24
Jojo Moyes
2
M
a ei ole loll. Teeme selle asja kohe selgeks. Aga inimesel tekib paratamatult aju osakonna alamehitatuse tunne, kui kasvad koos noorema õega, kes tõsteti aasta vanemasse ehk siis minu klassi ja siis veel ühe klassi võrra ülespoole. Katrina tegi kõike arukat ja nutikat esimesena, ehkki on minust poolteist aastat noorem. Ta oli juba lugenud kõiki raamatuid, mida mina iial lugesin, ta teadis kõiki fakte, mida mina lõunalauas mainisin. Ta on ainuke inimene maailmas, kellele eksamid meeldivad. Vahel on mul tunne, et ma käin niiviisi riides just seepärast, et ainus asi, mida Treena teha ei oska, on riideid kokku sobitada. Ta on selline kampsuni ja teksadega tüdruk. Tema arusaam ilusti riidesse panekust on teksaste triikimine. Mu isa ütleb, et ma olen „paras tegelane”, sest mul on komme välja öelda esimene asi, mis pähe tuleb. Ta ütleb, et ma olen nagu minu tädi Lily, keda ma ei ole näinudki. Veider tunne on, kui sind pidevalt võrreldakse kellegagi, keda sa ei tunne. Kui ma oma lillade saabastega alla tulen, siis isa noogutab emale ja küsib: „Kas sa tädi Lily lillasid saapaid mäletad, ah?” ning ema kõkutaks seepeale naerda, nagu oleks see nende salanali. Ema ütleb, et ma olen „omapärane”, mis on tema viisakas viis öelda, et ta ei mõista minu riietumisstiili.
Mi n a en n e si n d
25
Aga kui välja arvata üks lühike periood teismeeas, ei ole ma kunagi tahtnud Treena moodi ega ühegi teise kooliõe moodi välja näha; eelistasin kuni umbes 14. eluaastani poiste rõivaid ning nüüd panen selga, mis mulle meeldib – sõltuvalt sellest, mis tuju mul sel päeval on. Mul pole mõtetki üritada tavaline välja näha. Ma olen väikest kasvu tumeda peaga ning isa sõnutsi haldja nägu. Ta ei mõtle sellega „haldjalikku ilu”. Ma ei ole just näotu, aga vaevalt keegi mind kunagi kaunitariks nimetab. Graatsiat minus ei leidu. Patrick ütleb, et ma olen imekaunis, kui tahab jalge vahele pugeda, aga see on vägagi läbipaistev. Me tunneme teineteist juba seitsmendat aastat. Ma olin kakskümmend kuus aastat vana ja ei teadnud päriselt, kes ma olen. Kuni töötuks jäämiseni ei olnud ma selle peale mõelnudki. Ma eeldasin, et abiellun ilmselt Patrickuga, teen paar last, hakkan elama paari tänavavahe kaugusel sealt, kus olen alati elanud. Kui välja arvata eksootiline rõivamaitse ning asjaolu, et ma olen pisut lühikest kasvu, ei erista mind tänaval kõndijatest eriti miski. Kaks korda mu poole ei vaadata. Tavaline tüdruk, kes elab oma tavalist elu. Mulle sobis see tegelikult hästi.
„Töövestlusele tuleb minna kostüümis,” nõudis ema. „Tänapäeval käivad kõik liiga lohakalt riides.” „Jaa, sest kui ma mingit vanurit lusikaga toidan, siis on ametlik rõivastus ju väga vajalik.” „Ära ole ninakas.” „Ma ei saa endale kostüümi lubada. Mis siis, kui ma ei saagi seda töökohta?” „Pane minu oma, ma triigin sulle ühe ilusa pluusi ära ja ole üks kordki nii kena ja ära tee juustest neid...” Ta osutas mu juuste poole, mis olid, nagu tavaliselt, keeratud kaheks tumedaks sõlmeks teine teisel pool pead. „Neid printsess Leia asju. Püüa välja näha nagu normaalne inimene.”
