Kunst kaunis sina naidis by Rahva Raamat

CHUCK PALAHNIUK

a n i s s i n u a K

Kaunis sina

a siis, kui Pennyt rünnati, ei teinud kohtunik muud, kui vahtis. Vandekohus kahvatas. Ajakirjanikud kössitasid rõdul. Mitte keegi kohtusaalis ei tulnud talle appi. Kohtureporter trükkis kohusetundlikult edasi, transkribeerides Penny sõnu: „Aidake, ta teeb mulle haiget! Palun peatage ta!” Needsamad tegusad sõrmed trükkisid sõna „Ei!” Stenograaf tähendas üles pika oige, ägina, karje. Sellele järgnes Penny anumine: Sõrmed toksisid: „Aidake!” Nad trükkisid: „Lõpeta!” Olukord olnuks teistsugune, kui kohtusaalis oleks veel naisi viibinud, ent seal polnud ühtegi. Viimase paari kuu jooksul olid kõik naised silmapiirilt kadunud. Avalikkus oli naistest tühi. Need, kes Penny võitlust jälgisid – kohtunik, vandekohus, pealtvaatajad – olid kõik meessoost. See maailm oli meeste maailm. Kohtureporter trükkis: „Palun!” Ta trükkis: „Palun, ei! Mitte siin!” Penny oli ainus, kes liikus. Ta püksid olid ebaviisakalt pahkluude ümber puntras. Tema aluspesu oli lõhki rebitud, paljastades ta igaühele, kes vaadata julges. Ta vehkis põgeneda püüdes küünarnukkide ja põlvedega. Esireas visandasid krokiikunstnikud kiiresti ta rebitud riiete laperdamist, ta sassis juuste lehvimist läbi õhu tabamaks tema rüselust ründajaga. Pealtvaatajate hulgast tõusis paar kõhklevat kätt, igaüks neist mobiiltelefoni hoidmas ja salamahti pilti või paarisekundilist videot jäädvustamas. Tema karjed paistsid kõiki kohalolijaid tarduma panevat, ta kähe hääl vaikses ruumis

Chuck Palahniuk

kajamas. See polnud enam vaid ühe naise vägistamise heli, värelevate helilainete järgi võinuks arvata, et rünnati tosinat naist. Sadat. Kogu maailm kisendas. Ta rähkles tunnistajapingis. Ta võitles, et oma jalgu kokku suruda ja valu eemale tõugata. Pead tõstes püüdis ta kellegagi silmsidet luua – ükskõik kellega. Üks mees surus peopesad kõrvadele, kattes need ja pigistades silmad kinni, nägu punane nagu väikesel hirmunud poisil. Penny vaatas kohtuniku poole, kes tema häda peale haletsevalt ohkas, ent keeldus haamriga korda nõudmast. Kohtutäitur tõmbas pea õlgade vahele ja pomises rinnale kinnitatud mikrofoni. Relv kabuuris, tammus ta närviliselt jalalt jalale, naise kisendamise peale nägu krimpsutades. Teised vaatasid peenetundeliselt käekella või tekstisõnumeid, justkui Penny pärast häbi tundes. Justkui ei sobiks tal ometi niimoodi avalikult karjuda ja veritseda. Justkui oleks see rünnak ja tema kannatus ta enese süü. Advokaadid paistsid oma kallite peenetriibuliste ülikondade sees kahanevat. Nad sahistasid tähtsalt oma paberitega. Isegi Penny enda peigmees jäi istuma, vahtides umbusklikult julma kallaletungi. Keegi helistas ilmselt kiirabisse, kuna peatselt ruttasid kiirabiarstid mööda vahekäiku naise poole. End kaitsta püüdes, nuuksudes ja küünistades, võitles Penny, et teadvusel püsida. Kui ta suudaks jalgele tõusta, kui ta suudaks tunnistajapingist välja ronida, võiks ta joosta. Põgeneda. Kohtusaal oli paksult rahvast täis nagu linnaliinibuss tipptunni ajal, aga mitte keegi ei haaranud tema ründajast kinni ega püüdnud teda eemale tirida. Need, kes seisid, astusid sammu või kaks tagasi. Iga pealtvaataja nihkus tahapoole, nii kaugele, kui seinad lubasid, jättes Penny ja vägistaja üha kasvavasse tühjusesse ruumi eesosas. Kaks kiirabiarsti tungisid läbi rahvamassi. Kui nad temani jõudsid, hakkas Penny õhku ahmides ja rabeldes meedikutele vastu, kuid nad vaigistasid teda, paludes tal rahuneda. Öeldes, et ta on kaitstud. Kõige hullem oli möödas, ta jäi tardununa, üleni higise ja šokist värisevana põrandale. Nägude meri, igaühe silmad otsimas tühja kohta, kus pilk ei kohtaks kellegi teise pilku, täis jagatud häbi.

