Kunst ulata mulle käsi näidis

Tove Alsterdal

ULATA MULLE KÄSI

14 TOVE ALSTERDAL

L

ena Morberg nägi, et kell öökapil lõi ette uue kellaaja. Nüüd näitas see 04.00. Naine kuulatas poja toast tulevat klõbinat. Öös kasvasid kõik hääled nii suureks. Poeg kasutas nüüd kõrvaklappe, sel moel pääses naine plahvatustest ja laskudest. Sellegipoolest tundus talle, et kuuleb teda sõda mängimas, tulista, tulista, et tappa. Ja öös mõtiskles naine, mida see poisiga küll teeb, kelleks ta niimoodi kasvab seal oma maailmas, see tema noorim?

Tekk oli liiga palav ja naine pööras selle ümber. Jalad lausa kibelesid, peab üles tõusma. Kas ta peaks teistmoodi lähenema? Panema paika preemiad, nõudma vastuteeneid või karistama, üks tund õppetööd ühe tunni vastu arvutis? Midagi peab ju ometi ütlema. Mõtle, sa pead ju hommikul ärkama, kuidas hinnetega on, mõtle oma elu peale, tuleviku peale, on kahjulik öö ja päev ära vahetada. Sa pöördud tegelikust maailmast ära, see seal ei ole elu.

Või äkki on?

Kas pole hoopis hea, et laps tunneb millegi vastu huvi? Õpib kõike arvutite kohta, arendab oma reaktsioonivõimet?

Lena võttis teki ümber ja avas tuulutusakna, väljas oli külm, ta vajas õhku. Unerohtu ta võtta ei tahtnud. Need muutsid pea raskeks, hajameelseks. Tablettide mõjul segunesid öö ja päev. Kraadiklaas näitas kahte miinuskraadi. Oli öö enne volbrit ja temperatuur alla nulli, kas pole õudne. Ta vaatas akenderidu vastasmaja kumeral fassaadil. Alles mõned päevad tagasi oli valitsenud tõeline suvesoojus, puud lõid lehte. Kas nüüd on tõesti tulemas lumi?

Mitmest aknast paistis valgust. Ta polnud ainuke, kes öösiti oma korteris ringi kõndis, ta oli neid näinud ka varem. Unetud.

ULATA MULLE KÄSI 15

All teisel korrusel pani keegi lambi põlema ja Lena nägi mitmes aknas arvutikuma, see on süsteem, mis iial ei maga, kasutajanimede taha peituvad inimesed, kes armastavad ja vihkavad ja sõdu võidavad.

Põiki üle tänava seitsmendal korrusel kõndis noor naine aluspükste väel kööki ja kallas endale teed. Kas ta ei saa aru, et teda on näha?

Põlemaunustatud advendiküünalde valguses oli põgusalt näha üht vanemat meesterahvast. Lenale tundus, et ta tunneb mehe ära, kuid nimi küll ei meenunud. Kas polnud see mitte tema, kes hiljutisel aasta­koosolekul tegi ettepaneku õu tara ja väravaga piirata, mõtles ta, kui miski äkitselt liigutas, tema ette langes vari. Lena karjatas ja viskus tahapoole. Otse akna taga väljas hargitas paljas jalapaar, inimkeha. Suu ammuli ja silmad pärani, lehvivad juuksed ja siis see kadus.

Tühjus. Hetk hiljem kuulis ta alt matsu vastu maad ja seda häält ei unusta ta iialgi. Kõva mats ja ragin, seejärel kusagilt kostvad karjed ning hääled, mis paisusid ja kajasid majade vahel.

Hiljem mõtles ta sageli: Küll meid oli palju.

Nii palju oli inimesi, kes tol ööl magada ei saanud.

Alla mänguväljakule oli jõudnud juba seitse inimest, kui Viksjöledenilt esimese politseiauto häält kostus. Inimesed olid mantlid pidžaamade peale tõmmanud või riietunud kiiresti dressipükstesse ja kinninööpimata jakkidesse. Keegi seitsmekümnendates aastates ladina-ameerika päritolu mees ronis üle mänguväljakut piirava madala tara ja pani käe surnu kaelale – verisele kaelale, millele langevad juuksed varjasid naise näo, mis oli keha suhtes väändunud asendisse, mida võis kirjeldada ainult sõnaga groteskne. Naise õhuke hommikumantel oli langenud selliselt, et see varjas suurema osa ta kehast.

Mõni vahtis, mõni vaatas kõrvale. „Pulssi pole tunda,” lausus mees. Ta nimi oli Rodriguez ja ta oli nelikümmend aastat tagasi Tšiili põgenikuna Jakobsbergi tulnud.

Räägiti, et ta oli olnud president Allende ihukaitsja. „Päris kuradi kindel, et ei ole,” pomises keegi noorem mees, kellel polnud isegi jakki seljas. Ta kandis mõnevõrra väikseks jäänud pusa ja osutas tohutusuure banaanikujulise maja kõrgemate korruste suunas.

See sirutus musta tähistaeva poole, üksteist korrust kõrge.

16 TOVE ALSTERDAL

„Ta kukkus sealt. Ma nägin. Niisugusel kukkumisel ei saa, kurat võtaks, ometi ellu jääda?”

Lena lihtsalt seisis ja vaatas. Kuulis üksteisele öeldavaid lauseid nagu „nii õudne”, ja „kohutav, lihtsalt arusaamatu, ma helistasin kohe 112,” ja „sina elad ju kahekümne teises?”.

