Kunst novak djokovic naidis

CHRIS BOWERS

NOVAK DJOKOVIC SERBIA SUURSAADIK MAAILMAS

KOLMAS PEATÜKK

NOLE JA JECA

K

unagi levis ütlus: iga eduka mehe taga on vägev naine. See arvamus on mõnevõrra unustuse hõlma vajunud muutunud sotsiaalsete asjaolude tõttu – abielude lagunemine, samasooliste suhted ja tugirühmad vanamoodsa perestruktuuri asemel. Aga see võib ikka veel tõsi olla. Novak Djokovici edu taga on kindlasti naine, kuigi mitte päris sel kombel, nagu võiks eeldada. See naine on Jelena Gencic. Ühel päeval võiks mõni loominguline filmitegija vändata filmi Djokovici ja Gencici vahelisest suhtest. Selle pealkiri võiks olla „Nole ja Jeca” – nimede järgi, mida need kaks teineteise jaoks kasutasid (Nole on Novaki klassikaline hüüdnimi, hääldatakse [nolei], Jeca hääldus on [jetsa] ja see on teatud vanuserühmas tavaline lühivorm Jelenast). See oleks rahulik ja tagasihoidlik film, kus Novakit kehastava poisi silmad mängiks äärmiselt tähtsat rolli ja klassikalise muusika kasutamisel oleks keskne osa ning võib-olla „Adagietto” Mahleri viiendast sümfooniast kordaks kummitavat rolli, mis sellel oli Luchino Visconti 1971. aasta eepilises linateoses „Surm Veneetsias”. Võimalus on kindlasti olemas, sest suhe nende kahe vahel oli tähelepanuväärne, osalt seetõttu, et võimatu on liigitada seda tavaliste alla.

Ja kuigi Novak Djokovicist oleks ilmselt saanud kuulus tennisist ka ilma Jelena Gencicita, on kindel, et temast poleks ilma selle naiseta saanud see isiksus, kes ta praegu on. Gencic töötas ka Monica Selesiga 30 NOVAK DJOKOVIC

ja mängis väikest, kuid olulist osa Goran Ivanisevici arenemisaastatel. Seetõttu peetakse teda õigustatult oma ajastu üheks juhtivaks tennisetreeneriks. Ta ise pole seda tiitlit kunagi omaks võtnud, vähe sellest – talle isegi ei meeldinud end treeneriks nimetada. Ajastul, kus on praktiliselt võimatu midagi tööalaselt teha ilma ametliku kvalifikatsioonita, treenis tema veel nädal enne surma, ilma et oleks läbi teinud mõne testi või eksami tennisetreeneri kutsetunnistuse saamiseks. Ta õppis ülikoolis kunstiajalugu, teise erialana omandas psühholoogia ja karjääri tegi hoopis televisioonis produtsendi, toimetaja ja direktorina.

Jelena Gencic sündis oktoobris 1936, ta isa oli serb ja ema austerlane. Nende pere polnud Jugoslaavias eriti tuntud. Tema vanaisa Lazar Gencic oli õppinud Viinis meditsiini ja temast oli saanud peaarst ning ta asutas sõjaväehaigla. Ta uskus tervesse vaimu terves kehas ja nõudis, et tema lapsed ja lapselapsed iga päev ja iga ilmaga väljas tegutseksid.

Jelena vanaonu oli pärast Esimest maailmasõda esimeses Jugoslaavia valitsuses siseminister. Isa Jovan tahtis saada pianistiks – sellest ei tulnud midagi välja, kuid temast sai lugupeetud advokaat. Ja tal oli tädi Ana Marinkovic, kes oli silmapaistev kunstnik (1882–1973). Lapsena järgis Jelena isa eeskuju ja õppis väga hästi klaverit mängima, kuid tema kirg olid kaks spordiala: tennis ja käsipall. Ta mängis Jugoslaavia käsipalli rahvusmeeskonnas ja võitis 32 riiklikku tenniseauhinda.

Tollal oli tennis amatööride sport ja Jugoslaavia oli riik kollektivistliku (riigi kontrollitud) majandusega. Gencicile maksti kõik kinni, kuid oodati, et ta annab vastu noorte aitamise näol. Seega hakkas ta mitteametlikult treenima ammu enne, kui tema turniirimängud 1976. aastal lõppesid.

Piirangud 1950. ja 1960. aastate Tito Jugoslaavias tähendasid seda, et ainult kahel parimal mängijal lubati välismaale sõita. Neil polnud selliseid saatjaskondi nagu tänapäeval ja Gencic pidi sageli mängima Wimbledonis või Forest Hillsis (endine USA Openi kodu) päeval pärast väsitavat teekonda. Üks kaotus varases ringis ärgitas teda aitama selliseid nagu Seles ja Djokovic. „Ma teadsin, et kui jätan turniiridel osalemise, saan aidata noortel tennist mängida,” ütles ta, „eriti neil, kel polnud treenerit, ja teadsin, et tahan selgitada ja näidata neile, kuidas mängida. Kasutasin teises ringis lüüasaamise Forest Hillsis ära ja läksin raamatuid ostma. Ameerikas on väga häid artikleid ja raamatuid tenNOLE JA JECA 31

nisest, seega ostsin ainult selleteemalisi raamatuid, eriti Vic Bradeni omi – need olid ainsad asjad, mida ostsin – ja lõin oma raamatukogu.”

Selleks ajaks, kui tennis muutus 1968. aastal lahtiseks ehk professionaalseks, oli Gencic 31-aastane ja see iga, kui ta oleks võinud mängijana elatist teenida, oli möödas. Pealegi tegi ta sel ajal edukalt karjääri televisioonis. Aga loomulikult paluti tal kaasa aidata tennisevaldkonna juhtimises. Kuna ta oli mängides esindanud Belgradi Partizani (juhtivad klubid paljudes Euroopa linnades on multispordi klubid, nii tuntakse Belgradi Partizani ja Red Stari laiemalt kui jalgpallimeeskondi, kuid neil on ka kõikvõimalike muude spordialade, sealhulgas tennise meeskondi), palus tenniseklubi juhatus tal nendega ühineda, et nad saaksid teda ette valmistada klubi ja võimalusel ka Jugoslaavia tenniseliidu presidendiks saamisel. Nii töötas ta karjääriredelit mööda ülespoole liikudes, toimetades iga päev ka televisioonis.

Sellist topeltrolli ta kahtlemata nautis.

Tema kahe maailma vahel oli kokkupuute võimalus, mis ei saanud kunagi tegelikult teoks – ta ei töötanud televisioonis spordi valdkonnas, vaid peaaegu eranditult kultuurisaadetes, peamiselt Serbia ja maailma kunstiajaloo teemal, kuid tegi saateid ka klassikalisest muusikast ja teatrist. Iga viie aasta järel muutis ta teemasid, sest tal oli palju huve.

Aga ta ei töötanud kunagi spordi vallas, sest Jugoslaavia televisioon pani poliitikauudised ja spordi kokku: sport ja poliitika olid ühes rubriigis, samas kui kultuur ja kunst olid eraldi.

Asjad hakkasid muutuma 1980. aastate algul, kui Jelena Gencic, kes tollal oli neljakümnendates eluaastates, nägi väikest tüdrukut, kes oli oma kaheksa eluaasta kohta väga väike. Ta oli ungarlane Serbia põhjaosas asuvast Novi Sadi linnast, mille rahvaarvu moodustasid umbes 20 protsendi ulatuses etnilised ungarlased. Tüdruku nimi oli Monica Seles. „Ta oli nii väike, ikka väga tilluke,” meenutas Gencic, „aga ma nägin midagi tema silmis. Ma vaatan iga lapse silmi. Kui väike poiss või tüdruk mu juurde tuleb ja kui tal on kannatust vaadata mind rohkem kui kümme või viisteist sekundit, ilma et ta pilk eksleks, siis mõtlen: „Sel poisil või tüdrukul on hea keskendumisvõime, motivatsioon ja kannatlikkus – äkki see poiss või tüdruk oleks trennis väga hea.” Kui püüad rääkida mõne kuue- või seitsmeaastasega, vahivad nad tavaliselt ringi. Jälgisin Monicat. Ta oli kaheksane ja tema isa Karolij palus mul 32 NOVAK DJOKOVIC

tulla Novi Sadi. Asi lõppes sellega, et ma töötasin tüdrukuga rohkem kui kolm aastat ja reisisin temaga palju ringi.”

Paljude allikate järgi oli Gencic Selesi treener. Ta polnud kunagi tema ametlik treener – ta oli tegelikult Jugoslaavia tenniseliidu juunioride kapten ja seetõttu reisis ringi riigi parimate noortega. Seles ei olnud ainus, kellelt palju oodati: oli veel üks andekas Jugoslaavia tennisist, vaid poolteist aastat vanem kui Seles, Horvaatia poiss nimega Goran Ivanisevic. Gencic saatis Selesit ja Ivanisevicit mitmel turniiril: Brühlis Saksamaal (Steffi Grafi kodulinn) ja Blois’s Prantsusmaal, ning Gencic jagas neile treenimiseks näpunäiteid. Aga ainukesed ametlikud treenerid olid Selesil tema isa Karolj ja vend Zoltan, selles mõttes, et nad veetsid koos temaga väljakul palju tunde (Seles ei pea isegi Nick Bollettieri oma treeneriks, kuigi tunnistab, et too andis talle väga palju väärtuslikku abi).