Kaunis sina

Parameedikud tõstsid naise kanderaamile, üks mässis teki ümber tema väriseva keha ja teine kinnitas rihmad, et ta paigal püsiks. Lõpuks lõi kohtunik haamriga ja kuulutas välja vaheaja. Arst, kes rihmu pingutas, küsis: „Kas sa oskad öelda, mis aasta praegu on?” Penny kurk oli karjumisest kähe ja tulitas. Hääl kärises, kuid ta ütles õige aastaarvu. „Kas sa oskad praegust presidenti nimetada?” päris arst. Penny ütles peaaegu Clarissa Hind, kuid peatas end. President Hind oli surnud. Esimene ja ainus naispresident oli surnud. „Kas sa ütleksid meile oma nime?” Mõlemad kiirabiarstid olid otse loomulikult meessoost. „Penny,” lausus ta, „Penny Harrigan.” Kaks tema kohal kõrguvat meest ahmisid äratundmisest õhku. Nende asjatundlikud pilgud kadusid ja asendusid rahulolevate naeratustega. „Arvasingi, et sa paistad tuttav,” sõnas üks neist rõõmsalt. Teine nipsutas sõrmi, ahastuses, et ei suutnud kohe õigeid sõnu leida. Ta sekkus: „Sa oled... sa oled ju see, National Enquirerist!” Esimene näitas näpuga Pennyle, kes oli kinni seotud ja abitu ning keda jälgisid kõik meessoost silmad. „Penny Harrigan,” karjus ta nime nagu süüdistust. „Sa oled Penny Harrigan, Nohiku Tuhkatriinu.” Mehed tõstsid kanderaami vöö kõrgusele. Rahvasumm lahknes, et lasta neil see väljapääsu poole veeretada. Teine meedik noogutas äratundvalt: „Kas see tüüp, kelle sa maha jätsid, polnud umbes nagu maailma rikkaim mees?” „Maxwell,” teatas esimene. „Ta nimi oli Linus Maxwell.” Ta raputas uskumatult pead. Vähe sellest, et Pennyt vägistati just kõigi ees riiklikus, rahvast täis kohtusaalis, ilma et keegi oleks ta ründajat takistanud, ent nüüd arvasid kiirabitöötajad ka, et ta on idioot. „Sa oleksid pidanud temaga abielluma,” jätkas esimene imestunult kogu tee kiirabiautoni. „Preili, kui te oleksite selle tüübiga abiellunud, oleksite te rikkam kui Jumal...”

Chuck Palahniuk

Cornelius Linus Maxwell. C. Linus Maxwell. Tema mängurimaine tõttu nimetas kõmuajakirjandus teda tihti Kliimaks-Welliks. Maailma rikkaim megamiljardär. Samad kõmulehed olid teda Nohiku Tuhkatriinuks nimetanud. Penny Harrigan ja Corny Maxwell. Nad kohtusid aasta varem. Kõik see paistis terve igavik tagasi. Täiesti teistsugune maailm. Parem maailm.

Inimkonna ajaloos pole mitte kunagi varem olnud paremat aega naine olemiseks. Penny teadis seda. Suuremaks sirgudes oli ta seda fakti nagu mantrat korrutanud: Inimkonna ajaloos pole mitte kunagi varem olnud paremat aega naine olemiseks. Ta maailm oli olnud rohkemal või vähemal määral täiuslik. Ta oli hiljaaegu õigusteaduse eriala kursuse kolme parima hulgas lõpetanud, ent kukkus kaks korda advokatuuri eksamil läbi. Kaks korda! Asi polnud endas kahtlemises, tegelikult mitte, ent üks mõte oli hakanud teda kummitama. Pennyt häiris, et kõikide raskesti saavutatud võitude tõttu naiste õigustes ei tundunud optimistlikuks ja ambitsioonikaks advokaadipiigaks saamine enam erilise triumfina. Enam mitte. See ei paistnud kuidagi julgema sammuna kui 50ndatel koduperenaiseks olemine. Paar põlvkonda tagasi oleks ühiskond julgustanud teda koduseks emaks hakkama. Nüüd oli surve advokaadiks saamiseks. Või arstiks. Või raketiteadlaseks. Vahet ei olnud, igal juhul olid rollid rohkem moest ja poliitikast kui Pennyst endast tingitud. Tudengina pühendus ta täielikult sellele, et Nebraska ülikooli soouuringute osakonna professorite heakskiit pälvida. Ta vahetas oma vanemate unistused juhendajate õpetuste vastu, ent kumbki neist väljavaadetest polnud päriselt tema enda oma. Tõtt-öelda oli Penelope Anne Harrigan ikka veel see hea tütar – kuulekas, tark, kohusetundlik – kes tegi täpselt seda, mida kästi. Ta oli alati teiste, vanemate inimeste nõuandeid järginud. Ent ta igatses enamat kui vaid oma vanemate ja surrogaatvanemate heakskiitu.

Kaunis sina

Vabandustega Simone de Beauvoiri ees ei tahtnud Penny olla mitte millegi kolmas tulemine. Bella Abzug ärgu solvugu, aga ta ei tahtnud olla mitte millegi järgne. Ta ei tahtnud Susan B. Anthony ega Helen Gurley Browni võite korrata. Ta tahtis paremat valikut kui koduperenaine või advokaat. Madonna või hoor. Võimalust, mida ei oleks hinnatud vaid mingi viktoriaanliku unelma jäänustes. Penny tahtis midagi palju enamat kui feminism! Teda näris mõte, et mingisugune sügavalt juurdunud põhjus ei lase tal advokatuuri eksamit ära teha. See varjuline osa temast ei tahtnud juristina töötada, vaid lootis, et juhtub midagi, mis ta tema enda väikesemõõduliste ja etteaimatavate unelmate küüsist päästaks. Tema eesmärgid olid olnud radikaalsete naiste eesmärgid sajandi eest: saada juristiks... meestega võrdselt võistelda. Kuid nagu iga teine taaskasutatud eesmärk, tundus ka see koormana. Selle oli juba kümme miljonit naist teoks teinud. Penny tahtis päris enda unelmat, ent tal polnud aimugi, kuidas see unelm välja peaks nägema. Ta ei olnud oma unelmat leidnud eeskujuliku tütrena. Ta ei leidnud seda ka oma õppejõudude vanamoodsaid ideoloogiaid läbi mäludes. Teda lohutas mõte, et iga tema generatsiooni tüdruk seisis silmitsi sama probleemiga. Neile kõigile oli pärandatud vabadus ning nad pidid kehtestama uued piirid järgmise põlvkonna noortele naistele, nad võlgnesid seda tulevikule. Nad pidid tallama sisse uued rajad. Seni, kuni täiesti uus, ainulaadne ja originaalne unelm end veel avaldanud ei olnud, jätkas Penny kangekaelselt vana elluviimist: ostis sõõrikuid, mässas toolidega ja tuupis järgmiseks advokatuuri eksamiks ühe advokaadibüroo madalaima astme töökohal. Juba nüüd, kahekümne viie aastaselt, muretses ta, et võib juba liiga hilja olla. Ta ei olnud kunagi oma loomulikke tundmusi ega vaistu usaldanud. Tema suurimate hirmude hulgas oli võimalus, et tal ei õnnestu iialgi oma sügavaimaid andeid või kaemusi avastada. Oma erilisi kingitusi. Ta elu saab raisatud püüdlustele täita talle teiste inimeste poolt seatud eesmärke. Selle asemel tahtis ta omada võimu