Järgnes mõni minut vaikust, sest lihtsalt polnud sõnu. Lena vaatas ülespoole ja mõtles, kui pikk on aeg hetkest, mil välja hüppad. Kas jõuad näha möödunud elu ja kujutleda kohe saabuvat valu? Ta võdises, tõmbas mantli tihedamalt ümber öösärgi ja kahetses, et polnud enne väljajooksmist pükse jalga tõmmanud. „No kas nad siis ikka veel ei tule?” ütles Gustavsson, vanem mees korteriühistu aastakoosolekult, kes oli samuti alla tulnud. Lena vaatas kella. Möödas oli vaid pool tundi ajast, mil kellraadio üleval oli näidanud nelja. Ta kuulis kedagi vaikselt ütlemas, et see on kõige väiksemate laste mänguväljak. Et see teeb asja veel hullemaks. Ta oli ise samamoodi mõelnud, kuigi tegelikult ehk ei peaks nii mõtlema. Mänguväljakud, mille üle korteriühistud nii uhked olid, peenarde ja grillimiskohtade ja minigolfiväljakute üle majade vahel. Kas jõutakse ära koristada laip ja veri ja kogu muu vormitu plöga, mis oli ümbrusesse laiali pritsinud, kui naine maandus? Kas politsei hoolitseb selliste asjade eest? See kõik peaks ju olema tehtud enne, kui lapsed välja tulevad?

Inimesed olid jõudnud jälle hääled puhtaks köhida ja avaldada imestust, kus see politsei küll on. Mõned tammusid jalalt jalale ja tundsid, et peavad selgitama, miks nad juhtusid olema üleval pühapäeva öösel kell 04.13 – täpselt sel hetkel, kui see juhtus.

Lena, kes ei tahtnud rääkida oma kroonilisest unetusest ja murest, vaatas kaheksanda korruse akna poole, kus valgus väreles ta poja arvutiekraanist. Poiss isegi ei märganud, et ma välja jooksin, mõtles Lena, ta ei tea, et keegi on tema akna all surnud. Lenal tuli tahtmine sõita liftiga tagasi üles ja poiss arvuti tagant ära rebida, välja sellesse neetud külma aprilliöösse ja näidata talle. See ongi tegelikkus, mis on vahel täiesti kuratlik, aga see on tegelikkus, milles me elame, SAA OMETI ARU! Ja siis ta embaks poissi, embaks teda nagu siis, kui ta oli veel väike.

ULATA MULLE KÄSI 17

U

ffe Rainer tõmbus majaukse poole, kui nägi politseiauto täistulesid üle õue libisemas. Ta oli seisnud veidi eemal ja näinud seda, mis teisedki: naine oli madalale puust piirdeaiale surnuks kukkunud kahe hiiglasuure banaanikujulise maja vahelises hooldatud õues Aspnäsvägenil Jakobsbergil.

Nagu mingi kuradi film. Uffe vaatas naise juukseid, mis voogasid tumedas vereplekis, paljaid ülespoole suunatud varbaid. Peatselt viiakse naine surnuraamil minema ja küllap tähistab politsei kriidiga ära koha, kus laip oli lebanud ja Uffe ei näe teda enam iialgi.

Patrullauto hakkas kohale jõudma, pressis läbi harali põõsaste ja talv otsa väljas seisnud jalgrataste. Kündis ennast otse üle muruplatsi külmunud pori ja jäi seisma. Kaks politseinikku astusid välja.

Uffe Rainer pöördus järsult ümber ja lipsas majauksest sisse. Instinktiivselt. Ta hoidis ust veidi tagasi, et sulgudes klõpsatust kuulda poleks.

Kui ta üles üheteistkümnendale korrusele jõudis, pidi ta minema naise ukse juurde. Ta oleks hea meelega tahtnud linki katsuda, ukse avada, näha teda seal magamas.

N Holm, seisis kirjakastil. Mitte Eriksson, mis oli Charlie’ perekonnanimi. Uffe teadis, et naine üürib korterit Nanna Holmi sugulastelt mustalt. Nanna Holm oli paar aastat tagasi hooldekodusse viidud.

Uffe oli lubanud Charlie’le, et ei räägi sellest mitte kellelegi, sest muidu aetakse ta korterist minema. Charlie’ valed olid tillukesed aarded, mida Uffe maailma eest varjul hoidis.

20 TOVE ALSTERDAL

„K

as see on siis surnud?” Ariel sikutas üht oksa, mis oli puu küljes kinni, ta rebis ja tõmbas kõvemini, nagu keelaks puu talle midagi, milleks tal õigus on. „Ei ole, kullake, see on täiesti elus,” vastas Helene ja osutas pungadele, mis olid avanemisega veidi hilinenud.

Ta võttis tüdruku käed ja hõõrus need oma pihkude vahel soojaks. „Kas läheme nüüd teiste juurde tagasi?”

Supelranna kõrval aasal kosus kevade auks kuhjatud prahihunnik.

Võsa, talve jooksul väljaläinud vanad puud, möödunudaastased kuivanud lehtede hunnikud ja suvilate puhastamise käigus siia kantud muu rämps. Siniselt sillerdavas lahes oli seitse kraadi, nagu teatas Malte, kes alati esimese asjana jooksis sillale ja vaatas poi külge seotud termomeetrilt järele. Helene vaatas, kuidas Malte tiris üht mitmemeetrist lauda prügihunnikusse ja kuulis siis oma mobiili helisemas. „Vaata, et seal naelu sees ei ole,” hüüdis Helene ja mõtles, et ta oleks pidanud telefoni hoopis välja lülitama, et see ei segaks praegust loodusläheduse tunnet. „Kas Helene Bergman kuuleb?”

Võõras, täiesti ametlik hääl. „Jah, ma kuulen.”

