Andrew Morton
TOM
CRUISE Mitteametlik elulugu
1
K
ui aus olla, siis on Tom Cruise Mapother IV olnud alati parajal määral naistemees. Silmarõõmud, tüdruksõbrad, armukesed ja abikaasad… Tomi elus on vaevalt olnud päeva, kui ta pole mõnd noort naist jahtinud, mõnega kurameerinud või abiellunud. Tegelikult astus ta esimest korda altari ette juba 11-aastaselt ühel improviseeritud tseremoonial oma kooli spordiväljakul suure harulise tamme all. Andmeid ei ole selle kohta, kes tseremooniat läbi viis või kas kohal olid ka pruutneitsid ja isamees, ent pruut, kena tütarlaps, kelle siirast nägu raamisid kuldsed lokid, sai sellest kihlumise vandest piisavalt enesekindlust, et hiljem märkida koolikaaslaste aastaraamatutesse enda nimeks Rowan Mapother Hopkins. Võimalik, et naisi võtab jalust nõrgaks nii Iiri päritolu Tomile omane mesijutt kui ka tema võidukas naeratus. Tom on mõlemalt vanemalt pärinud keldi verd, kuigi sugupuu päritolu ja algupära pole üheselt selge. Mõni ajaloolane kinnitab, et Mapotheri suguvõsa esimene liige, kes Uues Maailmas jala maha pani, oli Iiri insener Dillon Henry Mapother. Ta oli kahest vennast noorem, kõigest 18-aastane, ja oli 1849. aastal jätnud oma kodu Iirimaa kaguosas, et põgeneda näljahäda ja vaesuse eest. Seda teooriat tõestab 2. juunil 1849 New Yorgis randunud laeva Wisconsin reisijate nimekiri. Keegi Dillon Mapother, kes nimetas end inseneriks, oli üks paljudest Uues Maailmas uue elu otsijatest. Teised sugupuu-uurijad, keda on märkimisväärselt tsiteeritud telesaaTOM CRUISE. MITTEAMETLIK ELULUGU 9
tes „Inside the Actors Studio”, räägivad aga teist juttu. Nende väitel oli seesama Dillon Mapother hoopis Flintist Põhja-Walesist pärit uelslane ja saabus Ameerikasse mitukümmend aastat varem, 1816. aastal. Kõik on aga ühte meelt selles, et Dillon seadis end sisse Kentucky osariigis Louiseville’is ja abiellus naisega, kelle nimi oli Mary Cruise ning kes sünnitas talle kuus last. Dillon Mapother, kellest oli saanud maamõõtja, suri 1874. aastal traagiliselt ränga toidumürgistuse tagajärjel ja nii pidi kõigest 31-aastane Mary üksinda nende suure perekonna eest hoolitsema. Naine ei jäänud kauaks üksi. Ta kohtus Thomas O’Maraga, kellel oli linnas apteegi hulgikaupmehena korralik teenistus. Kuigi mees ise oli sündinud 1835. aastal Kentuckys, oli O’Mara perekond pärit Iirimaalt. Mary ja Thomas abiellusid 1876. aasta veebruaris ja üsna pea sündis neil laps. Nende esimene poeg Thomas O’Mara sündis 29. detsembril, täpselt üheksa kuud pärast vanemate abiellumist. 1880. aasta rahvaloenduse ajal kandis põngerjas veel nime Thomas O’Mara ja ta registreeriti lapsena, kes elas koos vanemate ja poolvendade Wible’i ja Henryga, kes mõlemad käisid veel koolis, ning poolõe Delliaga, kes töötas laos abilisena. Salapärasel kombel muudeti Thomas O’Mara nimi millalgi tema lapsepõlves Thomas Cruise Mapotheriks. Võib-olla oli põhjuseks soov anda talle poolvendade ja -õdedega sama perekonnanimi või läksid vanemad lahku ja ema muutis poisi nime, kuid nagu sugupuu-uurija William Addams Reitwiesner märgib: „Tema nimemuutmise põhjused ei ole täiesti selged.” Tõepoolest, see segadusttekitav sugupuu on iseloomulik näitleja enda vastuolulisele ja tabamatule eluloole. Ühest küljest näib perekonnanimi Mapother olevat pigem Iiri, mitte Walesi päritolu, ja näitleja isapoolse suguvõsa liini pidi on võimalik jõuda Iirimaalt pärit O’Mara suguvõsani. Siiski jäi alles perekonnanimi Mapother ning näitleja isa, vanaisa ja vanavanaisa, seega neli põlvkonda on kandnud nime Thomas Cruise Mapother. Neil kõigil oli üks nimi ja nad ka elasid ühes ja samas paigas ning ajasid juured sügavale Kentucky viljakasse mulda. Aastate jooksul kasvas Mapotheri meestest, nii O’Mara kui ka Mapotheri suguvõsast hulk edukaid ametimehi: peamiselt juriste, kuid ka insenere ja teadlasi ning isegi üks Ameerika raudteede ühingu president.
