Kunst filer kui kuu on kadunud n2idis

põtkides ja nuttes

Mul polnud õigust venna matusele minna. Aga läksin ikka.

Seljas oli mul valge polüestersärk, mille krae ajas hullult sügelema, ja kaelas must haagiga lips. Kirikus kajas iga kord vastu, kui keegi köhatas. Ja pärast olid vahukoore ja moosiga kuklid. Ja see on kõik, mis mul sealt meeles on.

Aga nüüd pean veidi aeglasemalt võtma. Närvi minnes kipun ülearu ruttama.

Rääkides ka, mis on päris imelik, kui järele mõelda, sest kiiresti vatravad vaid sellised pisikesed närvilised mehikesed. Mina olen umbes kuus jalga pikk ja võin veelgi kasvada. Olen üheksateist, nii et võib-olla ei kasva ka. Küll aga laiusesse. Olen palju paksem, kui tohiksin olla. Selle võib ravimite kaela ajada – harilikud kõrvalmõjud.

Nojah, igatahes räägin ma liiga kiiresti. Torman neist sõnadest kiiresti läbi, mis mulle ebamugavust valmistavad, ja just seda ma praegu teen.

Pean aeglasemalt võtma, sest tahan seletada, kuidas mu maailm käiku aeglustas. Mul on vaja rääkida ka sellest, kuidas elul on kuju ja suurus ja kuidas saab nii teha, et see mahuks mingi väikese asja sisse – nagu näiteks maja sisse.

Aga kõige esimese asjana tahan öelda, et kõik muutus nii vaikseks.

24

See oli kõige esimene asi, mida ma tähele panin. Nagu oleks keegi tulnud ja hääletugevuse peaaegu tummaks reguleerinud ja siis tundsid kõik, et peavad sosinal rääkima.

Mitte ainult ema ja isa, vaid ka need inimesed, kes meile külla tulid – just nagu magaks toanurgas mingi hirmus asi ja mitte keegi ei julgeks seda üles äratada.

Räägin sugulastest, sellistest inimestest nagu mu tädid ja vanavanemad. Minu vanemad pole kunagi sedasorti inimesed olnud, kellel hirmus palju sõpru oleks. Mul mõned olid. Aga nemad olid koolis. See oli see teine asi, mis siis juhtus. Kipun vist jälle kiirustama, aga ma räägin kähku, kuidas ma enam kooli ei läinud, sest see on oluline asi ja see juhtus päris tegelikult. Suurem osa elust pole õieti mitte midagi. Suurem osa elust on lihtsalt see, et aeg läheb, ja sellestki magame veel suure tüki maha.

Kui mul on palju ravimeid sees, siis magan ööpäevas kuni kaheksateist tundi. Unenäod pakuvad mulle sel ajal palju rohkem huvi kui tegelikkus, sest nende peale läheb palju rohkem aega. Kui on toredad unenäod, on elu täitsa hea. Kui ravimid korralikult ei mõju – või kui ma otsustan neid mitte võtta –, siis olen rohkem aega ärkvel. Aga unenäod kipuvad mind jälitama.

Igaühel meist on nagu müür, mis unenägusid reaalsusest eraldab, aga minu müüril on praod sees. Unenäod suudavad neist läbi vingerdada ja pressida, nii et lõpuks on raske vahet teha.

Mõnikord

läheb

müür

25

täitsa

katki.

Siis luupainajad.

tulevad

Aga nüüd kaldusin kursist kõrvale. Mul on tarvis keskenduda, sest palju on asju, millest ma tahan kirjutada – näiteks kooliskäimise kohta.

Suvi sai läbi. Septembergi hakkas juba lõppema, ja mina polnud ikka veel kooli tagasi läinud. Niisiis tuli otsus vastu võtta.

Direktor helistas ja ma kuulasin jälgimistrepilt seda juttu, mida ema talle vastu rääkis. Eriti palju seal kuulda ei olnud. Põhimõtteliselt ütles ema hästi mitu korda „tänan teid”. Siis kutsus ta mind telefoni juurde, oli minu kord.

Imelik oli, sest koolis käies ma direktoriga tegelikult kordagi ei rääkinud. Pean silmas seda, et koolis räägid tegelikult ju ainult õpetajatega. Ma ei oskagi öelda, kas ma direktoriga olen rääkinud, ja korraga oli ta toru otsas ja sõnas: „Tere, Matthew, siin härra Rogers.” „Tere, söör,” sain suust välja. Äkki kostis mu hääl nii tasakesi. Ootasin, et direktor veel midagi ütleks, ja ema pigistas mu õlga. „Kõnelesin nüüdsama sinu emaga, aga tahtsin ka sinu endaga rääkida. Sobib?” „Jah.” „Tean, et praegune on sulle väga raske ja kurb aeg. Ma võin vaid ette kujutada, kui ränk see võib olla.”