Helene ei jõudnud nimest aru saada, ainult sellest, mis järgnes. „… Norrorti politseist.” „Vabandust, milles on asi?”

Ta pööras selja nõrga tuule poole. Norrort, jõudis ta mõelda, kas Norrtälje käib selle alla? Roslagen ja Väddö, praegu viibis ta Nybys.

Kas suvilaga oli midagi juhtunud, või Jockega? Jocke oli jäänud majja,

ULATA MULLE KÄSI 21

et parandada talvel kinni külmunud kraani. Peast käis läbi veel tulekahju, aga siis paistaks ju puude kohal suitsu? „Me ei edastaks meeleldi niisuguseid teateid telefoni teel. Me otsisime teid ka kodusel aadressil, aga seal polnud kedagi. Kas te olete üksi?” „Miks te seda küsite?”

Helene läks sillale lähemale, et keegi ei kuuleks, eemale peoplatsist, kuhu oli kogunenud mõnikümmend külainimest ja suvitajaid, lisaks veel hulk lapsi. Ta ei tundnud mitte kedagi neist kuigi hästi, ei käinud nendega läbi, küll aga tervitasid nad ja võtsid võimalusel osa küla üritustest nagu volbriöö ja jaanipäev ja külaseltsi aastakoosolek. Politsei hääletoonis oli midagi, mis kõneles sellest, et järgneb midagi ebameeldivat. Juba ainuüksi politseiameti olemasolu tema telefonis pühapäevasel päeval rikkus tasakaalu ja Helene pööras end mere poole, mis summutas kõik hääled ja siis ei näinud keegi ka ta nägu. „Asi puudutab Camillat.” „Vabandust, keda?” „Teie õde.” „Ah nii.”

Helene kuulis, et nime Camilla Eriksson korrati ja seejärel seda, mis järgnes. Ta vajus sillale, tundmata puu jahedust. Surnud. See sõna on ju niisugune eriline, lühike ka veel. Vähe tähti, nagu peaks kiiresti öeldud saama, hetkega, ja siis on kõik teisiti. Torust kostis ikka veel seda häält. Jutt käis mingist rõdust. Et mõned asjaolud on veel ebaselged. „Proua Bergman, kas kuulete mind?”

Helene vaatas alla vette, üks poi õõtsus üles-alla. Kett kriuksus liikudes. Helene’i enda hääl tuli nagu kuskilt väljaspool teda. „Vabandust … ma mõtlen temast alati kui Charlie’st. Sellepärast ma ei taibanudki.” „Me peaksime teile esitama mõned küsimused. Kõige parem oleks, kui saaksite tulla Sollentuna politseijaoskonda, aga on võimalik, et leiame kellegi kohalikust jaoskonnast, kes teie juurde sõidab. Nagu ma aru saan, viibite praegu Väddöl Norrtälje vallas?”

22 TOVE ALSTERDAL

„Aga ma ei saa siit praegu ära sõita.” Ta vaatas maitule poole, harali oksi, mis turritasid välja nagu hiiglaslikust linnupesast. Nad ei tohi siia tulla ja lõhkuda laste idülli, turvalisust, mille Helene nende ümber oli loonud. Traditsioone, mis kordusid aastast aastasse. Ta nägi Arieli ja üht väikest tüdrukut paiskamas õhku kuivanud lehti endi ümber ja naermas. Jocke võiks laste juurde jääda. Tema saaks bussiga linna sõita. Kui ta tuleb maha Mörby või Danderydi haigla juures, kas sealt edasi Sollentunasse saaks? „Ma mõtlen seda, et … täna on ju volbriöö.”

Mitu sekundit vaikust. Helen soovis, et silmapiir oleks avatud, kuid saartel kasvav mets sulges lahe. Kuidas ta üldse tohib mõelda niisuguse asja peale nagu volbri tähistamine? Mida arvab temast politseinik, kelle nime ta kinni ei püüdnud ega teadagi taha? Ja siiski oli midagi, mis kaalus üles praeguse hetke, kui kõik temas varises kokku: on tähtis sellest kinni pidada, milles on kokku lepitud. Ta ei tohi alt vedada. Lõke peab põlema, kevadlaulud tuleb ära laulda. Külaselts pidi loterii ka korraldama. Helene’i perekond oli ostnud auhindadeks kommikotte ja lapsed tahaksid neid nii väga tagasi võita.

Helene köhis hääle puhtaks. „Kas sobiks, kui ma tulen homme?”

Maituli süüdati videvikus natuke enne kelle üheksat õhtul, kui kevadine valgus võttis sinaka varjundi. Mõned külamehed pritsisid süütevedelikku, leegid paisusid suureks ja tuli jäi pidama. Nad pidid kuuma tõttu paar sammu taganema. Laht tumenes, lõkkepuud praksusid ja ragisesid, laul kõlas valjusti ja selgelt. Hangeõied sulavad ja surevad … taevas naerab valges kevadõhtus, päike suudleb elu metsas ja merel …

Mõned külanaised laulavad kirikukooris, kõrged toonid tantsisid leeke mööda musta taeva poole, nägudel peegeldus tulelõõm. Mälestus ühest ammusest volbritulest: säde oli hüpanud ta jopele ja vanem õde hakkas kätega vehkima ja lõi teda. Helene muudkui karjus ja Camilla tagus jopet, kuni säde ära kustus. Järele jäi must auk. Helene’il oli meeles, et see juhtus Jakobsbergis Kvarnbackenil, suur veski oli nagu vari õhtutaeva taustal, meelde tuli ka jahedus, kui ta tule juurest ära

ULATA MULLE KÄSI 23

läks, käsi, mis ta eemale tõmbas. Varsti tuleb suvi oma kullakarva ja veiklevate purpurlainetega …

Ariel seisis, surudes end tihedasti ta jalgade vastu, sisse pakitud, nagu oleks ikka veel talv. Helene hoidis tüdruku õlgade ümbert kinni, nii et käed lõpuks valutama hakkasid ja ta aru sai, et hoiab tüdrukut liiga kõvasti. Malte tormas ringi, püüdes tabada lendlevaid sädemeid.