Muutus Gencicis oleks ilmselt niikuinii aset leidnud – tema spordiga seotud, emotsionaalse ja haridusliku koosluse juures oleks temast mingil moel ikkagi tennisetreener saanud. Aga Selesi nägemine tõi tema erinevad oskused kokku ja õhutas teda noori tennisiste ametlikult aitama. Ükskord, kui ta haigena töölt puudus, ütles ta endale: „Jelena, ühel päeval sa enam televisioonis ei tööta. Meil ei ole treenerit, aga sina oled ülikoolis tenniseõpetaja olnud ja sul on teine kraad psühholoogias – miks sina ei võiks treeneriks hakata? Kõigile võib kergesti õpetada eeskäe- ja tagakäelööke ning rabakuid, aga mitte seda, kuidas võita mängu või kuidas olla vaimselt tugev. Kuidas tunda ära tuleviku tšempioni? Ma saan seejuures ju ka ise midagi õppida.” See oli midagi enamat kui lihtsalt õppimine. Jelena Gencic oli üks seitsmest lapsest (peres oli neli tüdrukut ja kolm poissi), kuid tal endal lapsi polnud. Töö Selesiga oli tema enda suure pere hakatus: algas mitme andeka noorega töötamise protsess.

Seles räägib Gencicist suure austusega: „Pean temast väga lugu – mitte ainult seetõttu, mida ta on tennises teinud, vaid ka sellepärast, mida ta on teinud Serbia naiste ja tüdrukute heaks. Naised ei olnud meil meestega samas seisuses, neil polnud võrdseid võimalusi – mu isa võitles kogu aeg selle eest, et saada meile häid treenimiskohti, alustasin ju mängimist parklas, ja see oli üks põhjustest, miks me otsustasime lahkuda, kui olin 11-aastane – sageli me lihtsalt ei NOLE JA JECA 33

leidnud mingit väljakut. Jelena Gencic oli pioneer naiste spordis ning Ana Ivanovic ja Jelena Jankovic ilmselt võlgnevad talle rohkem, kui ise mõistavad. Ma ei kohanud teda enam pärast 11-aastaseks saamist, kuid meenutan teda suure hellusega. Tal oli väga positiivne mõju, ta naeratas alati. Ta oli õrna hingega ja pühendas oma elu tennisele riigis, kus tennisel ega naistel polnud reaalset kohta spordikultuuris.”

See õrn hing pandi proovile noore Goran Ivaniseviciga, keda juba varases eas tunti paraja metslasena. „Kui olime kahekesi, polnud mul temaga kunagi muret,” ütles Gencic. „Goran, Monica ja mina – me sõitsime igale poole koos ja kõik küsisid minult, kuidas ma Ivaniseviciga hakkama saan. Ja ma vastasin: „Ta on väga tore poiss.” Ma ei hurjutanud teda kunagi, olen ju ise kogu aeg positiivne. Kõigil oli temaga probleeme peale minu. Monica aitas mul samuti Goraniga hakkama saada – nad olid väga lähedased. Nad olid nagu mu oma poeg ja tütar.”

Selle jutu põhisisu võib tõsi olla, aga kui mõni arvab, et kõik läks kui lepase reega, siis ta eksib. Gencic oli koos Selesi ja Ivaniseviciga Euroopa alla 14-aastaste meistrivõistlustel Heidelbergis – 12-aastane Seles võitis tublilt (tal oli jäänud ainult neli aastat võiduni Prantsusmaa lahtistel), kuid Ivanisevic diskvalifitseeriti poolfinaalis, sest käitus halvasti ja lõhkus vähemalt ühe reketi. „Tal olid närvid täiesti läbi,” tunnistas Gencic, „seda oli väga õudne vaadata.” Ühel teisel korral, mainekal Orange Bowli turniiril, jagasid Gencic, Seles ja Ivanisevic tuba – olukord, kus metsikus lapses küpses palju pingeid. Ühel pärastlõunal, kui Gencic ja Seles tukastasid, rebis Ivanisevic Selesi nukul pea otsast. „Jelena karistas mind,” meenutab Ivanisevic. „Ta ütles: „Ära enam kunagi nii tee” ja ma pidin mitu ringi jooksma, kõik ainult sellepärast, et võtsin nukul pea maha.” Küsimuse peale, miks ta tundis vajadust seda teha, vastab Ivanisevic: „Sest see oli kole nukk ja käis mulle närvidele. Kui oled 12, siis sa ju teed selliseid pööraseid asju.” Seles ei mäleta seda juhtumit.

Aastal 1992 tegi Jugoslaavia riikliku turismiühingu Genex president Jelena Gencicile ettepaneku hakata Kopaoniki kompleksis korraldatava tenniselaagri direktoriks. Kopaonik on suusa- ja matkakuurort mägedes Serbia ja Kosovo piiril. Sel läheb talvekuudel hästi, kuid vaatamata maakoha maalilisusele äri suvekuudel ei õitse. Nii et suvepuhkuseaeg-

34 NOVAK DJOKOVIC

sed tennisekursused käputäiel kõvakattega väljakutel, mille ettevõte oli väikse ostukeskuse vastu ehitanud, tundus hea mõte.

Gencic oli huvitatud, kuid probleem seisnes selles, et suvelaager kestis üheksa nädalat. Ta ei olnud puhkust välja võtnud, kuid isegi kogu puhkusevaru ei oleks katnud üheksat nädalat. Aga Jugoslaavia TV juhatus andis talle kolm lisanädalat, nii et ta sai öelda jah. Töötasu üle polnud vaja arutada – Gencic ei tahtnudki seda ja laagrit juhtis edukalt riik, nii et kuigi Gencic ei saanud tasu, oli tal olemas kogu vajalik varustus ja piisavalt treenereid – üks igale väljakule. See võimaldas tal välja töötada oma programmi, öelda treeneritele, mida ta tahtis ja hoida valvas silm peal igal väljakul nagu töödejuhataja. Jelena Gencic oli nimi, mis tähendas üht-teist sportlike noorte vanematele, seetõttu sai laager väga populaarseks.

Pärast umbes tund aega kestnud treeningut esimesel hommikul märkas Gencic väikest poissi, kes ei kuulunud gruppi, kuid kes oli surunud end ühe väljaku juures vastu tara ja jälgis pinevalt tegevust.

Algul ei teinud naine temast välja, kuid mõne aja pärast, kui poiss oli ikka veel seal, märkis ta ühele treenerile, et neil on väga uudishimulik pealtvaataja. Siis liikus Gencic teise väljaku juurde ja täheldas, et poiss tegi sama, nägemaks, mida Gencic jälgib. Ta jäi sinna treeningu lõpuni.

Kui laagrilised läksid lõunale, astus Gencic poisi juurde ja ütles: „Tere, nägin, et sa vaatasid meid. Kas sa tead, mis spordiala see on?”

Poiss vastas: „Jah, see on tennis. Ma proovisin seda mängida kuu aega tagasi Belgradis.” „Kui vana sa oled?” küsis naine. „Viiene.” „Hüva, ja kas sa tahad meiega mängida?” küsis Gencic. „Ootasingi, millal te seda minult küsite,” vastas poiss.

Gencicit hämmastas väikemehe julgus. „Olgu siis nii,” ütles ta, „võid õhtupoolikul meie seltsi tulla. Mis su nimi on?” „Novak. Novak Djokovic.” „Kui kauaks sa siia jääd?” „Kogu suveks.” „Kas sa elad siin?” „Ema ja isa töötavad siin; neil on väljaku vastas pitsabaar.”

NOLE JA JECA 35

SEITSMES PEATÜKK

HULLUS HAKKAB PIHTA

T

reeneri vahetusega – Dejan Petrovici asemel Riccardo Piatti – seoses oli Srdjan hakanud läbirääkimisi pidama juba 2005. aasta juulis, enne kui Djokovic vahetas Pariisi Londoni muru vastu. Ajalisest perspektiivist oli see väga tark tegu ja polnud kahtlust, et Djokovic sammus otse võitja staatuse poole.

Ivan Ljubicicil oli elu parim aasta – ta oli seda alustanud, olles sammukese kaugusel maailma vaieldamatu esinumbri Roger Federeri võitmisest kolmes finaalis, jätkates, et lüüa USA Davis Cupi unistuste meeskonda Andre Agassit, Andy Roddickit ja Bryani kaksikuid peaaegu üksinda Los Angeleses Davis Cupi esimeses ringis (ta vajas Mario Ancici abi paarismängus, kuid see oli suurel määral Ljubicici turniir).

2005. aasta paaril esimesel kuul oli lihtne järeldada, et Ljubicic oli kindlalt maailma teine mängija Federeri taga.

