Tove Ditlevsen
Lapsepõlv Noorus Sõltuvus
Hommikus oli veel lootust. Seda oli kerges läikes mu ema mustadel sirgetel juustel, mida ma kunagi puudutada ei julgenud, ja mu keelel suhkruga kaetud leiges pudrus, mida aeglaselt sõin, vaadates ema saledaid kokkupõimitud käsi, mis lebasid liikumatult ajalehel, lool Hispaania gripist ja Versailles’ rahulepingust. Mu isa oli tööle läinud ja mu vend oli koolis. Mu ema oli seega üksi, kuigi ka mina olin seal, ja kui ma olin täiesti vait ega öelnud midagi, võis rahu tema veidras südames kesta hiliste hommikutundideni, kuni ta pidi minema Istedgade poodidesse nagu teised naised.
Päike piilus rohelise mustlasvankri tagant, otsekui paistnuks see selle sisemusest, ja Sügeliste Hans astus välja, ülakeha paljas, pesukauss käes. Kui ta end veega üle oli kallanud, sirutas ta käe ja võttis rätiku, mille Ilus Lili talle ulatas. Nad ei öelnud teineteisele sõnagi, olles kui pildid raamatus, mida lappad. Paari tunni pärast olid nad muutunud nagu mu emagi.
Sügeliste Hans oli päästearmee sõdur ja Ilus Lili tema kallim. Suviti toppisid nad vankrisse hulga lapsi ja sõitsid nendega maale. Vanemad maksid neile selle eest krooni päevas. Olin ka ise nendega kaasas käinud, kui olin kolmene ja mu vend seitsmene. Nüüd olin ma viiene ja ainus, mida ma sellest reisist mäletasin, oli see, kuidas Ilus Lili tõstis mu vankrist maha ja pani kuumale liivale, mida ma kõrbeks pidasin. Ja roheline vanker sõitis minema, jättes mu maha, kahanedes üha väiksemaks, ja selles istus minu vend, keda ma ei näe enam kunagi, ning ema samuti mitte. Kui lapsed
koju tagasi tulid, olid kõigil sügelised. Sellepärast teda kutsutigi Sügeliste Hansuks. Kuid Ilus Lili ei olnud ilus. Minu ema oli, neil harvadel õnnelikel hommikutundidel, kui pidin ta täiesti rahule jätma. Ilus, puutumatu, üksildane ja täis salajasi mõtteid, millest ma midagi teada ei saanud. Tema selja taga lillelisel tapeedil, mille auke mu isa pruuni teibiga lappinud oli, rippus pilt naisest, kes vaatas aknast välja. Naise selja taga põrandal oli häll väikese lapsega. Pildi all seisis: naine ootab meest merelt. Vahel pani mu ema mind tähele ja vaatas minu pilgu all olevat pilti, mida mina olin pidanud leebeks ja nukraks. Kuid mu ema puhkes naerma, mis kõlas, otsekui oleks hulk õhku täis paberkotte korraga lõhki löödud. Mu süda tagus ärevusest ja nukrusest, kuna vaikus oli maailmast kadunud, kuid ma naersin kaasa, sest mind oli tabanud samasugune sünge lustlikkus. Ema tõukas tooli eemale, tõusis ja jäi pildi ette oma kortsus
öösärgis seisma, käed puusas. Siis laulis ta trotslikul plikahäälel, mis ei kuulunud talle, nagu ei kuulunud ka see hääl, mida ta kasutas hiljem, kui müüjatega hinna üle kauples:
Kas mul pole luba laulda
oma Musul, mida tahan?
Ruiraraa ja ruiraraa ja ruiraraa.
Sõbrake, nüüd aknalt mine,
tule hiljem tagasi.
Külm ja hallad jälle toonud
äti koju tagasi.
Laul ei meeldinud mulle, kuid ma pidin naeru lagistama, sest mu ema laulis seda minu lõbustamiseks. Kuid see oli mu oma süü, poleks ma pilti vaadanud, ei oleks ta mind ka tähele pannud. Ta oleks edasi istunud, käed rahulikult kokku põimitud ja ilusate silmade range pilk kinni kusagil eikellegimaal meie vahel. Ja mu süda oleks saanud edasi sosistada „ema“, ja teada, et ta mõistis mind mingil müstilisel moel. Oleksin pidanud ta kauemaks üksi jätma, siis oleks ta sõnadeta mu nime öelnud ja
ma oleks teadnud, et oleme suguluses. Siis oleks miski, mis meenutab armastust, täitnud terve maailma ning Sügeliste Hans ja Ilus Lili oleks seda märganud ja jäänudki värvilisteks piltideks raamatus. Nüüd hakkasid nad kohe peale laulu lõppu kaklema ja kisama ja üksteist juustest sikutama. Samas tungisid tuppa ärritunud hääled trepikojast ning ma lubasin endale, et homme teen ma näo, nagu poleks seda nukrat pilti seinal olemaski.
