Proloog
Salapärane rühm mehi hobuste seljas liikus ringi mööda Kreekat. Põllumehed oma maalappidel ja oma hüttide ustel põrnitsesid neid umbusklikult. Kogemused olid neile õpetanud, et ringi rändavad ainult ohtlikud inimesed: sõdurid, palgasõdurid ja orjakauplejad. Nad kortsutasid kulmu ja urisesid, kuni nägid võõraid kadumas silmapiiri taha. Relvastatud võõrad ei meeldinud neile üldse. Ratsanikud kappasid külaelanikele tähelepanu pööramata neist mööda. Juba mitu kuud olid nad tõusnud mägede otsa, ületanud kuristikke, sõitnud läbi orgude, kahlanud üle jõgede, sõitnud laeva dega saarelt saarele. Nende lihased ja vastupidavus olid karastunud selle ajaga, kui nad olid seda kummalist missiooni täitma asunud. Neile määratud ülesande täitmiseks pidid nad julgelt sisenema vägivallast pulbitsevatele aladele selles maailmas, mis sõdis peaaegu lakkamatult. Nad on jahimehed, kes otsisid väga erilist saaki. Saaki, mis on vaikiv, kaval, mis ei jäta endast maha ei jälgi ega lõhna. Kui need rahutust külvavad emissarid oleksid mõnes sadamas kõrtsis maha istunud, et juua veini, süüa küpsetatud kaheksajalga, juttu ajada ja võõraste seltsis purju jääda (mida nad ettevaatuse mõttes kunagi ei teinud), siis oleksid nad võinud jutustada imelisi lugusid oma rännakutest. Nad olid läbinud katkust nuheldud maid. Olid ületanud tulekahjudest laastatud tühermaid, olid seisatanud mõtiskluseks hävitustöö alles soojade tukkide kõrval ning mässa jate ja sõjakäigul palgasõdurite jõhkruste juures. Kuna suuremate alade kaarte polnud veel olemas, olid nad ära eksinud, terveid päevi vihase päikese all või tormituulte käes sihitult ringi ränna nud. Nad olid olnud sunnitud jooma saastunud vett, mis põhjustas koletislikku kõhulahtisust. Alati, kui sadas, olid nende muulad ja vankrid mudamülgastesse kinni jäänud; karjumise ja vandesõnade saatel olid nad neid välja sikutanud, kuni vajusid põlvili ja suud lesid muda. Kui öö saabus ootamatult ja läheduses polnud ühtegi 13
peavarju, kaitses neid skorpionite eest ainult keep. Nad olid tunda saanud täide hulluksajavat piina ja pidevat hirmu röövlite ees, keda maanteed olid täis. Tohutus üksinduses ratsutades oli neil sageli veri soontes tardunud kujutlusest, kuidas röövlite kamp neid varit seb, hoides hinge kinni, mõne teekäänaku taha peitudes, et neile kaela karata, nad külmavereliselt maha lüüa, röövida neilt nende kott ja visata nende veel soojad laibad põõsaste taha. Loogiline, et neil oli hirm. Egiptuse valitseja oli andnud nende käsutusse suure summa raha, saates nad teisele poole merd käsku täitma. Tol ajal, kõigest mõnikümmend aastat pärast Aleksandri surma, oli suure varanduse reisile kaasavõtmine väga ohtlik, sama hästi kui enesetapp. Ja kuigi röövlite noad, nakkushaigused ja laevahukud võisid saada sellele kuluka ülesande elluviimisele saatuslikuks, otsustas vaarao siiski saata oma esindajad Niiluse maadest kaugemale, igas suunas, ületama piire ja läbima pikki vahemaid. Ta ihkas kirglikult, kannatamatult ja valulikult seda omandit, seda saaki, mille jälgi tema salajased jahimehed tundma tuid ohte trotsides tema jaoks taga ajasid. Nii põllumeestel, kes oma hüttide ukse ees istudes kõike kahtlus tavalt vaatasid, kui ka sõduritel ja röövlitel oleksid silmad hämmas tusest suureks läinud ja suu imestusest lahti vajunud, kui nad oleksid teadnud, mida need kummalised