1 Meie toolid seisavad teineteisest täpselt kahe jardi* kaugusel. Mõlemad istmed on pööratud suure laua poole, justkui lahkaksime nõustaja juures abielu lõhki kiskuvaid probleeme – kuigi ka see olukord pole mulle võõras. Toa kõige tähelepanuväärsemaks osaks on kaks maast laeni kõrguvat ja kardinatega katmata lükandakent 18. sajandist, millest kumab kaksikportreena läbi Londoni pimenev õhtutaevas. „Kas tohin paluda, et paneksite tule põlema?” küsib mu mees, mispeale noor notar Andrew Walker tõstab pilgu paberitelt, silmis kübeke pahameelt. „Aga muidugi,” vastab ta. „Vabandage.” Ta küünitab selja taga asuva lüliti poole ja hetke pärast valgub üle toa pehme kollane kuma kahest põrandalambist ja aknad tõmbuvad mustaks. Aknaklaasilt peegeldub vastu pilt minust: tölp, passiivne, põlved kokku surutud. Seda naist ei tunne ma küll ära. Ta ei sarnane karvavõrdki sellega, kes olin varem. Silmad on küll samasugust sinist tooni, kuid õnnetumad. Nägu on veidi ümara kujuga, kuid kahvatu ja kõhnem kui enne. Endiselt on ta blond ja talutavalt kena, kuid samas näib tuhmunud ja kängunud – kolmekümne kolme aastane naine, kelle viimased plikalikkuse riismed ammu haihtunud. Ja kuidas on ta küll riides? Eelmise hooaja teksad. Eelmise hooaja saapad. Sirelililla kašmiirkampsun, mis muidu päris kena välimusega, kuid ärakantud – väljaveninud vormiga, mille põhjuseks ilmselt liiga sage pesemine. Mossitan oma peegelpildile. Oleksin pidanud tulema siiski paremas riietuses. Aga miks oleks parem riietus üldse vajalik? Oleme ju ainult juristi juures. Ja pöörame oma elu pea peale.
*
1,83 meetrit; 1 jard = 0,914 m
11
Kylmakaksikud_140x215_.indd 11
18.05.2016 16:26:03
Liiklus kahiseb akna taga nagu sügavas, kuid rahutus unes norisev voodikaaslane. Huvitav, kas hakkan taga igatsema Londoni liiklusmüra, seda katkematut kodust taustaheli, mis töötab justkui mõni uinuda aitav telefonirakendus – kõlarid jäljendamas üsas kostvat verekohinat, mille taustal tuksub ema süda. Sarnane heli kostus ka kaksikute kõrvus, kui nad mu kõhus ninasid kokku hõõrusid. Mäletan veel, kui nad teise sonogrammi ajal ekraanile ilmusid. Nad oleksid sobinud loomadeks mõnele riigivapile, äravahetamiseni sarnased ja vastakuti. Ükssarv ja ükssarv. Testaator. Täidesaatja. Pärandvara. Testament... Andrew Walker räägib meiega nagu auditooriumiga ja käitub kui professor, kes on tudengite osavõtmatuse tõttu pahur. Pärandus. Lahkunu. Pärija. Elavad järeltulijad. Angus, mu abikaasa, ohkab vaoshoitud tüdimusest – tunnen selle ohke selgelt ära. Ta on kannatamatu, arvatavasti ka tige. Ja ma saan temast aru, kuid tunnen kaasa ka notarile. Vaevalt on see vestlus Walkerile lihtne. Tema vastas istub vihane, lausa vaenulik pereisa ja kaotusvalus ema ning tarvis on viia lõpuni probleemne pärimisprotsess – selline ülesanne nõuab palju kavalust. Võib-olla kujutabki ettevaatlikult aeglane ja täpne diktsioon tema jaoks vahendit, millega distantseerida end keerulistest juhtumitest. Võib-olla kasutavad juristid sellist kõneviisi samal eesmärgil nagu arstid meditsiiniterminoloogiat. Kaksteistsõrmiksoole verejooks ja mao välisseina rebend, mis põhjustas surmava kõhukelmepõletiku. Terav hääl lõikab mu mõttelõnga läbi. „Oleme kõike seda juba kuulnud.” Kas Angus on joonud? Hääletooni järgi otsustades seisab ta raevuhoo serval. Tollest päevast saati on Angus pidevalt vihane. Ja ta joob väga palju. Aga täna on tema jutt päris selge ja ta on arvatavasti kaine. „Tahaks saada need asjad tehtud enne, kui kliimamuutused meid üle ujutavad. Saate ju aru?”