Surmast ei teadnud kumbki laps midagi.

Jah, ma tulen, tervitan rõõmsaid tuuli, tulen maale, lindude juurde …

Ta ei olnud suutnud neile rääkida, ei neile ega ka Jockele. Nad olid söönud pihve, mida Jocke väljas grillis. Siis aitasid nad üksteisel voodiriideid tuulutada ja talvist hiiremusta koristada. Ta oli ainult öelnud, et peab homme töö asjus linna sõitma. Kuidas saaks niisugust asja lastele selgitada, mida ta siis ütlema peab?

Kahju, kullakesed, aga teie tädi on surnud.

Mis tädi? Meil ei ole ju mingit tädi.

24 TOVE ALSTERDAL

„A

valdan kaastunnet,” ütles politseinik ja võttis Helene’i vastas istet. Mehe nimi oli Aurek Krawczyk ja pikkust oli tal üle meeter üheksakümne. Ta pidi jalgu koomale võtma, et ennast ära mahutada. Laud oli seda igavat tooni tammepuust, mida võib näha ainult ametiasutustes. Kõik neli tooli olid ise sorti. „Surnukeha viidi Solna kohtumeditsiini osakonda,” lausus ta ja vaatas oma pabereid. „Kas ma pean …?”

Just sellele oli ta mõelnud bussis, mis kiirteed mööda linna poole mühises – kas nad hakkavad seda temalt nõudma. Et ta läheks sellesse külma ruumi. Ta kujutas ette kaja selles, jahedust, ja võib-olla oli laibaraami ümber tuled põlema pandud, nad tõstavad katte pealt ära ja seal siis on Charlie’ purukskukutud nägu ja tema silmad vaataksid tühjal pilgul Helene’i poole ja süüdistaksid teda veel viimast korda. „Nüüd sa siis tuled. Oli igatahes viimane kuradi aeg kohale tulla.”

Mees naeratas ja nihutas pabertopsi piimakohviga lähemale.

Soojus ta silmis tundus olevat ehtne. „Te ei pea õde tuvastama,” ütles ta. „Seda tehti vanasti. Me teame, et see on tema.”

Politseinik avas kausta ja võttis välja foto. Charlie oli küljega, peaaegu profiilis. Võetud vist mitu aastat tagasi. Ta poseeris fotograafile ja tundus, et ta tahab jäljendada kedagi mõnest vanast filmist, mis tal ka õnnestus. Tema silmade ümber oli mingi ebakorrapärasus, mis andis talle omapärase ilu. Pilk oli suunatud kaugusesse ja seda võis tõlgendada nii sügavmõttelise kui hajameelsena.

ULATA MULLE KÄSI 25

„Lahkamisega läheb mitu päeva, aga kohtuekspertiisi raporti saan tänase päeva jooksul.” „Hästi.”

Hästi? Kas see on üldse mingi vastus? Helene otsis, millele pilku kinnitada. Ribikardin oli veidi katki, aken pärast talve veel pesemata. Kui päike välja tuli, tabas Helene’i pilk aknaruudu külge kleepunud tolmu ja heitgaase. Kuidas ta peaks politseiniku arvates reageerima? Lõualuud juba valutasid kokkusurumisest. Oma viha ei võinud ta välja näidata, mitte mingil juhul välja paisata: et sa mind siis lõpuks siia said, sundisid mind tulema mingisse kuradi politseijaoskonda! Esimesel mail! Ja siis kangastus tühine välgatus millestki, mis tal ammu meelest oli läinud, just esimene mai, või pigem esimese mai tunne, kui nad oma kasuema Barbroga linnas rongkäigus kõndisid. Nad polnud siis vanemad kui kaheksa ja kümme aastat, õhus oli peorõõmu ja kevadet ja nad sõid pärast Drottninggatanil hiina restoranis lõunat. Friteeritud banaane ja vaniljejäätist, alati ja ainult just esimesel mail. Talle meenus äkitselt, et oli hetk tagasi teel linna Sollentuna keskuses bussilt maha tulles näinud paari noort alternatiivse liikumise esindajat, käes kokkurullitud loosungid. Et inimesed ikka veel demonstreerivad. Mille vastu? Või mille eest? „Millal teil oli viimati oma õega kontakt?” „Ma ei tea … mõni kuu tagasi või ehk rohkem. Tema helistas.” „Kas ta tundus olevat masenduses?” „Ei, … või ma arvan, et ei olnud, pigem siis juba maniakaalne.

Võib-olla. Nagu ta vahel ikka oli.”

Mees noogutas ja sirvis oma pabereid. Helene jõi kohvi piimaga, oli palunud küll musta, aga ei hakanud ka protesteerima. Ega ta mingis kohvikus viibinud. „Ta on seda varemgi teinud,” ütles Helene. „Mida?” „Proovinud endalt elu võtta.” Äkiline selgus: see mida ma praegu ütlen, on ainuke asi, mida nad mu õest teada saavad. See pannakse neisse dokumentidesse kirja, ametiasutuste arvutisüsteemi, misjärel see on igaveseks ajaks kivisse raiutud.