26
Jojo Moyes
Ma ei hakanud emaga vaidlema. Ja ma sain aru, et isale oli antud käsk mitte mu välimust kommenteerida, kui ma liiga kitsast seelikust põhjustatud kummalisel kõnnakul uksest välja astusin. „Head aega, kallis,” ütles ta, suunurgad tõmblemas. „Soovin edu. Sa näed väga... töine välja.” Piinlik oli mitte see, et mul oli seljas ema kostüüm, mis oli viimati moes 1980. aastatel, vaid see, et see oli mulle tegelikult pisut kitsas. Vöökoht pitsitas mu taljet ning ma tõmbasin kaherealise jaki eest kinni. Nagu isa ütleb, on juuksenõel ka kerekam kui meie ema. Istusin lühikese tee bussis ja mul oli kergelt paha olla. Ma pole kunagi õigel töövestlusel käinud. „Võisaiakesse” läksin ma nii, et vedasin Treenaga kihla, et leian ühe päevaga töökoha. Astusin kohvikusse sisse ja küsisin Frankilt, kas tal on abikäsi vaja. Kohvik oli esimest päeva lahti ning ta oli tänulikkusest peaaegu ümber kukkumas. Tagasi vaadates ma ei mäletanudki, kas ma temaga rahast rääkisin. Tema pakkus välja nädalapalga, mina olin nõus ning kord aastas ütles ta, et tõstis seda pisut, tavaliselt natuke rohkem, kui ma oleksin ise küsinud. Mida neil vestlustel üldse küsitakse? Ja mis siis, kui nad tahavad, et ma selle vanamehega midagi praktilist ette võtaksin, näiteks talle süüa annaksin, teda vannitaksin või midagi? Syed ütles, et seal on meeshooldaja, kes hoolitseb tema „intiimvajaduste” eest (see väljend pani mind judisema). Ta ütles, et teise hooldaja töökohustused on „hetkel pisut ähmased”. Ma kujutlesin, kuidas vanamehe suunurgast süljeniret pühin ning valjusti küsin: „KAS TE TASSIKEST TEED SOOVITE?” Kui vanaisa insuldist toibuma hakkas, ei saanud ta alguses ise midagi teha. Ema tegi tema eest kõik ära. „Su ema on pühak,” ütles isa, mis minu arusaamist mööda tähendas, et ta pühkis vanaisa tagumikku, ilma oleks karjudes minema jooksnud. Ma olin päris kindel, et mind küll keegi kunagi
Mi n a en n e si n d
27
pühakuks pole nimetanud. Ma lõikasin vanaisa toitu tükkideks ja tegin talle teed, aga muus osas olin vist valedest osadest kokku pandud. Granta House asus teisel pool Stortfoldi kindlust, üsna keskaegsete müüride lähedal pikal sillutamata teelõigul, kus oli ainult neli maja ja muinsuskaitse esindus, otse turismipiirkonna keskel. Ma olin sellest majast miljon korda mööda käinud, ilma et oleksin seda õieti tähelegi pannud. Nüüd möödusin parklast ja miniraudteest, mis olid täpselt nii tühjad ja rõõmutud, nagu üks suveatraktsioon keset veebruari on, ja nägin, et maja oli arvatust suurem. See oli punastest tellistest ja kahe viiluga – selline maja, mida võib arsti ooteruumis „Country Life’ist” vaadata. Läksin mööda pikka sissesõiduteed majani ja püüdsin mitte mõelda sellele, kas keegi aknast vaatab. Pikk sissesõidutee paneb inimese ebasoodsasse olukorda, tekitab temas automaatselt alaväärtuslikkuse tunde. Arutlesin parajasti, kas oma laubalokki kohendada, kui uks avanes, nii et ma lausa hüppasin. Uksest astus välja naine, kes polnud palju vanem kui ma ise. Tal olid jalas valged püksid ja meditsiinilise välimusega lühike kittel ning tal oli käevangus mantel ja kaust. Minust möödudes naeratas ta viisakalt. „Täname väga, et tulite,” kostis seest kellegi hääl. „Me võtame ühendust. Ahaa.” Ilmus keskealise, ent kauni naise nägu, kelle juuksed olid kallis ja täpselt lõigatud soengus. Tal oli seljas pükskostüüm ja ma oletasin, et see maksab rohkem kui mu isa kuupalk. „Teie olete ilmselt Miss Clark.” „Louisa.” Sirutasin välja käe, nagu ema oli soovitanud. Vanemad olid ühel meelel, et tänapäeva noored ei paku enam kätt. Vanasti poleks keegi ettegi kujutanud, et ütleb „Tšau” või – veel hullem – saadab õhusuudluse. See naine ei näinud välja, nagu meeldinuks talle õhusuudlused.
28
Jojo Moyes
„Õige. Jah. Tulge sisse.” Ta tõmbas käe nii ruttu tagasi kui sai, aga ma tundsin enda peal tema pilku, nagu oleks ta mind juba hinnanud. „Palun tulge minu järel. Räägime elutoas. Minu nimi on Camilla Traynor.” Ta näis väsinud, otsekui oleks ta neid sõnu sel päeval juba mitu korda lausunud. Läksin tema järel tohutu suurde ruumi, millel olid maast laeni klaasuksed. Rasked kardinad olid elegantselt jämedate mahagonist sammaste külge kinnitatud ning põrandaid katsid väga peene mustriga Pärsia vaibad. Seal lõhnas mesilasvaha ja antiikmööbli järele. Igal pool olid elegantsed poleeritud teelauakesed, millel seisid kaunistatud karbikesed. Mõtlesin hetkeks, kuhu Traynorid ometi oma teetasse toetavad. „Teie vist tulite töötukassa kaudu? Võtke istet.” Ta sirvis oma paberipakki ning mina piilusin vargsi toas ringi. Ma olin mõelnud, et see maja meenutab natuke hooldekodu, et igal pool on vintsid ja kergelt puhastatavad pinnad. Aga see nägi hoopis välja nagu mingi hirmuäratavalt kallis hotell, mis on vanast rahast läbi imbunud, kõikjal olid armastusega hoitud asjad, mis paistsid hirmväärtuslikud. Abilaua peal olid hõberaamides fotod, aga need olid liiga kaugel ja ma ei näinud nägusid. Naine uuris oma pabereid ning mina nihelesin tooli peal, et paremini näha. Ja siis ma seda kuulsingi – rebeneva õmbluse äratuntavat heli. Vaatasin alla ja nägin, et kaks kangatükki, mis mu parema reie külje peal kokku said, olid lahku rebenenud ning siidniit tekitas koledaid narmaid. Tundsin, et lähen näost punaseks. „Niisiis... Miss Clark... Kas teil on kvadripleegia alaseid kogemusi?” Pöördusin Mrs Traynori poole ja vingerdasin end nii, et jakk kattis võimalikult suure osa seelikust. „Ei.” „Kas te olete juba kaua hooldaja?” „Ee... Ma ei ole seda tegelikult kunagi teinud,” vastasin ma ja lisasin, otsekui kuulnuks kõrvus Syedi häält: „Aga ma olen kindel, et suudan õppida.”