12
Kylmakaksikud_140x215_.indd 12
18.05.2016 16:26:03
„Härra Moorcroft, nagu ma juba ütlesin, on Peter Kenwood puhkusel. Kui soovite, võime oodata tema tagasitulekuni...” Angus vangutab pead. „Ei. Teeme selle kohe ära.” „Siis pean ma vaatama üle kõik dokumendid ja muud asjaolud, mis teie pärandust puudutavad, omaenda hingerahu huvides. Pealegi arvab Peter, et... No kuidas öelda...” Jälgin olukorda. Jurist kõhkleb veidi ja tema järgmised sõnad on jäigemad ja veelgi hoolikamalt valitud: „Nagu te teate, härra Moorcroft, peab Peter end juba pikka aega teie perekonnatuttavaks. Ta ei ole kõigest nõuandja juriidilistes küsimustes. Ta tunneb ka olukorda. Ta oli proua Carnani, teie lahkunud vanaema hea tuttav. Seega palus ta mul veelkord üle küsida, kas te mõlemad olete teadlikud sellest, mis teid ees ootab.” „Me teame, mida teeme.” „Olete kindlasti kursis, et saar on peaaegu elamiskõlbmatu.” Andrew Walker kehitab kohmetult õlgu, otsekui oleks saare halb seisukord kuidagimoodi tema firma süü ja ta püüaks iga hinna eest selleteemalist kohtuvaidlust vältida. „Olen sunnitud tõdema, et majakavahi maja on jäetud loodusjõudude meelevalda, keegi pole seal aastaid käinud. Aga see on registrisse kantud, nii et teil ei ole võimalik tervet maja lammutada ja uut ehitada.” „Jep. Tean seda. Olin lapsena seal tihti. Mängisin tõusuveelompides.” „Aga kas teadvustate endale, milline väljakutse teid tegelikult ees ootab, härra Moorcroft? Tegu on äärmiselt suure ettevõtmisega. Ligipääs saarele on keeruline, arvestades ümbritsevat paduranda, ja muidugi kerkib esile probleeme kanalisatsiooni ja küttetorustikuga ning elektriga – tagatipuks ei ole pärandvara hulgas raha, mitte mingeid...” „Teadvustame nii, et vähe pole.” Vaikushetk. Walker vilksab minu poole ja vaatab siis taas Angusele otsa. „Ma kuulsin, et plaanite müüa oma maja Londonis?” Angus jõllitab mehele vastu. Lõug ette surutud. Sõjakalt. 13
Kylmakaksikud_140x215_.indd 13
18.05.2016 16:26:03
„Kuidas palun? Miks see teid üldse huvitab?” Jurist vangutab pead. „Peter on lihtsalt mures. Sest... hmm... Arvestades hiljutisi traagilisi sündmusi teie peres... tahab ta olla kindel.” Angus kiikab minu suunas. Ma kehitan kõhklevalt õlgu. Angus kummardub juristi poole. „OK. Mida iganes. Jah. Me kavatseme Camdeni maja maha müüa.” „Ja see müügitehing annab teile järelikult piisavalt vahendeid, mis võimaldavad renoveerida Ell...” Andrew Walker kortsutab kulmu sõnade peale, mida ta paberilt loeb. „Mul on keeruline seda hääldada. Ell...?” „Eilean Torran. Keldi keel. Tähendab Kõuesaart. Torrani saart.” „Jah. Muidugi. Torrani saar. Seega, te loodate, et teie praeguse maja müük tagab teile piisavad vahendid, et renoveerida majakavahi majake Torranil?” Tunnen, et peaksin ka sõna sekka ütlema. Kindlasti peaksin oma sõna sekka ütlema. Angus teeb kogu töö ära. Kuid mu kidakeelsus on julgustav, nagu kookon. Mässin vaikuse tekina enda ümber. Nagu alati. Selline ma olengi. Olen terve elu olnud vaoshoitud, kui mitte kidakeelne, ja see on Angusele aastaid närvidele käinud. Mida sina arvad? Räägi. Miks