Kui lootus kustus, pani ema riided ärritatult ja ägedate liigutustega selga, otsekui oleks iga riidetükk teda solvanud. Ka mina pidin end riidesse panema ning maailm oli korraga kalk ja ohtlik ja hirmus, sest minu ema hämar raev viis alati selleni, et ta lõi mind näkku või tõukas mind vastu kahhelahju. Ta oli võõras ja mõistatuslik ning ma mõtlesin, et mind on beebina ära vahetatud ja et tegelikult ei ole ta üldse minu ema. Kui ta riides oli, astus ta magamiskambris peegli ette, sülitas tükile roosale siidipaberile ja hõõrus sellega ägedalt põski. Viisin tassid kööki ja minu meeltesse hiilisid kaitsva kihina pikad kummalised sõnad. Laul või luuletus, valuvaigistav ja rütmiline ja lõputult melanhoolne, kuid mitte kunagi õnnetu või kurb. Kui heledad sõnalained läbi minu voolasid, teadsin ma, et mu ema ei saanud mulle enam midagi teha, sest ta ei tähendanud minule enam midagi. Minu ema teadis seda samuti ja ta silmad täitusid kalgi vaenulikkusega. Ta ei löönud mind kunagi, kui olin hinges nii liigutatud, kuid ta ka ei rääkinud minuga. Alates sellest hetkest kuni järgmise hommikuni olid lähestikku vaid meie kehad. Ja hoolimata sellest, et siin oli kitsas, vältisid need vähimatki kokkupuudet.
Meremehe naine seinal ootas endiselt pikisilmi oma meest, kuid minu ja minu ema maailma polnud mehi vaja. Meie kummaline ja lõputult õrn õnn sai õitseda vaid siis, kui olime kahekesi, ja kui ma polnud enam väike laps, ei naasnud see tunne enam kunagi päriselt, välja arvatud üksikute harvade välgatustena, mis on nüüd, kui mu ema on surnud ja enam pole kedagi, kes räägiks lugu sellest, milline ta tegelikult oli, mulle sedavõrd kallid.
Kõige all, minu lapsepõlve põhjas seisab mu isa ja naerab. Ta on must ja vana nagu kahhelahi, kuid temas ei ole midagi, mida ma kartma peaks. Kõike, mida ma tema kohta tean, võingi ma teada ja kui ma rohkem teada tahan, pean vaid küsima. Ise ta minuga rääkima ei hakka, sest ta ei tea, kuidas väikeste tüdrukutega rääkida. Aeg-ajalt patsutab ta mu pead ja ütleb: nonoh. Siis surub mu ema huuled kokku ja isa tõmbab kähku käe ära. Minu isal on kindlad õigused, kuna ta on mees ja meie kõigi toitja. Sellega peab ema leppima, kuid ta ei tee seda vastu puiklemata. „Miks sa ei või istuda nagu meie teised,“ ütleb ta, kui isa diivanile pikali heidab. Ja kui ta raamatut loeb, ütleb ema: „Lugemine teeb veidrikuks. Kõik, mis raamatus kirjas, on vale.“ Pühapäeviti joob isa ühe õlle ja ema ütleb: „See maksab 26 ööri. Kui sa nii jätkad, lõpetame me Sundholmis.“ Kuigi ma tean, et Sundholm on koht, kus magatakse õlekotil ja süüakse kolm korda päevas soolaheeringat, saab see sõna osaks neist ridadest, mida moodustan, kui olen üksi või hirmul, sest see on sama kaunis kui pilt isa raamatus, mida eriti armastan. Selle pealkiri on „Töölisperekond metsas jalutamas“ ja see kujutab isa ja ema kahe lapsega. Nad istuvad rohelisel murul ja kõik naeravad ja söövad kaasavõetud võileibu, mis nende vahel lebavad. Kõik neli vaatavad lippu, mis on torgatud isa kõrvale mulda. Lipp on punane. Näen pilti alati tagurpidi, sest see on võimalik vaid siis, kui isa raamatut loeb. Siis süütab mu ema tule ja tõmbab kollased kardinad akende ette, kuigi ei ole veel pime. „Minu isa oli
petis ja joodik,“ ütleb ta, „kuid vähemalt polnud ta sotsialist.“ Minu isa loeb rahulikult edasi, sest ta on veidi kurt, ja ka see pole mingi saladus. Minu vend Edvin taob naelu lauajuppi ja tõmbab need siis kõik jälle tangidega välja. Kunagi saab temast meistrimees. See on midagi väga peent. Meistrimeeste laual on lina, mitte ajaleht ja nad söövad noa ja kahvliga. Nad ei jää kunagi töötuks ega ole sotsialistid. Edvin on ilus ja mina olen inetu. Edvin on tark ja mina olen rumal. See on igavene tõde nagu valged trükitähed tänaval oleva pagaripoe majaotsal. Seal seisab: Politiken on parim ajaleht. Kunagi küsisin ma isalt, miks tema loeb siis ajalehte Sotsiaaldemokraat, kuid selle peale kortsutas ta kulmu ja köhatas ning ema ja Edvin naersid oma paberkoti lõhkumise naeru, et kuidas ma võin ikka nii jumalakartmatult rumal olla.