Ma ei öelnud mitte midagi, sest ei teadnud, mida selle peale öelda, niisiis tekkis hästi pikk paus. Hakkasin juba ütlema, et on jah raske, aga härra Rogers võttis just samal ajal uuesti jutu üles ja kordas, et see on kurb. Siis jäime

26

mõlemad vakka, et teine saaks rääkida, ja kumbki ei öelnud sõnagi. Ema hõõrus mu abaluid. Ma pole suurem asi telefonivestleja. „Matthew, ma ei hoia sind kinni, sest tean, see on ränk.

Aga ma tahtsin sulle öelda, et kõik mõtlevad sinu peale, me tunneme sinust puudust. Ja ükskõik kui kaua see aega võtab, kui kaua sul aega läheb, me ootame sind igal juhul tagasi. Nii et karta pole midagi.”

Imelik, et ta niimoodi ütles, sest kuni selle ajani ma vist üldse ei kartnud. Tajusin paljusid tundeid – mitmetest ei saanud ma ise eriti aru –, aga mitte hirmu. Ainult et kui direktor seda nüüd ütles, siis hakkasin korraga hirmu tundma. Nii ma siis ütlesin ka mõned korrad „tänan teid”, ja ema läkitas mulle jõuetu naeratuse, millest ta silmad osa ei võtnud. „Kas soovite uuesti mu emaga rääkida?” „Ma mõtlen, et meil said jutud räägitud,” vastas härra Rogers. „Tahtsin lihtsalt sinule paar sõna öelda. Varsti näeme jälle, eks ole?”

Langetasin toru kolksti hargile.

Direktor ei näinud mind varsti. Ma ei käinud kaua aega koolis, ja sellesse kooli ma enam ei läinudki. Ma ei tea, kuidas neid otsuseid tehti. Nii see on, kui oled üheksa aastat vana, siis ei räägita sulle suuremat midagi. Isegi kui sind koolist ära võetakse, ei pea keegi sulle seletama, miks. Kellelgi pole kohustust sulle midagi öelda. Ometi arvan, et enamik asju, mida me teeme, on ajendatud hirmust. Arvan, et emal oli suur hirm minust ilma jääda. Ma arvan, et selles asi oligi.

Aga ma ei taha sulle mõtteid peale suruda.

Kui oled lapsevanem, võid lapse koolist ära võtta ja lasta tal köögilaua ääres istuda ja töövihikut täita. Kirjuta vaid koolidirektorile kiri, ja asi korras. Selleks ei pea isegi õpe-

27

taja olema, aga minu ema oli. Teatud mõttes. Ma peaksin sulle oma emast rääkima, sest vaevalt sa temaga tuttav oled.

Ta on kõhn ja kahvatu ja tal on külmad käed. Tal on kandiline lõug ja teda ennast häirib see väga. Enne joomist nuusutab ta piima üle. Ta armastab mind. Ja ta on hull. Esialgu piisab. Ütlen, et ta oli teatud mõttes õpetaja, sest kunagi ammu pidi temast õpetaja saama. See oli siis, kui ta püüdis rasedaks jääda, aga siis tekkis komplikatsioone ja arstid ütlesid, et võib juhtuda, et ta pole võimeline viljastuma. Tean, ilma et mäletaksin, et mulle oleks sellest räägitud. Arvan, et ema otsustas õpetajaks saada, et tema elul oleks mõte, või siis selleks, et mõtteid mujale juhtida. Ega siin vist teab kui suurt vahet pole.

Seega läks ema ülikooli ja õppis õpetajaks. Siis jäi ta rasedaks, sündis Simon, ja elu mõte tuli põtkides ja nuttes, nagu ta ikka tuleb.

Aga temast sai minu õpetaja. Igal argipäeval, kui isa oli tööle läinud, algas meie koolipäev. Kõigepealt koristasime hommikusöögiasjad laualt ära, ladusime taldrikud ja kausid kraanikausi kõrvale, et ema saaks need ära pesta, sel ajal kui mina vihikuvirna käsile võtsin. Lapsest peast olin ma täitsa taibu. Arvan, et emale oli see üllatuseks.

Kui Simon elas, oli ta mõnes mõttes nagu käsn, imas kogu tähelepanu endasse. Mitte küll sihilikult või nii, aga selline lugu erivajadustega lastega kord juba on – nad nõuavad ümberkaudsetelt rohkem tähelepanu. Mind ei pandud justkui tähelegi. Aga kui ma seal köögilaua taga istusin, siis pani ema mind tähele. Tal oleks vist lihtsam olnud, kui ma oleksin rumal olnud.

