CLARICE LISPECTOR
Metsiku s체dame ligi Portugali keelest t천lkinud Riina Roasto
Originaal: Perto do coração selvagem © Clarice Lispector, 1944, ja Clarice Lispectori pärijad
Väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Brasiilia kultuuriministeeriumi Rahvusraamatukogu Fond Obra publicada com o apoio do Ministério da Cultura do Brasil / Fundação Biblioteca Nacional
Toimetanud Janne Kukk Kujundanud Mari Ainso Korrektuuri lugenud Maris Peebo
Tõlge eesti keelde © Riina Roasto ja Toledo kirjastus, 2016 Saatesõna © Riina Roasto, 2016 www.toledo.ee ISBN 978-9949-9758-2-2 (trükis) ISBN 978-9949-9758-3-9 (e-raamat) Trükitud Greif OÜ trükikojas
Ta oli 체ksi. Ta oli t채helepanuta, 천nnelik, elu metsiku s체dame ligi. James Joyce
ESIMENE OSA
Isa…
Isa kirjutusmasin lõi tokk-tokk… tokk-tokk-tokk… Seinakell ärkas tolmutu ting-tongi peale. Vaikus venis ssssss. Mida lausus riidekapp? Riideid, riideid, riideid. Ei, ei. Peale kella, kirjutusmasina ja vaikuse kuulas seal veel üks kõrv – suur, roosa ja surnud. Neid kõiki kolme heli sidus päevavalgus ning üksteist läikima hõõruvate puulehtede sahin. Otsmik vastu helkivat ja külma aknaklaasi, silmitses ta naaberaeda, tervet karja oma-surma-mitteaimavaidkanu. Ja ta võis haista, otsekui oleks ta ninaga päris vastu seda kuumavat, kõvaks tambitud, nii healõhnalist ja kuiva mulda, kus – ta teadis väga hästi, teadis vägagi hästi – nii mõnigi vihmaussike ringutas, enne kui ta pistis nahka kana, kelle pistavad nahka inimesed. Oli ilmatu, tardunud, sisutühi hetk. Ta ajas silmad pärani, ootas. Mitte midagi ei juhtunud. Tühimik. Kuid siis keerati päev järsku uuesti üles ning kõik hakkas rappudes jälle tööle, kirjutusmasin toksima, isa sigaret suitsema, vaikus, puulehed, kitkutud kanad, valgus, asjad ärkasid uuesti ellu, hoogsalt nagu keema tõusnud teevesi. Ainult seinakella kaunis ting-tong oli veel puudu. Ta sulges silmad, kujutas seda endale ette, ning tõusis siis olematu muusikarütmi saatel kikivarvule. Ta tegi kolm kerget, lendlevat tantsusammu. 9
Ent siis silmitses ta äkitselt kõike põlgusega, nagu oleks tal sellest virvarrist korraga küllalt. „Oi, oi, oi…“ pomises ta omaette väsinult ja arutles siis endamisi: mis küll saab nüüd, nüüd, nüüd? Aga alati kui ta lootis, et kohe midagi juhtub, ei juhtunud mitte midagi, mõistate? Ta tõrjus selle raske mõtte eemale, jälgides nüüd huviga oma paljast jalga, mis tolmusel puupõrandal liikus. Jalaga nühkides piilus ta silmanurgast isa poole, oodates selle kärsitut ja närvilist pilku. Aga midagi ei tulnud. Mitte midagi. Küll on raske imeda inimesi nagu tolmuimeja. „Issi, ma kirjutasin luuletuse.“ „Mis selle nimi on?“ „Mina ja päike.“ Ja ta luges kohe ette: „Kanad aias pistsid nahka kaks vihmaussi, aga mina ei näinud.“ „Või nii? Ja mis on sinul ja päikesel luuletusega pistmist?“ Ta jäi hetkeks isale otsa vaatama. Isa ei saanud aru… „Päike on ju vihmausside kohal, issi, ja mina tegin luuletuse, ja usse ma ei näinud…“ Tüdruk vaikis. „Ma võin kohe uue teha: „Tere, päike, tule minuga mängima.“ Või pikema: Ma nägin väikest pilve, vaene vihmauss, tema vist ei näinud.“ „Väga ilusad, kullake, väga ilusad. Kuidas sa oskad nii ilusaid luuletusi teha?“ 10