Amit Naor, Iisraeli agent, kellel oli leping Novak Djokoviciga, oli ka Ivan Ljubicici agent. Tema, Piatti, Ljubicic ja Djokovic panid pead kokku, mõeldes teha koostööd. „Mul ei ole olnud kunagi probleeme sellega, et Riccardo teeb tööd teiste mängijatega,” ütleb Ljubicic. „Mul pole midagi selle vastu, ma pole kunagi tundnud, et vajan treenerit 24/7, ma lihtsalt vajasin teatud asju. Riccardo ei tööta nii, et ütleb sulle, mida sa pead tegema, ta seletab ja teeb asja selgeks ning alati on tuleb võtta aega, et maha istuda ja töötada kogu info läbi ning kui pihta HULLUS HAKKAB PIHTA 107

saad, oled omaenda peremees ja teed ise otsuseid ning see teeb sinust parema mängija.”

Ivan Ljubicicil oli lihtne sellise korralduse juures rahulikuks jääda, sest ta oli vanem mängija. „Meeskonnas on väga oluline teada, kes on prioriteet ja kes on teisel kohal,” ütleb ta, „sest ei saa treenida korraga kaht tippmängijat. Täiuslik kombinatsioon on üks tippmängija ja seejärel noorem mängija, kes saab õppida parimalt, võib-olla on ta juba ise piisavalt kõrge asetusega ja nad saavad mängida samal turniiril, sel juhul töötab see süsteem probleemideta. Noorem mängija peab asjadest aru saama.”

Loogiliselt võttes on ju kõik hea ja tore, aga mis juhtub, kui need kaks tennisisti mängivad teineteise vastu? See on alaline probleem spordirõivafirmade palgatud treeneritele, kes äkki leiavad, et kaks nende treenitavat mängijat lähevad vastamisi – sel juhul treener üldiselt ei istu staadionil. Selline oli Riccardo Piatti reaktsioon, kui Ljubicic ja Djokovic mängisid teineteise vastu Horvaatia pealinnas Zagrebis veebruaris 2006. Ta vaatas mängu telerist. See oli Djokovici esimene profitasandi poolfinaal ja ta võitis esimese seti kiires lõppmängus, olles enne kaotanud 6 : 7, 6 : 3, 6 : 4. „Mäletan, et see oli vaimselt väga raske,” meenutab Ljubicic, „kuid lõppude lõpuks on see tennisematš ja sul tuleb kohaneda.”

Djokovic töötas peaaegu aasta Piatti ja Ljubiciciga. Tol ajal polnud tema edu märkimisväärne, kuid ta tõusis edetabelis 94. kohalt 63. kohale. Ent kulisside taga edenes asi paremini ja see aitas teda hiljem. Ühel nende varasel trennil märkas Piatti midagi. „Mulle tundus, et ta vaatas palli kuidagi veidralt,” ütleb itaallane. „Ma ei mäleta, mis selle juures kummaline oli, kuid teadsin, et Goran Ivanisevicil oli olnud silmadega probleeme ja kui ta need korda sai, võitis ta Wimbledoni.

Küsisin Novakilt, kas ta on kunagi oma silmi lasknud kontrollida. Ta vastas eitavalt ja ma soovitasin, et kui ta järgmine kord Serbiasse tagasi läheb, lasku silmi kontrollida. Seda ta ka tegi ja sai teada, et oli tõsine probleem, mis vajas korrigeerimist. „Sellest ajast alates on Djokovic kasutanud kontaktläätsi ja aeg-ajalt stiilseid prille, kui ta pole väljakul. Samuti soovitas Ljubicic varakult Djokovicil muuta reketikeeli.

Ta kasutas sünteetilisi keeli nii peakeelte kui ka ristikeeltena. Ljubicic ütles Djokovicile: „Kuule, kõik parimad mängijad peale Rafa kasutavad 108 NOVAK DJOKOVIC

kombinatsiooni sünteetilistest ja soolkeeltest!” Horvaat soovitas Djokovicil kasutada naturaalsete ja sünteetiliste keelte hübriidi ning valida parema kvaliteediga sünteetilisi keeli, kui ta ise kasutas. Djokovic võttis nõu kuulda.

Ja mais 2006 oli Novak Djokovicil jalavigastus. Naor otsis abi Iisraeli füsioterapeudilt Rafi Virshuvskilt, kes omakorda soovitas Tamir Kfiri.

Kfir on kauaaegne amatöörtennisist, kes sai professionaalina tuntuks ortopeediliste sisetaldade ja proteeside valmistajana. Olles analüüsinud Djokovici liikumist, otsustas Kfir valmistada kolm erinevat tugede komplekti: üks muru-, üks savi- ja üks kõvale väljakule. Arvestades seda, et Djokovicile on suuresti tähtis pahkluude paindlikkus, eriti selleks, et teha võimsaid lööke täielikult välja sirutatuna (peaaegu spagaati tehes), kui enamik mängijaid on õnnelikud, et lihtsalt pall uuesti mängu saada, ei saa Kfiri analüüsi ja lahenduse tähtsust alahinnata.

Pärast Roger Federeri ja Andy Murray alistamist igas setis järjestikustes matšides, et võita 2011. aasta Austraalia lahtised suurepärase jalgade tööga, viskas Djokovic oma reketi, särgi, sokid ja kingad rahvahulka – kuid enne kingade viskamist võttis neist tallatoed välja. Kui küsiti, kas tal on spetsiaalsed sisetallad, ütles ta: „Jah. See on mu jalgade töö saladus. Nüüd jäin vahele!”

Ivan Ljubicic meenutab: „Mind hämmastas see, et ta tõepoolest teadis, mida vajas. Tal olid füüsilised vajadused, mida ta tunnistas. Me jagasime fitness-treenerit, kuid ta taipas väga ruttu, et temal on vaja teistsugust lähenemist. Meie treeneri Salvador Sosa töö põhineb puhtalt jõul, plahvatuslikul jõul ja võhmal, kuid Novakile tundus alati, et ta vajab rohkem paindlikkust ja pehmust, mida võib ka väljakul näha. Ta rääkis kogu aeg venitamisest ja painutamisest, kuid Sosa ei töötanud niiviisi. Arvan, et Novak küpses väga ruttu. Eks iga tennisist jõuab punkti, kus temast saab mees, ja talle tuli see väga vara kätte. Minuga juhtus see, kui olin 23 või 24, temaga aga 17- või 18-aastaselt, just seepärast ta tegigi nii kiire tõusu. Ta ei olnud mingi naljamees. Ta tahtis saada võimalikult heaks. Kui ta taipas, mis temas peitub ja et ta läheb õiges suunas, lasi ta end lõdvaks ja näitas rohkem oma isiksust. Aga noores eas oli ta professionaalsem selles mõttes, et ei raisanud aega ülearustele asjadele. Ta oli sada protsenti keskendunud sellele, mida tahtis teha.”

HULLUS HAKKAB PIHTA 109

Riccardo Piatti ütleb: „Oli väga lihtne temas potentsiaali näha. Kui me koostööd alustasime, märkasin tema paindlikkust, tema suhtumist väljakul, tehnikat ja mõtteviisi. Ta oli väga keskendunud ja sihikindel.

Jah, ta oli noor, kuid mõnes mõttes väga küps. Ta oli valmis ka tipptasemeks. Tehniliselt oli ta valmis, füüsiliselt oli ta hea. Teadsin kindlalt, et ta on tuleviku esireket; tema vanemad olid kasvatanud teda selleks rolliks õigesti.”

Selline sihikindlus ja kese on hea, kuid seda tuleb siiski õigesti suunata. Ivan Ljubicic usub, et Piatti suunaski teda. „Riccardo aitas Novakil kasvada. Oli hetki, mil ta oli eksinud. Nüüd, maailma kuningana näib, et ta on alati teadnud, mida teeb, kuid tegelikult ei olnud niimoodi. Tal oli iseloomu. Ta sõitis koos sõbraga Austraaliasse ja Riccardo ütles, et äkki ei olnud see õige samm. See oli Riccardo viis: ta püüdis mõelda, mis oli Novakile õige. Novak oli 18, ta pidi maailma avastama, kuid tal ei läinud kaua, et seda mõista. Arvan, et ta õppis end tundma. Ta sai üha rohkem teada, mida vajas, ta õppis sellest, et oli tippmängija lähedal, sest olin tollal edetabeli kolmas, ta nägi, mida on vaja, et tippu jõuda.

Talle polnud kunagi vaja rääkida esi- ja tagakäest, kuigi me töötasime palju tema serviga – ta tegelikult ei kasutanud oma servi hästi, ja kui olime koos, andsime Riccardoga talle näpunäiteid.”

Ivan Ljubicicit seob Novak Djokoviciga ka huvitav kodakondsuse teema. 2005. aastal kindlustas Ljubicic oma koha rahvusliku spordi­ ikoonina uues Balkani riigis Horvaatias, kui ta võitis rekordiliselt 11 mängu 12-st Davis Cupi mängust (seitse kaheksast üksikmängus), et tuua Horvaatiale tiitel. Djokovici samasuguse muljet avaldava üksikmängude rekordi, kui Serbia võitis Davis Cupi aastal 2010, saab panna Ljubicici saavutuse kõrvale. Tõepoolest, kaks sõpra on kahtlemata teinud Horvaatia ja Serbia kaardile viimiseks rohkem kui keegi teine nende kaasmaalastest (välja arvatud ehk Horvaatia kolmas koht 1998. aasta jalgpalli MM-il). Aga neid seob ka see, et mõlemat on kutsutud mängima teise riigi eest.