ratsanikud taga ajasid. Raamatuid, nad otsisid raamatuid. See oli Egiptuse õukonna kõige paremini hoitud saladus. Kahe Maa Isand, üks tolle hetke kõige mõjuvõimsamaid isikuid oleks andnud oma elu (teiste inimeste elu muidugi ka, valitsejatel on see alati loomulik olnud) selle eest, et koguda kõik maailma raamatud kokku oma suurde raamatukokku Aleksandrias. Ta unistas absoluutsest ja täiuslikust raamatukogust, kollektsioonist, milles oleksid olemas kõigi autorite kõik teosed aegade algusest alates. Ma kardan alati esimeste ridade kirjutamist, üle uue raamatu läve paku astumist. Kui olen läbi käinud kõik raamatukogud, kui vihikud on ääreni täis palavikuliselt kritseldatud märkmeid, kui mulle ei tule enam pähe mitte ühtegi mõistlikku ettekäänet, isegi ühtegi rumalat 14
ettekäänet mitte, et mölutamist jätkata, kulub siiski veel mitu päeva, et saada aru, miks ma nii arg olen. Lihtsamalt öeldes: mul on tunne, et ma ei suuda. Kõik peaks olema olemas – toon, huumorimeel, luule, rütm, lubadused. Ikka veel kirjutamata peatükid peaksid hakkama juba kuju võtma, alustamiseks valitud sõnade külvikastis sündimise nimel võitlema. Aga kuidas seda tehakse? Minu pagasiks on praegusel hetkel kahtlused. Iga raamatuga olen ma tagasi algus punktis, kõikidest esimestest kordadest ärevil peksleva südamega. Kirjutamine on püüda avastada seda, mida kirjutaksime siis, kui kirjutame, vähemalt nii on seda väljendanud Marguerite Duras, liikudes tegevusnimelt tingivale kõneviisile ja sealt edasi kindlale kõneviisile, nagu tunneks maad enda jalge all lõhenemas. Lõppude lõpuks polegi see ju nii erinev kõigist neist asjust, mida hakkame tegema enne, kui neid teha oskame: võõras keeles rääkimisest, auto juhtimisest, ema olemisest. Elamisest. Pärast kogu seda kõhkluste agooniat, pärast edasilükkamiste ja ettekäänete talumist vaatasin ma ühel palaval juulikuu pärast lõunal tühja lehekülje kõledust. Olin otsustanud alustada oma raamatut pildiga saaklooma jälitavatest salapärastest jahimeestest. Ma samastan end nendega, mulle meeldib nende kannatlikkus, nende stoilisus, tühja käimised, aeglus ja otsingutega kaasnev adrenaliin. Olen aastaid töötanud teadlasena, uurinud allikaid, ennast dokumentidega kurssi viinud ja püüdnud tutvuda ajalooliste materjalidega. Ent tõe hetkel tundub tõeline ja dokumenteeritud ajalugu, mille olen avastanud, mulle nii jahmatav, et tungib minu unedesse ja omandab vastu minu tahtmist jutustuse vormi. Ma tunnen kiusatust pugeda nende vägivaldse ja spastilise antiikaja Euroopa teedel rännanud raamatuteotsijate nahka. Aga mis oleks, kui ma hakkaksin jutustama nende rännakust? Sellest võiks ehk isegi asja saada. Ent kuidas eristada faktidest koosnevat skeletti kujutlusvõime loodud lihast ja verest? Ma usun, et lähtepunkt on sama fantastiline nagu siis, kui minna otsima kuningas Saalomoni kaevandusi või Indiana Jonesi kadunud laegast, ent dokumendid tõendavad, et suurushullustus Egiptuse valitsejate peas oli tõepoolest olemas. Võimalik, et too aeg, 3. sajand eKr, oli ainus ja viimane kord, mil oli võimalik teostada 15