Chuck Palahniuk

– ürgset, vastupandamatut jõudu. Sellist, mis ületaks soorolle. Ta unistas säärase toore väe valdamisest, mis eelneks tsivilisatsioonile endale. Kuni ta kolmandaks advokatuuri eksami katseks julgust kogus, käis Penny tööl Broome, Broome & Brillsteinis, Manhattani kõige mõjukamas advokaadibüroos. Tõele au andes ei olnud ta päris osanik. Kuid ta ei olnud ka intern. Hea küll, aeg-ajalt jooksis ta fuajees asuvasse Starbucksi viimase minuti lattede ja pooleldi kofeiinivabade soja-cappuccinode järele, aga mitte iga päev. Teistel päevadel saadeti ta suurte nõupidamiste jaoks lisatoole tooma. Aga ta ei olnud intern. Penny Harrigan ei olnud jurist, veel mitte, aga kindlasti polnud ta ka tühipaljas intern. Päevad siin BB&B-s olid pikad, aga nad võisid ka põnevad olla. Näiteks täna kuulis ta Alam-Manhattani pilvelõhkujate vahel kõuekõminat. See oli katusel maanduva helikopteri mürin. Keegi erakordselt tähtis oli saabumas sellesama hoone maandumisplatsile kuuekümne seitsme korruse kõrgusel. Penny seisis esimesel korrusel, õhuke pappkarp kuue tulikuuma venti mochaga käes. Ta ootas lifti. Ja seal ta oligi, lifti läikivate terasuste peegelduses. Mitte kaunitar. Aga mitte kole. Ei lühike ega pikk. Ilusad ja puhtad juuksed voogudena ta lihtsa Brooks Brothersi pluusi õlgadele langemas. Ta pruunid silmad olid suured ja ausad. Hetke pärast kadus ilmetus tema klaari jumega näost. Liftiuksed libisesid lahti ja välja astus trobikond hiiglaslikke mehi, nagu ühesugustes tumesinistes ülikondades rünnakule asuv Ameerika jalgpalli meeskond. Justkui põhisöötjat kaitstes, pressisid nad end läbi ja surusid kärsitu rahvamassi tagasi. Penny oli sunnitud kõrvale astuma ja pidi tahtmatult küünitama, et näha, keda nad kaitsevad. Kõik teised, kel käsi vaba, sirutasid selle üles, kaameraga telefon peos, ning hakkasid üle peade filmima ja pildistama. Penny ei näinud läbi sinise tviidbarjääri, aga tal tarvitses vaid pilk üles suunata ja kuulsat nägu lugematute salvestajate ekraanidelt vaadata. Õhk sumises elektroonilistest klõpsudest. Kaasaskantavate raadiosaatjate staatilisest mürast ja jutust. Kõige selle tagant kostus summutatud nuuksumist.

Kaunis sina

Lugematutelt telefoniekraanidelt paistev naine tupsutas põski taskurätinurgaga, mis pisaratest ja ripsmetušist juba plekiline oli. Ka hiiglaslike päikeseprillide tagant oli nägu eksimatult äratuntav. Kui ka kahtlus jäi, hajutas selle ta täiuslike rindade vahel lebav vapustav sinine safiir. Uskudes toidupoe kassajärjekorras loetut, oli see suurim veatu safiir ajaloos, peaaegu kakssada karaati. See kivi oli ehtinud iidseid Egiptuse kuningannasid. Rooma keisrinnasid. Vene tsarinnasid. Pennyl oli võimatu ette kujutada, mille üle peaks nutma ükski naine, kes sellist kalliskivi kannab. Järsku sai kõik selgeks: majakatusele toimetati megakuulsus samal ajal, kui see traumeeritud kaunitar alumisel korrusel majast välja kiirustas. Vanempartnerid kuulasid täna tunnistajaid. Tegemist oli suure kooselujärgse varade jaotamise hagiga. Rahvamassist karjus meeshääl: „Alouette! Alouette! Kas sa armastad teda ikka veel?” Naishääl karjus: „Kas võtaksid ta tagasi?” Inimsumm vakatas üheaegselt, jäädes otsekui ilmutust oodates tasaseks. Pisarais iludus sadade telefonide väikestel näidikutel, jäädvustatuna igast küljest ja nurgast, kergitas oma elegantset lõuga ja ütles: „Mind ei jäeta kõrvale.” Ta neelatas, killustatuna lugematuteks vaatenurkadeks. „Maxwell on parim armastaja, keda olen tundnud.” Uut küsimustetulva eirates surus turvameeskond end uudishimulikust rahvamurrust läbi ja uksest välja, kus limusiinide kolonn tee ääres seisis. Hetke pärast oli etendus läbi. Kogu selle segaduse keskel olnud naine oli prantsuse näitlejanna Alouette D’Ambrosia. Kuuekordne Kuldse Palmioksa võitja. Neljakordne Oscari-võitja. Penny ei suutnud ära oodata, et saaks emale ja isale toimunust kirjutada. See oli üks BB&B-s töötamise eeliseid. Isegi kui ta vaid kohvi järel käis, oli Pennyl ikka hea meel, et ta kodust lahkus. Nebraskas ei näe iialgi filmitähti. Autokolonn oli läinud. Kõik vaatasid ikka veel selle kadumise suunas, kui sõbralik hääl hüüatas: „Omaha plika!”