28

See mõte turgatas mulle alles praegu pähe, kirjutamise käigus, aga see võib tõsigi olla. Loodusõpetuse, matemaatika ja prantsuse keele töövihikutes olid iga peatüki lõpus testid, ja iga kord, kui ma kõik õiged vastused sain, vaikis ema hästi pikka aega. Ent kui ma sain peaaegu kõik õiged vastused, oli ta julgustav ja seletas mulle vead leebelt lahti.

See oli imelik. Seega hakkasin ma meelega vigu tegema.

Me ei käinud ilmaski väljas ega rääkinud mitte millestki peale koolitöö. See oli samuti imelik, sest ega ema ei pidanud end ülal nagu kooliõpetaja. Mõnikord suudles ta mind laubale, tegi mulle pai või midagi sellist. Aga me ei rääkinud mitte millestki peale nende asjade, mis raamatutes kirjas seisid. Ja just sel kombel möödus pikka aega üks päev teise järel, olgugi et ma ei oskaks sulle nüüd öelda, mitu nädalat või kuud see just kestis. Aeg sulas kokku üheks pikaleveninud hetkeks, mina köögilaua taga kontrolltöid tegemas ja ema mulle neid meelega tehtud vigu lahti seletamas.

Seda ma silmas pidasingi, kui ütlesin, et mu maailm aeglustas käiku, aga seda on raske seletada, sest selleks, et rääkida, kuidas kõik päevast päeva oli, kulub vaid paar lehekülge. Aga just see päevast päeva võtab nii kaua aega.

Kui koolitöö oli tehtud, vaatasin multikaid või mängisin Nintendo peal mänge. Või läksin mõnikord trepist üles ja surusin kõrva vastu Simoni toa ust ja kuulatasin. Mõnikord lõin niimoodi natuke aega surnuks. Sellest me ka kunagi ei rääkinud. Ema tegi söögi valmis ja me hakkasime isa töölt koju ootama. Ma peaksin sulle oma isast rääkima, sest vaevalt sa teda tunned.

Ta on pikka kasvu ja laiaõlgne ja hoiab natuke kühmu.

Ta käib nahktagiga, sest varem sõitis ta motikaga. Isa ütleb mulle mon ami. Ja ta armastab mind. Esialgu piisab.

29

***

Ütlesin, et mu ema on hull. Ütlesin. Aga võib-olla ei paista see välja. Tähendab, sa võid mõelda, et ükski asi, mida ma räägin, ju ei tõesta, et ta hull oleks. Aga hullumeelsust on mitut sorti.

Mõni hullumeelsus ei paista esialgu üldse nagu hullumeelsuse moodi, koputab algul viisakalt ukse taga ja kui sa ta sisse lased, istub kära tegemata nurgas – ja muudkui kasvab. Siis, ühel päeval – võib-olla mitu kuud pärast suurest kurvastusest ähmastunud põhjustel tehtud otsust poeg koolist ära võtta ja kodus isolatsiooni paigutada – see vaikselt toolil istunud hullumeelsus liigutab ja ütleb poisile: „Sa paistad kahvatu.” „Mis?” „Sa paistad kahvatu. Sa ei näe üldse hea välja, kullake.

Kas sa tunned end hästi?” „Vist küll, jah. Kurk oleks nagu natuke valus.” „Las ma katsun sul pead.” Ta pani käeselja mu otsaesisele. „Oh, kullake. Pea on palav. Põletavalt tuline.” „Tõesti või? Muidu pole nagu viga.” „Sa paistad juba mitu päeva kahvatu. Mul on tunne, et sa ei saa piisavalt päikest.” „Me ei käi ju üldse väljas!” Seda ütlesin ma päris vihaselt. Ei kavatsenud, aga nii see välja kukkus. Päris õiglane see minust ka ei olnud, sest vahetevahel ikka käisime ka.

Ega ma ei olnud vang või nii.

Aga kuigi palju me ikkagi väljas ei käinud. Ja ilma isata mitte ilmaski. Seda ma vist silmas pidasingi, kui ütlesin, et elu võib nii väikeseks kahaneda, et mahub maja sisse ära.

Nähtavasti olen ma lihtsalt tänamatu. Küllap mõtles emagi

30

niimoodi, sest äkki vaatas ta mind umbes sellise näoga, nagu oleksin ma tema pihta sülitanud. Siis aga tegi ta väga leebelt ettepaneku: „Läheks õige jalutama? Võiksime doktor Marlow’ juurest läbi põigata, ta vaataks su kurku.”