pean mina kogu aeg rääkima? Ja kui ta nii ütleb, siis ma tavaliselt kehitan õlgu ja tegelen oma asjadega, sest mõnikord räägib vaikus iseenda eest. Siin ma siis nüüd istun, jälle tummana. Ja kuulan oma abikaasa juttu. „Võtsime Camdeni maja peale juba kaks laenu. Mina jäin tööst ilma, meil on keeruline aeg. Aga jah, ma loodan, et paar kopikat kukub.” „Kas ostja on juba olemas?” „Kibeleb tšekki välja kirjutama.” Angus hoiab silmanähtavalt suure vaevaga viha tagasi, kuid suudab end talitseda. „Vaadake, mu vanaema pärandas testamendis saare mulle ja mu vennale. On ju nii?” „Muidugi.” 14
Kylmakaksikud_140x215_.indd 14
18.05.2016 16:26:03
„Ja mu vend oma piiritus suuremeelsuses ütleb, et ei taha seda. Eks ju? Mu ema on vanadekodus. On ju? Järelikult kuulub saar mulle, mu naisele ja tütrele. Olete nõus?” Tütrele. Ainsuses. „Tõepoolest...” „Seega on asi korras. Eks ju? Kolime hea meelega saarele. Me tõesti tahame ära kolida. Jah, ehitised on halvas seisukorras. Tõsi, maja katus ähvardab sisse kukkuda. Aga küll me saame hakkama. Oleme ju alles äsja,” nende sõnadega nõjatub Angus tooli seljatoele, „palju hullemaid asju üle elanud.” Vaatan abikaasat üsna kiiva pilguga. Kui kohtuksin temaga alles nüüd esimest korda, oleks ta endiselt väga ligitõmbav. Pikka kasvu ja tark kolmekümnendates eluaastates mees, kelle lõuga katab veel vastuvõetava pikkusega kolmepäevane habemetüügas. Tumedasilmne, mehine, asjalik. Angusel oli tilluke habemetüügas ka tol päeval, kui alles tutvusime, ja see meeldis mulle – nimelt meeldis mulle, et habe tõstis ta lõua esile. Olen kohanud vähe mehi, keda võib auga nimetada kenaks, ja tema oli üks neist, kui nägin teda tolles suures ja lärmakas tapasebaaris Covent Gardenis. Ta istus semudega naerulsui suure laua taga, kõik nad kahekümne ja kolmekümne eluaasta vahel. Mina istusin oma sõprade seltsis kõrvallauas. Olime veidi nooremad, kuid samamoodi lõbusas tujus. Rioja voolas mõlemas lauas ojadena. Ja sealt sai kõik alguse. Meeste seas heideti meie laudkonna üle nalja, keegi meist sähvas sama humoorikalt vastu. Ja siis läks kahe laua vahel jutt lahti, kuni istusime ühe laua taha, kitsalt koos nagu kilud karbis, viskasime nalja ja naersime ning lõime uusi tutvusi. Tema on Zoe, saa tuttavaks Saschaga, see on Alex, Imogen, Meredith... Ja siin istub Angus Moorcoft, saa tuttavaks Sarah’ Milvertoniga. Angus on Šotimaalt ja kakskümmend kuus. Sarah on pooleldi inglise, pooleldi Ameerika juurtega, kahekümne 15
Kylmakaksikud_140x215_.indd 15
18.05.2016 16:26:03
kolme aastane. Nüüd veetke koos terve elu, kuni surm teid lahutab. Tipptunni liiklus läheb aina valjemaks – müra toob mu mälestustest tagasi olevikku. Andrew Walker laseb Angusel veel mõnele dokumendile alla kirjutada. Ja oh, kui tuttav see protsess mulle on – oleme allkirjastanud viimase aasta jooksul lugematu hulga dokumente. Õnnetust toova paberipataka. Angus on laua kohal küürus ja kritseldab oma nime. Tema käsi tundub väikese pastaka jaoks liiga suur. Pööran pead ja jään vaatama kollasel seinal rippuvat pilti Londoni vanast