Kaunis sina

Koomilisel moel oli iga kingitus erkroosa karp väga kaarduvate vinjettidega valge logoga. „Kaunis Sina”. Tüdrukud kehitasid õlgu ja itsitasid. Nagu mõnda suurepärast saladust jagades prunditasid nad huuli ja kummardusid üksteisele kõrva sosistama. Sünnipäevalaps kilkas nii, nagu sisaldaks roosad karbid nirvaanat. Penny jaoks tundus ebatõenäoline, et sellistel tüdrukutel – saledatel, hirvesilmsetel, klaarijumelistel – oleks mingeid raskusi huvitatud meeste leidmisega. Nad olid küll viimased naised, kes peaksid Maxwelli tukslevaid vidinaid ostma. Järsku kujutles Penny miljardit üksildast abielus või vallalist naist iseend privaatselt kuritarvitamas. Getomajades või trööstitutes taludes. Elamas ja suremas ilma intiimpartnerita peale nende „Kauni Sinu” vahendite. Selle asemel, et olla hoorad või Madonnad, saavad neist tsölibaadis olijad, kes palju onavad. Penny jaoks ei tundunud see ühiskondliku edasiminekuna. Televiisorireklaam lõppes tuttava loosungiga, mida leelotas mahe naishääl: „Miljard abikaasat asendatakse üsna pea...” „Neil on Viiendal kauplus,” ütles Monique popkorni-suutäie vahele. „Ma ei suuda oodata, kuni see homme avatakse.” Penny mõtles esikpoe peale. Juba oli tekkimas naistejärjekord ja see ulatus läbi kahe tänava, peaaegu Viiekümne viiendani välja. Maja fassaad oli kaetud roosa peegliga, nii et igaüks, kes püüdis sisse piiluda, nägi vaid iseenda ilusat roosat tooni peegeldust. Penny lootis, et lõplikud tooted olid paremini tehtud, kui see, mille Maxwell oli talle Gulfstreami pardale jätnud. Ta oli selle rahustavate tuksete peale uinunud, aga kui nad LaGuardias maanduma hakkasid, avastas ta ärgates, et see on katki. Plastmassist kiili kaks tiiba olid ära tulnud ja roosa silikoonkeha oli keskelt pooleks läinud. Tundus peaaegu, nagu oleks see koorunud. Muundunud, mõtles ta. Ent need olid röövikud, kes liblikateks muutusid. Liblikad surid lihtsalt ära. Nad munesid kapsalehtedele ja surid ära. Kui piloot maandumiseks valmistuma hakkas, nokkis Penny diskreetselt katkised silikoonitükid enda seest välja ja toppis need oma mantlitaskusse. Kindlameelselt otsustas ta leida tõelise, elusa, lihast ja luust armukese, enne kui Viiendal avenüül järjekorras seisma hakkab.

Chuck Palahniuk

Monique hüüdis: „Pane tähele, Omaha plika!” ja hakkas Pennyt soolaste võiste popkorniseemnetega loopima.

Televiisoris tippis Alouette üle lava, et võtta vastu oma auhind parima näitlejanna kategoorias. Ta maani kleit keerles ümber ta sihvakate jalgade. Õlad paljad ja taha lükatud, rinnad õlapaelteta korsetis kõrgele tõstetud, oli ta täiuslik näide enesekindlusest ja eneseteostusest. Seda oli võrratu vaadata. „Issand, ma armastan teda,” ohkas Monique. „Kas see kalliskivi on päris?” Näitlejanna dekoltee keskel helendas hiiglaslik safiir. Kaamera filmis lähivõttes kümme rida tagapool vahekäigus istuvat Maxwelli. Armastusväärne nohik, kes paistis mingit käes hoitavat elektroonilist mängu mängivat. Sõrmed väikese musta puldi klahvidel mänglemas, paistis ta laval toimuvat Alouette’i triumfi ignoreerivat. Selle kontrastiks plaksutasid kuulsused publiku hulgas siira imetlusega. Läbipaistvast pleksiklaasist poodiumi taga seistes naeratas prantsuse kaunitar kombekalt nende tunnustust vastu võttes. Paar inimest tõusis. Siis seisid juba kõik püsti. Imetluse tõusulaine. Kui aplaus vaibus, andes talle võimaluse kõnelda, paistis üle Alouette’i õrnade näojoonte valugrimass libisevat. Ta huuled ja kulmud kõverdusid peaaegu märkamatult. See möödus ja naeratus naasis. Ta nägu paistis õhetavat isegi läbi meigi ja higipiisad kleepisid juuksekarvad ta põskede külge. Penny arvates nägi ta segaduses välja, ent kes seda ei oleks. Näitlejanna hakkas „Merci” ütlema, aga võpatas jälle. „Alors,” karjatas ta. Ta ahmis õhku. Kuldset auhinda rinnale surudes hakkas ta lavaserva poole astuma, ent nägi oma stilettokingades ebatavaliselt ebakindel välja. Teist sammu astudes ta komistas ja kukkus. Kuldne Oscar maandus kolakaga ja veeres meetrijagu. Auditooriumit läbis murekahin.

Kaunis sina

„Aidake keegi ometi daami!” kisas Monique televiisoriekraani peale.