Mi n a en n e si n d
29
„Kas te teate, mis on kvadripleegia?” Hakkasin kogelema. „Kui... Kui oled ratastoolis?” „Seda võib vast ka niimoodi väljendada. Tasemeid on erinevaid, aga antud juhul räägime me jalgade absoluutsest liikumisvõimetusest ning käte ja käsivarte väga piiratud kasutusest. Kas see häirib teid?” „No kindlasti mitte niipalju kui teda ennast, see on selge.” Naeratasin, aga Mrs Traynori nägu oli ilmetu. „Vabandust... Ma ei tahtnud...” „Kas te autot juhtida oskate, Miss Clark?” „Jah.” „Rikkumisi ei ole?” Raputasin pead. Camilla Traynor tegi oma loendisse mingi märgi. Rebend laienes. Ma nägin, kuidas see järeleandmatult mööda reit üles ronib. Kui nii edasi läheb, näen ma püsti tõustes välja nagu Las Vegase tantsutüdruk. „On teiega kõik korras?” Mrs Traynor põrnitses mulle otsa. „Mul on pisut palav. Ega te pahaks ei pane, kui ma jaki seljast võtan?” Enne kui ta jõudis midagi öelda, tõmbasin ma jaki ühe sujuva liigutusega seljast ja sidusin ümber vöökoha, varjates seelikus haigutava lõhiku. „Nii palav,” ütlesin ma talle naeratades. „Kui väljast tulla. Teate isegi.” Järgnes kerge paus ning siis pööras Mrs Traynor pilgu taas kausta. „Kui vana te olete?” „Ma olen kakskümmend kuus.” „Ja oma eelmisel töökohal töötasite te kuus aastat.” „Jah. Teil peaks olema minu soovituskirja koopia.” „Ee...” Mrs Traynor tõstis selle üles ja kissitas silmi. „Teie eelmine tööandja ütleb, et te olete „soe, jutuhimuline ja elurõõmus inimene”.” „Jah, ma maksin talle selle eest.” Jälle see pokkerinägu. Oh kurat, mõtlesin ma.
30
Jojo Moyes
Mind oleks nagu teaduslikult uuritud. Ja mitte tingimata heasoovlikult. Ema seelik tundus äkitselt odav ja selle lõimed läikisid kahvatus valguses. Ma oleksin pidanud oma kõige lihtsamad püksid ja pluusi panema. Ükskõik mida peale selle kostüümi. „Miks te siis sealt ära tulete, kui teid seal ilmselgelt hinnatakse?” „Frank, omanik, müüs kohviku maha. See on seal kindluse jalamil. „Võisaiake”. Oli,” parandasin ma ennast. „Ma oleksin hea meelega seal edasi olnud.” Mrs Traynor noogutas, kas siis seepärast, et ta ei pidanud vajalikuks midagi enamat öelda, või siis seepärast, et ka tema oleks hea meelega näinud, et ma oleksin seal edasi olnud. „Ja mida te oma eluga täpselt ette sooviksite võtta?” „Vabandust?” „Kas teil on karjääripüüdlusi? Kas see siin oleks hoovõtt millekski muuks? Kas teil on mõni tööalane unistus, mille poole püüelda?” Vaatasin talle arusaamatuses otsa. Kas see oli mingi nipiga küsimus? „Ma... Ma pole nii kaugele ette mõelnud. Sestpeale, kui ma töötuks jäin. Ma lihtsalt...” Ma neelatasin. „Ma tahan lihtsalt uuesti tööle hakata.” See kõlas nii armetult. Milline inimene tuleb vestlusele teadmata, mida ta üldse teha tahab? Mrs Traynori ilme näitas, et tema mõtles sedasama. Ta pani pastaka käest. „Niisiis, Miss Clark, miks ma peaksin võtma tööle teid, mitte näiteks eelmist kandidaati, kellel on kvadripleegikutega mitmeaastane kogemus?” Vaatasin talle otsa. „Ausalt öelda ma ei tea.” Vastuseks kõlas vaikus, seepärast ma lisasin: „Eks see on teie otsustada.” „Kas te ei oska öelda ühtainumastki põhjust, miks ma peaksin teid tööle võtma?” Mu silme ette kerkis äkitselt ema nägu. Ma ei suutnud kujutleda, kuidas lähen koju katkise kostüümi ja järjekordse ebaõnnestumisega. Ja siin oleks makstud üle 9 naela tunnist.