sillast. Tahaksin veel veidi mälestusi heietada ja olevikust pääseda. Parema meelega mõtlen meist – tollest esimesest ööst. Mäletan kõike nii selgelt, nagu oleks see juhtunud alles eile. Alates muusikast, milleks oli Mehhiko salsa, ja lõpetades keskpäraste tapadega – võikalt punaste patatas bravas’tega, äädikamekiste valgete sparglitega. Mulle meenub, kuidas seltskond vaikselt hajus, kes pidi viimase metroorongi peale jõudma, kes tahtis magama minna, kuid kõik sõbrad justkui tajusid, et Angus ja mina oleme täiuslik paar, et meie vahel säriseb midagi olulisemat kui tavaline reedeõhtune flirt. Kuid õnn pöördub kiiresti. Milline oleks mu elu praegu, kui oleksime istunud teise laua äärde, läinud hoopis erinevasse baari? Kuid tol õhtul valisime just selle baari ja tolle laua ja keskööl istusin üksi selle pika mehe kõrval, kelle nimeks on Angus Moorcroft. Ta rääkis, et on arhitekt. Ütles, et šotlane ja hetkel vallaline. Ja siis rääkis ta ühe kavala nalja, millele sain pihta alles minuti pärast. Ja kui ma naerma puhkesin, siis märkasin, kuidas ta mulle otsa vaatab – sügavalt ja mõtlikult. Vaatasin talle vastu. Tema silmad olid tumedad ja väärikalt pruunid, juuksed lokkis, paksud ja sügavmustad ning valged hambad tõusid punaste huulte ja tumeda habemetüüka taustal esile. Ma juba teadsin, kuidas vastan. Jah. 16
Kylmakaksikud_140x215_.indd 16
18.05.2016 16:26:03
Kaks tundi hiljem suudlesime purjuspäi esimest korda Covent Gardeni väljaku nurgas, kuu heakskiitvalt taevas säramas. Mäletan, kuidas vihmast märjad munakivid sätendasid, kui embasime üksteist ja öine õhk meid mõnusalt näpistas. Magasime juba samal ööl koos. Peaaegu aasta hiljem vandusime altari ees truudust. Olime abielus vaevu kaks aastat, kui sündisid meie tüdrukud – identsed kaksikõed. Ja nüüd on meil vaid üks laps. Süda tõmbub valust kokku ja pean suruma rusika suu ette, et värinaid tagasi hoida. Millal see küll ometi lõppeb? Võib-olla ealeski. Kaotusvalu piinab nagu sõjahaav, nagu šrapnellikild, mis tungib aastate jooksul aegamisi kehast välja. Võib-olla pean siiski suu lahti tegema. Et valu summutada, et mõtteid vaigistada. Olen juba pool tundi niimoodi istunud, kuulekas ja keeletu nagu mõni puritaanlik koduperenaine. Lasen sageli Angusel kõik jutud ära ajada, liigagi tihti, tundes end puudulikuna. Kuid nüüd on mu vaikimine kestnud piisavalt kaua. „Kui me saare üles lööme, võib see olla miljonit väärt.” Mõlemad mehed vaatavad mulle otsa. Üllatunult. Ta oskab rääkida! „Sealne vaade,” ütlen ma, „on juba ise miljonit väärt, vaade üle Sleati lahe. Knoydarti poole.” Rääkides olen väga tähelepanelik, et hääldaksin kohanimesid õigesti – Sleat peab riimuma kleidiga. Olen oma kodutöö usinalt ära teinud, uurides seda kanti lõputult pilte ja ajalugu googeldades. Andrew’ näol on viisakas naeratus. „Ja, hm, olete seal ise käinud, proua Moorcroft?” Punastan, kuid ei lase end sellest häirida. „Ei. Aga vaatasin pilte ja lugesin raamatuid – see on üks kõige kuulsamatest vaadetest tervel Šotimaal ja terve saar kuulub vaid meile.” „Tõepoolest. Just. Aga siiski...”