„Seal pole midagi keerulist, tuleb lihtsalt öelda.“ Ta oli juba oma nukku riidesse pannud, riidest lahti võtnud, oli mänginud, et nukk läheb peole ja paistab seal kõikide teiste tüdrukute seas silma. Sinine auto ajas Arlete alla ja tüdruk sai surma. Siis tuli aga haldjas ja äratas ta uuesti ellu. Tüdruk, haldjas, sinine auto olid kõik loomulikult Joana ise, muidu oleks mäng igav. Ta oskas alati võtta endale peaosa just sel hetkel, kui sündmused ühe või teise tegelase rambivalgusesse seadsid. Ta tegutses tõsiselt, vaikides, käed kõrval. Arletega mängimiseks polnud tal vaja tema juurde minna. Ka kaugelt olid asjad tema käsutuses. Ta võttis ette papitükid. Ta silmitses neid hetke ning igast papitükist sai õpilane. Joanast sai õpetaja. Üks neist oli hea ja teine halb. Jah, jah, ja mis siis? Ja mis nüüd, nüüd, nüüd? Aga eales ei tulnud midagi, kui ta… olgu pealegi. Siis mõtles Joana välja nimetissõrmesuuruse mehikese, kel olid pikad püksid ja kikilips. Mehikene elas tema kooliseeliku taskus. Ta oli tõeline pärl, lipsuga pärl, tal oli jäme hääl ja ta lausus taskusügavusest: „Kõrgeauline Joana, kas te saate mind hetkeks kuulata, kas te saate ainult hetkeks katkestada oma kibeda töö?“ Ja teatas siis: „Ma olen teie teenistuses, printsess. Teie soov on mulle käsuks.“ „Issi, mida ma teen?“ „Mine õppima.“ „Ma juba õppisin.“ „Mine mängima.“ „Ma juba mängisin.“ 11
„Siis ära tüüta mind.“ Joana keerutas end ringi ja peatus, silmitsedes ükskõikselt seinu ja lage, mis pööreldes moondusid. Ta astus kikivarvul ainult mööda tumedaid põrandalaudasid. Ta sulges silmad ja kõndis, käed ette sirutatud, kuni ette jäi mõni mööbliese. Midagi jäi tema ja asjade vahele, aga alati kui ta selle asja nagu kärbse pihku haaras ja piilus – hästi ettevaatlikult, et midagi põgenema ei pääseks –, vaatas talle vastu ainult tema enda käsi, roosakas ja pettunud. Jah, ma tean, õhk, õhk! Aga sellest polnud kasu, see ei seletanud midagi. See oli üks tema saladus. Ta ei võinud kunagi rääkida, ka oma isale mitte, et tal ei õnnestu asja kätte saada. Just sellest, mis on päriselt oluline, ei saanud ta rääkida. Ta lobises inimestega ainult tühjast-tähjast. Kui ta näiteks Rutele mõne saladuse usaldas, oli ta pärast Rute peale vihane. Kõige parem oli lihtsalt vaikida. Veel üks asi: kui tal midagi valutas ja ta valu ajal kellaosuteid vaatas, siis nägi ta, et minutid kellas möödusid, aga valu jäi alles. Aga ka siis kui ta vaatas kella ilma valuta, oli igasugune tunne ikka tugevam kui mööduvad minutid kellas. Seepärast lippas ta alati, kui oli rõõmus või vihane, kella juurde ning jälgis tühiseid sekundeid. Ta läks akna juurde, kraapis aknalaua peale risti ja sülitas sirgjoones õue. Kui ta sülitaks veel ühe korra – nüüd ainult öösel –, jääks katastroof ära ja Jumalast saaks talle nii hea sõber, nii hea sõber, et… et mis? „Issi, mida ma teen?“ „Ma juba ütlesin, mine mängima ja jäta mind rahule!“ „Aga ma juba mängisin, ausõna.“ Isa naeris: 12
