Maailma ajalugu II
Kujundanud Mare Kõrtsini Küljendanud Kaire Vakar Toimetanud Kärt Jänes-Kapp, Mall Põldmäe Tallinn, 2016 ISBN 978-9985-0-3513-9 © Mati Laur, Anti Selart ja kirjastus Koolibri, 2016 Kõik õigused on kaitstud. Ilma autoriõiguse omanike eelneva kirjaliku nõusolekuta pole lubatud ühtki selle raamatu osa paljundada ei elektroonilisel, mehaanilisel ega muul viisil. AS Koolibri Hiiu 38, Tallinn www.koolibri.ee
Mati Laur Anti Selart
Maailma ajalugu II
KESKAEG VARAUUSAEG
Sisukord Keskaeg ____ 11 Keskaeg kui ajalooperiood ____ 12 Euroopa 5.–12. sajandil ____ 14 Rahvastik ____ 15 Riik ja ühiskond ____ 16 Läänikord ____ 19 Õigus ____ 20 Linnad ____ 22 Majandus ____ 23 Kristliku Euroopa sünd ____ 25 Euroopa ristiusustamine ____ 25 Barbarid ja kristlus ____ 26 Paavstivõim ____ 28 Ladina ja kreeka kiriku lõhe ____ 32 Kloostrid ____ 33 Barbarite riigid Lääne-Euroopas ja Põhja-Aafrikas 5.–8. sajandil ____ 35 Vandaalid ____ 35 Läänegoodid ____ 36 Burgundid ____ 37 Idagoodid ____ 38 Langobardid ____ 39 Frangid ____ 40 Frangi riik, Prantsusmaa ja Pürenee poolsaar 8.–12. sajandil ____ 44 Karolingide Frangi riik ____ 44 Frangi suurriigi jagamine ____ 47 Prantsusmaa ____ 48 Pürenee poolsaare riigid ____ 50 Keisririik 9.–12. sajandil ____ 54 Saksamaa kujunemine ____ 54 Ottod ____ 56 Saali dünastia ____ 59 Staufenid ja Welfid ____ 61 Arelaat ____ 66 Briti saared ja Skandinaavia kuni 12. sajandini ____ 72 Suurbritannia ____ 72 Plantagenetide suurriik ____ 76 Iirimaa ____ 77 Skandinaavia ____ 78
Ida-Euroopa maad kuni 12. sajandini ____ 83 Suur-Määri riik ____ 83 Tšehhi kuningriigi loomine ____ 84 Ungari ____ 85 Poola ____ 86 Bütsants ja Venemaa ____ 88 Bütsants ____ 88 Venemaa ____ 94 Keskaja lõpusajandid ____ 98 Ebasõbralik loodus ____ 99 Territoriaalriikide kujunemise algus ____ 100 Õigus ja kohus ____ 102 Majandus ____ 103 Linnad ____ 109 Katoliku kirik keskaja teisel poolel ____ 111 Paavstlus 13. sajandil ____ 111 Avignoni paavstid ja õhtumaa kirikulõhe ____ 112 Kontsiilide ajajärk ____ 114 Kiriku rahandus ____ 115 Ristisõjad ____ 115 Rüütliordud ____ 117 Kerjusordud ____ 118 Ketserlused ____ 119 Saksamaa 13.–15. sajandil ____ 121 Kuningakandidaatide võitlus. Otto IV ____ 121 Friedrich II ____ 122 Vastukuningate aeg (1245–1273) ____ 124 Esimesed Habsburgid Saksamaa troonil ____ 124 Luxemburgide esiletõus ____ 125 Ludwig IV ____ 126 Karl IV ____ 127 Kuninga- ja keisrivõim hiliskeskaja Saksamaal ____ 129 Kuningas Wenzel ja tema tagandamine ____ 131 Keiser Sigismund ____ 132 Friedrich III. Habsburgide trooniletõus ____ 133 Vahemere maad 13.–15. sajandil ____ 134 Itaalia ____ 134 Pürenee poolsaare riigid ____ 140 Prantsusmaa ja Inglismaa 13.–15. sajandil ____ 146 Prantsusmaa ____ 146 Burgundia hertsogiriik ____ 153 Briti saared ____ 154
Põhja-Euroopa 13.–15. sajandil ____ 160 Hansa ____ 160 Taani ____ 161 Rootsi ____ 163 Norra ____ 164 Põhjala riikide personaalunioonid ____ 165 Saksa ordu riik ____ 167 Ida-Euroopa 13.–15. sajandil ____ 170 Ungari ____ 170 Tšehhimaa ja Poola ____ 171 Türgi sõda ja dünastilised vastuolud ____ 176 Bütsants, õigeusu maad ja Leedu 13.–15. sajandil ____ 179 Bütsants ____ 179 Armeenia ja Gruusia ____ 182 Bulgaaria ____ 182 Serbia ____ 183 Venemaa ____ 183 Leedu ____ 188
Varauusaeg ____ 191 Varauusaja ühiskond ____ 192 Rahvastik ____ 193 Seisuslik korraldus ____ 196 Majandus ____ 197 Kommunikatsioon ____ 201 Abielu, perekond ja moraal ____ 204 Söök ja jook ____ 205 Suured maadeavastused ____ 207 Indiasse viiva meretee otsingud ____ 209 Ümber maailma ____ 210 Edasised avastusretked ____ 210 Maadeavastuste tulemused ____ 212 Usupuhastus. Uuendusliikumine katoliku kirikus ____ 213 Usupuhastus ____ 213 Uuendusliikumine katoliku kirikus ____ 222 Absolutism ja valgustus ____ 225 Absolutism ____ 225 Valgustus ____ 227 Ühiskondliku lepingu teooria ____ 228 Valgustajate esikolmik ____ 229 Kameralistid ____ 231 Füsiokraadid ____ 232 Ka kuningad on inimesed ____ 233