Ilm polnud külm, kuid ema võttis nagist mu oranži talvejope, vedas luku lõpuni kinni ja tõmbas mulle kapuutsi pähe. Siis astusime õue.

Kodunt perearsti juurde jõudmiseks tuli mööduda mu koolist. Või õigemini sellest, mis enne oli minu kool. Sõiduteed ületades hoidis ema mul käest kinni ja ümber tänavanurga pöörates kuulsin mänguväljakult puhanguti kaugeid hõikeid ja naeru. Küllap ma ajasin vastu. Ei mäleta, et sihilikult, aga ju vist ajasin, sest koolile lähemale jõudes muutus ema haare üha tugevamaks, ta hoidis mul randmest kinni ja sikutas mind edasi. „Lähme tagasi, ema.”

Me ei läinud tagasi. Läksime otsejoones kooli juurde ja kõndisime piki piirdetara, ema sõna otseses mõttes lohistas mind edasi, minul see nõme kapuuts silmini veetud. „Matthew, sina või? Tere, proua Homes. Tere, Matthew.”

Mulle ei tule enam meelde, mis ta nimi oli. Umbes nagu Gemma. Vahet pole. „Kuulge, Matthew on siin!” Õigupoolest olin isegi populaarne. Lapsed kogunesid tara juurde salka, sest ma meeldisin neile. Nad olid mu klassikaaslased, ja see, mis minuga juhtus, ja minu äkiline väljumine nende elust oleks neile nagu omajagu korda läinud.

Aga ma ei rääkinud nendega.

Ma ei oska seletada, miks. Vaatasin otse enda ette, peitusin kapuutsi varju, ema aga lausus: „Matthew pole täna päris terve. Minge parem mängima.”

31

Doktor Marlow käskis suu ammuli ajada. Vaatas mulle suhu, hingas minusse oma sooja hingeõhku, levitas kohvilõhna. Mu kurgul polnud nii suurt häda, et sellest poleks pastillide ja sidrunimaitselise ravijoogiga jagu saanud. Arst ütles, et peaksin puhkama. Ja oligi kõik. Ainult et ei olnud.

See oli alles algus.

32

jälgimistrepp

„Jumal küll, sa kuula ise ka, mis sa räägid. Täpselt nagu su isa. See on siis lahendus, mis? Mis sul plaanis on, Richard?

Talle mõistus pähe taguda?” „Arvad, et ma ei tee seda?” „Mida see talle siis õpetaks?” „Et ta ei saa, pagan võtaks ...” „Noh?” „Issand, Susan. Me ei saa mitte kui midagi teha.” „Seda ma ka ei öelnud.”

Nad istusid põrandalambi valguskumas, hoidsid teineteisel käest kinni, hoidsid teineteisel isegi siis käest kinni, kui jagelesid, mida minusuguse pojaga ette võtta. Ema pea puhkas isa õlal, teine pudel veini oli peaaegu tühjaks joodud. „Mida siis ikkagi?” „Ta teab, et toimis vääralt ...” „See ei tee asja heaks.” „Me läheme kooli ...” „Jah, sest meid kutsuti kohale.” „Ei, me ise pakkusime selle välja. Ta on teismeline poiss.

Nad läbivad mitmesuguseid arenguetappe. Sul oli ju ka?” „Sellist arenguetappi küll mitte. Sellist arenguetappi küll ei olnud, et ma oleks inimestele kallale läinud.”

78

„See ju ei olnud ...” „Nüüd kuula sina ise ka, mis sa räägid. See ei ole normaalne, see ei kuulu kasvuaastate juurde. Ja tead, mis teeb kõige rohkem haiget?” „Sa oled pettunud, ma tean. Mina ka ...” „Ei, asi pole selles. Pettunud olin ma siis, kui ta sinu ema peale vandus. Pettunud olin ma siis, kui ta hinded halvaks läksid ja paistis, et ta sellest üldse ei hooli. Pettunud olin ma siis, kui ta meile suitsetamisega vahele jäi, ja eriti veel siis, kui ta meile savu tõmbamisega vahele jäi. Viimase aasta jooksul ei tule mulle ainsamatki päeva meelde, kui ma poleks selle poisi tõttu ühe või teise asja pärast pettumust tundnud. Aga see?” „Ärme seda praegu tee.” „Mul on häbi.”

–––––

Simon jäi ikka pool tundi kauemaks üles, sest ta oli vanem vend. Mina pesin hambad ära ja lasksin endale teki peale panna, aga kui olin kindel, et ema läks juba alumisele korrusele, siis läksin talle järele. Ülevalt lugedes neljanda trepiastme pealt, kui laup trepikäsipuu vastu suruda, võib elutoa ukse kohal asuva klaasruudu kaudu luurates näha suuremat osa diivanist, poolt diivanilauda ja üht kaminanurka. Vaatasin, kuni esikupimedus sulgus ümber elutoast tuleva valguskuma ja mu oma hingamine segunes nende tasase jutuga, nii et vahel ma ei tundnudki, kuidas mind trepilt sülle võeti, ega kuulnud, kuidas ema mind oma pisikeseks võrukaelaks nimetas.