„Ega siis mängimine otsa lõppe…“ „Lõppeb küll.“ „Siis mõtle mõni muu mäng välja.“ „Ma ei taha mängida ega õppida.“ „Mida sa siis teha tahad?“ Joana pidas aru: „Ma ei tea…“ „Äkki tahad lennata?“ küsis isa hajameelselt. „Ei,“ vastas Joana. Ta vaikis. „Mida ma teen?“ Nüüd kõmistas isa: „Jookse peaga vastu seina!“ Joana läks minema ja punus oma sirgetesse juustesse väikese patsi. Ei eales, ei eales, ei eales, jah, jah, ümises ta omaette laulda. Ta oli just hiljuti patsipunumise selgeks õppinud. Ta läks väikese laua juurde, mille peal olid raamatud, mängis nendega neid eemalt vaadates. Perenaine abikaasa lapsed, roheline on mees, valge on naine, punane võib olla kas poeg või tütar. Kas ei eales on mees või naine? Miks ei eales ei või olla poeg või tütar? Aga jah? Oh, nii palju täiesti võimatuid asju. Ta võiks õhtud läbi ainult mõtelda. Näiteks kes üldse ütles esimest korda ei eales? Isa lõpetab töö ja leiab Joana istumas ja nutmas. „No mis nüüd lahti on, lapseke?“ Ta võtab tütre sülle ja silmitseb rahulikult tema väikest hõõguvat ja kurba nägu. „Mis lahti on?“ „Mul ei ole midagi teha.“ Ei eales, ei eales, jah, jah. Kõik oli nagu trammimürin enne uinumist, natuke on hirmus, kuid siis jääd magama. Kirjutusmasina suu vajus kinni nagu vana naise suu, see pigistas Joana südant nagu trammimürin, ehkki praegu 13
ei läinud ta magama. See oli hoopis isa embus. Isa mõtles hetke. Aga teiste jaoks ei saa midagi teha, tuleb ise abi leida. On tüdruk nii kleenuke ja varaküps, nii ohjeldamatu… Isa ohkab korraks, vangutab pead. Pungakene, just nii, elav pungakene. Mis küll Joanast saab?
14
Joana päev
Pole kahtlust, mind tõmbab kurjus, mõtles Joana. Mis muu võis olla see pulbitsev jõud, mida ta eneses tundis, iga hetk vägivallana välja purskumas, see tung kasutada pimesi vägivalda, täiel määral, kindlalt kui metsik loom. Kas polnud mitte ainult kurjuses võimalik kartmata, täiel rinnal hingata? Isegi nauding ei pakuks mulle sama palju naudingut kui kurjus, mõtles ta üllatunult. Ta tundis enda sees täiuslikku, üdini vastuolulist, isekat, elujõulist looma. Talle meenus abikaasa, kes seda külge temas ilmselt ei teagi. Ta püüdis Otáviot silme ette manada. Ent niipea kui ta tundis, et mees on kodust lahkunud, miski naises muutus, ta keskendus jälle ainult endale ning otsekui oleks mees teda ainult korraks seganud, juhtis ta mõttelõnga rahulikult tagasi lapsepõlve, unustas mehe ja käis toast tuppa täies üksinduses. Rahulikust ümbruskonnast, kõrvalistest majadest, ei kostunud ühtegi heli. Ja niimoodi, vabana, ei teadnud ta ise ka enam, mille peale mõtles. Jah, ta tundis, kuidas temas elab täiuslik loom. Aga mõte lasta see loom ükspäev vabaks oli talle vastumeelne. Vahest kartes olla ebasünnis. Või peljates millegi paljastust… „Ei, ei,“ kordas ta, „loomist ei tohi karta.“ Tegelikult oli tema sisene loom talle tõenäoliselt vastumeelne 15