26 TOVE ALSTERDAL

„Korter ei olnud lukus,” lausus politseinik. „Kas ta muidu hoidis ust lukus?” „Ma ei tea. Charlie … Camilla otseselt ettevaatlik ei ole. Küllap see on võimalik. Tähendab see, et ta ei pannud lukku. Miks te küsite?” „Patrull ei leidnud korterist mobiiltelefoni, kas tal oli mobiil?” „Muidugi oli. Kõigil ju on?” „Kas teil ta number on?” „Jah.” Helene kummardus ja tuhnis käekotis. Ta tundis, kuidas politseinik teda jälgib, kui ta telefoni kätte sai. Kas ta vaatas temast läbi, kas niisuguseid asju neile õpetataksegi? Helene laskis läbi oma kontaktid, kuni jõudis C täheni, kuigi numbrit seal polnud. See oli kustutatud. Talle meenus ka see väike vabanemistunne hetkel, kui ta seda tegi, mõte, et oleks pidanud juba ammu tegema. „See on vist telefonivahetuse käigus kaduma läinud,” ütles Helene. „Nii et teil ei olnud siis erilist kontakti?” „Ei, ega ei olnud jah.” „Kui meil oleks ta number, siis oleks meil kergem leida tema operaatorit. Võib-olla on teie abikaasal või mõnel sugulasel …”

Helene ei kuulanudki, kuidas lause edasi läks. Kuulis ainult Charlie’ häält tookord, kui ta viimati helistas. Äkki kuulis ta seda nii valjusti, kuigi mitte enda sees, nagu võiks arvata, vaid kuskilt väljastpoolt, otsekui oleks Charlie siin kohal ja täitnuks oma võimsa kohalolekuga ruumi. Helene pöördus ära. Päike oli kadunud ja taevas oli räpaselt hall, Helene vajutas käe suule, surudes nutu alakõhtu.

Kas sinna on kuu aega tagasi? Ei, rohkem, võib-olla kuus nädalat, nendel külmadel päevadel märtsi keskel, kui paistis, et talv hakkab tagasi tulema. Linn oli mattunud lumme, oli niisugune habras vaikus ja teadmine, et varahommikul tuleb mürinal lumesahk ja äratab su võib-olla juba enne kella kuut. Ärritus, mis kasvas veelgi, sest kui ta ei saanud seitse tundi magada, oli järgmine päev tasakaalust väljas. Aastatega oli ta õppinud, et elu koosneb määravas osas just tasakaalust ja selle säilitamisest. Et on teada, millal söök on laual, mitu minutit läheb, et lapsed õigel ajal kooli poole teele saata, et ise jõuaks duši all

ULATA MULLE KÄSI 27

ära käia, enne kui lapsed üles ajada, kõik riided juba eelmisel õhtul valmis panna.

Siis lõikas telefonihelin kõik läbi. Helene oli sunnitud voodist välja viskuma, et helin ka lapsi üles ei ärataks. Niisugustest asjadest hakkas tal alati süda pekslema. Charlie’ hääl, tumedam kui ta enda oma.

Jumal küll, kell ei ole veel üksteistki, mis kell sa õieti magama lähed, nii magad oma elu maha.

Järgnes tema segane vatramine, ta ajas ikka oma vana jura, nende emast ja Argentiinast ja mingist nimest, mille ta oli kusagilt saanud, et nüüd ta teab, et ... jah, mis kurat see nüüd oligi. Lõppu ei tulnudki, kuigi Helene oli juba mitu aastat tagasi öelnud, et tema pole huvitatud, et see on mõttetu. Ükskord saabus päev, mil pidi täiskasvanuks saama ja lapsepõlve seljataha jätma ja see päev oli juba ammu möödas.

Ainult et mul oleks vaja sinult natuke raha laenata, ausõna ma räägin …

Helene oli keset seda lauset toru hargile visanud. Sealt läks viimane piir. Ta oli Charlie’le öelnud, et too enam kunagi ei helistaks, kui oma haiglaseid fantaasiaid ei lõpeta. Inimene peab varem või hiljem ehitama enda ümber tara, et teda ära ei kasutataks. Helene oli lõpetanud raha väljalaenamise, millest ta ei näinud enam suitsuvinetki.

Kas ta ikka tõesti viskas toru hargile?

Helene kobas kotis taskurätiku järele ja nuuskas nina. „Vabandust,” ütles ta tasa.

Politseinik ootas, kuni ta oli ära nuusanud. „Korterist leiti palju ravimeid,” ütles ta siis. „Kas teile on need tuttavad?”

Aurek Krawczyk lükkas ta ette ühe ravimipakendi. Helene luges: Flunitrazepam. „Need kuuluvad bensodiazepiinide ravimigruppi, rahustid, mida kirjutatakse välja erutuse ja unehäirete korral. Kasutatakse ka võõrutusnähtude leevendaja või alkoholi mõju tugevdajana. Varem oli selle preparaadi nimi Rohypnol, millest olete kindla peale kuulnud.”

Helene vahtis rohupakendil olevat pikka kirjet ja numbreid.

0,5 mg. „Kas see on see, mida nimetatakse vägistamisrohuks?”

28 TOVE ALSTERDAL

„Jah, aga ka vastupidi.” Mees keerutas pakendit käes. „See preparaat nüristab tundeid ja kaotab hirmutunde, võib öelda. On raskete kurjategijate hulgas populaarne, võetakse vahetult enne vägivallateo sooritamist. Kõigele vaatamata on enamusel inimestel piir, mis ei luba, laetud relv õieli, panka astuda või ligimest julmal viisil surmata. Kas teie õde oli narkomaan, kas ta oli millessegi segatud?” „Kas te peate silmas, et ta võis olla kurjategija?” „Ma ei tea, mis teie arvate?” „Ei … mis tähtsust sel enam on?”