Mi n a en n e si n d
31
Ma ajasin end sirgu. „Noh... Ma õpin kiiresti, ma ei ole kunagi haige, ma elan siinsamas teisel pool kindlust ja ma olen tugevam, kui ma paistan... Ilmselt küllalt tugev, et teie abikaasat liigutada...” „Minu abikaasat? Te ei töötaks mitte minu abikaasa, vaid minu pojaga.” „Teie pojaga?” Pilgutasin silmi. „Ee... Ma ei karda rasket tööd. Ma saan kõiksugu inimestega hästi läbi... ja ma oskan jube hästi teed keeta.” Mu jutt kiskus vadinaks. Poja asi lõi mind jalust. „Mu isa arvab, et see pole just suurem asi argument. Aga minu kogemus näitab, et pole midagi, mida üks korralik tass teed korda ei teeks...” Mrs Traynor vaatas mind väga imelikult. „Vabandust,” pomisesin ma, kui taipasin, mida olin öelnud. „Ma ei tahtnud öelda, et seda... parapleegiat... kvadripleegiat... mis teie pojal on... et seda saaks teega parandada.” „Ma pean ütlema, Miss Clark, et see pole tähtajatu leping. Teid palgataks kõige rohkem pooleks aastaks Seepärast ongi palk... vastav. Me tahtsime ligi meelitada õige inimese.” „Uskuge mind, pärast linnuvabrikut tunduks isegi Guantánamo vangla päris tore koht.” Oh jää vait, Louisa! Hammustasin huulde. Aga Mrs Traynor ei teinud väljagi. Ta pani kausta kinni. „Minu poeg, Will, sai veidi vähem kui kahe aasta eest autoõnnetuses vigastada. Ta vajab ööpäevaringset hooldust, millest suurema osa teeb ära väljaõppega õde. Mina läksin hiljuti tööle tagasi ning hooldaja peab siin viibima terve päeva, olema talle seltsiks, aitama tal süüa ja juua, abistama muudes asjades ja tagama, et temaga midagi halba ei juhtuks.” Camilla Traynor vaatas endale sülle. „On äärmiselt oluline et Willil oleks siin keegi, kes vastutuse ulatust mõistab.” Kõik, mida ta ütles, isegi see, kuidas ta oma sõnu rõhutas, näisid vihjavat minupoolsele rumalusele. „Ma saan aru.” Sirutasin käe koti poole. „Kas te siis tahaksite seda töökohta?”
Mi n a en n e si n d
69
5
K
ui sind katapulteeritakse täiesti uude ellu, või vähemalt lükatakse nii kõvasti vastu kellegi teise elu, et sama hästi võiks talle aknast sisse vaadata, nina vastu klaasi pressitud, siis paneb see sind järele mõtlema, kelleks sa end üldse pead. Või kuidas sa teiste silmis välja näed. Oma vanemate jaoks olin ma paari lühikese nädalaga paar kraadi huvitavamaks muutunud. Ma olin nüüd nende sidemees hoopis teise maailmaga. Eriti ema küsis iga päev midagi Granta House’i ja sealsete kommete kohta, otsekui oleks ta zooloog, kes üksikasjalikult mõnd veidrat uut olendit ja tema looduslikku levikuala uurib: „Kas Mrs Traynor kasutab igal söögikorral linaseid servjette?” võis ta küsida, või siis: „Mis sa arvad, kas nemad imevad iga päev tolmu, nagu meiegi?”, või siis: „Mida nemad kartulitega teevad?” Ta saatis mind hommikuti teele rangete juhistega uurida välja, mis kaubamärgi WC-paberit nad kasutavad või kas nende linad on linase-puuvillase segust. Talle valmistas suurt pettumust, et suure osa ajast ma lihtsalt ei mäletanud. Mu ema oli sisimas veendunud, et kõik elegantsed inimesed elavad nagu sead – seda sestpeale, kui ma talle kuueaastaselt rääkisin, et ühe mu peene kõnepruugiga koolikaaslase ema ei lubanud meil elutoas mängida, sest „me ajame tolmu üles”.
70
Jojo Moyes
Kui ma koju tulles raporteerisin, et jah, koeral lastakse tõesti köögis süüa, või ei, Traynorid ei küüri iga päev oma ukseläve, nagu minu ema tegi, siis torutas ta huuli, heitis silmanurgast pilgu isale ning noogutas vaikses rahulolus, otsekui oleksin ma äsja kinnitanud kõike, mida ta ülemklasside räpakate kommete kohta oli arvanud. Nende sõltuvus minu sissetulekust või siis ehk fakt, et nad teadsid, et see töö mulle ei meeldi, tõi kaasa ka selle, et ma pälvisin kodus pisut enam austust. See ei andnud küll palju – isa puhul tähendas see, et ta ei nimetanud mind enam „paksperseks”, ja ema puhul, et kui ma koju tulin, oli tass teed tavaliselt ootamas. Patrick ja mu õde ei käitunud kuidagi teisiti – ma olin endiselt naerukoht, kallistuste, suudluste ja mossitamise ohver. Mina ei tundnud end ka kuidagi teisiti. Ma nägin samasugune välja ning Treena väitel riietusin endiselt nii, nagu oleksin kaltsupoes maadlusmatšil käinud. Mul polnud aimugi, mida enamik Granta House’i elanikest minust arvab. Will oli arusaamatu. Nathan suhtus minusse arvatavasti kui järjekordsesse paljudest palgalistest hooldajatest. Ta oli üsna sõbralik, aga pooleldi eemalviibiv. Ta arvas ilmselt, et ma ei jää sinna kauaks. Mr Traynor noogutas koridoris möödudes viisakalt ning küsis aeg-ajalt, kuidas bussid liiguvad või kas ma olen kodunenud. Ma ei tea, kas ta oleks mu ära tundnud, kui oleksime kohtunud kusagil mujal. Aga Mrs Traynor, oh issand, tema jaoks olin ma ilmselt kõige rumalam ja vastutustundetum inimene planeedil. See kõik algas fotoraamidest. Selles majas ei jäänud Mrs Traynoril midagi märkamata ja ma oleksin pidanud teadma, et fotoraamide purustamine kvalifitseerub maavärinaks. Ta küsitles mind, kui kauaks täpselt ma Willi üksi jätsin, mis selle põhjustas, kui kiiresti ma risu kokku korjasin. Ta ei kritiseerinud mind sõnaselgelt, ta oli liialt rafineeritud, et isegi häält tõsta, ent see, kuidas ta mu vastuste peale aeglaselt silmi pilgutas ja mhmh ütles, näitas mulle kõike, mida oli vaja teada.