17
Kylmakaksikud_140x215_.indd 17
18.05.2016 16:26:03
„Üks maja oli müügis Ornsay külas, see on maismaal, pool miili* Torranist...” Kiikan telefoni tehtud märkmetele, kuigi mäletan iga fakti piisavalt hästi. „See maja müüdi käesoleva aasta 15. jaanuaril seitsmesaja viiekümne tuhande eest. Nelja magamistoaga, ilusa aia ja väikese verandaga. Igas mõttes kena maja, kuid mitte mõni häärber. Sellest kohast avanes lummav vaade lahele – ja selle eest on inimesed nõus maksma. Seitsesada viiskümmend tonni.” Angus vaatab mulle otsa ja noogutab julgustavalt. Ja hakkab siis kaasa rääkima. „Jaa-jah. Ja kui me koha üles lööme, siis võiks seal olla viis magamistuba. Terve aaker** maad ümber maja on piisavalt palju. Võib küll olla miljonit väärt. Vabalt.” „Nojah, härra Moorcroft, praegu on koht väärt vaevu viiskümmend tuhat, aga tõepoolest, potentsiaali on.” Jurist naeratab, kuid see ilme on võlts. Ühtäkki tabab mind uudishimu – miks on ta nii silmanähtavalt vastu meie plaanile kolida Torranile? Kas ta teab midagi olulist? Kuidas on Peter Kenwoodi käsi tegelikult mängus? Äkki plaanisid nad teha meile omapoolse müügipakkumise? Asjal on iva: Kenwood on Torranist teadnud juba aastaid, lisaks tundis ta Anguse vanaema, ta teadvustaks endale täielikult, kui palju realiseerimata väärtust saar endas peidab. Kas seda nad kahekesi plaanisidki? Kui nii, siis oleks nende plaan läinud läbi mängleva kergusega. Vaja oli ainult oodata, et Anguse vanaema hinge heidaks. Siis hüpata lapselapsele turja, eriti veel leinavale ja segaduses olevale perele, kes on endiselt lapse surmast närvišokis ja pole toibunud kaasnenud rahalisest hoobist. Pakkuda neile sada tuhat, kaks korda rohkem kui vaja, teha helde ja kaastundlik nägu pähe, naeratada soojalt, kuid kurvalt. Mõistame väga hästi, kui raske teil praegu on, aga näete, saame aidata, võtame teie õlult ühe lisakoorma. Andke vaid siia allkiri...
*
0,81 km; 1 miil = 1,609 km
**
4046 m2
18
Kylmakaksikud_140x215_.indd 18
18.05.2016 16:26:03
Pärast seda oleks kõik käkitegu. Järgmise sammuna saadetakse Skyesse bussitäis Poola ehitajaid, investeeritakse kakssada tuhat, oodatakse aasta jagu ehitustööde lõppemist. See imeilus elamu, mille juurde kuulub terve saar kuulsa Sleati lahe ääres, on müügis 1,25 miljoni naela eest või poolte kokkulepitud hinnaga. Kas sellist plaani need juristid haudusidki? Andrew Walker vaatab mulle otsa ja tunnen süümepiinade torget. Ilmselt süüdistan Kenwoodi ja Partnereid praegu kohutavalt alatult. Kuid ükskõik mis põhjusel nad sellist juttu ajavad, ei anna ma saart käest mingi hinna eest – see on mu õlekõrs, pääsetee leinast ja mälestustest, lisaks ka võlgadest ja kahtlustest. Olen kolimisest juba liiga palju unistanud, vahtides kell kolm öösel köögis sülearvuti helendavalt ekraanilt pilte. Kirstie samal ajal oma toas magamas ja Angus viskist oimetuna voodis lebamas. Imetlenud kristallselget ilu. Eilean Torran. Sleati lahel. Võrratute Sise-Hebriidide hurmas seisab seal märkamatuna säärane kaunis maja omaenda saarekesel. „OK. Palun teilt veel ainult paari allkirja,” ütleb Andrew Walker. „Ja siis ongi kõik?” Vaikus venib märkimisväärselt pikaks. „Jah.” Viisteist minutit hiljem kõnnin koos Angusega välja kollaseseinalisest kontorist, sammun läbi punaseks võõbatud koridori ja astun oktroobriõhtu rõskusesse. Bedfordi väljak Bloomsbury. Angus kannab dokumente seljakotis. Paberid on korda aetud, protsess on lõppenud. Ees seisab muutunud maailm ja mu tuju tõuseb seetõttu märkimisväärselt. Suured punased bussid veerevad mööda Goweri tänavat, tülpinud näod kahest aknareast välja vahtimas. Angus võtab mu käsivarrest kinni. „Tubli.” „Mille eest sa mind kiidad?” „Sekkumise eest. Hästi ajastatud. Ma juba kartsin, et virutan talle vastu vahtimist.” 19