Helene vaatas mehe nimesilti, ta ei saanud sotti, mis järjekorras kaashäälikud selles nimes peaksid olema. Mees paistis olevat umbes kümme aastat noorem kui ta ise, vaevalt kolmekümnene. Helene’i meelest nägi mees väsinud välja, aga praegusel aastaajal olid ju kõik väsinud. Miskipärast tulid talle pähe nurmenukud, mis olid suvila juures enne viimast külma just õide puhkemas.

Tekkis tunne, et Charlie jälgis teda selja tagant, kas hakkad mind nüüd mustama? „Charlie … tähendab Camilla, ta võis mõnest asjast lausa pöördesse sattuda … Mõnikord läks asi päris käest ära, see on kestnud nii kaua, kui ma mäletan. Küllap on asjakohane märkida, et meie bioloogiline ema kadus varakult.” Ära mind enam Camillaks kutsu, selle nime pani mulle keegi, kes ei teadnud, kelleks ma saan. „Ing-Marie Sahlin,” luges politseiinspektor paberilt, „ta ongi registreeritud kui teadmata kadunud.” „Sest teda ei saanud surnuks kuulutada. Tõenäoliselt sõitis ta Lõuna-Ameerikasse ja kadus, kui mu õde oli viieaastane. Mina olin kolmene. Nad olid siis juba lahus, meie vanemad.” „Oh, sedamoodi.” Ta paistis esiti lausa jahmunud, siis ärkas ta pilgus uudishimu. Helene tundis niisuguse reaktsiooni ära, see iha lahata minevikku, paisata see valguse kätte ja näppida siis koostisosadeks, kallutada pead kaastundlikult viltu. See oli üks põhjus, miks Helene oli juba palju aastaid tagasi lõpetanud sel teemal kõnelemise.

Inimesed ei pea sinu kohta kõike teadma. Nende ema oli kadunud, aga neil oli kasuema, kes tegi kõik, mis suutis, oli nende ellu toonud

ULATA MULLE KÄSI 29

rutiinid, hoolitsuse. Barbro armastas neid nagu oma lapsi. Kui praegu oleks Charlie siin, vaidleks ta kindlasti vastu, aga nüüd teda ju ei olnud. „Minu õde elab … see tähendab elas fantaasias enda ja kogu maailma suhtes, tal ei olnud selget arusaamist piiride kohta.” Helene tonksas rohupakendit. „Võib-olla sellepärast sõigi ta niisuguseid asju.” „Nende konkreetsete rohtude probleem on selles,” ütles Krawczyk, „et need ei ole arsti välja kirjutatud, neil ei ole ametlikku etiketti. Ta peab need olema saanud ebaseaduslikul teel.” „Sellest ei tea ma küll mitte midagi.”

Helene piilus vargsi fotot, mis oli ikka veel laual. Ta õe pilk, mis kadus kusagile aja ja ruumi piiride taha. „Me saime korteriomaniku kätte …” Mees lehitses pabereid. „… või õigemini tema poja, kes on esindaja, Ingvar Holm. Ta väidab, et ei teadnud, et teie õde seal elas. Teie õde üüris kolmandalt isikult, mis on vastuolus korteriühistu põhikirjaga. Mees nõuab, et ta saaks kohe ligipääsu korterisse, aga me palusime tal oodata, kuni oleme rohkem teada saanud.”

Politseiinspektor lükkas Helene´i ette võtme ja mingi blanketi. „Arvatavasti lõpetame me oma ligipääsupiirangu juba homme, kriminalistid on seal oma töö lõpetanud.” „Ja mida see tähendab?” „Ainult seda, et oleme võtnud võimalikud jäljed, juhuks kui on tegemist kuriteoga. Muidugi võime võtta ühendust mõne teise sugulasega kui vaja.” „Aitäh. Ma hoolitsen selle eest.”

Helene tõmbas blanketi lähemale ja kirjutas alla, kaalus võtit käes.

Ka tema ei teadnud, et Charlie seal elas, enne kui kuulis politseinikku telefonis aadressi nimetamas. Mälestuspilt kõrghoonetest, mis kõrgusse tunglesid. „Me anname teada kohe, kui oleme paigaldanud tavalise lukusüdamiku, siis saate minna ja tema asjad ära tuua.”

ULATA MULLE KÄSI 217

H

elene ärkas keset ööd südamekloppimise peale, higist märg pärast unenägu, mis talle esialgu meelde ei tulnud. Läks sekundike, enne kui ta sai aru, kus ta on. Tuba oli väike, kirjutuslaud, laes telekas. Raamitud plakatil tantsis paarike tangot. Ta polnud jõudnud isegi kardinaid ette tõmmata, enne kui voodisse langes, ta vahtis pimedusse ja nägi majaseina. Vana kellraadio näitas 04.37. Ta käis pissil ja ärkas siis täiesti.

See unenägu. See meenus aeglaselt, rullus stseenihaaval lahti. Tegemist oli Uffe Raineriga. Kehas oli tunne mehest veel alles, nagu pehme kiikuv murdlainetus. Helene ei tahtnud mõelda sellele kui millelegi erootilisele, see oli lihtsalt üks segane unenägu, koosnes fragmentidest, mille ta aju oli kokku vusserdanud. Ta oli Uffega kokku leppinud kohtumise kuskil Buenos Aireses, aga ta eksles mööda tundmatuid tänavaid ega leidnud kohta üles. Pärast olid nad ikka koos, pargis. Kas Uffe suudles teda? Kui Helene voodisse läks ja püüdis uuesti magama jääda, tahtis ta ainult sellele mõelda, ainult ühe lühikese ebaolulise hetke, sellele õhtule, kui Uffe oli talle olnud midagi ihukaitsja taolist seal baaris, kus ta tangokutt Matsiga kokku sai.