Mi n a en n e si n d
71
Polnud mingi üllatus, kui Nathan ütles, et ta töötab politseikohtunikuna. Ta arvas, et tema meelest oleks hea mõte, kui ma järgmine kord Willi nii kauaks üksi ei jätaks, olgu olukord kuitahes ebamugav, mmh? Ta arvas, et järgmine kord tolmu pühkides võiksin ma vaadata, et asjad ei oleks nii serva peal, et keegi võiks need kogemata alla lükata, mmh? (Ta eelistas ilmselt uskuda, et see juhtus kogemata.) Tema juuresolekul tundsin ma end nagu paberitega eesel, ja seetõttu ma käitusingi tema juuresolekul nagu paberitega eesel. Ta saabus alati just siis, kui ma olin midagi põrandale pillanud või ei saanud pliidi taimeriga hakkama, või siis seisis ta kergelt ärritunud näoga keset koridori, kui ma väljast puid toomast tulin, otsekui oleksin ma tegelikust kauem ära olnud. Veidral kombel häiris tema suhtumine mind rohkem kui Willi ebaviisakus. Paar korda tekkis mul kiusatus temalt otse küsida, kas midagi on halvasti. Te ütlesite, et palkate mind suhtumise, mitte ametioskuste tõttu, tahtsin ma öelda. Noh, siin ma siis olen, rõõmsameelne iga paganama päev. Maalähedane, täpselt nagu te tahtsite. Milles siis viga on? Aga Camilla Traynor ei olnud selline naine, kellele saanuks nii öelda. Ja pealegi, mul oli tunne, et selles majas ei ütle keegi kellelegi midagi otse välja. „Meie viimane tüdruk Lily oskas selle panni peal kaht köögivilja korraga praadida,” tähendas sa määrid liiga palju nõusid. „Äkki sa sooviksid tassikest teed, Will,” tähendas tegelikult ma ei tea, millest sinuga rääkida. „Mul on vist natuke paberitööd vaja teha,” tähendas sa käitud ebaviisakalt ja ma lähen ära. Kõike seda ütles ta kergelt valulisel ilmel, saledad sõrmed mööda kaelas rippuva risti ketti libisemas. Ta oli nii vaoshoitud, nii kinnine. Tema kõrval nägi minu ema välja nagu Amy Winehouse. Ma naeratasin viisakalt, tegin näo, et ei pannud tähelegi, ja tegin tööd, mille eest mulle maksti. Või vähemalt püüdsin.
72
Jojo Moyes
„Miks kuradi päralt sa mulle porgandeid kahvli otsa sokutad?” Vaatasin taldrikusse. Ma olin süvenenud naissaatejuhi vaatamisse ja mõtlesin, millised minu juuksed välja näeksid, kui need sama värvi värvida. „Ah? Ei sokutanud.” „Sokutasid jah. Sa litsusid need sodiks ja püüdsid neid sousti sisse segada. Ma nägin.” Punastasin. Tal oli õigus. Ma söötsin Willi ja me mõlemad vaatasime äraolevalt lõunaseid uudiseid. Söögiks oli rostbiif kartulipudruga. Ta ema oli käskinud mul taldrikule panna kolme sorti köögivilja, ehkki Will oli selgelt öelnud, et ta ei taha sel päeval köögivilja. Mul ei lastud teha ühtki rooga, mis polnud tapva täpsusega täpselt õige toitainesisaldusega. „Miks sa üritad mulle porgandeid sisse toppida?” „Ei üritagi.” „Kas seal kahvli otsas pole siis porgandit?” Piilusin tillukesi oranže tükke. „Noh... nojah.” Ta ootas kergitatud kulmudega. „Ee... Ju ma siis mõtlesin, et köögiviljad on sulle head.” See oli osaliselt aupaklikkusest Mrs Traynori ees, osaliselt harjumusest. Ma olin nii harjunud söötma Thomast, kelle köögiviljad tuli pastaks hõõruda ja kartulikuhjade alla peita või siis makaronide sisse segada. Iga kribal, mis me talle sisse suutsime sööta, oli väike võit. „Teeme asja selgeks. Kas sa arvad, et teelusikatäis porgandeid parandaks minu elukvaliteeti?” See oli tõesti päris rumal, kui niiviisi võtta. Aga ma olin aru saanud, et Willi ühegi sõna ega teo peale ei tohtinud hirmu välja näidata. „Saan aru,” ütlesin ma rahulikult. „Ma rohkem enam ei tee.” Ja siis hakkas Will Traynor ootamatult naerma. See tungis temast välja nagu plahvatus, otsekui midagi täiesti enneolematut. „Issand jumal,” ütles ta ja vangutas pead.