10 ANDREW MORTON
Esimesest Thomas Cruise Mapotherist (sündinud Thomas O’Mara) sai Louiseville’is üks noorimaid advokaate. Ta abiellus Anna Stewart Batemaniga, kellega tal oli kaks poega, Paul ja Thomas Cruise Mapother II. „Neil oli tubli ja stabiilne perekond, nad olid Louiseville’i kogukonna tugisambad, väga lojaalsed ja usaldusväärsed inimesed,” meenutas Caroline Mapother, üks perekonna sugulane. Pere noorem poeg Thomas Cruise Mapother II sündis 1908. aastal ja astus isa jälgedes. Temast sai jurist ning hiljem ringkonnakohtu kohtunik ja Vabariiklaste Partei tuntud aktivist. Ta abiellus Catherine Reibertiga ja neil sündis kaks poega. Nooremast pojast Williamist – näitleja William Mapotheri isast – sai jurist, pankrotihaldur ja kohtunik, nagu tema isa oli olnud. Teine poeg Thomas, kes sündis 1934. aastal, päris perekonnale omase uudishimu ja huvi teaduse vastu. Tema nõbu Dillon Mapother, kes oli kunagi Illinois’ ülikooli teadusuuringute prorektor, on tõenäoliselt kõige tuntum teadlane perekonnas. Ülijuhtivuse ja tahke keha füüsika valdkonna tööd tõid talle märkimisväärse tunnustuse. Kolledži raamatukogus võtavad ainuüksi tema akadeemilised tööd enda alla viiendiku kuupmeetrit. Thomas Mapother III jätkas noorukina pere traditsioone. Pärast seda, kui ta oli 1950-ndate alguses lõpetanud Louisville’i St Xavieri katoliku erakooli – see kool on olnud mitme põlve Mapotherite alma mater –, läks ta Kentucky ülikooli õppima elektrotehnikat. Tollal hinnati seda kooli üheks Ameerika parimaks kolledžiks, kuid selle õpilaskond koosnes peamiselt valgetest ja rassiline diskrimineerimine lõppes alles 1954. aastal. Pärast ülikooli lõpetamist 1950-ndate keskel hakkas Thomas Mapother III tõsiselt kurameerima veetleva brüneti Mary Lee Pfeifferiga, kes oli noormehest kaks aastat noorem. Ka neiu perekonna elu kulges nagu noormehe omagi Kentucky osariigis Jeffersoni maakonnas. Nagu Mary tulevase abikaasa, nii ka tema sugupuu juured olid Iirimaal ja ulatusid 19. sajandi alguses Louiseville’i. Mary isa Charles oli surnud 1953. aasta märtsis, seega olid, kui Mary 21-aastaselt, mõni päev pärast jõule 28. detsembril 1957. aastal Jeffersoni maakonna katoliiklikus kirikus altari ette astus, kohal neiu vend Jack ja ema Comala, kes elas koguni 92-aastaseks. Noore elektriinseneri Thomas Mapotheri jaoks oli see põnev aeg. Ta sai tööle hiiglaslikku ettevõttesse General Electric Corporation ja TOM CRUISE. MITTEAMETLIK ELULUGU 11
hakkas eriti suurt huvi tundma lasertehnoloogia arengu vastu. 1958. aastal oli ilmunud laserit käsitlev teadustöö, mille autorid olid teadlased Charles Townes ja Arthur Schawlow1, ning mida peetakse meditsiinis ja kommunikatsioonis teedrajavaks. „Thomast vaimustasid moodsad tehnoloogiaarendused,” meenutas hiljem professor Dillon Mapother. „Ta pühendas iga ärkvel oldud hetke uutele projektidele.” Samal ajal kui Thomas kinnitas kanda uuel töökohal, edenes värske abielupaari pereelu. Nelja aasta jooksul sündis neli last. Esimene neist, Lee Anne, sündis 1959. aastal Louisville’is, teine laps Marian nägi ilmavalgust kaks aastat hiljem pärast seda, kui perekond oli kolinud New Yorgi osariiki Syracuse’i linna. Thomas Cruise Mapother IV sündis 3. juulil 1962, üks päev enne USA iseseisvuspäeva. Aasta hiljem sündis tema noorem õde Catherine, keda tuntakse nimega Cass ja kes sai oma nime isapoolse vanaema järgi. Kellelegi ei saanud jääda märkamatuks, et tumedate juuste, tugeva lõua, sirge nina, siniste silmade, ümarate lohukestega põskedega ning sale, proportsionaalsete kehajoonte ja võiduka naeratusega väike Tom oli väga ema moodi. Nende kahe vahel valitses äärmiselt tugev side ning vastastikune armastus ja imetlus. Tom ei ole ka kunagi varjanud, et ta jumaldab oma ema. „Minu ema on väga soe, karismaatiline naine, äärmiselt lahke ja helde,” on Tom rääkinud televisiooniintervjuus James Liptonile. Pere ainsa poisina sai ta tunda nii õdede kui ka ema poputamist. Elava fantaasiaga poisike – sageli tabati teda ema abistamise asemel unistamas – tekitas endale pidevalt tõelisi seiklusi. Innukalt avastas ta oma kolmerattalise jalgrattaga sõites koduümbrust. Aeg-ajalt põhjustas Tom pereliikmetele parajal määral hirmuhetki, kui ema pidi veenma uljast põnni puu otsast alla ronima. Ema meelerahu ei aidanud säilitada seegi, et poeg ihkas järele aimata oma kangelast, plastikust võitlejat G. I. Joe’d, kelle varustusse kuulus ka langevari. Vaevalt kolme- või nelja-aastaselt jõudis poiss oma eesmärgini ja sellel oleks võinud olla traagilised tagajärjed. Tom meenutab, et võttis oma voodist linad, ronis mänguväljaku redelit mööda garaaži katusele ja hüppas sealt alla. „Olin oimetu. Lamasin seal ja vaatasin tähti,” on Tom hiljem meenutanud. 1 ilmus ajakirjas Physical Review. Hiljem said mõlemad teadlased oma elutöö eest füüsikas Nobeli preemia.