Laval lebades ja end küünarnukkidele kergitada püüdes hakkasid Alouette’i jalad värisema. Judin algas jalalabadest, kuid liikus kiiresti põlvedeni, kuni mõlemad jalad vööst allpool vappusid. Vaikselt vajusid ta pahkluud laiali. Pealtvaatajate poole suunatult läksid ta jalad aegamööda harki, venitades seeliku nende ümber pingule. Isegi kui Alouette kleidiservast kinni haaras, et seda sündsal piiril hoida, oli materjal liiga suure pinge all. See tõmbus üles, kogunedes jalgevahe kohal. Ta ei kandnud aluspesu, mõistis Penny. Nii liibuva ja ümber kleidiga ei kantud kunagi. „Näed sa ka seda?” küsis Monique sosinal. Üks ta käsi oli õhku tardunud, popkornikausi ja ta ammuli suu vahel. Penny meelest nägi viiekordne Oscari-võitja ilmselgelt aru kaotanud välja. Ta vehkis peaga jõhkralt küljelt küljele, lava oma pikkade juustega pekstes. Ta silmad läksid pahupidi, kuni ainult valgeid näha oli. Ta rind tõusis ja selg läks kumeraks ning ta rammis jõuliselt puusi õhku nagu fantoomarmukest endasse võttes. Tugeva aktsendiga karjus ta: „Ei!” Ta kiljus: „Palun, ei! Mitte siin!” Tundus nagu vaataks kannatav filmitäht otse C. Linus Maxwelli poole. Üsna varsti lülitas telekanal reklaami peale. Koheselt asendas hingeldades selili lamava ja oma paljast häbet miljonitele vaatajatele näkku suruva naise uus seltskond itsitavaid kahekümneaastaseid, kes erkroosade ostukottidega vehkisid.

Kõik BB&B-s rääkisid sellest. Alouette D’Ambrosia oli surnud. Posti esikaaneloo kohaselt oli tal laval ajuveresoon lõhkenud ja ta suri enne kiirabi kohalejõudmist. Sahistati, et pärast seda, kui ülekanne erakorraliselt katkestati, jätkasid kaamerad filmimist. Filmitööstuse magnaatidest koosneva suure publiku ees oli Alouette käitunud nagu tiirane loom, end

Chuck Palahniuk

suisa vägivaldselt ülekullatud kujukesega kuritarvitades. Penny ei suutnud seda uskuda. Või ei tahtnud. Väidetavalt oli filmitud lisamaterjal ka internetis üleval, ent ta ei suutnud end seda vaatama sundida. Kui üldse midagi, oli šokeeriv vahejuhtum vaid tema arvamust kinnitanud, et Alouette oli tõsiselt vaimuhaige. See oli kurb mõte, ent ta oli tõenäoliselt uuesti narkootikumide ja alkoholi küüsi langenud. Igal juhul oli see traagiline. Rohkem kui ühes mõttes. Brillstein oli lootnud Pennyst partneri teha. Plaanis oli ta Alouette’i poolt sisse antud varade jaotamise hagis hagejat esindavaks juhtkaitsjaks määrata. See oleks vägev välja näinud: kostja hiljutisim armuke mehe hüljatud armukest tunnistajapingis kaitsmas. Selline strateegia oleks Alouette’i haavatu ja õiglustväärivana näidanud. BB&B oleks kohtuasja võitnud, aga mitte enne, kui nende bürool hunnikute viisi kinnimakstud töötunde arvele oleks tiksunud. Nüüd, kui näitlejanna surnud oli, oli surnud ka tema kohtuasi. BB&B peab uue mõjuka tegija otsima ning Brillstein peab uue vaateakna leidma, millel Penny juristiannet demonstreerida.

Brillstein ei olnud ainus inimene, kes tema eest BB&B-s hoolitses. Tad oli pildis tagasi. Tad Smith, kes oli Pennyt alati „maakaks” kutsunud. Ta oli noor värskeilmeline patendiseaduse spetsialist, kelle privaatosi Monique „tatikaks” nimetas. Pärast Penny „Kauni Sinu” moondumist Pariisis ei paistnud Tad teda ära tundvat. Nüüd, julge kauni silmailuna, kellegi pilke häbenemata, polnud naine enam mingi paks haisev koer. Kui ka mees endiselt Monique’i taga ajas, ei küsinud ta tema kohta midagi. Selle asemel kutsus Tad Penny lõunale. Ta saatis naist La Grenouille’s ja rääkis anekdoote Yale Law Review ajalehe toimetuse päevilt. Pärast lõunat üürisid nad tõlla ja sõitsid läbi pargi. Mees ostis talle tänavamüüjalt peotäie õhupalle, lihtne romantiline žest, mille peale Maxwell – kogu oma ajuvõimsusest hoolimata – iial ei tuleks. Tad ei kiusanud teda isegi Nohiku Tuhkatriinuks olemise pärast. New York Post oli juba ammu teiste lugude juurde liikunud. Näiteks