Mi n a en n e si n d
73
Põrnitsesin talle otsa. „Mida sa mulle veel toidu sisse oled sokutanud? Järgmiseks ütled, et ma teeks värava lahti, et Härra Rong saaks lusikatäie rooskapsaputru punasesse jaama viia.” Ma mõtlesin hetke järele. „Ei,” ütlesin ma tõsise näoga. „Mina tegelen ainult Härra Kahvliga. Härra Kahvel ei näe välja nagu rong.” Thomas oli seda mulle paari kuu eest väga kindlalt teatanud. „Kas mu ema käskis sul seda teha?” „Ei. Ausalt, Will, ma vabandan. Ma lihtsalt ei mõelnud üldse.” „Nagu see oleks midagi ebatavalist.” „Hästi-hästi. Ma võtan need pagana porgandid ära, kui need sind nii endast välja ajavad.” „Mind ei ärrita mitte need pagana porgandid, vaid see, et neid sokutab minu toidu sisse mingi hull naine, kes räägib söögiriistadest kui Härra ja Proua Kahvlist.” „See oli nali. Las ma nüüd viin need porgandid...” Ta keeras pea ära. „Ma ei taha enam midagi. Tee mulle tass teed.” Ja kui ma toast välja läksin, hõikas ta mulle järele: „Ja ära sinna sisse mõnd kuradi suvikõrvitsat sokuta!” Nathan tuli kööki, kui ma nõudepesu lõpetasin. „Ta on heas tujus,” ütles ta, kui ma talle kruusi ulatasin. „On või?” Ma sõin oma võileibu köögis. Väljas oli kibekülm ja viimasel ajal ei tundunud see maja enam nii ebasõbralik. „Ta ütles, et sa üritad teda mürgitada. Aga ta ütles seda... noh, heas mõttes.” See teave tegi mulle kummalisel kombel rõõmu. „Nojah noh”, ütlesin ma, püüdes heameelt varjata. „Anna mulle aega.” „Ja ta räägib ka natuke rohkem. Meil on olnud nädalaid, kus ta peaaegu midagi ei ütle, aga viimastel päevadel on ta kindlalt jutukam.” Ma meenutasin, kuidas Will ütles, et kui ma seda kuradi vilistamist ei lõpeta, siis ta ajab mu ratastooliga alla. „Mul on tunne, et tema ja minu arusaam jutukusest on pisut erinev.”
74
Jojo Moyes
„Meie rääkisime natuke kriketist. Ja ma pean ütlema...” Nathan madaldas häält. „Mrs T küsis umbes nädala eest, kuidas sa minu meelest hakkama saad. Ma ütlesin, et minu meelest oled sa väga professionaalne, aga ta ei mõelnud kindlalt seda. Eile ta tuli ja ütles, et ta kuulis teid kahekesi naermas.” Mõtlesin eelmisele õhtule. „Ta naeris minu üle,” ütlesin ma. Willi meelest oli kohutavalt naljakas, et ma ei teadnud, mis asi on pesto. Ma olin talle öelnud, et õhtusöögiks on pasta rohelise kastmega. „Ah, ta emal on sellest ükskõik. Will ei ole kaua aega millegi üle naernud.” See oli tõsi. Me saime Williga pisut kergemini läbi. Peamiselt tähendas see, et tema oli minu vastu ebaviisakas ja vahel olin mina ebaviisakas vastu. Ta ütles, et ma teen midagi halvasti, ja mina vastasin, et kui see asi talle korda läheb, siis palugu mind ilusti. Ta sõimas mind või nimetas persevaluks, ja mina ütlesin vastu, et eks proovigu ilma selle konkreetse persevaluta hakkama saada ja vaadaku, kaugele jõuab. Olukord oli pisut pingeline, aga me mõlemad paistsime seda taluvat. Vahel näis talle lausa kergendust pakkuvat, et keegi on võimeline tema vastu ebaviisakas olema, talle vastu hakkama või ütlema, et ta on vastik. Mõtlesin, et ilmselt on kõik õnnetusest peale ta ümber kikivarvul käinud – välja arvatud ehk Nathan, keda Will kohtles automaatse austusega ja kes tema teravatest märkustest ilmselt üldse väljagi ei teinud. Nathan oli nagu soomuk inimnahas. „Las ta aga viskab su üle rohkem nalja, sobib?” Panin kruusi kraanikaussi. „Vaevalt see raskusi valmistab.” Teine suur muutus õhustiku kõrval oli see, et Will ei käskinud mind enam nii sageli ära minna, ja paar korda oli ta isegi küsinud, kas ma tahan koos temaga filmi vaadata. Mul polnud selle vastu midagi, kui tegu oli „Terminaatoriga” – ehkki ma olen kõiki Terminaatori filme näinud –, aga kui ta pakkus üht subtiitritega Prantsuse filmi, vaatasin ma kaane üle ja leidsin, et jätan parem vahele.