12 ANDREW MORTON
4
H
ollywoodis ei kõla ükski heli kõvemini kui edu magus hääl. Kui läbikukkumine on vaikne ja haletsusväärne kaaslane, siis miski ei kõla kõrvadele imelisema muusikana kui sõbralik telefonihelin, patsutused õlale ja viimati pakutud käsikirja postkasti potsatamise rahuldust pakkuv heli. Seda muusikat oli Tom Cruise hakanud nautima. Tema tulevik oli kullatud võimalustega. Kuid 1983. aasta sügisel, kui filmimaailmas räägiti „Riskibisnisest”, tuli minevik Tomi kummitama. Telefonikõne Tomi isapoolselt vanaemalt Catherine Mapotherilt oli ühtaegu ebameeldiv ja häiriv. Võõraks jäänud isa, mees, keda ta polnud näinud kümme aastat, oli parandamatult haigestunud vähki. Vanaema küsis, kas Tom oleks nõus täitma isa soovi ja minema teda vaatama Louisville’i haiglasse, kus ta viibis. Asjaga liitusid ka tingimused. Isa ei soovinud süüdistusi ega jutte minevikust. Noorele mehele, kes oli hakanud harjuma, et tema on see, kes reeglid paika paneb, pidi see olema kindlasti ärritav, eriti kuna tingimuste seadjaks oli mees, keda ta kunagi põlgas ja kartis, ent sellegipoolest armastas. Arvatavasti vastumeelselt nõustus Tom isa seatud tingimustega, sureva mehe viimase sooviga. Pärast „Riskibisnist” saadud 75 000 dollarit oli andnud Tomile majandusliku turvatunde. Ta maksis oma kolme õe lennukipiletite eest, et nemadki saaksid New Yorgist isa voodi äärde tulla. See oli pingeline, emotsionaalne, õigeaegne ja katartiline kohtumine. Viimati nägi Tom 12-aastase poisikesena oma isa, kui too TOM CRUISE. MITTEAMETLIK ELULUGU 75
abiellus naisega, keda poeg polnud varem kohanud. Nüüd oli ta noor mees, kes oli ise endale elus tee rajanud, ilma et see haiglavoodis lebav mees oleks teda seejuures aidanud või suunanud. Tom viis haiglasse kingituse, mis tuletas liigutavalt meelde kunagisi õnnelikumaid aegu. Kingituseks oli laulev Tom Sawyeri räbaldunud kujuke, mis mängis viisijuppe isa lemmikfilmist „The Sting”, üks väheseid asju, mida isa ja poeg sõbralikult üheskoos nautimas käisid. Mapotheride Ottawas toimunud järsust lahkuminekust saadik oli Tomi isa olnud üldiselt pere silma alt ära. Pärast Joan Lebendigeriga abiellumist läks ta mõneks ajaks Floridasse ja suundus siis sealt läände. Kui see abielu napilt aasta hiljem lagunes, naasis isa Louisville’i, kus ta elas kuuldavasti vaesuses ja segaduses. „Ta oli hulgus ja kahetses ilmselt seda, mida oli teinud. Mul oli temast kahju,” rääkis sugulane Caroline Mapother. Mõnda aega oli ta koos Jill Ellisoniga, kes oli võõrdunud oma mehest, kohalikust ajakirjanikust, ja aitas haiget meest vähiravi ajal hooldada. Kuigi isa oli teadlik, et poeg on endale filmides mängides nime teinud, polnud Thomas seenior leidnud aega või õigemini öeldes võtnud vaevaks ühtegi poja tööd vaadata. Isa näilisest ükskõiksusest saigi isa ja poja ebamugavaid suhteid iseloomustav epitaaf. Tundub, et isa pidas kümme aastat resoluutselt kinni poja käsust „täiega eemale hoida”. Kiuslik noor mees Tomi lapsepõlvest oli nüüd vähenenud haiglavoodis lamavaks haletsusväärseks inimkehaks. Poja „võimas” reaktsioon sunnitud taaskohtumisele vaheldus kaastundest raevuni. Tom tundis isale täbara olukorra pärast kaasa, kuid oli vihane nii enda kui ka terve pere kaotatud võimaluste pärast. Tom rääkis hiljem telesaatejuht James Liptonile, et tema pere oli väga eriline ja tema isa oli meelega hüljanud „tohutu elujõu”. Aastatega on Tom hakanud isa käitumist nägema filosoofilisemas valguses, uskudes, et isa lõi kannatused ja eraldatuse endale ise. „Ta oli teinud vigu ja teadis seda. Mina polnud tema peale vihane, ma lihtsalt vaatasin meest, kes oli mu isa, keda ma armastasin kõigest hoolimata ikkagi.” Nad hoidsid käest kinni ja isa lubas uhke žestiga, et peagi on ta nii palju jalul, et saab viia poja steiki sööma ja õlut jooma. Steik jäigi neil söömata, sest isa suri 9. jaanuaril 1984. aastal kõigest 49-aastasena pärakuvähki. Matused olid vaiksed ja toimusid pereringis. Thomas 76 ANDREW MORTON
Mapother III sängitati mulda Louisville’is Calvary katoliiklikul kalmistul. Mõni nädal pärast isa surma oli Tomil uus nimi, ta elas uues riigis võlumetsas ja käis läbi ükssarvikute, mäekollide ja haldjatega. See oli kummaline katarsis. Tom mängis Jack O’ The Greeni, valguse ja pimeduse, hea ja kurja vahelises võitluses osalevat kangelast filmis, mis oli Briti režissööri Ridley Scotti vaimusünnitis. Tom oli juba kaua imetlenud ulmefilmide „Blade Runner” ja „Tulnukas” („Alien”) taga olnud kätt ning oli võlutud 411-st hoolega viimistletud visandist, mille Ridley Scott oli kaasa võtnud, et veenda Tomi astuma üles tema viimases fantaasiafilmis „Legend”. Tom oli sobivalt huvitatud ja nõustus filmis mängima ega kuulanud oma agendi Paula Wagneri soovitust, et isa surma tõttu võib ta soovi korral selle filmi ka vahele jätta. Tom jättis perekonna, sõbrad ja tüdruksõbra Rebecca De Mornay ning sõitis esimest korda üle ookeani Londonisse, kus 1984. aasta kevadel kavatseti teha filmi võtted. Tal polnud aega mineviku üle mõtteid mõlgutada. Kui ta esimest korda Londoni põhjaosas Buckinghamshire’is asuvasse Pinewoodi stuudiosse jõudis, juhatas Ridley Scott ta seitsmendasse kinosaali ja näitas talle François Truffaut’ 1970. aastal valminud filmi „The Wild Child”, tõsielul põhinevat filmi noorukist, kes oli üles kasvanud ühes Prantsusmaa metsas ega osanud rääkida, vaid liikus looma kombel neljakäpakil Arvati, et lapse olid üles kasvatanud hundid. Scotti intrigeeris see lugu väga ja ta soovis, et Tom kasvataks endale pikad juuksed, teeks järele tolle metsiku lapse nurgelisi liigutusi ja hundi moodi käitumist, kuna tema meelest oli see laps heroiline loodusjõud. Vähemalt sel korral ei läinud lapsepõlves visatud saltod ja proovitud kaskadööritrikid vett vedama. Erinevalt varasematest filmidest „Taps” ja „The Outsiders”, mille puhul oli Tom nautinud kaasnäitlejate tuge, pidi ta seekord oma jõududega hakkama saama. Ta uitas ringi mööda tohutut lava, mida tavaliselt kasutati James Bondi filmide jaoks ja kuhu nüüd rajati suure töö ja vaevaga üksikasjalikult viimistletud fantaasiamaailm. Tom aitas oma partneril Mia Saral, 17-aastasel neiul, kes polnud varem professionaalina näidelnud, teksti õppida. Brooklynis sündinud näitlejanna kasutas vastuteeneks oma Londoni tutvusringkonda, et hankida Tomile TOM CRUISE. MITTEAMETLIK ELULUGU 77