Kaunis sina

Alouette’i surm. Metsatulekahju Floridas. Inglismaa kuninganna krampides kokkukukkumine Hiinas toodete maksustamise koosolekul. Kui nende tõld mööda Viiendat avenüüd klobises, püüdis Penny eespool, Viiekümne seitsmendal tänaval, terendavat roosast peeglist hoonet eirata. Ostlejate järjekord ootas sissepääsu. Järjekord lookles nii kaugele kui silm seletas. „Vaata,” ütles Tad. „Kas see on Monique?” Penny vaatas ta pilgu suunas kõnniteel jalga puhkavat tüdrukut, kelle käed olid rinnal ristatud. Kõik järjekorras seisvad inimesed olid naised. Penny tõmbas tõllaistmel õlad kössi ja libises allapoole. Ta kirtsutas pettumusest kahetsevalt nina, tõmmates õhupalle allapoole, et end peita. Tad hüüdis: „Mo!” Ta lehvitas, kuni tüdruku pilk nad leidis. „Kas te suudate seda uskuda?” karjus Monique. „See on hullem kui päeval, mil endale BlackBerry ostsin!” Keskpäevane päike sädeles ta võltsteemantidega kaetud küüntel ja juustesse punutud erksatel helmestel. Tad palus kutsaril kõnnitee ääres peatuda. Nagu ennegi, tundis Penny end kõrvalejäetult, oma sädeleva sõbranna haisvaks krantsiks taandatuna. Ta teadis, et Monique’il oli lademetes „Kauni Sinu” tooteid, mida ta kärsitult koju viia ja ära proovida tahtis. Kiiremate kasutajate poolt jäetud veebikommentaarid olid positiivsed. Enam kui positiivsed – ülikiitvad. Hoolimata sellest, et enne müüki paiskamist oli suur hulk asju ladustatud, oli välismaistel tehastel raskusi tellimuste täitmisega. Kiidusõnad levisid kulutulena. Meedia irvhambad oletasid, et nii paljud naised võtsid kodus eneserahuldamise eesmärgil haiguspäevi, et riiklikus üldtulemis leiab aset lühiajaline langus. Penny vihkas seda, kuidas meessoost uudisteankrud kohtlesid lugu nagu räpast nalja, lisades igasse pausi silmapilgutusi ja tiiraseid vihjeid. „Hoia raha kokku,” karjus Tad Monique’ile. „Jerald autorikaitsest on sinusse armunud.” Hobune liigutas rahutult.

Chuck Palahniuk

Takso nende taga lasi signaali. „Kas sa polegi kuulnud?” kisas Monique vastu. „Mehed on iganenud!” See avaldus pälvis kogunenud naistelt väikese juubeldamise. Monique mängis publikule. „Saan kõike, mida mees mulle teha saab, ise paremini teha!” Ta nipsutas hooletult sõrmi, pannes igale küünele liimitud kalliskivid päikese käes läigatama. See tõi kaasa valjema juubeldamise. Tema toetuseks kõlas hõikeid ja vilesid. Takso signaalitas uuesti. Ostlejate saba hakkas liikuma. „Kas seksilelu suudab sulle õhtusööki osta?” esitas Tad väljakutse, ilmselgelt flirtides. „Saan oma õhtusöögi ise osta!” Veel üks samm ning suur roosa pood neelas Monique’i ja talle lähedal seisnud naised endasse.

Nagu sellest vähe olnuks, et ta tagasi tusases ja metsikus New York Citys oli, rünnati Pennyt tema esimesel kuul. Inimtühjal metrooplatvormil seistes oli ta pärast pikka tööpäeva kesklinna poole minemas. Ta mõtiskles endamisi, kas tellida Tai toitu või pitsat, kui kaks kätt teda selja tagant haarasid. Nad surusid temast õhu välja, pigistades ta rinnakut ja kõri ning ta nägemine kahanes vaid kitsaks tajuks pea kohal helendavatest tuledest. Ta oli selili, Donna Karani püksid alla Jimmy Choo kingadele tiritud. Hiljem mäletas ta oma ründajast enim seda, kuidas mees liisunud kuse ja virsikukokteilide järele lehkas. Ta ei mõistnud seda, kui kiiresti kõik toimus. Ühel hetkel oli ta sidrunheina kana kasuks otsustanud ja järgmisel tundis ta võõrast riista endasse rammimas. Talle tuli Maxwell meelde. Mitte et ründaja oleks uudishimulik või kliiniline olnud, vaid see, et rünnak oli nii osavõtmatu. Penny tundis end järele andmas, tundis vihast kõvadust end rebestamas ning siis kuulis ta meest karjatamas. Kiiremini, kui ta oli naise otsa kukkunud, kargas ta jalule, käed näruste pükste august ripnevat räpast peenist hoidmas. Mees ulgus edasi, pisarad silmist voolamas, kui ta alla vaatas ja end uuris.

Kaunis sina

111

Hiljuti olid „Kauni Sinu” kliendid hakanud roosat peeglitega hoonet „Emalaevaks” kutsuma. Iga päikesetõusu ajal olid ustavad kliendid täisvõimsusel kohal. Kuigi uksed olid veel suletud, lookles kärsitute naiste järjekord kahe tänavavahe jagu. Kannatamatult tammusid nad jalalt jalale, kandes samu koledaid kohmakaid kingi. Täpselt nii, nagu Penny oli kunagi Bonwit Telleri lukus uste taga oodanud, ootasid siin nemad. Igal naisel oli kaasas sama vampiiriarmastusromaan. Paljud kandsid oma lõunaeinet erkroosas kotis andmaks märku, et nad on korduvad kliendid. Mõned neist nägid rampväsinud välja, sorgus juuste ja tuhmide nägudega. Nad panid Penny mõtlema sellele, kuidas Monique’i ilus nägu oli viimaste nädalate jooksul kolbalaadseks maskiks vajunud. Oi, ja see pesemata lehk, mis vaese tüdruku toast hoovas... Noil päevil ei helistanud Monique enam, et öelda, et ta on haige ja Penny tundis kohustust oma majakaaslase karjäär päästa tema eest vabandusi välja mõeldes.