Ljubicic põgenes laguneva Jugoslaavia tapatalgute eest, jättes maha oma kodu Bosnia linnas Banja Lukas, ja viibis sõjast purustatud Zagrebis, enne kui põgenes Itaaliasse ühe pere juurde, kes andis talle kui andekale noorele tennisistile varjupaika. Bosnia horvaat Ljubicic võis valida Bosnia või Horvaatia kodakondsuse, kuid pärast viit aastat Itaa110 NOVAK DJOKOVIC

lias oleks tal olnud võimalus mängida ka Itaalia eest. Kuna see klubi, kus ta mängis, tühistas tema elukohakaardi, kui ta lahkus pärast kolme aastat, jäi see valik tegemata, kuigi Ljubicic mängis Itaalia lipu all, käies klubi eest turniiridel. Praegu ütleb ta: „Ühel hetkel oleks mul olnud ilmselt võimalus otsustada, kas tahan itaallaseks saada, kuid tõsi on see, et ma ei usu, et oleksin seda teinud.”

Pakkumine Novak Djokovicile näis olevat palju konkreetsem. 2006. aasta aprillis alistasid Serbia ja Montenegro, endise Jugoslaavia kaks viimast riiki, Suurbritannia Euroopa-Aafrika tsooni Davis Cupi mängudel Glasgows. Mõne aja pärast selgus, et võistluste ajal olid toimunud läbirääkimised Djokovici pere ja Briti tenniseliidu vahel, kõne all võimalus, et kolm Djokovici poissi taotlevad elamisloa ja mängivad Davis Cupil Suurbritannia eest. Andmed selle kohta on pealiskaudsed ja pole teada, kes kellele lähenes. Lawn Tennis Associationi (Briti riiklik tenniseliit on ainus maailmas, kellel pole riigi nime mainitud!) pressiesindaja ütles toona, et Dijana oli võtnud ühendust LTA-ga, kuigi üldiselt arvatakse, et LTA pakkus Djokovici perele palju raha, et nad läheks Inglismaale.

On tähtis mõista mõlema poole tausta. Britid seisid silmitsi veel ühe potentsiaalselt alandava olukorraga: neil oli maailma kõige prestiižsem tenniseturniir, mis kinkis aastas 25–30 miljonit naela kasumit LTA-le, kuid mitte ühtki mängijat, kes oleksid tiitlit püüdnud. Nad olid nautinud Henman-Rusedski ajastut. Nii Tim Henman kui ka Greg Rusedski olid jõudnud oma kõrgajal neljandale kohale maailma tennise edetabelis, kuid mõlemad olid oma karjääri langusjärgus ja kui paljutõotav Šotimaa poiss Andy Murray silmapiirile ilmus, ei olnud (ja pole siiani) puudust paljulubavatest Briti juunioridest, kes kunagi ei pääse kõrgliigasse. Palju jahmerdamist oli Briti tennise traditsioonide austajate seas, kui Rusedski 1995. aasta mais Kanadast Suurbritanniasse üle tuli, kuid see sumbus üsna ruttu, eriti kui Rusedski jõudis USA lahtiste finaali septembris 1997. Rusedski oli ilmselgelt olnud LTA-le väga väärtuslik, aidates reklaamida tennist Briti noortele ja avalikkusele, ning tema konkurents Henmaniga tegi ilmselt nad mõlemad edukamateks mängijateks, võrreldes sellega, kui nad oleksid omaette rida ajanud. Seega: suure rahasumma pakkumine Djokovicile, tennisistile, kes võis mängida koos Andy Murrayga samasugust mõlemale poolele HULLUS HAKKAB PIHTA 111

kasulikku rolli, nagu Rusedski oli mänginud Henmaniga, võis rikkale LTA-le tunduda ahvatleva ärimudelina.

Djokovici pere vaatevinklist oli see tulus pakkumine. Serbias polnud tennisetraditsioone, riik oli kahanenud kuueriigilisest Jugoslaaviast kaheriigiliseks Serbiaks ja Montenegroks ning pidi kohe kaotama ka Montenegro, mille kodanikud olid hääletanud lahkulöömise poolt.

Srdjan oli koputanud ustele mitu aastat, otsides raha, ja tulemuseks oli palju rohkem äraütlemisi kui huvi ülesnäitamist. Rahvusvahelise tenniseföderatsiooni ITF-i reeglite järgi (ITF omab ja organiseerib Davis Cupi) oleks kolmeaastane elamine Suurbritannias olnud piisav, et Djokovic saaks mängida Davis Cupil Suurbritannia eest, isegi kui perel poleks olnud Briti kodakondsust, ja kvalifitseerumisaeg oleks olnud isegi lühem, kui keegi oleks tulemuslikult väitnud, et Jugoslaavia lagunemine tähendas, et riiki, kus Djokovic sündis, ei eksisteerinud enam. Niisiis, rahaline pakkumine ja treenimisvõimalused küpses tenniseriigis pidanuks olema kütkestavad.

Aga selleks ajaks oli Novak Djokovicil juba sõlmitud leping Amit Naori ja Allon Khakshouriga, nii et rahavajadus ei olnud enam nii väga tungiv. Lisaks polnud perel absoluutselt mingit seost Suurbritanniaga. Puudus emotsionaalne tõmme Suurbritanniasse, nagu oli olnud Rusedskil, kelle ema oli elanud oma elu esimesed kuus aastat Yorkshire’i linnas Dewsburys, ning Rusedskil oli Briti pass ja ta oli elanud LõunaLondonis mitu aastat, enne kui hakkas mängima Suurbritannia eest.

Lõpuks lükati pakkumine viisakalt ja vaikselt tagasi.

Pakkumine mängida Suurbritannia eest võib tunduda tähtsusetu üksikasjana Djokovici karjääris, ja sellele tähelepanu pööramine isegi väiklase norimisena – lõppude lõpuks on palju inimesi, kes võiksid valida erineva kodakondsuse vanemate või vanavanemate põlvnemise või elukoha järgi, ja Djokovic ise oleks võinud mängida Serbia, Montenegro ja Horvaatia eest. Aga see on oluline Djokovici staatuse seisukohast rahvusliku ikoonina. Kui ta oleks läinud aktiivselt otsima muud kodakondsust, oleks see kindlasti kahjustanud tema usaldusväärsust Serbia lipukandjana. Ent kõik tõendid viitavad sellele, et ta kuulas pakkumise ära, kuid tegelikult see ei kütkestanud teda.

Rääkides Briti tenniseajakirjaniku Neil Harmaniga aastal 2009, ütles Djokovic: 112 NOVAK DJOKOVIC

„Suurbritannia pakkus mulle palju võimalusi ja neil oli vaja kedagi, sest Andy Murray oli ainus, on siiani. See pidi olema pettumus, sest nad pakkusid suurt raha. Aga ma ei vajanud raha nii palju, kui olin varem vajanud. Olin hakanud juba ise teenima, piisavalt, et reisida koos treeneriga, ja ma mõtlesin: „Mida põrgut?” Olen serblane, olen selle üle uhke – ma ei tahtnud seda ära rikkuda lihtsalt sellepärast, et teises riigis on paremad tingimused. Kui oleksin mänginud Suurbritannia eest, oleksin muidugi mänginud täpselt sama hästi nagu kodumaa eest, kuid sisimas poleks ma kunagi tundnud, et kuulun sinna. Olin ise see, kes selle otsuse vastu võttis.”

Kõik kõlab tõene, välja arvatud viimane osa – ilmselt oli Srdjanil selles äraütlemise otsuses lõviosa, sest Novaki liikumine suurema sõltumatuse poole isast tuli hiljem (alles jaanuaris 2007 lubas Srdjan Novakil krediitkaarti kasutada, et saaks jälgida poja kulutusi, mitte ei andnud talle sularaha).

Djokovici esimene reisiv treener Dejan Petrovic, kes oli veel Serbia Davis Cupi kapten tolle pakkumise ajal ja kellel endal on kahekordne, Serbia ja Austraalia kodakondsus, arvab, et raha ja Briti suhtumise funktsionaalsus ei saa kunagi asendada Djokovici Serbia kodakondsuse emotsionaalset tõmmet. „LTA tegi ahvatleva pakkumise,” ütleb ta, „ja perekond mõtles väga tõsiselt järele. See oli meelitav pakkumine ja olen väga õnnelik, et Novak seda vastu ei võtnud. Novak on, kes ta on – väga patriootlik. Selle kümne kuu jooksul, kui temaga ringi sõitsin, sain teada, kui palju Serbia talle tähendab. Pärast esimeste Austraalia lahtiste võitmist 2008. aastal astus ta Belgradis raekoja rõdule, et lehvitada tuhandetele heasoovijatele, kes olid külmal talvehommikul teda tervitama tulnud, ja mäletan, kuidas ta ütles mulle, et see on sportlasele ülim tunnustus. Talle kui britile poleks see kunagi osaks saanud.”