Elutuba moodustab tuhandetel õhtutel valguse ja soojuse saarekese, kus me oleme alati nagu papist nukud seinal rippuva nukuteatri sammaste vahel. Isa valmistas selle Pereajakirja joonise järgi. Kogu aeg on talv ja väljas on jääkülm, nagu ka köögis ja magamistoas. Elutuba rändab läbi aja ja tuli praksub kahhelahjus. Kuigi Edvini haamer teeb tohutult lärmi, tekitab veelgi valjemat müra see, kui isa keelatud raamatus lehekülgi pöörab. Kui ta on juba mitu lehekülge pööranud, vaatab Edvin emale suurte pruunide silmadega otsa ja paneb haamri käest. „Miks ema ei laula?“ küsib ta. „Olgu,“ ütleb ema ja naeratab talle ning isa langetab kohe raamatu kõhule ja vaatab mulle otsa, otsekui tahaks ta mulle midagi öelda. Kuid seda, mida mina ja mu isa teineteisele öelda tahame, ei saa me kunagi öeldud. Edvin hüppab püsti ja ulatab emale ainsa raamatu, mis emal on ja mis talle ka meeldib. See on sõjalaulude raamat. Edvin kummardub ema kohale, kui too seda lehitseb, ja kuigi nad üksteist ei puuduta, kuuluvad nad kokku moel, mis välistab minu ja mu isa. Niipea kui mu ema laulma hakkab, jääb mu isa tukkuma, põimitud käed puhkamas keelatud raamatul. Mu ema laulab valjul ja kiledal häälel, otsekui tahaks distantseeruda sõnadest, mida laulab:
Ema, sina, ema?
On pisarad sind räsinud.
Sa kaugelt oled tulnud, väsinud.
Ära nuta, ema, nüüd õnnelik olen.
Aitäh, et sa tulid, kuigi siin on nii kole.
Kõikides mu ema lauludes on mitu värssi ja veel enne, kui ta esimese lõpetanud on, hakkab Edvin taas haamriga taguma ja mu isa valjult norskama. Edvin palus tal laulda, et ära hoida ema raevu, mida isa lugemine temas tekitab. Ta on poiss ja poistele ei meeldi laulud, mis ajavad nutma, kui neid hoolega kuulata. Ka emale ei meeldi, kui ma nutan, nii et ma istun, klomp kurgus, ja kõõritan pildi poole, millel lahinguväljal olev surev sõdur sirutab käe oma ema helendava vaimu suunas, kes pole
tegelikult üldse seal, ma tean. Kõik laulud on raamatus sarnase sisuga ja sel ajal, mil mu ema neid laulab, võin teha, mida tahan, sest praegu püsib ta nii kindlalt omas maailmas, et miski väline ei sega teda. Ta ei kuule ka seda, kui allkorrusel hakatakse tülitsema ja kaklema. Seal elab pika kollase patsiga Rapunzel koos vanematega, kes pole teda veel kimbu kellukeste eest nõiale müünud. Minu vend on prints, kes ei tea, et jääb peagi tornist kukkumise tagajärjel pimedaks. Ta taob naelu lauda ja on perekonna uhkus. Poisid ongi seda, tüdrukud peavad lihtsalt abielluma ja lapsi saama. Neid peab ülal pidama ja muud neil loota või oodata pole. Rapunzli vanemad töötavad Carlsbergi õlletehases ja joovad kumbki viiskümmend pudelit õlut päevas. Nad joovad õhtul kodus edasi ja veidi enne minu magamaminekut hakkavad nad karjuma ja Rapunzlit jämeda kepiga peksma. Ta käib iga päev koolis, sinikad näos ja jalgadel. Kui nad tema tagumisest väsivad, lähevad nad üksteisele kallale, kasutades selleks pudeleid ja murtud toolijalgu, ning tihti tuleb politsei ja viib ühe neist kaasa, misjärel sigineb majja lõpuks ometi vaikus. Politsei ei meeldi ei minu emale ega isale. Nende arvates peaksid Rapunzli vanemad saama üksteist rahus maha lüüa, kui nad tahavad. Nad tegutsevad vaid tähtsate ninade huvides, ütleb mu isa politsei kohta ja mu ema on
