

• Üle küna ääre rippuma saab sobitada mõne roomava kujuga kadaka. Harilik kadakas ( Juniperus communis) on veel üks väga külmakindel okaspuu. Rippuvate okstega on

q Moldaed vahetult pärast taimestamist.

sordid ‘Anna Maria’, ‘Depressa’, ‘Goldschatz’ ja ‘Green Carpet’. Anumasse sobivad ka äärmiselt ilusad kitsaskoonilised sordid ‘Arnold’, ‘Compressa’ ja ‘Miniatur’.

• Roomav kadakas ( Juniperus horizontalis) ülima külmataluvusega ei hiilga, aga loodetavasti saab künas ikkagi hakkama. Kardan, et ilma tema väga värvikate sortideta jääb moldaed liiga roheliseks. ‘Golden Carpet’, ‘Glauca’, ‘Monber’ ICE BLUE annavad künale sära.

• Üsna värvikad on hariliku kanarbiku (Calluna vulgaris) ja punase eerika ( Erica carnea) sordid. Madalamad ja laiuvamad neist võiksid okaspuudega kenasti kokku klappida.

Kindlasti pole minul mõttes mõlkuv taimevalik moldaia jaoks ainuvõimalik –sinna sobivaid okaspuid on sadu. Kahtlemata kasvab mõni okaspuu künas liiga suureks. Kaeva see välja, istuta aeda või kingi sõbrale ja otsi asemele väiksem istik. Miski siin ilmas pole igavene!

q Moldaed sügisel.

w Kuusebonsai moldaias.

See raamat on teine osa Eesti kliimas koduaeda sobivatest okaspuudest. Esimesest osast leiab ülevaate ebaküpressi, elupuu, jugapuu, kadaka ja kuuse sortidest. Siin on luubi all lehised, männid, nulud, tsuugad

ning erilisemate liikide, näiteks hõlmikpuu, mikrobioota, ebatsuuga, sirmokka, sekvoia, metasekvoia, sooküpressi, hiibapuu ja krüptomeeria sordid.

Nagu raamatu esimeses osaski, on sortidest kirjeldatud eelkõige neid, kellele Inglise Kuninglik Aiaselts on omistanud väärtusliku aiataime nimetuse (AGM). Lisaks tutvustab autor oma lemmiksorte.

Ülevaate saab sortide kasvatamise nüanssidest, tüüpilisematest vigadest ja nende vältimisest. Samuti tuleb juttu okaspuude talvistest muredest ja hooldusvõtetest kahjude vältimiseks, liikide veevajadusest, seemnest puu kasvatamisest, igihalja moldaia rajamisest ja raugastunud puude kohendamisest. Eraldi peatükk on võrsete, okaste ja käbide kasutusvõimalustest köögis ja mujal.

Jüri Annist on keemikuharidusega aednik, mitme aiaraamatu autor. facebook.com/vestaraamatud

www. ajakirjad.ee