Ta oli Matsiga väljas hüvasti jätnud ja läinud seejärel tagasi baari Uffe juurde. Nad olid võtnud ühe õlle ja Helene rääkis sellest, mida oli teada saanud, see tundus olevat justkui tasuks abi eest, aga oli ka lihtsalt tore kellegagi juttu ajada. Kui nad nägemiseni jätsid, Uffe linnalähirongile pidi minema ja Helene asutas koju kõndima, kallistas mees teda. Helene ei mõistnud, miks, aga äkki otsisid ta huuled mehe omi, need olid pehmed, ta lõi kartma ja taganes, või oli see hoopis Uffe, kes tagasi tõmbus. Helene oli muidugi natuke purjus. Küllap sellepä-

218 TOVE ALSTERDAL

rast see juhtuski. Mees paistis üllatunud. „No nägemiseni siis,” ütles ta, pööras ümber ja läks ära.

Helene ei püüdnudki enam magama jääda ja sirutas telefoni järele.

See oli hääletu peal, et keegi teda keset ööd ei ärataks. Stockholmis olid inimesed juba tööl, lapsed koolis, sellisel ajal oli ta keha valmis tegutsema ja andma endast parima.

Tal oli vastamata kõne. Matsilt. Mehe nimi tekitas kõhus ebamugava tunde, millest ta lahti ei saanud.

Helene ootas, kuni hommikusöök oli söödud. Sõi puuviljasalatit ja munaputru, ühe sarvesaiakese, mida siin nimetati medialunaks, poolkuuks, ja jõi kaks tassi musta kohvi. Siis helistas ta tagasi. „Vabandust, et ma helistasin,” ütles Mats, „aga ma natuke muretsen, kuidas sa ennast tunned oma õe pärast ja puha. Ma lihtsalt ütlen, et olen olemas, kui sa tahad rääkida.”

Helene’i sisemus ägas. Ei oleks olnud vaja oma numbrit anda. See oli juba kolmas kord, kui mees helistas. Iga kord oli Helene arvanud, et nüüd on mingi tähtis asi, midagi Charlie’ kohta, aga jutt käis ainult mehest endast.

Olen olemas, kui sa tahad rääkida. Vaevalt küll. „Ma olen Buenos Aireses,” ütles Helene ja püüdis kõlada häirimatult. „Ja siis mõtlesin, et ma vaataks seda maja, millest sa rääkisid. Kas sa mäletad, kus see täpsemalt asus?” „Ei, seda ma ei tea …” Mehe hääles kõlas pettumus. „Ah sa oled siis seal.” „Katsu meelde tuletada.” „Noh ... ma vaatasin ju kaardi pealt ja nii … Selle koha nimi on Belgrano ja sealt natuke ülespoole.” „Mis tänava nimi oli?” „Taksojuht sõitis ju, mina ei tea. Ma lugesin küll tänavasilte, aga niisugused asjad ju meelde ei jää, lai suurte puudega tänav … Jäätisebaar oli natuke kaugemal, Fragole või Frambuesa, igal juhul algas F-iga. Seal mind rünnatigi … Mida sa teed seal Buenos Aireses, kui tohib küsida?” „Nägemiseni ja aitäh!” lausus Helene ja vajutas kõne kinni.

ULATA MULLE KÄSI 219

Ta istus söögisaali juures asuva lauaarvuti taha, millel oli parem ühendus. Fabbega kohtumiseni oli veel kolm tundi. Eelmisel õhtul pargist lahkudes oli mees vabandanud, öeldes, et ta hetkel rohkem ei jõua, ta oli kurb ja selg valutas, aga olevat veel inimesi, kellega Helene tema arvates peaks kokku saama.

Helene sisestas otsingusõna, jäätis on helado. Keel temas oli ellu ärganud, sõnad ja väljendid kerkisid pinnale. Buenos Aireses paistis olevat aimamatu hulk jäätisebaare, aga kõigist neist, mis algasid F-tähega, asus ainult üks Belgrano R linnaosas, Belgranost endast kohe põhja pool.

Kell ei olnud veel kaheksa hommikul, kui ta taksosse istus.

Põhja pool olid avenüüd uhkemad ja linn meenutas Pariisi. Kui ta tõepoolest oleks olnud arhitektuurikonverentsil, oleks ta peatunud art déco majade juures, mis vilksatasid mööda Avenida de Mayo esindustänaval. Ta hulguks seal ringi ja uuriks, kuidas kahekümnenda sajandi jazziliku luksuse detailid võrreldes New Yorgi ja Pariisiga oma väljendusviisides erinevad. Ent nüüd tuiskasid hooned lihtsalt mööda.

Takso pööras kuueteistkümnerealisele bulvarile, mis lõikas linna otse pooleks, loovis edasi mööda pimedaid risttänavaid ja rahvarohketes ärikvartalites. Helene püüdis endale ette kujutada, kuidas see kõik kolmkümmend viis aastat tagasi välja võis näha. Mida nägi siin Rootsist pärit Ing-Marie? Kaootilisust ja räpasust, ohutunnet? Või tundus kõik nii tuttavlik – nagu mõni Euroopa linn, kuigi teisel pool ekvaatorit?

Taksojuht vandus, otsustades hääletooni ja selle järgi, et mehe käsi prantsatas ärritunult vastu rooli, kui liiklus takerdus, qué quilombo!

Helene mõtles: linn ei märkagi ühe inimese kadumist. Tühja koha võtab keegi üle.