94
Jojo Moyes
Silmitsesin raamatuid tema riiulis. Romaanide ja kapsastunud Penguini pehmekaaneliste raamatute vahel olid äriraamatud: „Äriõigus”, „Ülevõtmised”, nimed, mida ma ei teadnud. „Ja oma tööd sa enam kuidagi edasi teha ei saanud?” „Ei. Ei mingit korterit, ei mingeid puhkusereise, ei mingit elu... Minu endise pruudiga sa juba kohtusid.” Karedus tema hääles ei suutnud kibestumust varjata. „Aga tundub, et ma peaksin vist tänulik olema, sest mõnda aega arvati, et ma ei jää üldse elama.” „Kas sulle ei meeldi siin? Siin elada, ma mõtlen?” „Ei.” „Kas sa ei saaks kuidagi uuesti Londonis elada?” „Sellisena küll mitte.” „Aga sul võib ju paremaks minna. Nathan ütles, et selliste vigastuste osas tehakse tohutult uusi edusamme.” Will pani silmad uuesti kinni. Ma ootasin, kohendasin siis patja tema pea all ja tekki ta rinnal. „Vabandust,” ütlesin ma, „kui ma liiga palju küsimusi esitan. Kas sa tahad, et ma ära läheksin?” „Ei. Ole natuke siin. Räägi minuga.” Ta neelatas. Ta tegi uuesti silmad lahti ja tõstis pilgu minule. Ta paistis talumatult väsinud. „Räägi mulle midagi head.” Kõhklesin hetke ja naaldusin siis tema kõrval olevatele patjadele. Istusime peaaegu pimedas ja vaatasime, kuidas kergelt valgustatud lumehelbed musta öösse kadusid. „Tead, ma ütlesin seda vahel oma isale,” alustasin ma viimaks. „Aga kui ma räägiksin, mida ta vastu ütles, siis sa peaksid mind napakaks.” „Veel napakamaks kui praegu?” „Kui ma nägin halba und või olin millegi pärast kurb või kartsin, siis ta laulis mulle...” Ma hakkasin naerma. „Oh, ma ei saa seda rääkida.” „Räägi ikka.” „Ta laulis mulle Molahonkey laulu.” „Mis asja?”
Mi n a en n e si n d
95
„Molahonkey laulu. Ma mõtlesin, et kõik teavad seda.” „Usu mind, Clark,” pomises ta, „ma olen Molahonkeyde alal täielik võhik.” Hingasin sügavalt sisse, panin silmad kinni ja hakkasin joodeldama. Ma tahaksin, et oleksin Molehonkey maal, seal, kus sündisin ma Et saaksin mängida oma vanal bändžol Mu vana bändžo, mis katki on nüüd „Issand jumal.” Hingasin uuesti sisse. Viisin bändžo meistri kätte Ehk selle ära parandaks Meister ütles, keeled katki Enam mängida ei saa Tekkis väike paus. „Sa oled peast segi. Kogu su perekond on segi.” „Aga see aitas.” „Ja laulda sa ka ei oska. Ma loodan, et su isa laulis paremini.” „Sa tahtsid vist öelda Suur tänu, Miss Clark, et püüate minu meelt lahutada.” „Sellest on umbes samapalju abi kui suuremast osast psühhoteraapiast, mida ma saanud olen. Hästi, Clark,” ütles ta, „räägi mulle veel midagi. Midagi sellist, kus laulmist poleks.” Mõtlesin natuke järele. „Eee... Hästi. Sa vaatasid ükspäev mu kingi, eks ole.” „Neist oli raske mööda vaadata.” „Noh, ema ütleb, et minu kingalembus tuleb ajast, mil ma olin kolmene. Ta ostis mulle erksinised sädelevad kummikud – sellised olid tollal väga ebatavalised. Lastel olid lihtsad rohelised kummikud, või siis punased, kui vedas. Ja ta ütles, et ma keeldusin neid ära võtmast. Ma magasin neis, ma käisin nendega vannis, ma käisin nendega suvi läbi lasteaias. Mu lemmikriietus olid need sädelevad kummikud ja mesilase sukkpüksid.”
96
Jojo Moyes
„Mesilase sukkpüksid?” „Musta-kollase triibulised.” „Imekaunis.” „See on küll rämedalt öeldud.” „Aga tõsi. Jutu järgi päris õudne.” „Sinu meelest võivad need ju õudsed olla, aga nii uskumatu kui see ka pole, Will Traynor, kõik tüdrukud ei riietugi selleks, et meestele meele järele olla.” „Jama.” „Ei ole.” „Naised teevad kõike meestele mõeldes. Kõik teevad kõike ainult seksist mõeldes. Kas sa „Punast kuningannat” ei ole lugenud?” „Mul pole aimugi, millest sa räägid. Aga ma võin kinnitada, et ma ei istu „Molahonkeyt” lauldes sinu voodis mitte selleks, et teki alla pääseda. Ja kolmeaastaselt mulle lihtsalt nii hirmsasti meeldisid triibulised jalad.” Märkasin, et mure, mis oli mind päev otsa oma haardes hoidnud, kadus iga Willi märkuse peale üha kaugemale. Ma ei olnud enam õnnetu halvatu ainuhooldaja. Ma olin lihtsalt mina, istusin ühe iseäranis sarkastilise kuti kõrval ja ajasin juttu. „Ja mis neist imekaunitest sädelevatest kummikutest sai?” „Ta pidi need ära viskama. Mul tuli hirmus jalaseen.” „Vaimustav.” „Ja sukkpüksid viskas ta ka minema.” „Miks?” „Ma ei saanudki teada. Aga see murdis mu südame. Ma pole enam kunagi leidnud sukkpükse, mis mulle sama palju meeldiksid. Selliseid enam ei tehta. Või kui tehakse, siis mitte täiskasvanud naistele.” „Kui kummaline.” „Eks narri pealegi. Kas sulle ei meeldinud mõni asi nii hirmsasti?” Nüüdseks nägin ma teda vaevu, tuba oli peaaegu pime. Ma oleksin võinud laetule põlema panna, aga miski hoidis mind
Mi n a en n e si n d
97
tagasi. Ja niipea, kui ma aru sain, mida olin öelnud, soovisin, et poleks seda teinud. „Jah,” ütles ta vaikselt. „Meeldis küll.” Me rääkisime veel natuke ja siis jäi Will tukkuma. Ma lebasin ja vaatasin, kuidas ta hingab, mõtlesin aeg-ajalt, mida ta ütleks, kui üles ärkaks ja avastaks, et ma teda vaatan – teda, tema väljakasvanud juuste, väsinud silmade ja habemetüükaga. Aga ma ei saanud liigutada. Kellaaeg oli muutunud sürreaalseks, ma olin ajasaarel. Ma olin peale tema ainuke inimene seal majas ning ma kartsin endiselt teda üksi jätta. Pisut pärast ühtteist hakkas ta uuesti higistama ja ta hingamine muutus kiiremaks. Ajasin ta üles ja sundisin palavikurohtu võtma. Ta ei rääkinud, ainult pomises aitäh. Vahetasin ta pealislina ja padjapüüri ära ning kui ta viimaks uuesti magama jäi, heitsin temast jala kaugusele pikali ning jäin tükk aega hiljem samuti magama.