Kusagil järjekorra keskel tiris Lubadusepidajate T-särki kandev keskealine mees ühte naist. Penny tundis särgi ära, kuna ta isal oli täpselt samasugune. Nagu tahumatu koopamees hoidis mees naist peotäit juukseid pidi, püüdes teda tee ääres seisva takso poole lohistada. Naine oli end kössi tõmmanud, kasutades oma keharaskust säilitamaks kohta varahommikuste ostlejate järjekorras. Kui Penny rüselevale paarile lähenes, kuulis ta meest ütlemas: „Palun tule lihtsalt koju!” Ta sõnu katkestasid nuuksed. „Johnny ja Debby igatsevad oma emmet!” Penny oletas, et naine on ta abikaasa. Omalt poolt selles peretülis materdas naine korduvalt meest millegi erkroosaga. Ta relv oli lodev, painduv ja väga pikk. Lähemal uurimisel mõistis Penny, et see oli toode number 6435, Mesinädalate Romantikanui. Tavaliselt kasutas see kuute D-patareid ja Penny kuulis nende raskust mehe ribisid tabamas nagu kaigas, sel ajal kui ta abikaasa karjus: „See plastmassijurakas on rohkem mees, kui sina eales oled!” Penny astus ettevaatlikult nende tülist mööda ja kiirustas järjekorra etteotsa. Kaenlas kandis ta hunnikut kaustu, igaühes regist-

112

Chuck Palahniuk

reerimisankeet ja pastakas. Ta alustas pakkumist kõige väsinuma väljanägemisega naistest. Need tühjapilgulised õnnetusehunnikud seisid lukus uste taga, nagu oleksid nad seal kogu öö oodanud. Nende kehalõhnu ja unist, kühmus rühti hinnates arvas Penny, et nad ilmselt olidki seda teinud. „Vabandage,” siristas ta, pakkudes esimesele naisele ankeedikausta. „Olete te kasutamise ajal kogenud ükskõik millise „Kauni Sinu” toote katastroofilist riket?” Ta tundis end nagu seksilelu kiirabijälitaja, aga ta eesmärk pühitseb lõpuks ta abinõu. Hommikusoojusest hoolimata värisedes võttis naise luider käsi pastaka vastu. Võõra pilgus ei paistnud mingit arusaamist, kui ta oma klaasistunud pilgu juriidilistele dokumentidele suunas. Penny nägi, et ta on noor, aga miski oli temast elujõu välja imenud. Tema paberja näonaha alt paistsid kondid. Penny tundis selle välimuse ära. Peale kurnavaid ekstaasisessioone oli ta ise sellist tontlikku õnnetusehunnikut peeglist näinud. Sellise kurnatuseni viiduna masseeriti ja turgutati teda käsitsi pressitud puuviljamahladega. Max tellis akupunktuuri ja aroomiteraapiat, et ta taastumisele kaasa aidata. Nendel tüdrukutel polnud midagi. Nad olid naudingusse suremas. Nende silmad sätendasid, olid klaasistunud ja kulmude all sügavale auku vajunud. Nende rõivad rippusid lõdvalt ja raskelt kuivanud higist. Nende huuled olid paokil. Need olid olnud enesekindlad lõõgastunud neiud, kes kappasid vaid nädal tagasi Union Square’i ümbruses. Pennyle sai ilmselgeks, et nende uued lelud olid muutunud ohtlikuks sunduseks. Ennatlikult ütles ta naisele: „Paneme kokku kollektiivset hagi, et süüdistada „Kauni Sinu” sarja väärteos.” Naine rögises vastuse. See oli samuti olek, mille Penny ära tundis. Tihti, pärast pikka testimist, olid valjud ekstaasioiged ta kurgu kuivaks ja kasutuks muutnud. Teised nihkusid lähemale, tuikudes, ebakindlalt, sirutades oma peenikesi kaelu, et näha, millega Penny tegeleb. Penny nägi, kuidas nende uudishimulike zombide juuksed juurtest katkesid, kahtle-

Kaunis sina

113

mata alatoitumisest. Nende pealagedel läikisid kiilakad laigud. Talle ei olnud teadmata, et üks varasemgi seksrevolutsioon oli neile sarnased kõndivad luukered kaasa toonud. Mitte väga ammu oleks need komberdavad luidrad heidikud AIDSi ohvrid olnud. Nende üleskütmiseks ütles Penny: „Te ei vaja järgmist seksilelu.” Surudes iga kätepaari vahele kausta ütles ta: „Peame „Kauni Sinu” selle naistevastaste kuritegude eest vastutama panema!” Nüüd ta juba karjus. „Peame nende äri kinni panema ja kahjutasu nõudma!” Luukeretaoline tüdruk järjekorra alguses neelatas. Ta kitsad huuled liikusid sõnade moodustamise pingutusest. „Sa...tahad... nad...sulgeda?” Ta hääl oli peenike hirmuinin. Mõrvarlik mõmin kajas mööda järjekorda. Keegi hüüdis: „Oodake, kuni ma oma uue Kiili kätte olen saanud. Siis kaevake nad kohtusse.” Keegi teine lisas süüdistavalt: „Kes ta ka poleks, on ta vastu naiste õigusele ise seksuaalset rahuldust saada.” Kaust liugles läbi õhu, napilt Penny peast mööda lennates. See maandus kõnniteel. Järgnes sõimuvaling: „Ta on enesevihkajalik kehavihkajalik antifeminist!” „Võta vabalt, õeke! Ja vea oma paks perse järjekorra lõppu!” „Peame kaitsma oma õigust „Kaunis Sinus” ostelda!” Valus kaustarahe tabas Pennyt igast suunast. Õhk oli visatavatest pastakatest ja vihaste naiste sõimuhüüetest paks. See tusaste naiste armee loopis teda vampiiriteemaliste pehmekaaneliste raamatutega. Järgmisel hetkel võtavad nad ka oma kobakad kingad jalast ja peksavad ta surnuks. Abitult hüüdis ta: „Maxwell vaid manipuleerib teiega!” Käed tõstetud, et kaitsta ennast lendavate raamatute eest, karjus ta: „Ta teeb teid oma orjadeks!” Kui rahvamass tema poole paiskus, haarasid lugematud käed Penny juustest ja värvilisest Betsey Johnsoni mikrominist. Maruvihased sõrmed pigistasid ta randmeid ja pahkluid ning ta tundis end puruks rebitavat. Hüüete „Allasuruja!” ja „Pipar!” ajal kisti teda valusalt jäsemekaupa tükkideks. Käristati ribadeks. Metsik hääl kriiskas: „„Kaunis Sina” aitas mul narkosõltuvusest vabaneda!”