Tolle aja meedia laseb arvata, et Djokovic oli öelnud kulisside taga, et ta kaalus kolimisvõimalust. Aga Briti ajakirjandus pole just kõige usaldusväärsem ja sellised lood tuginevad tihti kuulujuttudele ning on juhtfiguuride ja nende pressiesindajate kujundatud, võimaldades ajakirjanduse vahendusel infoga manipuleerida. Veelgi olulisem: Djokovic oli teadlik kõigist ohverdustest, mida pere oli tema jaoks teinud, nii et ilmselt tundis ta kohustust vähemalt kuulata, mida pakuti. Oleks

HULLUS HAKKAB PIHTA 113

pakkumine tulnud aasta varem, kes teab, mida ta oleks teinud, aga nii tema kui ka Srdjan olid lõpuks selle vastu.

Nenad Zimonjic, kes oli seeniorprofessionaal Glasgows mänginud Serbia meeskonnas, usub, et LTA pakkumine võis olla Djokovici pere konstrueeritud. „Võib-olla oli see viis öelda meie riigile: „Kuulge, siin on uskumatu talent, te peate teda aitama.” Djokovic kasutas seda ehk kui hooba. Ja see on okei – sügaval sisimas ei usu ma, et ta oleks kavatsenud teise riigi kodakondsust võtta, kuid arvan, et ta ootas rohkem tuge oma riigilt, kindlasti rohkem, kui ta tollal sai. Tal oli rahva suur toetus, kuid Serbia tenniseühing ei aidanud teda. Ausalt öeldes, tal ei olnudki, millega aidata – mina pidin ise rahastama kõiki oma reise.”

Kõige tõenäolisem selgitus on, et pakkumise võlu perekonnale põhines sellel, mida see oleks võimaldanud noorematele vendadele Markole ja Djordjele. Nad olid mõlemad andekad tennisistid, kuigi mitte Novaki liigast, ent Srdjan oli teinud selgeks, et ta ei suuda tulla toime rohkema kui ühe maailma vallutava imelapsega peres. Seetõttu, kui Markol ja Djordjel oleks olnud mingit võimalus saada tenniseprofiks, oleksid nad vajanud toetust väljastpoolt peret, sellist abi poleks nad aga Serbiast saanud. On huvitav, et räägitakse, nagu oleks hoopis Dijana LTA-ga ühendust võtnud – kuna enamik Srdjani jõupingutusi oli suunatud Novakile, pidi Dijana vaatama, et teine ja kolmas poeg ei jääks kõrvale, nii et pere motivatsioon võis vabalt põhineda neil, mitte Novakil. Ainult siis, kui seda lugu pere keskis lõunalauas arutatakse, saaksime vastuse teada.

Tagantjärele tarkusena oli otsus jääda Serbiasse hea. Kuigi Djokovic oli noorim mängija maailma parima 70 seas, kui Glasgows läbirääkimised aset leidsid, pole kindel, et ta oleks saanud edetabelis nii kõrgele, kui ta pärast seda on saanud. Selles osas oli otsus julge ja jätab tema positsiooni rahvusliku Serbia ikoonina kindlalt püsima.

2005. aasta lõpuks saavutas Novak Djokovic piisavalt edu, nii et tasakaal, millest Ivan Ljubicic räägib – tipptegija ja noorema number kahe vahel, kes õpib professionaalilt –, lõi kõikuma. Riccardo Piatti tegi kogu aeg selgeks, et Ljubicic oli prioriteet, ja Djokovic hakkas tundma, et vajab treenerit, kes keskendub üksnes temale.

Esimene hõõrumine tuli aasta viimasel tavapärasel turniirivõistlusel Pariisi Mastersil, kui Srdjan lähenes Piattile ja ütles, et tahab, et itaal114 NOVAK DJOKOVIC

lane pühendaks Novakile rohkem aega. Piatti sõnas, et Novak oleks suurepärane mängija, keda treenida, kuid tema prioriteet on Ljubicic, kes on oma karjääri tipus. See oli tegelikult lõpu algus, sest Srdjan hakkas sellest hetkest alates uut treenerit otsima. „Nägin, et Novak ei olnud minuga rahul,” ütleb Riccardo Piatti, „aga ma olin Ivaniga ja tema oli edetabeli kolmas number. Ma ei tahtnud, et Novak kaotaks aega, seega aktsepteerisin täiesti tema soovi leida endale uus treener.

Olen olnud tennises 30 aastat ja tema on parim mängija, kellega olen töötanud. Oli uskumatu võimalus temaga koos töötada.” Djokovic jäi veel kuueks kuuks tema juurde, kuid pärast Rooma Mastersit 2006. aasta mais lahkus ta Piatti-Ljubicici tiimist.

Ivan Ljubicic tunnustas samuti Djokovici vajadusi ja kui lahkulöömine teoks sai, oli see täiesti rahumeelne – Ljubicic ja Djokovic on jäänud headeks sõpradeks, suheldes mitu korda nädalas. Ja nende sõprus kannatab välja paraja annuse nöökimist. Eriti stressirohkel mängijate koosolekul 2007. aasta Austraalia lahtistel, kui antidopingu meetmete teema oli kõigil mõtteis, lõbustas Djokovic veidi osalejaid, kui kiitis Ljubicici teravat küsimust ja soovitas oma kiilakale sõbrale anda pudeli šampooni auhinnaks parima küsimuse eest.

Djokovici pürgimused 2006. aasta mais peetud Prantsusmaa lahtiste veerandfinaali, mille ta jättis pooleli hingamisraskuste tõttu mängus Rafael Nadaliga pärast teise seti kaotust, viis ta maailma edetabelis 50 hulka ja rõhutas veelgi vajadust oma treeneri järele. Huvitaval kombel sai Djokovic telefonikõne Serbia peaministrilt Vojislav Kostunicalt, kes õnnitles teda saavutuse puhul – praegu on lihtne unustada, kui tähtis oli Serbiale tollal oma suure slämmi veerandfinalist.

Enne Prantsusmaa lahtisi tutvustas Djokovici agent talle nimekirja mitmest võimalikust treenerist. Üks neist oli Marian Vajda, aastal 1965 sündinud slovakk, kes oli jõudnud 34. edetabeli kohale aastal 1987 ja oli võitnud paar ringi 1991. aasta Prantsusmaa lahtistel. Seejärel oli ta hakanud treenima Slovakkia Davise ja Fed Cupi võistkondi ning üksikmängijaid. Viimane neist oli Vajda kaasmaalane Karol Kucera, kes lõpetas karjääri pärast kaotust Ljubicicile 2005. aasta Davis Cupi finaalis, nii et Vajda oli vaba agent. Djokovic valis nimekirjast tema ning palus temaga kohtumist.

HULLUS HAKKAB PIHTA 115

KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK

„SELLEKS OLEN MA SÜNDINUD”

P

ressikonverentsil, mis järgnes Novak Djokovici Wimbledoni võidule 2011. aasta juulis, paluti tal kommenteerida avaldust, mille tema ema oli teinud: et Serbia Davis Cupi võit seitse kuud varem oli õpetanud Novakit mängima hirmuta. Djokovic vastas: „Noh, kui mu ema seda ütleb, siis nii see on. Ma ei oska midagi rohkemat lisada. Ema tunneb mind paremini kui mina ise.”

On lihtne öelda, et Davis Cupi võit vabastas Djokovici ja moodustas puuduva osa mosaiigis, mis võimaldas tal segamatult valitseda maailma tennises aastal 2011. Djokovic teeb sellise avalduse pooleldi ise. „Davis Cupi tiitel tuli õigel ajal,” ütleb ta. „Usun, et see tiitel, see tunne, mida me meeskonnaga jagasime selle tähtsa võidu saamise puhul meie spordis, meie riigi jaoks meie oma kodumaal, oli üks parimaid, mida olen kogenud väljakul tennisistina. See andis juurde suurt enesekindlust ja aitas mul uskuda endasse, uskuda rohkem oma võimetesse.”

Kuid sellega oleks liiga lihtne selgitada tema annus mirabilis’t 2011.

Oli mitu „viimast pusletükki”, millest gluteenivaba dieet, mille ta avastas 2010. aasta keskel, oli kindlasti üks (kas tegelik või ainult tema peas – tervisespetsialistid on eriarvamusel, kuid Djokovici usk gluteenivabasse dieeti oli kindlasti tohutu tähtsusega tema heaolus) ning servi rütmi taasleidmine oli teine. Neile võib lisada veel terve rea väikseid asju alates tallatugedest jalatsites kuni rahuliku, kuid autoriteetse „SELLEKS OLEN MA SÜNDINUD” 183

tagatoameeskonnani eesotsas Marian Vajdaga. Ja 23-aastaselt oli tal suurem kogemuste pagas, kaasa arvatud küpsem suhe isaga, mis andis talle kontrollitunde oma elu üle, sest isa ei saanud seda enam juhtida.