79

Järgmisel hommikul ärkasin lihtsalt oma voodi turvalises soojuses. Ühel õhtul harjutas Simon lugemist. Alles natuke aega tagasi oli see meie ühine rituaal, lugesime ühest ja samast raamatust kordamööda valjusti ette. „Matthew, see on minu lehekülg. Mitte sinu.” „Tahtsin ainult aidata.” „Ma saan ise ka.”

Ei saanud. Mitte nii hästi. Niisiis harjutas ta emaga, kui ma olin juba magama läinud, ja mina vaatasin, kuidas ema õpetab talle õhtust õhtusse ikka neidsamu sõnu; emaarmastus oli tõesti piiritu. Isa oli pagendatud diivani kaugemasse otsa, kust ma teda korralikult ei näinud, paistsid vaid väljasirutatud jalad ja diivanilaual puhkav sokis jalalaba.

Nii oli ka siis, kui Simon luges Lõvikuninga pildiraamatut. Nanny Noo ostis selle talle heategevuspoest ja sellest sai Simoni lemmikraamat, sest kui kätte jõudis koht, kui Pumba ja Timon hakkavad Hakuna Matatast rääkima, proovis isa seda laulda. See oli hirmus naljakas, sest ta ei teadnud sõnu peast ja avastas poole pealt end hoopis King of the Swingersi laulu laulmas – mis pole hoopiski Lõvikuningast. Seda peab oma silmaga nägema, aga igatahes oli see hirmus lõbus.

Aga tol õhtul, kui ma seal jälgimistrepil istusin, nad nii kaugele ei jõudnud, sest kui pühvlikari Simba isa surnuks trampis, jäi Simon korraga vaikseks. „Mis on, kullake?” „Mis siis saab, kui issi äkki ära sureb?”

Ma ei näinud isa korralikult. Sõnu polnud ka eriti hästi kuulda. Aga mõnes mõttes oskad sa juba arvata, mida ta võiks sellise jutu peale kosta. Minu isa võis silmi pärani

80

ajades naljaka näo pähe teha ja öelda umbes midagi sellist: „Tohoh tonti, päikesekiir! Kas sa tead midagi sellist, mida su vana paps ei tea?”

Harilikult oleks sellest piisanud, et kõik korda saada, aga seekord mitte, sest Simon küsis uuesti: „Aga äkki sa sured ära? Aga ... Aga mis siis, kui te mõlemad ära surete?”

Kui ta ärevusse läks, siis tuli tal õhust puudu ja see tegi asja veel hullemaks. Enne minu sündi juhtus vahel nii, et Simon ei saanud nii kaua aega hingata, et läks näost siniseks. Niimoodi ema mulle igatahes rääkis. Ja isegi siis, kui ema rääkis, kuidas Simonile tehti väike operatsioon, et seda enam ei juhtuks – isegi seda rääkides paistis ema hirmul. „Kes siis ... Mis siis ...”

Simon haaras kramplikult käega rinnast. Küllap nägin ma välja nagu superkangelane, kui uksest sisse tormasin – hommikumantel puhevil nagu keep. Tõenäoliselt tõi just ehmatus Simoni sellest ärevushoost välja, ja ma ei ole kindel, kas ta üldse kuulis, mida ma ütlesin, aga ma ütlesin seda: „Simon, mina hakkan sinu eest hoolitsema. Ma kannan alati sinu eest hoolt.” Ülejäänud osa sellest loost lugesime terve perega koos.

Ja Hakuna Matata juurde jõudes laulsime kõik koos King of the Swingersi laulu. Vanemad paistsid uhked nagu ei iial enne.

–––––

Isa rüüpas klaasi tilgatumaks ja tahtis uuesti veini täis valada. Ema kattis tema käe oma käega. „Me oleme väsinud. Lähme ära magama.” „Mul on omaenda poja pärast häbi.”

81

„Palun ära tunne niimoodi.” „Noh, aga on. Ja mitte esimest korda.” „Mis mõttes?” „Sa tead täpselt, mida ma silmas pean, ära hakka teesklema, et sinul ei olnud.” „Ära mitte mõtlegi. Kuidas ... Sa oled purjus.” „Olen või?” „Jah. Oled jah. Issand hoia, ta on meie oma pojake.”

Paps vajus diivani kaugemasse serva, ma nägin temast vaid diivanilaual puhkavat sokis jalalaba.