Ärkasin oma nime peale. Ma olin oma klassis, magasin laua taga ja õpetaja koputas vastu tahvlit ning kordas mitmendat korda minu nime. Ma teadsin, et peaksin tähele panema, teadsin, et õpetaja paneb seda tukastamist pahaks, aga ma ei suutnud pead laualt tõsta. „Louisa.” „Mmmhghh.” „Louisa.” Laud oli hirmus pehme. Tegin silmad lahti. Sõnu lausuti minu pea kohal, aga suure rõhuga. Louisa. Ma olin voodis. Pilgutasin silmi, lasin pilgul harjuda ja vaatasin siis üles, nähes enda kohal seismas Camilla Traynorit. Tal oli seljas raske villane mantel ning tal oli käekott üle õla. „Louisa.” Tõukasin end ehmatusega püsti. Minu kõrval linade all magas Will, suu kergelt lahti, küünarnukk täisnurga all. Aknast paistis valgust, külma ja selge hommiku märk.
98
Jojo Moyes
„Ohh.” „Mida sa teed?” Mul oli tunne, et olen millegi hirmsaga vahele jäänud. Hõõrusin nägu, püüdsin mõtteid koguda. Miks ma siin olin? Mida ma sain talle öelda? „Miks sa Willi voodis oled?” „Will...” ütlesin ma vaikselt. „Willil oli halb... Mõtlesin, et hoian tal silma peal...” „Mis mõttes oli halb? Tule koridori.” Ta läks minu ees toast välja ja ootas ilmselgelt, et ma lähen järele. Läksin talle järele ja püüdsin rõivaid siluda. Mul oli kohutav tunne, et meik on üle näo laiali. Ta pani Willi magamistoa ukse minu selja taga kinni. Seisin tema ees, silusin juukseid ja püüdsin mõtteid koguda. „Willil oli palavik. Nathan sai selle alla, kui ta käis, aga mina seda reguleerimise asja ei teadnud ja tahtsin tal silma peal hoida... Ta ütles, et ma peaksin tal silma peal hoidma...” Mu hääl oli kare ja kähe. Ma ei olnud päris kindel, et moodustan arusaadavaid lauseid. „Miks sa mulle ei helistanud? Kui ta oli haige, siis sa oleksid pidanud kohe mulle helistama. Või Mr Traynorile.” Kõik mu närvilõpmed oleksid nagu äkitselt kokku ühendatud. Mr Traynor. Oh issand, Vaatasin kella. See näitas veerand kaheksa. „Ma ei... Nathan ütles...” „Kuule, Louisa. See ei ole midagi üle mõistuse käivat. Kui Will oli nii haige, et sa pidid tema toas magama, siis sa oleksid pidanud mulle helistama.” „Jah.” Pilgutasin silmi ja vaatasin põrandale. „Ma ei saa aru, miks sa ei helistanud. Kas sa püüdsid Mr Traynorit kätte saada?” Nathan ütles, et ma ei ütleks midagi. „Ma...”
Mi n a en n e si n d
99
Sel hetkel avanes majatiiva uks ning seal seisis Mr Traynor, ajaleht kaenla all. „Sa jõudsid tagasi!” hüüatas ta oma naisele ja pühkis õlgadelt lumehelbeid. „Ma just trügisin läbi lume, et ajalehte ja piima tuua. Teed on kohutavad. Ma pidin ringiga Hansford Cornerisse minema, et mitte jää peal kukkuda.” Naine vaatas teda ja ma mõtlesin, kas ta märkab, et mehel on seljas sama särk ja püksid mis eilegi. „Kas sa teadsid, et Will oli õhtul haige?” Mees vaatas mulle otsa. Ma langetasin pilgu. Ma polnud end vist elu seeski nii ebamugavalt tundnud. „Kas sa üritasid mulle helistada, Louisa? Vabandust, ma ei kuulnud midagi. Mul on tunne, et sisetelefon on rikkis. Viimasel ajal on olnud mitu korda, kui ma ei kuule seda. Ja mul endal polnud ka eile üldse hea olla. Kustusin varakult.” Mul olid ikka veel Willi sokid jalas. Põrnitsesin neid ja mõtlesin, kas Mrs Traynor paneb ka seda pahaks. Aga ta paistis huvi kaotavat. „Mul on pikk reis selja taga. Ma arvan... et ajage see asi korda. Aga kui midagi säärast veel juhtub, siis helista mulle kohe. Kas said aru?” Ma ei tahtnud Mrs Traynorile otsa vaadata. „Jah,” ütlesin ma ning kadusin kööki.