unistust koguda eranditult kõik maailma raamatud ühte kõike hõlmavasse raamatukokku kokku. Tänapäeval kõlab see meile kui mõne Borgese abstraktse loo võluv süžee – või siis tema erootiline fantaasia. Aleksandria suure projekti aegadel polnud olemas mitte midagi sellist, mis meenutaks rahvusvahelist raamatukaubandust. Raama tuid võis küll osta linnades, millel oli pikk kultuuritraditsioon, ent mitte noorest Aleksandriast. On kirjutatud, et valitsejad kasutasid oma kollektsiooni rikastamiseks ära absoluutse võimu tohutuid eeliseid. Mida nad ei saanud osta, selle nad konfiskeerisid. Kui oli vaja lõigata läbi kõrisid või hävitada saake, et saada kätte mõni ihaldatud raamat, andsid nad korralduse seda teha, öeldes, et tema riigi hiilgus on palju tähtsam kui mingid väikesed südame tunnistuse piinad. Võltsingud moodustasid loomulikult osa tegevuste r epertuaarist, mida nad olid valmis oma eesmärkide saavutamiseks kasutama. Ptolemaios III ihaldas Aischylose, Sophoklese ja Euripidese teoste ametlikke versioone, mida pärast esiettekannet pidustustel säili tati Ateenas asuvas arhiivis. Vaarao saadikud palusid neid hinna lisi kirjarulle sealt laenuks, et lasta oma usinatel kirjutajatel neist koopiad teha. Ateena võimud nõudsid skandaalselt suurt tagatis raha, viisteist talenti hõbedat, mis võrduks tänapäeval miljonite dollaritega. Egiptlased maksid küsitud summa ära, jätsid pidulike kummardustega hüvasti, vandusid tõsimeelselt, et toovad laenatud esemed tagasi veel enne, kui on möödas, ütleme näiteks, kaks teist kuud, panid endale ise peale hirmsaid vandeid, mis kõik pidi juhtuma, kui nad ei tagasta raamatuid täiuslikus seisukorras, ja seejärel nad muidugi jätsid need endale ja lükkasid oma hoidlas riiulile. Ateena juhid olid sunnitud hoobi vastu võtma. Periklese ajajärgu uhke pealinn oli muutunud provintsilinnaks riigis, mis ei suutnud konkureerida vägeva Egiptusega, mis domineeris tänu kauplemisele teraviljaga, mis oli tolle aja nafta. Aleksandria oli selle riigi peamine sadamalinn ja uus toimekas keskus. Aegade algusest peale võib sellise suurusega majanduslik jõud rõõmsasti oma võimu piire ületada. Kõigil mis tahes päritolu laevadele, kes selles raamatukogu-pealinnas sildusid, korraldati 16
otsekohe läbiotsimine. Tolliametnikud konfiskeerisid kõik kir jutised, mille laeva pardalt leidsid, lasid need kopeerida uuele papüürusele ja tagastasid koopiad, jättes originaalid endale. Need laevade saabumisel ära võetud raamatud läksid raamatukogu riiuli tele koos lühikese päritolu selgitava märkusega („laevade fond“). Kui oled maailma tipus, siis liiga suuri teeneid pole olemas. Räägitakse, et Ptolemaios II saatis sõnumiviijad kogu maailma iga riigi suveräänide ja valitsejate juurde. Pitseeritud kirjas palus ta neid, et nad täidaksid tema tagasihoidliku palve ja saadaksid talle tema kollektsiooni jaoks kõik, mis neil on: oma riigi luuletajate ja proosakirjanike, oraatorite ja filosoofide, arstide ja ennustajate, ajaloolaste ja kõigi teiste teosed. Lisaks – ja see on olnud minu sellesse lukku sisenemise uks – saatsid valitsejad teadaoleva maailma ohtlikele teedele ja mere dele oma esindajad raha täis kukruga ja korraldusega osta kokku maksimaalsel hulgal raamatuid ja otsida sealt, kus nad viibivad, üles kõige vanemad eksemplarid. Selline himu raamatute järele ja hind, mida oldi valmis nende eest maksma, meelitasid ligi sulisid ja võltsijaid. Pakuti papüürusrulle võltside hinnaliste tekstidega, muu deti papüüruse väljanägemist vanemaks, pandi kokku mitu teost, et suurendada raamatu mahtu, mõeldi välja igasuguseid osavaid manipulatsioone. Keegi huumorimeelega tarkpea