82

joonistamine kui sundkäitumine

Joonistamine oli moodus olla kusagil mujal.

Ema tõi mulle haiglasse uue joonistusploki ja õiget sorti harilikke ja tindipliiatseid. Nii et kui ma parajasti ei suitsetanud või magama jääda ei üritanud, tegin kujutluspõhiseid visandeid.

Ma olen täitsa kobe kunstnik. Ema peab mind paremaks, kui ma tegelikult olen. Kodus on tal üks sahtel minu pilte ja jutte täis, neid kogub ta juba sellest ajast saadik, kui ma alles päris pisike olin.

Viiekümnendaks sünnipäevaks tahtsin emale midagi erilist kinkida. Olin siis viisteist ja sain aru, et minusuguse teismelisega koos elada ei ole just kõige kergem. Tahtsin talle teada anda, et ma armastan teda ja hoolin endiselt.

Otsustasin teha tema portree, aga kui ma seda isale mainisin, siis küsis tema: „Kas sa ei arva, et talle meeldiks perepilt rohkem?” Sain aru, et isal on õigus, niisiis võtsin käsile hoopis perepildi. Otsustasin joonistada meid kõiki koos diivanil, aga tahtsin, et see oleks üllatus, seega tegin niimoodi, et läksin elutuppa, kui ema seal telekat vaatas või luges või mida iganes, ja tegin salaja märkmeid ja osalisi visandeid, et üksikasjad paremini meeles seisaksid, näiteks see, kuidas

189

ema pead veidi küljele kallutab ja kuidas ta jalgu ristab, nii et üks jalalaba põimub teise jala pahkluu taha.

Minu meelest peituvad isiksused just neis üksikasjades, ja kui õnnestub need õigesti tabada, siis õnnestub tabada isiksus.

Simoni surmast oli möödas juba kaua aega, vaevalt me tema peale enam iga päev mõtlesime. Või ema ehk mõtles, aga mina mitte. Mitte nii sageli. Ja kaugeltki mitte nii palju nagu praegu. Aga ma otsustasin, et ilma temata poleks meie pereportree ikka õige asi.

Viimaks tegin ma midagi, mille üle ma olen tõeliselt uhke, ja seda ei saa ma enda kohta kuigi tihti öelda. Võtsin kaminasimsilt ühe raamitud pildi Simonist – selle, kus ta uhkusest särab, seljas uhiuus koolivorm – ja joonistasin selle lauakesele diivani kõrval, kus me muidu ajalehti hoiame.

Ema joonistasin tema kõrvale, siis joonistasin ennast ema ja isa vahele. Ema ristatud jalad kukkusid mul täiega ehtsad välja ja isa joonistasin alahuult närimas, nii nagu ta keskendudes ikka teeb. Autoportreed on kõige raskemad. Iseenda tõelist olemust on raske tabada, raske on isegi aru saada, mis see võiks olla. Viimaks otsustasin joonistada endale joonistusploki põlvedele, nii nagu joonistaksin pilti. Ja kui hoolega vaadata, siis näed pildi ülaosa – ja see on sama pilt, mille peal me kõik oleme.

Omast arust teen ma ka praegu midagi sellesarnast. Ma kirjutan end omaenda loo sisse ja jutustan seda lugu seestpoolt.

Haiglas istusin suitsetajate aias ja kujutlesin oma korterit.

Mõtlesin oma köögi peale ja joonistasin seda, täksitud plaatide ja kuplas tapeediga. Kraanikausi juures seisab Nanny

190

Noo ja koorib aedvilju, pakk mentooliga sigarette köögilaual.

Kui ma mälu järgi pilte joonistan, siis meeldib mulle mõelda, kus ma ise seisaksin, kui ma tegelikult kohal oleksin. Mina seisan esikus, napilt väljaspool vaateulatust. Pildi ühte serva joonistasin isegi ribakese uksepiita. Polnud paha, keskendusin täielikult joonistamisele ja nii ma ei märganudki, et üks teine patsient kiikab üle mu õla.

Ta nimi oli vist Jessica. Ta ütles, et talle meeldib mu pilt, ja palus, et ma talle ka pildi joonistaksin.

Kui sa joonistad midagi, mis on otse sinu ees – mitte peas, kus pildid kuju võtavad –, siis paneb see sind rohkem selle peale mõtlema, kus sa oled, ja sa tunnetad, et viibid kohal.

Ma ei tea, kas sel jutul on mõte sees, aga see on tõsi.

Jessical oli kunagi pisike tütar, kelle nimi oli Lilly, aga Lilly oli kurjam.