Aga on oluline meeles pidada, et 2011. aasta algul leidus inimesi, kes tundsid, et Djokovic võib olla tippu jõudnud. Ta võitis Austraalia lahtised 20-aastaselt, kuid pärast seda oli veetnud kolm aastat selgelt Federeri ja Nadali järel esikolmikus. Olles pärit riigist, kus meeskondlikke alasid peeti tähtsamaks kui üksikalasid, võis tema suurim prioriteet – nii ütleb hüpotees – väga vabalt olla Davis Cupi võit. Ja kui Andy Murray sai esikolmikusse, eliidi liikmeks, polnud kindel, et Djokovicil on loogiline õigus tõusta maailma esireketi troonile, kui suure duo õnn hakkab kahanema. Niisiis, kuigi tagasivaatavalt võib see näida kõige loomulikuma jätkuna, polnud see Djokovici imelise 2011. aasta algul sugugi kindel.

Tal ehk veidi vedas, et ta ei pidanud vastakuti seisma Nadaliga Melbourne Parkis. Nadal läks Austraaliasse samal ajal säilitama kõiki nelja suurt tiitlit, kuid vigastas veerandfinaalis vasaku jala põlvekõõlust, olles vastamisi kaasmaalase David Ferreriga, kes on alati näidanud, et tal pole eneseusku suurtel slämmidel Nadali vastu mängides. Nadal kutsus treeneri pärast kolme geimi ja lahkus väljakult, et ravi saada.

Kuigi ta tegi mängu lõpuni, oli selge, et ta ei suuda liikuda tavapärasel tasemel, ja Ferreri settide võidud leidsid aset mõnevõrra segases atmosfääris, kus keegi Melbourne Parkis ei saanud võtta puhta kullana seda, mida nad nägid. Pärast mängu keeldus Nadal pressikonverentsil rääkimast vigastusest, välja arvatud üks vihje, et ta ei suutnud hästi liikuda. See oli lähenemine, mis jagas tennisekogukonna kaheks: oli neid, kes leidsid, et kõik oli võlts, ja neid, kes austasid väärikust, millega ta keeldus süüdistamast vigastust, kartes, et see õõnestab kaasmängija karjääri üht parimat tulemust.

Ehk Djokovici suurim võit sel turniiril oli Federeri alistamine poolfinaalis. Esialgu peeti seda matši võrdseks, kuid Djokovic mängis Federeri üle suurepärase jalgade tööga. Federer hakkas ellu viima Paul Annacone’i treeningumeetodeid, eelkõige tolle soovitust, et ta mängiks tagajoonele lähemal, et röövida vastaselt ülitähtsaid sekundeid. Aga iga kord, kui Federer sundis Djokovici laialt jooksma, oli serb kohal tugevate põrkepallidega, mis oleksid anatoomiliselt võimatud mängijal, 184 NOVAK DJOKOVIC

kellel on väiksemad pahkluud, ja serb võitis kindlalt kolmes pingelises setis. Huvitav, et Djokovic eelistab vasaku jalaga jalgpalli lüüa, seega võib olla, et tal on erakordselt tugev vasak jalg, mis võimaldab talle kindlamat tuge, kui on teistel mängijatel, et lüüa tagakäepalle täielikult välja sirutatult.

Ta kaotas üheksa geimi Murray vastu finaalis. Võimalik, et selle finaali kogu lugu pole kunagi räägitudki. Just enne väljakule astumist soovis turniiriametnik Murrayle head mängu, mille peale too pomises põlglikult: „Loodetavasti elan selle ikka üle.” Šotlane oli kaks nädalat kannatanud seljaprobleemide käes ja kuigi on raske teada, mida täpselt välja lugeda tema üsna valulikust kehakeelest, kui ta kaotab (kuni viimase ajani on Murray harva kaotanud mängu, ilma et ta välja ei näitaks, et ta kannatab suuresti), ei näidanud ta kindlasti head vormi.

Ja Murray tundis vist peaaegu kergendust, et ta ei kaotanud piinlikult.

Kui temalt on paar korda küsitud, kas miski takistas teda tol päeval, on Murray alati eitanud, kuid ehk on Nadal loonud harjumuse tippmängijate seas mitte süüdistada vigastust lüüasaamise puhul, et näidata vastase vastu üles austust.

Ja võib-olla Murray sai lüüa, vähemalt osaliselt, kasvava arusaamise tõttu, et Djokovic oli nagu uuesti sündinud mängija. Kuus kuud hiljem ütles Djokovic: „Pärast Davis Cupi võitu olin täis elu, täis energiat, innukas, et tulla tagasi tenniseväljakule, innukas, et mängida veel, võita veel mõni turniir. Ühesõnaga, ma ei karda enam. Uskusin oma võimetesse rohkem kui kunagi varem. Austraalia oli üks parimaid turniire, kus olen elu jooksul mänginud.”

Kuid suurim takistus Djokovici valitsemiseks tennises oli asjaolu, et tal ei olnud eneseusku Federeri ja Nadali suhtes. „Ma austasin neid liiga palju,” on ta tunnistanud. Tal ei olnud raske uskuda, et suudab võita kõiki teisi, kuid tal oli psühholoogiline tõrge kahe parima, eriti Nadali suhtes.

Arvestades seda mööndust, tehti ehk päris töö sel annus mirabilis’el ära nelja ATP Masters 1000 turniiri finaalis enne Prantsusmaa lahtisi.

Rohkem kui kümme aastat on ATP andnud oma parima, et turustada oma tähtsamat üheksat turniiri kui erilist sarja, natuke nagu Euroopa meistrite liigat jalgpallis, ja need tõepoolest paistavad silma ülejäänud rohkem kui 60 profitasandi võistluse hulgas, mis moodustavad meeste „SELLEKS OLEN MA SÜNDINUD” 185

professionaalse võistluse turniirisarja. Nad on alati vaeva näinud, et saada lähemale neljale põhiturniirile, kuid rahalise käibe osas vahe üha suureneb, mitte ei vähene. Ometi olid need Djokovicile 2011. aastal rohkem kui vaid soojendusvõistlused. Finaalides Indian Wellsis, Miamis, Madridis ja Roomas valmistas ta ette pinnast lõplikuks tippu tõusmiseks.

2011. aasta esimesel poolel oli veider kolmnurk meeste mängu tipus.

Nadalil on ilmselgelt eelis Federeri ees; tegelikult Federer kogu oma domineerimisajal polnud alistanud Nadali suurel slämmil alates 2007. aasta Wimbledoni finaalist. Federer tundis, et ta võib võita Djokovici, kuigi Djokovici ülekaalukas võit Austraalia lahtistel oli teinud rivaalid väga võrdseks. Seega, pärast võitu Nadali üle oleks Djokovic saanud tipu vallutada.

Tema võit finaalis Indian Wellsis oli stiimul, kuid Indian Wellsi tulemustest on raske midagi välja lugeda. Kuigi tenniseväljak, mille ehitas endine mängija Charlie Pasarell, on suurepärane, on ümbrus teatud mõttes ainulaadne, sest see on osa pensionäride kogukonnast ning pealtvaatajate keskmine vanus on kõrgem kui mujal tollel tuuril. Lisaks võib pall vahel lennata California kõrbesse, nii et veidraid tulemusi ei saa kunagi välistada. Tagasi vaadates polnud midagi veidrat Djokovici võidus Federeri üle poolfinaalis (tema kolmas võit kolmel turniiril šveitslase üle, ta alistas Federeri Dubai finaalis kaks nädalat pärast Melbourne’i), tollal näis ta olevat tippvormis mängija.

Kui Djokovic lõi Nadali auti Miamis viimase seti kiires lõppmängus, äratas see tennisemaailmas suurt huvi. Esireketi alistamine kahes järjestikuses finaalis oli suursündmus, kuid Nadalile sobivam väljakukate ootas ees.

Djokovic jättis Monte Carlo vahele, kuid pärast teise tiitli saamist koduturniiril Belgradis mängis ta järjestikustel Mastersi võistlustel Madridis ja Roomas, lõpusirgel enne Prantsusmaa lahtisi. Nüüdseks räägiti juba tema hämmastavast võidulainest. Madridis oli tal 28. matš aastas ja 30. matš pärast viimast kaotust (Federerile ATP finaalides). Kui ta alistas finaalis Nadali 7 : 5, 6 : 4, istus tennisemaailm juba väga sirge seljaga oma toolidel – see oli tema esimene võit hispaanlase üle savil ja Nadali oli löödud saviväljaku finaalis alles kolmandat korda. Kuid jälle oli mõni pehmendav asjaolu. Nadal pole end kunagi tundnud täiesti 186 NOVAK DJOKOVIC

mõnusalt Madridis, kus kõrgus paneb palli õhus lendama kiiremini ja Caja Magica tennisestaadion näib tihti aitavat neid mängijaid, kellele meeldivad rohkem kõvad väljakud. Sellepärast oli tõeline Djokovici tehtud kahju Nadali psüühikale Roomas. See oli olnud Nadalile midagi kindlusetaolist – ta oli võitnud järjest viiesetiseid finaale päevil, kui finaal mängiti järjest läbi ja tingimused olid palju sarnasemad Roland Garros’le kui Madridile. Nii et kui Djokovic võitis finaalis Nadali 6 : 4, 6 : 4, sai ka tema äkki Pariisis lemmikuks.