oli lõbustanud end sellega, et kirjutas osavalt võltsitud tekste, ehtsaid võltsinguid, mis olid loodud õrritama Ptolemaioste ahnust. Pealkirjad olid väga lõbusad ja tänapäeval võiks neile vabalt ennustada kommertsedu, näiteks: „Millest Thukydides ei rääkinud“. Asendame T hukydidese nime Kafka või Joyce’iga ja võime kujutleda ootusi, mida kutsu sid esile need võltsingud, kui ilmusid raamatukokku koos vale mälestuste ja ärarääkimata saladustega selle kirjaniku kohta. Vaatamata mõistlikele kahtlustele, et tegemist võib olla võltsin guga, kartsid raamatukogu kokkuostjad lasta käest raamatut, mis võiks osutuda väärtuslikuks, riskides sellega vaaraod vihastada. Iga natukese aja tagant tegi valitseja ülevaate oma kollektsiooni kuulu vatest papüürusrullidest samasuguse uhkusega, nagu ta inspek teeris oma sõdureid. Ta küsis Demetrioselt Phaleronisest, kellele oli ülesandeks tehtud raamatukogu korras hoidmine, kui palju 17
raamatuid tal juba on. Ja Demetrios teatas talle viimase seisu: „Juba on üle kahesaja tuhande, oo valitseja; ja ma annan endast kõik, et see number jõuaks varsti viiesaja tuhandeni.“ Piiramatust isust raamatute järele Aleksandrias hakkas välja kasvama kirglik hullus. Ma olen sündinud riigis ja ajastul, kui raamatud on hõlpsasti kätte saadavad. Minu kodus leidus neid igal pool. Intensiivse töötamise etapis, kui ma laenutan neid tosinate viisi kõigist neist raamatu kogudest, mis mind sisse lubavad, on mul kombeks hoida neid virnadena toolide peal ja isegi põrandal maas. Samuti avatuna kummuli, nagu harjakivid, mis otsivad maja, mille katuseks hakata. Praegu moodustan ma selle vältimiseks, et mu kaheaastane poeg lehti kortsutama ei pääseks, nendest torne diivani seljatoele ja kui ma siis diivanile puhkama vajun, tunnen, kuidas raamatute nurgad mu kukalt puudutavad. Kui kannan raamatute hinna üle üürikorterile selles linnas, kus ma elan, siis tuleb välja, et minu raamatud on kulukad üürilised. Ent mina arvan, et nad kõik, alates suurtest fotoalbumitest kuni väikeste taskuformaadis ja liimköites raamatuteni, mida ma alati tahan sulgeda nii, nagu oleksid nad rannakarbid, muudavad kodu hubasemaks. Lugu pingutustest, reisidest ja raskustest, mis on seotud Alek sandria raamatukogu riiulite täitmisega, võib tunduda paeluv, sest on nii eksootiline. Need on kummalised sündmused ja seiklused, just nagu kuulsate meresõitjate lugudes reisidest Indiasse vürtse otsima. Siin ja praegu on raamatud nii tavalised, nii täielikult ilma uue tehnoloogia aurata, et leidub külluses prohveteid, kes neile kadu ennustavad. Iga natukese aja tagant loen ma kurbusega ajakirjandusest artikleid, mis kuulutavad, et raamatud surevad välja, et nende asemele tulevad elektroonilised seadmed ja et neile saab saatuslikuks muude lõõgastumisvõimaluste rohkus. Kõige pessimistlikumad väidavad, et oleme jõudmas lõpule ühe ajas tuga, jõudmas tõelise apokalüpsiseni, kus raamatupoed hakkavad sulgema uksi ja raamatukogudes ei käi enam keegi. Nad näivad viitavat sellele, et varsti on käes aeg, kus raamatuid näeb ainult etnoloogiamuuseumite vitriinides, eelajalooliste odaotste kõrval. Selliste ajju vajutatud kujutluspiltidega libistan pilgu üle oma 18