Kylmakaksikud_140x215_.indd 19
18.05.2016 16:26:03
„Mina ka.” Vaatame üksteisele silma. Mõistvalt ja nukralt. „Aga saime hakkama. Eks?” Angus naeratab. „Saime küll, kallis, saime väga hästi.” Ta keerab mantli krae üles, et kaitsta end vihma eest. „Aga Sarah... Pean sult küsima, veel viimast korda – oled sa päris kindel?” Ma kortsutan kulmu ja Angus vastab kiiresti: „Tean küll, ma tean. Jaa. Aga kas sa arvad ikka, et see on õige tegu? Tahad sa tõesti,” lausub ta ja viipab reas seisvate Londoni taksode esilaternate poole, mille kollakas kuma paistab läbi saju, „tõesti kogu südamest jätta kõik see selja taha? Loobuda linnast? Skye on ju nii vaikne.” „Olla Londonist tüdinenud,” vastan ma seepeale, „tähendab seda, et ollakse tüdinud vihmast.” Angus naerab. Ja kummardub lähemale. Tema pruunide silmade pilk otsib minu silmi, võib-olla ihkavad tema huuled minu huulte puudutust. Silitan hellalt tema lõuga ja suudlen teda habetunud põsele ja hingan tema lõhna sisse – ta ei lõhna viski järele. Tal on Anguse lõhn. Seebi ja mehelikkuse lõhn. Puhas ja asjalik on see mees, keda armastasin. Armastan. Ja jään igavesti armastama. Võib-olla seksime täna õhtul, esimest korda pärast mitut nädalat. Ehk isegi saame lõpuks juhtunust üle. Aga kas on üldse võimalik kunagi sellest üle saada? Kõnnime käsikäes mööda tänavat. Angus pigistab mu kätt. Viimase aasta jooksul on ta pidanud mul tihti käest kinni hoidma – kui lebasin voodis ja nutsin lõputult ja sõnatult, üks öö teise järel; Angus hoidis mu kätt algusest lõpuni Lydia õõvastaval matusel, alates avasõnadest Mina olen ülestõusmine ja elu kuni Oled meie südameis nüüd ja igavesti. Aamen. „Metroo või bussiga?” „Metrooga,” on minu vastus. „Kiirem. Tahan juba Kirstiele häid uudiseid rääkida.” „Loodetavasti võtab ta seda hea uudisena.” Vaatan Angusele otsa. Ei. 20
Kylmakaksikud_140x215_.indd 20
18.05.2016 16:26:03
Ma ei saa lubada juurduda ainsalgi kahtluseseemnel. Kui jään kasvõi hetkeks mõtlema, siis ujuvad pinnale kõik kõhklused ja oleme siinses mülkas igavesti kinni. Sõnad voolavad mu keelelt: „Kindlasti võtab, Angus, kuidas siis muidu? Meil hakkab ju olema päris oma tuletorn, lõpmata palju värsket õhku, punahirvi, delfiine...” „Jaa-jah, aga ära unusta, et oled vaadanud peamiselt suviseid pilte. Päikeseküllaseid. Kogu aasta ei ole selline. Talved on seal pimedad.” „No siis talvel me... kuidas seda öeldakse... kükitame kaevikus ja kaitseme end. Elu ongi seiklus.” Oleme jõudnud metroojaama juurde. Mööda treppi laskuvad igapäevased reisijad nagu must mass maa alla ja lasevad end Londoni metrool neelata. Keeran hetkeks ringi ja vaatan tagasi New Oxfordi tänaval hõljuvasse uduvinesse. Igal sügisel Bloomsburyt kattev udu on nagu kummitus, olles viimane nähtav jäänuk keskajal seal laiunud soodest. Lugesin seda kuskilt. Loen üleüldse palju. „Lähme nüüd.” Haaran Angusel käest ja laskume metroosse, sõrmed ühte põimitud. Peame üle elama kolm peatust tipptunnil, kokku surutuna inimmassi, siis trügime logisevasse lifti Mornington Crescentis ja maapinnale jõuame viimaks peaaegu jooksujalu. „Kuule,” ütleb Angus, „kas see on uus olümpiaala?” „Ma tahan juba tütrele uudiseid rääkida!” Ja tahan tõesti, väga tahan. Tahan ellujäänud tütrele vahelduseks ka häid sõnumeid tuua, üle pika aja toredaid uudiseid, midagi rõõmustavat ja lootustandvat. Tema kaksikõde Lydia suri täpselt neliteist kuud tagasi tänasel kuupäeval – kohutavalt vastik on mäletada seda kuupäeva nii täpselt, pingutuseta – ja Kirstie on elanud rohkem kui aasta säärastes piinades, mida ma ei suuda isegi kujutleda – ta kaotas identse kaksikõe, oma teise hingepoole. Ta on olnud vangis tühjuses, täielikus isolatsioonis, juba neliteist kuud. Kuid nüüd saan päästa ta vabaks. 21