Mida Djokovic tegi? Tema ja ta meeskond olid tuvastanud, et Nadali uskumatult tugev topspin ehk rebitud eeskäelöök laskis tal mängida suhteliselt kindlalt, selles mõttes, et ta ei pidanud lööma väljaku viimasesse poolde meetrisse – kolmveerandpikkune löök tugeva topspin’iga, mis palli peaaegu plahvatades pinnalt üles lõi, võis sageli teha sama palju kahju. Niisiis, Djokovic astus väljakule, et kasutada lühemat palli.

Ta oli alati olnud mängija, kes mängib laialt tagajoone juures, kuid nüüd astus ta sügavamale väljakule, et võtta pall varem vastu ja röövida Nadalilt tähtsad sekundid. See oli väga riskantne strateegia, sest see tegi ta haavatavaks, kuna ta pidi lööma palli peaaegu kingapaeltelt, kui löögid olid liiga madalad, aga kuna Nadali mäng oli üles ehitatud fenomenaalsele kiirusele ja tagasilöögivõimele, tasus hispaanlast kiirustama panna. Ja kui see strateegia töötama hakkas, kaasnes sellega psühholoogiline kasu, sest Nadal tundis vajadust lüüa madalamalt, kui sai pehmema palli, kuid lõi sagedasti liiga kõvasti.

Selleks ajaks, kui Roland Garros’ poolfinaal kätte jõudis, oli Djokovic võidulainel 45 matšiga. Ent ühel ilusal, kuid tuulisel kevadhommikul Pariisis sai see võitudejada otsa ühel parimal mängupäeval tennise­ spordi ajaloos.

Kui Nadal oli tähistanud oma 25. sünnipäeva, alistades Andy Murray esimeses poolfinaalis, ootasid kõik Nadali ja Djokovici finaali, mis krooniks nende nelja Mastersi finaali sarja. Djokovic astus väljakule Federeri vastu, teades, et võit viiks ta maailma edetabelis esireketi kohale.

Kuid see oli päev, kui Federer puhus sellel tenniseaasta suurimal matšil elu sisse oma vaaruvale karjäärile. Ta mitte ainult ei servinud hästi, vaid tal oli ka mänguplaan, mille ta väga targalt viis ellu. Kui Federer võitis Wimbledoni 13 kuud hiljem, juulis 2012, siis tagantjärele ütleb

„SELLEKS OLEN MA SÜNDINUD” 187

ta, et tuli tagasi tänu võidule Djokovici üle Pariisis, see andis talle usu, et suudab veel jätkata parimatega võistlemist.

Kuigi arhiiviraamatutes on see nelja-seti-võit Federeri kasuks, ei näita see, kui lähedale Djokovic jõudis. Olles kaotanud kaks esimest setti, kogus ta end, et võita kolmas, ja kui ta servis neljandaks setiks seisul 5 : 4, kadus päevavalgus sellisel määral, et ühe-seti võitlus oleks peaaegu laupäeva hommikule edasi lükatud. Selles oleks Djokovic kindlalt olnud selge favoriit, kuid asi ei läinud siiski nii kaugele. Federer mängis suurepärast mängu, murdes tagasi, ja kui mängu tase tõusis pöördvõrdeliselt kiiresti hääbuva valgusega, pidas ta närv vastu ja ta võitis otsustavas geimis 7 : 5 oma kolmandal matšpallil.

Djokovic jäi kaotades vaoshoituks. Ta tunnistas, et tema uhke edulaine lõpeb kunagi ja et ta oli olnud osa väga sportlikust vaatemängust, kuid ikkagi tegi haiget, et ta võidulaine murdus sellises kõrgete panustega mängus. Edu läks, kuid serbi karjääri tunnusjoon on olnud tema võime aktsepteerida, et võit on läinud ja pole mõtet põdeda, ning ainus asi, mida teha, on end kokku võtta ja tulla tagasi tugevamana. Djokovic sai aru, et vajab puhkust pärast Pariisi, seega taganes ta lubadusest mängida Londoni Queen’si klubis ja mängis edasi alles Wimbledonis.

Wimbledoni turniir kulges üle kivide ja kändude. Nii Kevin Andersonil, Marcos Baghdatisel kui ka Michael Llodral oli potentsiaali talle säru teha, kuid ta jõudis veerandfinaali ühe seti kaotusega. Nelja-setivõit 18-aastase austraallase Bernard Tomici üle oleks aidanud korrata Pariisi poolfinaali mängu Federeriga, kuid šveitslane kaotas pärast kahe setiga juhtimist Jo-Wilfried Tsongale. Juba teist slämmi järjest läks Djokovic põhiturniiril mängima oma poolfinaali teadmisega, et võit annaks talle esikoha edetabelis. Seekord ta ei takerdunud – ta võitis prantslase väga huvitavas neljasetises kohtumises ning oli valmis mängima finaalis Nadali vastu, kes taastus kehvast stardist, et võita Andy Murray teises poolfinaalis. Esikoht, millest Djokovic oli lapsena unistanud, kuulus talle, kuid küsimus oli, kas ta tähistab seda karjääri tähtsaima individuaalse tiitliga või lohutusena selle eest, et peab leppima Wimbledoni teise koha auhinnaga.

See oli mäng, kus neli Masters 1000 finaali tõesti maksid dividende.

Aitas see, et Djokovic mängis parimat tennist kahes esimeses setis; tegelikult mõned punktid teises setis olid hingematvad. Kohati tundus, 188 NOVAK DJOKOVIC

et ta narritab Nadali, ja kui tulemus oli 6 : 4, 6 : 1 serbi kasuks, oli see peaaegu nagu unistuse jätk. Aga kas see jääb kestma? Djokovici tase langes nähtavalt kolmanda seti algul. See polnud häbiasi – vähesed mängijad oleksid suutnud jätkata tasemel, mida ta oli näidanud üles esimesel tunnil –, kuid Nadal kasutas selle ära ja murdis servi. Kui ta uuesti murdis ja võitis kolmanda seti seisul 6 : 1, oli ta tagasi rajal, et saaks korrata oma tähelepanuväärset Pariisi-Wimbledoni topeltvõitu 2008. ja 2010. aastal.

Djokovicil ehk veidi vedas, et ta murdis servi vara neljandas setis, kuid mis juhtus pärast seda, oli kõige märkimisväärsem. Nadal on inimene, ta teeb vigu, kuid ta ei tee neid peaaegu kunagi suurtes punktides – vaata Nadali mis tahes seti esimest nelja geimi ja sa leiad mõne vea, kuid vaata mis tahes seti kaht viimast ja seal on neid väga vähe. Aga neljanda seti ajal tegi ta nüüd üha rohkem vigu. Djokovic ei mänginud halvasti, kuid ta ei olnud ka taastanud kahe esimese seti taset. Tundus, nagu suur töö neljas Masters 1000 finaalis oleks Nadali ära väsitanud ja näiliselt hävimatu konkurent peaaegu ise hävitas end. „Püüdsin end tagasi viia neisse nelja matši, kus olin ta alistanud,” selgitas Djokovic hiljem. „Mul tiksus see kuklas. Püüdsin mängida samamoodi: agressiivselt, võimalusi kasutades, andmata talle šanssi mängu kontrollida.” Kerga öelda, kuid palju raskem teha. Neljas sett oli paras rabelemine, häälte tase tõusis mõlema mängija urahtustes koos mängu pingega. Kuid Djokovic tõi mitu korda mängu pehme palli pärast tugevate tagajoonelöökide seeriat ning enamiku puhul Nadal pingutas üle ja lõi vastu liiga kõvasti. See oli psühholoogiline kahju, mida Djokovic oli põhjustanud talle neljas võidukas finaalis. Nadal sai isegi murdepalli tagasi ja servis seisul 3 : 4, et jõuda tagasi võrdsele tasemele, ent Djokovic murdis ta uuesti ja servis Wimbledoni tiitli võitmiseks.

Seisul 5 : 3, 30 : 30, pärast pikka tagajoone pallivahetust, mis oli läinud Nadali kasuks, muutis Djokovic taktikat. Ta servis laialt ja saatis tagakäepallid tagasi avatud väljakule täie tempoga. Kui see strateegia oleks olnud vale ning ta oleks väsinud ja kaotanud mängu, oleksid inimesed võinud selle taktika välja tuua ja öelda, et just see vedas teda alt. See oleks võinud juhtuda, kuid tol hetkel Djokovic teadis, et vastane on pigis ning riskis proovida tuua eelisseis koju. Järgmises punktis tuli „SELLEKS OLEN MA SÜNDINUD” 189

ta jälle võrgu juurde, kuigi mitte servi järel, aga ta ei pidanud vollet tegema, sest Nadali tagakäelöök ebaõnnestus.