lõputute raamaturivide ja vinüülplaatide ridade ja küsin endalt, kas vana armas maailm on tõesti kadumas. Kas me oleme selles kindlad? Raamat on aja proovile vastu pidanud, on näidanud end pikamaa jooksjana. Iga kord, kui oleme ärganud üles revolutsioonide unest või inimlike katastroofide õudusunenägudest, tuleb raamat meiega kaasa. Umberto Eco on öelnud, et raamat kuulub samasse kategoo riasse nagu lusikas, haamer, ratas ja käärid. Kord juba leiutatud, ei saa nende juures enam midagi paremaks teha. Muidugi on tehnoloogia pimestav ja tal on piisavalt jõudu ka iidsete aegade valitsejate kukutamiseks. Kahtlemata igatseme me kõik taga asju, mis on kadunud – fotod, arhiivid, vana moodi töö, mälestused –, selle tõttu, kui kiiresti mõned asjad vananevad ja mingid tooted iganenuks muutuvad. Kõigepealt kadusid meie laulud helikassettidelt, seejärel VHS-ile salvestatud filmid. Me näeme masendavalt palju vaeva, et koguda seda, mida tehnoloogia meilt nõuab, mis aga läheb moest. Kui ilmusid DVD-d, siis öeldi meile, et viimaks ometi oleme arhiveerimise probleemi igaveseks lahendanud, aga siis tuldi meid ahvatlema uute, veel väiksemas formaadis plaatidega, mis nõuavad vältimatult uute aparaatide ostmist. Huvitav on seejuures, et me ikka veel suudame lugeda käsikirja, mille koopia on kellegi kannatlik käsi teinud üle kümne sajandi tagasi, aga juba ei saa me vaadata videolinte või kuulata plaate, millel on vanust kõigest mõned aastad, kui me just ei säilita ka kõiki vahepeal kasutusel olnud arvuteid ja reprodutseerimis seadmeid oma kodude kaugemates soppides, nagu kasutustähtaja ületanud asjade muuseumis. Ärgem unustagem, et raamat on juba väga palju sajandeid olnud meie liitlane sõjas, mida pole ajalooraamatutesse üles tähendatud. Võitluses selle nimel, et säiliks hinnaline looming: sõnad, mis on kõigest õhu liigutamine; lood, mida mõtleme välja selleks, et kaost mõtestada ja selles ellu jääda; tõelised, valed ja alati ajutised tead mised, millega kriimustada teadmatuse kõva kaljut. Just sellepärast otsustasingi ma sukelduda sellesse uurimis töösse. Kõige alguses olid küsimused, terve parv küsimusi: mil lal raamatud välja ilmusid? Milline on nende paljundamiseks või 19
hävitamiseks tehtud pingutuste salajane ajalugu? Mis on tee peal kaotsi läinud, mis on päästetud? Miks on mõned nende seast muutunud klassikuteks? Kui palju kahjustusi on tekitanud aja hambad, leekide küünised, vete mürgid? Millised raamatuid on vihaselt põletatud ja millistest raamatutest on kõige kirglikumalt koopiaid tehtud? On need samad? See lugu on üks katse jätkata nende raamatuküttide seiklusi. Ma tahtsin olla nagu nende võimatu reisikaaslane, varitsemas kadu nud käsikirju, tundmatuid lugusid ja kohe-kohe vaikivaid hääli. Võibolla olid need maadeavastajate salgad kõigest kinnismõttelise suurushullustuse all kannatava kuninga käsutuses olnud kõri lõikajad. Võibolla ei mõistnud nad oma ülesande ülimust, neile tundus see lihtsalt absurdne, ja öösiti lageda taeva all, kui söed lõkketules olid kustunud, pigistasid nad läbi hammaste, et neil on kõrini mingi hullu unistuste pärast oma elu kaalule panna. Küllap oleksid nad eelistanud minna sellisele missioonile, kus edutamise võimalus oleks olnud suurem, näiteks Nuubia kõrbesse mässu maha suruma või Niilusel sõitvate laevade lasti inspekteerima. Aga ma kahtlustan, et ajades kõigi raamatute jälgi, just nagu oleksid need tükid laialipillutatud aardest, mille nad on enese teadmata aseta nud meie maailma alusmüüri.
I KREEKA MÕTLEB VÄLJA TULEVIKU