õhtuks kaaslased. Enamasti käis Tom õhtuti filmi pressiesindaja Geoff Freemani juures, et kuulda kodumaalt värskeid uudiseid ja rääkida spordist. Ka sõber Sean Penni lühike külaskäik Londonisse ei muutnud eriti Tomi meeleolu. Sean rändas ilma eesmärgita mööda Euroopat koos näitleja Joe Pesciga ning jõi ja pidutses kõvasti, sest üritas üle saada näitlejanna Elizabeth McGovernist1 lahku minekust. Sean jättis Joe Roomasse ja lendas ise Londonisse, et minna üheks päevaks külla Tomile filmi „Legend” võtetele. See külaskäik polnud edukas. Tom oli keskendunud ja töötas, murtud südamega Sean aga jõi. Sean nimetas nende kohtumist mõistatuslikult „katastroofiliseks suhtluseks”. Ta pidas targemaks minna järgmisel päeval Põhja-Iirimaale Belfasti. „Mõtlesin: „Viige mind kuskile vägivaldsesse kohta,”” meenutas Penn hiljem, viidates oma tollasele meeleseisundile. Olla võõramaalane võõral maal oli juba niigi rahutuks tegev, kuid peale selle kaasnesid filmimisega õnnetused. Tom tegi liiga oma seljale, kui üks kaskadööritrikk läks viltu, ning teda ründas elus rebane, keda ta pidi ühe stseeni ajal süles hoidma. Neli nädalat enne filmivõtete lõppu vaatasid Tom ja teised näitlejad abitult pealt, kuidas hiiglaslik lava maha põles ja hävitas hoolikalt konstrueeritud polüstüreenist metsa, kus filmivõtted toimusid. Kuigi kaduma läks ainult nelja päeva filmitud materjal, oli see õnnetus metafooriks kogu filmile, mille olematu kassaedu andis Ridley Scottile piisava põhjuse arvata, et tema karjäär Hollywoodis on läbi ning tal tuleb piirduda popmuusikavideote tegemisega. Üks filmikriitik märkis: „Sellise produktsiooni käigus kipuvad esitused kaduma minema. Märkasin eriti selgelt, kuidas Cruise Jacki rolli alla maeti. Andekas noor näitleja filmist „Riskibisnis”, kus ta esines ehtsa isiksusena, on seekord kujunduse ja eriefektidega niivõrd ülekoormatud, et tema tegelaskuju oleks võinud mängida ükskõik kes.” Isegi Tom mainis, et ta oli „kõigest üks järjekordne värv Ridley Scotti maalil” ja neil päevil suhtuti filmi pigem kui naljanumbrisse. Asjalood ei paranenud ka siis, kui Tom naasis New Yorki. Suhe tüdruksõbra Rebecca De Mornay jõudis peagi lõpusirgele. Nad olid olnud 1 Eesti televaatajale on näitlejanna muu hulgas tuntud Briti seriaalist „Downton Abbey”, kus ta kehastab leedi Cora Crowleyt.
78 ANDREW MORTON
lahus parima osa aastast ja kuigi Tom oli näinud oma tüdrukut põgusalt tema filmi „The Slugger’s Wife” võtetel ja Rebecca oli mõne korra sõitnud Londonisse, nõudis pikalt kestva kaugsuhte säilitamine ajal, kui polnud mobiiltelefone ja e-posti, lõivu. See liit oli rajatud vastastikusele ambitsioonile, sarnastele karjääridele ja elukäikudele, mis hõlmasid purunenud peret ja lakkamatut kolimist. Kui midagi head leida, siis Rebecca noorpõlve elu oli vähemalt eksootilisem ja peenem, kuna talle sai osaks vaimses õhkkonnas boheemlasest ema käe all kasvamine ja elu paljudes Euroopa riikides. „Soovisin meeleheitlikult sobituda… Olen näinud vaeva, et mind võetaks omaks,” on näitlejanna rääkinud. Sellal kui Tom õppis rääkima kas Kanada või Kentucky murrakuga, elas Rebecca Austrias ja rääkis täiusliku kohaliku aktsendiga saksa keelt. Kaks hinge triivisid heakskiitu ja ülistust otsides teineteise poole. „Lapsed, kes pärinevad purunenud perekondadest, on kahtlemata teistsugused,” märkis Rebecca. „Neis on midagi otsivat, sest sa otsid armastust, kui sinult on röövitud oluline osa vanematega koos veedetud ajast. Ma arvan, et see käib Tomi kohta.” Tagareas passimine tekitas suure vilavate silmadega armukadeduse ja kiivuse kolli. Nii Tomi kui ka Rebecca karjäär sai hoo sisse pärast filmi „Riskibisnis” edu. Sel ajal näis, et Rebecca, kes oli oma poiss-sõbrast palju vähem kogenud, oli teinud targemaid valikuid. Selle umbes aasta koos veedetud aja jooksul oli just tema märgatavamalt edukam partner. 