hoopis sellepärast, et ta endiselt soovis, et teda tunnustaks ja armastaks keegi sama mõjukas nagu tema kadunud tädi. Et siis see inimene pikemata maha tallata ja ära põlata. Sest eks kõige parem, ikka veel värskeim ütlus oli: headus ajab südame pahaks. Headus oli leige ja lahja, lehkas liiga kaua seisnud toore liha järele. Mis kõigest hoolimata ära ei mädane. Aeg-ajalt pannakse see külma, soolatakse veidi, millest piisab, et käntsakas püsiks jahe ja tuim. Siis kui ta veel abielus ei olnud, kui tädi veel elas, nägi ta ükskord üht õgivat meest. Ta vahtis vargsi sööjat, kes, juhmid silmad punnis peas põlemas, igat väiksematki suutäit ihaga mekkis. Ja tema käed, tema käed. Ühes oli kahvel, otsas verine lihatükk – mitte jahe ja tuim, vaid elus mis elus, pilkav, sündsusetu –, teine hoidis aga kramplikult laudlinast, kiskudes seda kärsitult, ihast neelata juba järgmine suutäis. Jalad laua all lõid takti olematu muusika, saatanliku, puhta ja ohjamatu vägivalla muusika saatel. Kirev raev… Punakad huuled ja ninaalune, tema tillukeste silmade alt oli kahvatu ja sinakas. Joana tundis oma armetu kohvitassi taga judinaid. Pärast ta ei teadnudki, olid need jälestusest või hoopis vaimustusest ja ihast. Ilmselt mõlemast. Ta nägi mehes jõudu. Joana ei suudaks süüa nagu tema, ta oli loomu poolest mõõdukas, kuid mehe etteaste erutas teda. Samamoodi nagu teda vaimustasid need kohutavad lood, mida luges, kus kurjus on külm ja vägev nagu jäävann. Nagu näeks ta kedagi vett joomas ning taipaks siis, et tal endalgi on janu, ammune, piinav janu. Või tuli see vaid vähesest elukogemusest – ta võttis elust vähem kui võiks ja nii kujutaski ta ette, et 16
janu kustutamiseks kulub terveid tulvasid. Ehkki tegelikult piisaks võib-olla ka paarist tilgast… Säh sulle õppetundi, säh sulle õppetundi, tädi ütleks: ei maksa kiirustada, ei maksa varastada enne, kui sa pole kindel, et sa ei leia seda, mida varastada tahad, kusagilt mujalt ausal moel. Või siis mitte? Varastamine lisab asjadele väärtust. Kurjuse maik – haugata punast, neelata magusat tuld. Mina pole süüdi. Otsida tuleb isekaid tagamaid, mitte miski, mida ma pole, ei saa mind huvitada, on võimatu olla enamat sellest, mis me oleme – ehkki mina ületan end ja see pole luul, olen peaaegu alati rohkem sellest, mis ma olen –; mul on keha ja kõik, mida ma teen, on minu alguse jätk; maiade tsivilisatsioon ei huvita mind seepärast, et minus pole midagi, mis võiks mind siduda nende madalreljeefidega; ma kiidan heaks kõik, mis tuleb minust, sest ma ei tea tagajärgi, võib-olla tallan teadmatult millelgi elusal – just selles peitubki minu suurim alandlikkus, leidis Joana. Mis veel hullem, ta võis kõik oma mõtted kuhugi sisse kraapida. Temas tärganud mõtted olid aiakujukesed, kui Joana aias jalutas, vaatas ta ringi ja kõndis mööda oma teed. Sel päeval oli ta õnnelik, ja ilus ka. Veidi palavikuline ka. Milleks säärane tundelisus – veidi palavikuline? Aga seda ma ju tõepoolest olen: läikivad silmad, see jõud ja see nõrkus, puperdav süda. Kui õrn tuuleiil, suvetuul, ta kehast läbi käis, värises ta üleni külmast ja kuumast. Ja siis asus ta viivitamatult juurdlema, suutmata peatada mõttelendu. See on sellepärast, et ma olen veel nii noor, ja hoolimata sellest, kas keegi mind puudutab või ei 17