Djokovic viskus maha ja hetk hiljem lõi hambad murusse, öeldes hiljem, et tundis end sel hetkel nagu loom.

Kas see oligi nüüd see tunne, mida ta ette kujutas, kui seitsmeaastaselt haaras kätte plastvaasi ja kujutas, et see on Wimbledoni trofee?

Ta ei ole ainus laps, kes on unistanud Wimbledoni võitmisest, kuid kindlasti üks vähestest, kellel jagus tahet ja meelekindlust minna oma unistust realiseerima. Kas ta mõtles tol võidukal hetkel oma lapsepõlve unistusest? „Jah,” vastas Djokovic. „Kui ma mängu lõpetasin, olles põske pistnud suutäie muru, kangastus mul silme ees kõik see, mis ma olin lapsepõlves läbi elanud – esimene tenniseväljak, millel üles kasvasin, päevad Belgradis. See oli imeilus.”

Tund aega hiljem, kui Novak Djokovic seisis tenniseajakirjanike ees finaalijärgsel pressikonverentsil, käitus ta kaalutletumalt, kuid oli ikka veel ülevoolavalt tundeküllane. „Ma olen sündinud selleks, et olla tennisetšempion. Rääkisin just vendade ja perega ning meeskonnaga riietusruumis, lihtsalt meenutasime päevi täis rasket tööd, mis meil olid Saksamaal ja kodus Serbias, kui olin kaheksa, üheksa, kümme või üksteist aastat vana, unistusi, mis mul olid. See on tõesti ilus. Pean silmas seda, et selline edu ärgitab meenutama endisi aegu, viib su tagasi lapsepõlve ja mõtlema sellele, mida oled läbi elanud, et jõuda siiamaale. See ei olnud lihtne, kuid arvan, et tuleb võidelda selle eest, mida tahad saavutada. Me kõik teame olukorda meie riigis, kuidas oli sõdade ja kõigi nende koleduste ajal. Oli kindlasti väga raske saada tenniseprofiks, kui tennis pole eriti populaarne spordiala meie riigis. Sel polnud mingit ajalugu. Aga nüüd, kui sellele mõelda, on see just see, mida vajasime. Mitte ainult mina, vaid Ana Ivanovic, Jelena Jankovic, Tipsarevic, Zimonjic – kõik need mängijad, kes on olnud edukad viimasel paaril aastal meeste ja naiste tennises; meil oli raske tee läbida. See tegi meid vaimselt tugevaks.”

Djokovic lisas: „Ma tähistan seda nagu serb”, mis läks inglastele hästi peale, sest see kõlas hästi, kuigi nad ei teadnud täpselt, mida see tähendab (kas purjutavad inglased tõesti oskasid kujutada ette, et Djokovic laulab võitu tähistades serbia rahvalaule?). Kodus, Belgradis tuli umbes 100 000 fänni teda tervitama popkontserdi sarnasel vastuvõtul 190 NOVAK DJOKOVIC

Vabariigi väljakul. Ta sõitis katuseta bussis Nikola Tesla lennujaamast linna südamesse Wimbledoni karika koopiaga, lehvitades fännidele, kes teed piirasid.

Päevil pärast Wimbledoni tiitli võitmist oli juhtumeid, kui lapsed vedasid köied kahe posti vahele, leidsid kaks puutükki ja kummipalli ning mängisid enda arvates tennist. Oleks vale lugeda seda populaarse spordiala sünniks Serbias, kuid nii peegeldati rahvuskangelast ja lastele tavaliselt meeldib ahvida iidoleid – see konkreetne iidol tegeles spordiga, mis oli suuresti tundmatu Serbias, kuid ega ta seetõttu väiksem iidol polnud.

Mis iganes oli Djokovic Serbias saavutanud, kuid tennise suhtes oli ta süsteemi raputanud. Arvestades seda, kuidas kümnend, mis algas aastatel 2004–2005, oli saanud Federeri, Nadali ja Djokovici ajastuks, on lihtne unustada, kui tohutu suurt muudatust Djokovici võit Wimbledonis esindas. Alates Gaston Gaudio peaaegu veidrast võidust Prantsusmaa lahtistel 2004. aastal olid ainult kolm meest (Marat Safin, Juan Martin del Potro ja Djokovic) lõpetanud Federeri ja Nadali kaksikvalitsuse 28 tähtsaima üksikmängu tiitli napsamises.

Djokovic oli mitte ainult maailmas number üks, ta oli löönud Federeri ja Nadali kaheksa korda üheksas matšis eelmise kuue kuu jooksul. Ta oli purustanud Federeri-Nadali kalju.

Selleks ajaks, kui Djokovic lahkus Wimbledonist, oli ta 2011. aastal mänginud 49 matšis ja võitnud neist 48. Olles saavutanud kaks suuremat eesmärki viimasel kolmel päeval Wimbledonis (esikoht edetabelis ja Wimbledoni tiitel) ja kolme eelnenud seitsme kuu jooksul, kui lugeda Davis Cupi, oleks võinud talle andestada mõne kaotuse ülejäänud aasta jooksul.

Aga ta ütles pärast Wimbledoni: „Ma tahan võita rohkem suuri slämme, ma kindlasti ei peatu siin,” ning ta jätkas Kanada Mastersil Montrealis, kuid ei võitnud Cincinnati Mastersit, kui õlavigastus sundis teda katkestama seisul 0 : 3 teises setis Andy Murray vastu.

See põhjustas paaril päeval spekulatsioone, kas aasta mees on võimeline mängima USA lahtistel, kuid katkestamine Cincinnatis oli suuresti ettevaatlikkuse tõttu ja Djokovic oli supervormis selleks ajaks, kui USA lahtised veidi rohkem kui nädal hiljem algasid. Tema soov parema tervise suhtes pakkus huvi ettevõttele, mis edendas uut leiutist inimorganismi taastumisele kaasaaitamise valdkonnas. Kui USA lahtised algasid, teatas „SELLEKS OLEN MA SÜNDINUD” 191

Wall Street Journal, et Djokovic kulutas kolm korda nädalas 20 minutit „munakujulises, bobikelgu suuruses suruõhukambris”.

Paljud mängijad veetsid aega kõrgrõhkkonna tingimustes, mis tõi rohkem hapnikku verre, et nad saaksid taastuda rasketest matšidest, aga see leiutis pidi olema palju tõhusam standardsest barokambrist. Selle valmistas California firma CVAC Systems, kes väitis, et nende 75 000-dollarine kaadervärk suudab suurendada sportlikku sooritust, „parandades vereringet, tõstes hapnikurikaste punaliblede arvu, eemaldades piimhappe ja võib-olla isegi stimuleerides mitokondrite biogeneesi ning tüvirakkude tootmist”. See kõlas hästi ja Djokovic kinnitas hea meelega, et ta kasutab seda, aga kui temalt küsiti 16 kuud hiljem, kas tal on see ka Austraalias kaasas, ütles ta, et oli kasutanud seda vaid piiratud ajal USA-s.

Ta näis kindlasti olevat suurepärases vormis Flushing Meadowsis, kaotades ainult 12 geimi oma esimeses kolmes mängus. Asjalood läksid seejärel karmimaks: 16 : 14 otsustav geim Aleksander Dolgopolovi vastu, kurnav neljasetine Davis Cupi meeskonnakaaslase Janko Tipsarevici vastu veerandfinaalis ja veel üks raske viiesetine Roger Federeriga poolfinaalis.

Juba teist aastat järjest Federeri vastu mängides päästis Djokovic kaks matšpalli, kuid see võit oli peaaegu vargus. Federer oli ülekaalus kahel esimesel setil, kui Djokovic oli võidelnud, et leida oma rütmi. Federer murdis servi ja läks juhtima 5 : 3 finaalis ning seisul 5 : 4, 40 : 15 oli tal kasutada kaks matšpalli. Esimese ajal läks Djokovic riskile, tagastades servi tugeva eeskäega ja võitis selle märkimisväärselt puhtalt. Pärast matši pressikonverentsil oli selge, et see pall oli Federeri psüühika laostanud.

Võib-olla oli see Djokovic, kes tõstis mõlemad käed rahvahulga poole, et lunida toetust pärast seda, kui enamik fänne oli varjamatult algusest peale Federeri poolt, või oli see asjaolu, et risk oli end ära tasunud, võib-olla oli see jultunud muie Djokovici näol, kui ta valmistus servi vastu võtma teises matšpallis. Mis iganes see oli, igatahes lõi Federer teise matšpalli ajal võrku ja oli pärast seda murtud mees. Mängujärgsel pressikonverentsil Federer peaaegu vihjas, et selline risk matšpallis oli lugupidamatu. Tema kommentaare ilmselt ei tohiks võtta liiga sõna-sõnalt, sest pettumus pidi olema suur, aga see tegi selgeks, et Djokovic viis psühholoogiliselt segadusse nii Nadali kui ka Federeri. „Ma ei tahtnud, et ta teeks mulle siin seda, mida ta tegi mulle Prantsusmaa lahtistel,” ütles Djokovic.

192 NOVAK DJOKOVIC