1984. aastal, kui Tom veetis kuid Londonis metsaolendit mängides, noppis Rebecca üles kolm filmirolli ja teenis ära kriitikute heakskiidu. Pole raske ette kujutada, kuidas kontrolliv ja võistlejahingega Tom reageeris sellele, kui nägi, et tema tüdruksõber edestab teda filmitöödes pikalt nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi poolest. Isegi poole miljoniline tšekk „Legendi” eest ja maagiline sõna „peaosas”, poleks suutnud seda kompenseerida. Noor mees, kes oli üles kasvanud oma jumaldava ema ja kriitikavabade kisakooritüdrukutest õdede tiiva all, oleks vaevalt leppinud, et tema kaaslane on tema valitud karjääris edukam ja särab heledamas rambivalguses nagu Rebecca, kes oli tollal rohkem maailma näinud, lihvitum ja stiilsem. Rebecca sai kiita filmi „The Trip to Bountiful” eest, kus ta kehastas noort neidu, kes sõbruneb vanadaamiga, keda mängis filmiveteran Geraldine Page. Selle rolli eest sai Page ka Oscari. Samal aastal mängis TOM CRUISE. MITTEAMETLIK ELULUGU 79
Rebecca ka filmis „Runaway Train” koos näitlejate Jon Voighti ja Eric Robertsiga, kes pälvisid Oscari nominatsiooni oma rollide eest selles sisukas draamas, kus nad kehastasid kahte põgenenud vangi juhitavuse kaotanud rongis. Filmifännid peavad seda põnevikku, kus Rebecca mängib valel ajal valesse kohta sattunud raudteetöötajat, üheks kõigi aegade parimaks filmiks. Kvaliteetsusest nõretas ka kolmas Rebecca osalusega film „The Slugger’s Wife”. Peale selle, et stsenaariumi autor oli Neil Simon, kelle sulest oli ilmunud „The Odd Couple”, oli filmi režissöör legendaarne ja auväärne Hal Ashby, kes oli vändanud filmi „Being There” Peter Sellersiga peaosas. Samal ajal kui Tom veetis oma päevi grimmiruumis, ümberringi haldjad ja mäekollid, ning ootas järjekordset naerutavat dialoogi, töötas tema tüdruksõber koos Hollywoodi koorekihiga. Vähemalt näis see nii. Nagu see kõik poleks veel olnud Tomi egole paras katsumus, mängis Rebecca seksikat ööklubi lauljannat, kellel oli kuum suhe pesapalli tähega, keda kehastas Michael O’Keefe. Noorel mehel, keda kaks tema varasemat tüdruksõpra olid petnud, oli raske olla üdini usaldav ning ta teadis väga hästi, milline vastastikune keemia võib lahvatada filmi mees- ja naispeaosatäitjate vahel. Lõppude lõpuks oli nõnda temagi Rebeccaga kohtunud. Abi polnud sellestki, et plakatitel reklaamiti filmi pildiga, kus Rebecca ja tema ekraaniarmsam kirglikult suudlevad. „Ma lähen kinno ja vaatan, kuidas Rebecca teeb ühe teise kutiga armastussteeni, ütleb mehele, et ta armastab teda. Olen silmitsi oma hirmudega,” tunnistas Tom tollal. Kaadri taga kannatas film „The Slugger’s Wife” aga võitlevate egode tõttu – Neil Simon ei olnud nõus heaks kiitma muutusi käsikirjas ja režissöör Hal Ashby vallandati mõnuainete kuritarvitamise tõttu. Rebeccale, kes alles õppis oma ametit, oli lauljanna ja näitlejanna roll liiga nõudlik, ta ei suutnud sellega toime tulla. Tema kaasnäitleja Michael O’Keefe meenutab: „Ta soovis olla suurem, kui ta oli.” Kahe alles oma tähelendu alustava näitleja kaugsuhe oli samuti veidi liiga suur ega olnud auahnetele noortele jõukohane. Nende lahkuminek oli Rebecca sõbranna sõnul „Rebeccale väga ebameeldiv kogemus. Ta ei tahtnud sellest õieti rääkidagi. See oli väga järsk.”