Nii kerge on üht võõrast unustada.

Liiklus muutus hõredamaks.

Kui ta väljus taksost pärast viiekümneminutilist sõitu Frapole jäätisebaari juures, tundus suurlinn kaugel olevat. Ta oli ikka veel Buenos Airese keskosas, mille nimi oli Capital Federal, kuid pulss oli siin madalam.

220 TOVE ALSTERDAL

Helene sisenes ja ostis kohvi kaasa. Siis seisis ta hetke jäätisebaari juures ristmikul, rüüpas kohvi ja püüdis meenutada, mida Mats oli rääkinud. Suured kivist villad, müürid ja aiad. Valgus ulatus vaevu puukroonide vahelt alla, filtreerus läbi roheluse, tekitades nõidusliku ja suurejoonelisuse tunde. Helene noogutas naisele, kes oli väravast väljumas, kaks koolivormis last käekõrval. Järgmise maja juures oli midagi, mis äratas tähelepanu. Kõrgel müüri peal oli teravate terasorade rida. Mats oli neid maininud, aga tema oli mõtelnud odaotstele.

Need aga moodustasid teraviku teineteise ümber keerdudes. Mõju oli siiski sama, hirmutav ja ähvardav, andes märku, et tuleb end eemal hoida.

Müüri taga nägi ta luuderohtu, mis väänles tihedalt mööda kivimaja fassaadi. Katus oli kõrge ja ülemisel korrusel olid näha mõned aknad, aga muidu oli kõik kinni kasvanud. Mats oli ka luuderohtu nimetanud.

Helene jätkas jalutamist tänava lõpuni. Rohkem niisuguse müüriga maju ei olnud. Kindluse mõttes läks ta tagasi jäätisebaari ristmikuni ja siis tänavat mööda teises suunas. Veel kahel majal olid müüridel kurjad orad, aga kumbki neist ei olnud kaetud luuderohuga.

Ta läks tagasi. Tänav oli vaikne, kuid mitte täiesti tühi. Üks mees niitis pargis laiade kõnniteede äärseid väikseid murualasid, kostüümis naine hüppas hõbedakarva väikeautosse. Ei ole põhjust karta, ütles ta endale, ent sellegipoolest hakkas süda rinnus taguma, kui ta maja poole üles vaatas. See oleks kui paiknenud väljaspool aega. Võibolla ei olnudki tegemist luuderohuga, tundus läikivam ja roheline oli intensiivsem, taim paistus lausa silme all kasvavat.

Väraval oli telefon, aga nime polnud. Üles vaadates nägi ta väravaposti küljes väikest kaamerat. Ta pani kõrva taha maja numbri, aadressi saab ju alati guugeldada ja vaadata, mida see annab. Ehk oli tegu millegi nii tühisega nagu armuke, kelle Charlie oli üles korjanud. Ja et Mats veidi eemal tänavale pikali löödi, võis olla puhas juhus. Kas polnud ta just see tüüp, keda niisugustes linnades paljaks rööviti – kahvatu mees, kes seisab tänavanurgal ja tundub olevat rikas ja ära­ eksinud?

ULATA MULLE KÄSI 221

Helene vaatas veel viimast korda üles maja poole. Kas seal ülemise korruse akna taga oli mingit liikumist? Või vahetus hetkeks valgus, kui pilved päikese varjutasid. „Kas te otsite kedagi?” küsis üks mees ta selja taga. Helene pöördus kiiresti. See oli pikka kasvu aiatööline, seljas roheline vest ja peos reha. „Ei, ma lihtsalt … see on huvitav maja,” ütles Helene ja sundis ette naeratuse. Midagi targemat ei õnnestunud tal hispaania keeles sõnastada, niisiis lausus ta buenos días ja hakkas minema ristmiku suunas, kust võis püüda mõne mustkollase takso. „See on vaikuse leping, mida peaaegu mitte keegi pole rikkunud,” ütles jurist, „ja nüüd hakkab ju kiire, sest need inimesed surevad.”

Mehe nimi oli Guillermo ja ta oli nõustunud kohtuma föderaalkohtu hoones kohtusaali ees. Kui uksed avanesid, nägi Helene saali eesotsas vilksamisi kolme kohtunikku ja tunnistajapingis üht vana meest. Guillermo ise oli paar aastat üle kolmekümne ja polnud veel sündinudki, kui need kuriteod toime pandi. „Nelja aasta töö,” lausus ta kausta patsutades. „Aga mind seal sees praegu vaja ei ole, küll nad siis kutsuvad, kui rohkem fakte tarvis.”

Ta istus saali ees seisvale madalale kunstnahast diivanile. Sellel istungil arutati Operation Cóndoriga seotud mõrvu. See oli salajane võrgustik hunta ajal, jutustas mees, kui kuue Ladina-Ameerika riigi luureteenistused ühinesid, et jälitada ja mõrvata oma vaenlasi, kus iganes maailmas need ka ei viibinud. Ükski tšiillane ei võinud end Argentiinas turvalisena tunda ja vastupidi. Operation Cóndori raames oli diktatuuridel spionaažialane koostöö ka põgenikega Madridis ja Pariisis, lausa Washingtoni ja Rooma tänavatel toimusid tellitud mõrvad Tšiili poliitikutele.

Guillermo tõstis käe justkui enda pidurdamiseks. „Vabandust, teie pole ju mitte sellepärast siin.” Ta naeratas võluvalt ja tõmbas portfellist õhukese mapi.

Fabbe istus Helene’i teisele käele. Tal oli hea meel, et Helene’il juristi jutust arusaamisel tema abi vaja polnud, Guillermo rääkis perfektset akadeemilist inglise keelt.