Niipea kui poiss sai iseendast teadlikuks, õppis ta ka maha vaatama. Ta ei vaadanud
EI maapinda. EGA kive. EGA KA MITTE sipelgaid. Ta vaatas inimeste
JALATSEID.
Ta ei tõstnud neilt oma silmi ega hoolinud ema jutust, et pole viisakas pilku langetada.
Poiss vaatas
¨¨ TOOJALATSEID , millel olid paksud tallad
ja mis olid hästi läikima löödud. Jalutuskingi, mis olid pehmed ja kirevad. Kõrge kontsaga kingi, mida kandsid tähtsad prouad. Terava ninaga kingi, mida kandsid tähtsad härrad. Pisikesi lastepapusid ja tohutuid jalatseid, mis olid mõeldud neile, kes sarnanesid hiiglastega. Plastist rannaplätusid, läikivaid tantsukingi, mägimatkasaapaid.
..
Jalatseid M α N G I M I S E K S , jooksutenniseid. Toasusse, vannijalatseid, vihmajalatseid. Jalatseid suurtele varvastele ja teisi, mis olid mõeldud väikestele varvastele.
Ta vaatas neid, uuris ja õppis eristama. Ta pildistas neid oma peas, et ta neid ei unustaks. Eriti mitte neid, millel olid P A E L A D . Pikad
PAELAD, lühikesed paelad.
Elastsed paelad, pingule tõmmatud paelad. Kellukestega paelad, tuttidega paelad, helkurpaelad. Mustad paelad tähtsatel prouadel, siidist paelad tantsijatel, värvilised paelad lastel.