80 ANDREW MORTON
6
S
aientoloogide noor juht David Miscavige oli sama suures ärevuses nagu mõni teismeline enne esimest kohtamist. Ta kõndis rahutult mööda laitmatult sisustatud majakest ja ootas ühel 1989. aasta hilissuve laupäeva õhtul oma külalist. Külalisele mulje avaldamiseks ei olnud tehtud mingeid kulutusi ega jõupingutusi, kuid kokkulepitud ajal kell kaheksa polnud Tom Cruise’ist veel märkigi. Närviliselt kontrolliti kellasid ja kui minutitest said tunnid, hakkasid sektiliikmed tegema meeleheitlikke telefonikõnesid. David Miscavige oli mees, kellele ei meeldinud kellegi järele oodata. Kuid nüüd ta ootas ja läks üha rohkem raevu, kuna tema hoolikalt kavandatud plaan ähvardas minna vett vedama. Selleks ajaks kui äsja filmi „Sündinud neljandal juulil” võtted lõpetanud Tom Cruise saientoloogide kindlusesse Kuldsesse Baasi jõudis, oli kell juba üksteist läbi ning Beverly Hillsist kohale sõitmine oli näitlejat sedavõrd väsitanud, et ta läks otsejoones voodisse. Ta oli jäänud ilma tervitusest, mis oli peensusteni viimistletud ja kohatu ühtaegu. Ta oleks viidud akaatsiate salu keskele basseini juurde, mille kõrval oli kolmemastilise kuunari üle poole miljoni dollari maksnud elusuuruses koopia. Troopika teemat oli täiendatud papagoide ja teiste eksootiliste lindudega ning seal oleks Tomi tervitanud Miscavige ja ülejäänud saientoloogide vanematekomitee. Kahtlemata oleks selle tehismere näitamise ajal jutustatud talle kuivale maale jäänud laeva
126 ANDREW MORTON
„Star of California” ajaloost. Laev oli omal ajal ehitatud sekti asutaja L. Ron Hubbard kiirjuhiste järgi. Kuigi Hubbard oli Teise maailmasõja ajal USA mereväes teeninud ilma, et keegi tema panust oleks kuidagi tunnustanud, meeldis talle pidada end sõjakangelaseks ning ta lasi oma kõige fanaatilisemad jüngrid ehk Sea Org’i liikmed riietada mereväelaste mundritesse, rinnas aumärgid. See paramilitaarne vennaskond oli saientoloogia edendamisele fanaatiliselt pühendunud. Liikmed kirjutasid alla „miljardi aasata” lepingule – andsid tõotuse miljardi aasta jooksul taassündidega pühenduda saientoloogiale –, mis oli märk nende täielikust pühendumusest. Endi silmis olid nad Maa peale tulnud jumalad, surematud olevused ehk „teetanid” (thetans), kes elavad miljoneid aastaid ja sünnivad üha uuesti miljardite aastate vältel. See kõrbes asuva peidupaiga asukoht oli nii salajane, et uued Sea Org’i liikmed toodi kohale kinniseotud silmadega, et neil poleks võimalik asukohta välismaailmale teatavaks teha. Sellest kõrbeurkast juhiti maailmavalitsemise missiooni ja vaenlaste süstemaatilist hävitamist. Hubbard kirjutas kord: „Kõik mehed saavad minu orjadeks. Kõik naised alistuvad minu võludele. Kogu inimkond roomab küsimusi esitamata mu jalge ees.” Enne seda päeva, kui selle mehe ehk „allika” sõnu sai hakata rakendama, lugesid saientoloogid Hiina sõjastrateegi Sunzi teost „Sõja seadused” („The Art of War”) ja Preisi kindrali Karl von Clausewitzi raamatut „Sõjast” („Vom Kriege”). Keegi ega miski madalamast klassist „murjanite maailmast” – termin mittesaientoloogide kohta – ei saanud neile tee peale takistuseks ette jääda. Kindlasti mitte selles eksistentsis. Välismaailm oli mittesoovitav häiriv tegur. Sea Org’i liikmetel keelati vaadata televiisorit, kuulata raadiot, lugeda ajalehti, kasutada arvutit, teha telefonikõnesid või olla mingil muul moel ühenduses kõrvaliste isikutega, sealhulgas pereliikmetega. Turvameeskond avas isegi nende jõulukingitusi, et teha kindlaks, et need ei sisalda midagi sellist, mis juhiks neid eesmärgist kõrvale. (Nüüd müüakse ajalehti ja töötajate söögisaalis saab näha televiisorit.) Algusaastatel ei olnud enamik saientolooge Kuldsest Baasist kuulnudki, rääkimata selle paiga külastamisest. Kunagi oli seal olnud California osariigi Hemeti linna külje all asuv puhkekeskus. Organisatsioon maskeeris selle paiga tegeliku eesmärgi meelega ja taotles viiesajal TOM CRUISE. MITTEAMETLIK ELULUGU 127