114

Chuck Palahniuk

Teine kriiskas: „Tänu „Kaunile Sinule” olen kaalus kolmkümmend neli kilo kaotanud!” Rahvamassi loomalike karjete kõrval peaaegu kuuldamatult klõpsatas lukk. Võti keeras ja ukseriiv libises lahti. Peaaegu kuuldamatult. „Pood,” hingeldas Penny. Enese päästmise pingutusest nõrkenult hingeldas ta: „Nad tegid poe lahti...” See teade päästis ta, kui tuhanded hullunud ostlejad ühiselt pöördusid ja suurde roosasse hoonesse tormasid. Kõnniteele heidetult keris Penny end kaitsvasse looteasendisse, kui lugematud koledad kobakad kingad temast mööda trampisid, et oma lõplikule saatusele vastu astuda.

Sel õhtul libistas Penny selga mugava L. L. Beani flanellpidžaama. Ta läks varakult voodisse, pokaal pinot gris’d näpu vahel ja mitte väheste kaustakujuliste sinikatega kaetult. Pärast poolelijäetud päevamissiooni hagejate kogumiseks jõudis ta muserdatult koju. Ta valutas üleni. Ta viisakas mikrominiseelik oli käejälgi täis ja rahvamass oli ta Versace mantli katki rebinud. Ta otsustas, et seda ei anna parandada ja otsis taskutest münte ja nätsu, enne kui selle prügikasti poetas. Ühes taskus oli kortsutatud heleroheline lendleht, mille meeleheitel mees talle pargis oli ulatanud. „Helista igal ajal, päeval või öösel,” oli seal kirjas. „Vaevatasu.” Penny silus voodis paberit. Ta asetas veiniklaasi eemale ja haaras voodi kõrval asuvalt laualt telefoni. Meeshääl vastas pärast esimest kutsumist. „Brenda?” See oli võõras pargist. Naise ranne kipitas endiselt kohast, kust mees oli teda kõvasti haaranud. „Ei,” ütles Penny kurvalt. „Kohtasin teid täna hommikul.” „Pargis,” ütles mees vahele. Ta ütles, et mäletab, kuna Penny oli ainus normaalne naine, keda ta kogu päeva jooksul nägi. Tegelikult nädala jooksul. „Iga päev,” undas ta haledalt, „kõnnin Viienda avenüü järjekorra juures edasi tagasi, otsides... otsides... aga Brendat ei ole kunagi seal.” Oma sõnu hoolega valides julgustas Penny meest rääkima.

Kaunis sina

115

„Tema kadumine. Kuidas see juhtus?” Mees jutustas oma ahastava loo. Tema leina õhutas süütunne. Tema oli olnud see inimene, kes naisele esimese „Kauni Sinu” asja ostis. See pidi olema sünnipäevakingitus: toode number 2788, Kohese Ekstaasi Sond. Brenda oli häbitundest punastanud, kui ta rahvast täis restoranis kingituse avas, aga mees oli teda julgustanud seda kasutama. „Mitte kohe sealsamas restoranis,” lisas ta, väites: „Ainult libu mõtleks seksilelu kasutamisele avalikus restoranis.” Penny mälus sähvatas tema enda prantsuse söögikoha moment Peruu koosluskividega. Ta lämmatas häbitunde suure jahutatud pinot’ sõõmuga. Voodil lamaskledes vaatas ta, kuidas värsked sinikad tema käsivartel muutusid roosast punaseks ja lillaks. Ta meenutas Pariisi-aegu ja mõtles, kuidas jäi mulje, et ta oli pool oma elust veetnud voodis veini juues, ise marrastustega kaetud. Selline tunne ongi vist Melanie Griffith olla, mõtles ta. „Ühel päeval,” jätkas mees telefoni otsas, „oli Brenda kõige mõjukam keemiatööstuse maakler ja järgmisel...” Ta sõnad hääbusid väsinud allaandmises. „Oli ta kadunud.” Ta oli naist tolle Park Avenue kahepere-elamus otsimas käinud ja avastanud, et ainus kadunud asi oli Kohese Ekstaasi Sond. See oli kahe nädala eest. Sestpeale olid inimesed helistanud, et teatada naise märkamisest. Ühel juhul oli see Hobokeni lähistel mädanevate sadamakaide all. Teisel korral jäi ta Hispaania Harlemis turvakaamera lindile, kui veinipoest patareisid varastas. Mehe lugu kuulates lonksas Penny oma veini. Ta sirutas käe sinnapoole, kus veinipudel voodi kõrval laual seisis ja kallas endale veel ühe klaasitäie. Selleks ajaks, kui üksiku mehe tuju oli lootusrikkast kartlikuks ja sealt edasi metsikuks muutunud, oli ta pudeli tilgatumaks joonud. Mehe raevu oli telefonis kuulda. Isegi kui ta purjakil oli, tajus Penny, et mees on näost punane ja kogu ta keha väriseb. „Kui ma kunagi seda inimest kohtan, kes need deemonlikud seksividinad leiutas...” Mees peatus, vihast lämbudes. „Olgu Jumal mu tunnistaja, ma kägistaksin selle naise oma paljaste kätega.”