tihti rääkinud, kuidas sandarmid tulid ja viisid ära tema isa ja pistsid pokri. Ta ei unusta seda kunagi. Minu isa ei joo ja ei ole ka kunagi vangis istunud. Minu vanemad ei kakle ja minul on palju parem elu, kui neil oli lapsena. Ja ikkagi raamib kõiki minu mõtteid ähmane ärevus, kui all on kõik vaikseks jäänud ja ma voodisse lähen. Head ööd, ütleb mu ema, sulgeb ukse ja läheb tagasi sooja elutuppa. Siis võtan ma kleidi, villase alusseeliku ja alussärgi seljast ning jalast pikad mustad sukad, mille igal aastal jõuludeks saan, tõmban öösärgi selga, istun korraks aknalauale ja vaatan alla, pimedat õue ja tänavaäärse maja seina, mis on alati märg, nagu oleks just sadanud. Enamasti pole mitte üheski aknas tuld, sest nende taga on magamistoad ja korralikud inimesed ei maga põleva tulega. Näen majaseinte vahelt paistmas tillukest taevaruutu, kus aeg-ajalt paistab üksik täht. Ma kutsun seda õhtutäheks ja mõtlen sellele kogu jõust, kui mu ema on tulnud ja tule ära kustutanud ja ma leban voodis ja näen, kuidas riidehunnik ukse taga muundub pikkadeks kõverateks käsivarteks, mis üritavad mul kõrist haarata. Üritan karjuda, kuid mu suust kostab vaid vaikne sosin, ja kui karjatus lõpuks ometi kuuldavale tuleb, oleme nii mina kui voodi higist läbimärjad. Mu isa seisab uksel ja tuli põleb. See on lihtsalt hirmuunenägu, ütleb ta, mul oli lapsena sama häda. Kuid siis olid teised ajad. Ta vaatab mind uurivalt ja ei arva ilmselt, et minusugune heades oludes kasvanud laps peaks hirmuunenägusid nägema. Naeratan talle häbelikult ja vabandavalt, otsekui oleks karjatus olnud rumal väljamõeldis. Tõmban teki lõuani, sest mees ei tohi näha tüdrukut öösärgis. Jajah, ütleb ta ja kustutab tule ja lahkub ning tal õnnestub kuidagi hirm kaasa võtta, sest nüüd jään ma rahulikult magama ja riided ukse taga on vaid kaltsuhunnik. Magan terve öö, mis möödub akna taga, järel lohisemas õuduse, kurjuse ja ohtlikkuse saba. Teisel pool, Istedgadel, mis päeviti on valge ja rõõmsameelne, huilgavad politsei- ja kiirabiautod, sel ajal kui mina leban turvaliselt teki all peidus. Rentslis lebavad lõhki
löödud verise peaga purjus mehed ja Café Charlesi sisenedes võidakse sind maha lüüa. Nii ütleb minu vend ja kõik, mis ta ütleb, on tõsi.
Tove Ditlevsen (1917–1976) oli möödunud sajandi tuntumaid ja skandaalsemaid Taani kirjanikke. „Kopenhaageni triloogias“
vaatab ta tagasi oma harukordsele elu- ja loometeele.
Lapsepõlv
Väikese Tove lapsepõlv möödub Vesterbro töölisagulis, mille eluolu
kujundab I maailmasõja järgne majandussurutis. Kitsastes oludes kasvav laps leiab pelgupaiga kirjanduses, ahmides endasse kõike –kirikusalmidest muinasjuttudeni.
Noorus
Teismeeas jõuab Tove sihikindlate kirjanduslike katsetustega niikaugele, et suudab kirjutada esimesed „päris“ luuletused. Tajudes intuitiivselt nende väärtust, otsib ta meeleheitlikult võimalusi oma loomingu avaldamiseks ja kirjanduslikesse ringkondadesse pääsemiseks. Naise esimene luulekogu
ilmub II maailmasõja künnisel.
Sõltuvus
Õnnetu abielu Tovest tunduvalt eakama kirjastaja Viggo F. Mølleriga päädib naise esmakordse viibimisega närvikliinikus. Järgmisest, õnnelikust abielust noore tudengi Ebbega sünnib esimene laps. Tove on kirjanduslikult viljakas ja avaldab igal aastal mõne teose, kuni juhuslik kohtumine arsti ja teadlase Carliga, kellest saab naise kolmas abikaasa, paneb alguse eluaegsele sõltuvusele meelemürkidest. Alles neljandat korda, Victoriga abielus olles õnnestub Tovel asendada mõnuained mõneks ajaks sõltuvusega armastusest.