aakril asuva asula telefoninumbrite suunakoode „Šoti kõrgustike vaikelu klubile”. Tom Cruise’i tähtsust näitab see, et tema kutsuti sellesse suletud pühamusse. Tähelepanuväärne on see, et kutse kehtis ainult Tomile, kuigi tema naine oli suurema osa oma elust olnud saientoloog. Mimi eemalejäämise põhjus polnud seotud sellega, et paar näis elavat eraldi elu, vaid pigem naise positsiooniga sektis. Kui Mimi isa Phil 1980-ndate alguses misjonijuhtide ridade hõrenemise käigus sektist lahkus, mõisteti ta hukka kui vaenlane ja saientoloogide kõnepruugis „vaigistamisele kuuluv isik”. Temasuguseid nimetas Hubbard „oravateks”, kes pakuvad saientoloogilisi teenuseid liiga madala hinnaga. Kõik Mimi isaga seotud inimesed pidid end mehest „lahti ühendama” – see kehtis kõigi suhete kohta –, kui soovisid saientoloogide sekka edasi jääda. Lühidalt öeldes tuli Mimil otsustada, kas ta langetab valiku oma isa või sekti kasuks. Tuhanded inimesed on aastate jooksul seisnud silmitsi samasuguse dilemmaga ja sajad perekonnad on seetõttu lagunenud. „Tom oli suur staar, Mimi aga eikeegi, keda oli määrinud seotus isaga,” räägib endine saientoloog, kes aitas Tomi esimest külaskäiku kavandada. „David Miscavige’it ei huvitanud Mimi. Naise isa oli tema silmis teinud saientoloogiale kõikvõimalikke kohutavaid asju.” Rõhutamaks Mimile, kui väheväärtuslikuks teda saientoloogide seas peeti, saatis tema abikaasat tema assistent Andrea Morse, näitleja Robert Morse’i tütar. Tom maksis oma assistendile, et too käiks paljudel saientoloogiakursustel ja värbaks omakorda sektiliikmeks oma ema Carole’i ja õe Hilary. Nii algas hoolikalt läbimõeldud strateegia, mille lõppeesmärk oli ümbritseda näitleja saientoloogidega nii kodus kui ka töö juures Odin Productionsis, mida hakati sellal juhtima rangete saientoloogiliste põhimõtete järgi. Tunnussõnad oli seal asjalikkus, selgus ja militaarne tõhusus. Mõlemad osapooled olid väga huvitatud sellest, et Tomi esimene külaskäik baasi oleks diskreetne ja salajane. Saientoloogia peainspektor Greg Wilhere, Miscavige’i parem käsi, oli tol õhtul määratud toimetama Hollywoodi näitleja Los Angelesest saientoloogide salajasse rahupessa. Tomi „dresseerija” Wilhere oli libe, lihvitud kommetega ja külma närviga mees. Tema ülesanne oli juhtida kõrvale igasugune 128 ANDREW MORTON
kriitika saientoloogia aadressil ja kindlustada, et Tom jääks oma uuest usust innustunuks. Tema oli Tomi kosimiseks kõige parem valik: sõbralik, siiras ja intelligentne, teda imetlesid isegi need, kes saientoloogiat ei sallinud. Wilhere pidi mängu panema kogu oma legendaarse sarmi, et raevus usuliidrit maha rahustada. Kõigest 165 sentimeetri pikkust Miscavige’it tunti väga tujuka mehena, kes võis oma viha välja valada alluvate peale, kes tema meelest talle vastu hakkasid. Wilhere’il läks korda juht maha rahustada selgitusega, et Tomi mitmetunnine hilinemine oli tingitud filmiärist. Miscavige’i pettumus oli mõneti mõistetav. Sel ajal oli tema organisatsioon hävimise äärel, kuna maksuamet viis läbi laiaulatuslikku uurimist sekti rahaasjade kohta. Peale selle, et sekt maksis iga kuu õigusabi kuludeks poolteist miljonit dollarit, olid tuhanded saientoloogide ridadesse kuuluvad inimesed maksuameti uurimise all. „1990-ndatel oli asi päris sünge ja ma arvan, et paljud saientoloogid ei teadnud sellest midagi,” tunnistas Miscavige. „Hoidsime seda enda teada. See oli kohutav.” Kui asi puudutas saientoloogide kimbatusse aetud ladvikut, siis tähendas Tom nende jaoks valgel ratsul kohale kapanud päästjat. Tomi sisenemist „kuldsetest väravatest” oli aastaid hoolikalt planeeritud. Esimestel sekti liikmeks oleku aastatel kasutati Tomist rääkides terminit „eelpuhas” ehk keegi, keda ei peeta veel probleemidest ja raskustest vabanenuks. (Tegelikult kanti alles 1989. aastal Tomi ja tema sugulase William Mapotheri nimed saientoloogia ajakirjas „baastreeningu” läbinute nimekirja.) Kuigi auditeerimise protsess sarnanes mingil määral katoliku kiriku pihilkäimisega, polnud see ei vaba ega anonüümne. Tom istus näoga oma audiitori poole ja hoidis käes E-meetrit, algelist valedetektorit, mis pidi eeldatavasti avastama valed või siis vastused, mis olid väärad. Viisaka, kuid sihikindla küsitluse ajal õhutati Tomi avaldama oma kõige intiimsemaid saladusi ja iga ülestunnistus märgiti väidetavalt konfidentsiaalsesse toimikusse, millel ilutses tempel näitleja nimega: Thomas Mapother. Hubbardi enda loodud kava järgides pidid audiitorid Tomi käest muuseas küsima, kas ta on kunagi kedagi vägistanud, harrastanud homoseksuaalsust või kannibalismi, olnud truudusetu, vaadanud pornograafiat, tapnud või sandistanud naudingu saamiseks loomi. TOM CRUISE. MITTEAMETLIK ELULUGU 129