Kylmakaksikud_140x215_.indd 21
18.05.2016 16:26:03
Puhas maaõhk, mäed, meri ja järved. Ja vaade üle vetevoogude Knoydartile. Torman ukse juurde, mis viib meie suurde valgesse majja, mida me poleks tohtinud eales osta. Majja, mida me ei saa endale enam lubada. Imogen ootab uksel. Tunda on laste lemmiksöögi, värske pesu ja kohvi lõhna – see on meeliülendav. Jään neid aroome taga igatsema. Arvatavasti. „Immy, suur aitäh, et talle seltsiks olid.” „Oh, palun. Pole tänu väärt. Aga räägi nüüd! Kas kõik sai korda?” „Jah, sai küll, me kolime siit ära!” Imogen lööb heameelest käsi kokku – mu terane, tumedapäine, elegantne sõbranna, kes on seisnud mu kõrval ülikooliajast saati – langeb mulle kallistusega kaela, kuid lükkan ta eemale, naeratus näol. „Ma pean talle ka rääkima, ta ei tea ju midagi.” Imogen muigab. „Ta on äpardiga oma toas.” „Misasja?” „Loeb seda raamatut!” Torman läbi koridori, ronin trepist üles ja seisatan ukse taga, millel seisavad kohmakalt kritseldatud kirjas läikival paberil teated „Siin elab Kirstie” ja „Koputa enne”. Koputan, nagu kästud. Selle peale kuulen vaikset häält: „Mmm-mmm.” Mu tütre keeles tähendab see: „Tule sisse.” Lükkan ukse valla ja mu ees põrandal istub rätsepaistes seitsmeaastane tüdruk, koolivorm seljas – mustad viigipüksid, valge polosärk – ja väike tedretähniline nina raamatusse surutud. Musternäide süütust, kuid samas üksildasest lapsest. Mu südames keeb armastus ja kurbus. Tahan kogu hingest teha tema elu paremaks, palju paremaks – anda tagasi selle, mis on kaotsi läinud, nii hästi, kui suudan. „Kirstie...” Ta ei reageeri. Loeb aina edasi. Mõnikord käitub ta täpselt nii. Mängib oma mängu „mmm-ei-kavatse-vastata”. Viimase aastaga on säärane käitumine sagenenud. 22
Kylmakaksikud_140x215_.indd 22
18.05.2016 16:26:03
„Kirstie. Muumi. Kirstie .” Nüüd vaatab ta mulle otsa oma siniste silmadega, mis on minult päritud, kuid veelgi sinisemad. Hebriidsinised. „Emme.” „Mul on sulle uudiseid, Kirstie. Häid uudiseid. Vaimustavaid uudiseid.” Istun põrandale tütre kõrvale väikeste mänguasjade keskele maha – siin on tema pingviinid ja Leopardy, tema nunnu leopard, ja Ühe Käega Nukk – ning ma räägin Kirstiele kõik ära. Ühekorraga. Et kolime täitsa uude erilisse kohta, kus saame eluga uuesti alustada, kus kõik on ilus ja puhas ja sätendav – meie oma saarele. Minu jutuvada ajal vaatab Kirstie mulle ainiti otsa. Pilgutab vaid harva silmi. Seedib kõik uudised läbi. Ei lausu sõnagi, on passiivne, justkui transis, peegeldab vaikust. Siis ta noogutab ja pooleldi naeratab. Võib-olla on ta segaduses. Tuppa laskub vaikus. Sõnad on otsa saanud. „Noh,” ütlen ma. „Mida sa arvad? Sellest, et kolime oma saarele? See on ju põnev, eks?” Kirstie noogutab, aeglaselt. Ta pöörab pilgu taas raamatule ja paneb selle kinni, siis vaatab mulle otsa ja lausub: „Emme, miks sa mulle kogu aeg Kirstie ütled?” Ma ei vasta sõnagi. Vaikus on kurdistav. Siis ma kostan: „Mida sa ütlesid, kullake?” „Miks sa mind kogu aeg Kirstieks nimetad, emme? Kirstie on surnud. Hoopis Kirstie suri. Mina olen Lydia.”
23
Kylmakaksikud_140x215_.indd 23
18.05.2016 16:26:03