Seda rääkis mulle Jessica ise, kui seletas, miks tal need armid on. Ta kutsus mind enda tuppa ja tõmbas kardinad ette. Ütlesin, et loomuliku päevavalgusega oleks teda parem joonistada, aga siis tegi ta pluusinööbid lahti ja võttis rinnahoidja seljast ära ja me istusime mõnda aega vaikuses.

Ma oleksin võinud joonistada teisi patsiente; võib-olla Tammyt, roosa hommikumantel seljas ja kaisukaru süles.

Ta oleks siis nutnud, et vaata, kui ilus pilt. Oleksin võinud visandada seda meest, kes iga kümne minuti tagant uurib, ega tema kingadesse pole pealtkuulamisvahendeid paigaldatud, või tabada Euani ähmasust ja kaost, kui ta põnevust otsides vastu seinu põrkub. Oleksin võinud joonistada Susanit, kes korjab lõunasöögi ajal alati kõik soolatopsid laudade pealt kokku, nii et lõpuks hakkab Alex tema peale karjuma, et jätku järele, ja seepeale on mõlemad mitu tundi mossis. Või Shreena juukseid, rasvaseid ja pulstunuid, mida

191

ta peast tuttide kaupa välja sikutab ja igale poole vedelema jätab – ma oleksin võinud neid joonistada, võib-olla oleksin tabanud tema isiksuse just neist osakestest, mida ta eelistas endast ära heita.

Osakonnas oli üheksateist voodikohta, patsiente lahkus ja nende asemele tuli kohe uusi – otsekui maailma kõige napakam hotell. Ma oleksin võinud neid kõiki joonistada.

Mina aga joonistasin ainult Jessicat. Kujutasin teda poolalasti hämaravõitu toas. Ja joonistasin tema armid ka. Ta oli saatanat rinnaga toitnud, siis aga valu endast ära lõiganud. „Väga ilus, Matt. Tänan sind.” „Okei.” „Tõesti väga ilus.” „Võta heaks.”

Ma ei tahtnud selle peale mõelda, kus olen, sest siis hakkan tundma, et ma seal olen. Ma ei joonistanud teisi patsiente, ja järgmisel päeval ei joonistanud ma vanemõde, kes oma kabinetis seda Jessicast tehtud visandit käes hoides aegamisi pead vangutas. „Ta ise ütles, et väga ilus,” protestisin jõuetult. „Asi pole selles, Matthew.” „Ta ise palus mul seda teha.” „Ta tundis end survestatult. Ja ta ei ole terve.” „Kuradi jamps.” „Palun ärge selliseid sõnu kasutage.” „No aga on ju. On ju kuradi jamps. Ma poleks üldse tahtnudki seda mõrda joonistada.” „Matthew, nüüd aitab. Keegi ei tõrele teiega. Asi on piirides. Igaüks viibib siin selleks, et paraneda, teie niisamuti.

Ma palun, et te ei läheks teiste patsientide tubadesse, isegi kui nad teid ise kutsuvad.”

192

„Tema kutsus.” „Ja ma palun, et te siinseid inimesi ei joonistaks. Omavahel öeldes – näen, et olete andekas.” „Palun ärge nähke.” „Noh ...” „Ärge. Mul pole seda vaja. Ma ei joonista kedagi teist.

Otsustasin juba ära. Esiteks ma üldse ei tahtnudki.” „Olgu. Nojah, jäägu siis sellega. Ja Matt, ma ei tõrelnud teiega.” „Kas ma võin minna?” „Muidugi.”

Joonistasin Nanny Nood enda köögis ja seda pargipinki, kus me Jacobiga ikka istusime, kui koolist pausi panime.

Joonistasin välismaailma. Kui peaksite kunagi mu vanemate majja sattuma, näete kamina kohal minu tehtud perekonnaportreed. Emale väga meeldis. Joonistamine on moodus olla kusagil mujal.

193

sutsakas

Denise polnud just eriti rõõmus, kui ilmusin hiljuti süsti saama, pesemata ja pohmellis. „Matt, sul on õllelõhnad juures.” „See ei ole seadusevastane.”

Ta vangutas pead ja tõi kuuldavale väsinud ohke: „Ei. See ei ole seadusevastane.”

Läksime kliinikuosas sinna pisikesse räägime-nüüdkuidas-sa-ennast-oma-kestas-tunned ruumi peakoridori lõpus; seal on alati vänge desinfitseerimisvahendite hais.

Abiks see igatahes ei ole. Enne süstimist võin veits paanikasse minna ja desinfitseerimisvahendite hais siis küll abiks ei ole.

Denise avas oma imevärgipauna ja mina küsisin, kas ma võiksin vett juua. Ta viipas kraanikausi suunas: „Võta ise.”

Võtsin kruusi, mille küljele oli tembeldatud mingi keerulise ravimi nimi ja üleskutse Tänane ravi homse nimel.

Selliseid kruuse toovad siia ravimifirmade esindajad. Kui ma viimati käisin kabinetis meditsiinisõnastikku laenamas, loendasin kokku kolm kruusi, ühe hiiremati, pundi pastakaid, kaks märkmepaberikogumikku ja kaks seinakella – kõikidel uhkelt peal mitmesuguste firmaravimite nimed.

Sama, mis vangis olla ja sunniviisiliselt mingeid kuramuse

221

lukureklaame vahtida. Oleksin pidanud selle välja ütlema, päris vaimukas võrdlus ju. Aga sellised asjad tulevad mulle pähe alati liiga hilja.

Kulistasin vee alla ja lasksin endale veel teisegi kruusitäie. Denise vaatas mind üksisilmi. „Sai koos Seaga joodud,” seletasin. Just nagu vajaksid kaks kruusi kraanivett üldse mingit selgitust. „Täna hommikul tegime ka paar tükki.” „No tõesti, Matt. Sa ise oled enda kõige hullem vaenlane.”

Kummaline asi, mida raskekujulise vaimuhaigusega inimesele öelda. Otse loomulikult olen ma iseenda kõige hullem vaenlane. Selles kogu häda ju ongi.

Oleksin pidanud sellegi välja ütlema. Või siiski mitte, sest Denise paistis väsinud. Ärritatud paistis ta ka. Ja harilikult oleks ta mulle pisikese epistli pidanud, aga seekord mitte. Ei pidanud epistlit. Selle järgi, kuidas ta veel kord ohkas, oli aru saada, et ta ei hakka mulle epistli pidama.

See oli selline ohe, mis ütles: mitte täna. Täna katsume sellega lihtsalt ühele poole saada. „Kardan, et mul on uudiseid, mis valmistavad väga suurt pettumust,” ütles ta.

Ma ju ütlesin, et täna on siin imelik atmosfäär, eks? Ütlesin, et seda võiks noaga lõigata. Või nende nüride käärilogudega, mis meile kunstiteraapias kätte antakse.

Denise on naisterahvas, mis tähendab, et ta on võimeline rööprähklema. Nii ju öeldakse, eks? Sedasorti blää-blääblää, mida heast peast suust välja aetakse. „Hope Roadi kohta,” rääkis ta. „Paistab nii, et me peame rühmi kokku tõmbama, võib-olla peame üldse kõige osas kokku tõmbama.” „Ah soo.”

222

223

„Me võitleme selle vastu juba mõnda aega. Aga kärpeid tehakse ju kõrgemalt poolt. Tegelikult tervishoiusüsteemis tervikuna. Noh, ja paistab, et meiegi pole erand.”

Ta vaatas mulle just nagu vastust oodates otsa, niisiis küsisin: „Kas teie töökoht jääb ikka alles?”

Seepeale ta naeratas mulle, ent paistis endiselt kurb. „Sa oled väga armas. Jah, tõenäoliselt jääb alles. Aga nagu ma ütlesin, tuleb hakata kokku tõmbama. Ausalt öelda tuli see meile pisut ootamatult. Sel nädalal oli muidu kirjas mitmeid nõustamisi. Aga pole kindel, kas ... Nojah, otsustasime, et hakkame teenusesaajaid tasapisi teavitama, et see poleks nii suur vapustus.” „Keda?” „Teenusekasutajaid. Ee ... Patsiente.” „Oo. Ah soo.”

Neil on meie tarbeks hulk nimetusi. Teenusekasutajad on vist üks uuemaid üllitisi. Ju saab mõni inimene selle eest palka, et igasugu paska välja mõtleb.

Mõte läks Steve’i peale. Tema on kohe kindlasti sedasorti tüüp, kes tarvitaks nimetust teenusekasutaja. Ta ütleks seda sellise moega, nagu vääriks oma osavõtlikkuse ja väestamisoskuse eest rüütliks löömist. Seejärel kujutasin ette, kuidas ta oma töökohast ilma jääb – ja ausalt öelda tuli see mulle ootamatult. Ega ma ei vihka neid inimesi. Ma ainult ei kannata, et mul pole võimalust neist siis lahti saada, kui ma ise tahan. „Aga Steve? Kas tema ...” „Noh, ma ei tahaks kogu sellest asjast lähemalt rääkida.

Mina ei ole selleks kohane isik. Tahtsin sulle lihtsalt teada anda, et ...”

Ta hääl vaibus, aga ma ei saanud aru, kas sellepärast, et ta oli ärritatud, või lihtsalt sellepärast, et ta keskendus.

224