Rahvusvahelised suhted ____ 234 Prantsusmaa ja Habsburgide vastasseisu kujunemine. Itaalia sõjad ____ 234 Kolmekümneaastane sõda (1618–1648) ____ 239 Prantsusmaa hegemoonia Euroopas ____ 243 Hispaania pärilussõda (1701–1714) ____ 245 Pragmaatiline sanktsioon ja konvenientsipoliitika ____ 246 Seitsmeaastane sõda ____ 247 Türgi ekspansiooni tagasitõrjumine ____ 248 Prantsusmaa ____ 253 Reformatsioon Prantsusmaal ____ 253 Hugenottide sõjad ____ 255 Nantes’i edikt ____ 258 Louis XIII ____ 259 Päikesekuningas Louis XIV ____ 260 Pärast meid tulgu või veeuputus ____ 262 Inglismaa ____ 263 Reformatsioon Inglismaal ____ 263 Elizabeth I ____ 266 Võitmatu armaada ____ 267 Stuartid Inglismaa troonil ____ 268 Kodusõja vallandumine ____ 270 Cromwelli diktatuur ____ 271 Restauratsioon ____ 272 Kuulus revolutsioon ____ 273 Parlamentaarse monarhia kindlustamine ____ 274 Hispaania ____ 276 Felipe II ____ 277 Hispaania allakäiguteel ____ 279 Hispaania Bourbonide võimu all ____ 280 Madalmaad ____ 283 Vabadusvõitlus Hispaania ülemvõimu vastu ____ 284 Ühendatud Provintside Vabariik ____ 286 Saksamaa ____ 289 Preisimaa ____ 292 Habsburgide Austria ____ 295 Läänemere maad ____ 298 Taani ja Rootsi varauusaja alguses ____ 298 Poola varauusaja alguses ____ 299 Liivi sõda ____ 301 Poola-Rootsi-Taani jätkuv vastasseis ____ 303 Väike Põhjasõda ____ 304 Absolutismi kehtestamine Rootsis ja Taanis ____ 305 Suur Põhjasõda ____ 306
Rootsi 18. sajandil ____ 308 Taani 18. sajandil ____ 310 Poola 18. sajandil ____ 310 Venemaa ____ 312 Ivan IV ____ 312 Segaduste aeg ____ 314 Romanovite dünastia algus ____ 316 Peeter I ____ 317 Paleepöörete ajajärk ____ 319 Katariina II ____ 320 Euroopa koloniaalvallutused ____ 322 Aasia koloniaalne hõivamine ____ 322 Kesk- ja Lõuna-Ameerika ____ 323 Uued koloniaalvõimud ____ 324 Põhja-Ameerika ____ 326 Inglismaa-Prantsusmaa vastasseis ____ 328 Siberi hõlvamine ____ 329 Kohanimed ____ 330 Isikunimed ____ 340
Maailma ajalugu II
Teise osa autoritest MATI LAURI peamisteks uurimisteemadeks on 18. sajandi Baltimaade poliitiline ajalugu, talude päriseksostmine Liivimaal ning moodsa ajalookirjutuse kujunemine ja areng. Ta on koguteose „Eesti ajalugu” neljanda köite (2003) tegevtoimetaja ja üks põhiautoreid ning ajakirja Forschungen zur baltischen Geschichte väljaandja. Alates 2003. aastast Tartu Ülikooli uusaja ajaloo professor. ANTI SELARTI peamiseks uurimisteemaks on keskaja ja 16. sajandi Liivimaa ning Ida-Euroopa ajalugu. Ta on koguteose „Eesti ajalugu” teise köite (2012) koostaja ja toimetaja ning üks autoreid. Alates 2009. aastast Tartu Ülikooli keskaja ajaloo professor.
9
Keskaeg Anti Selart
12
Keskaeg
Keskaeg kui ajalooperiood
Keskajaks nimetatakse umbes tuhandeaastast ajajärku, mille ligikaudsed piirdaatumid on aastad 500–1500. Tegu on ajalookirjanduses omaks võetud ja ühtlasi sageli kritiseeritud traditsiooniga, tegelikult pole see periood ei sisemiselt ühtne ega eelneva või järgneva suhtes selgelt piiritletav. Keskaja alguse ja lõpu käibivad sümboldaatumid – Milano edikt 313, Odoakeri võimuletulek Roomas 476, araablaste maabumine Hispaanias 711, Konstantinoopoli langemine türklastele 1453, Ameerika avastamine 1492, reformatsiooni algus Saksamaal 1517 – on olenevalt käsitlusest ja kohalikust ajalookirjutamise traditsioonist samuti erinevad. Vahepealsest, „keskmisest” ajajärgust hakkasid kõigepealt ladina keele ajaloo mõttes kirjutama 14.–15. sajandi Itaalia humanistid. Nad väljendasid sellega halvakspanu nende silmis mittetäisväärtusliku epohhi suhtes, mis jäi paleusliku antiikaja ning muistse harituse taassünni ajajärguna käsitletud kaasaja vahele. Ajalookirjanduses juurdus keskaja mõiste kasutamine 17. sajandil suuresti tänu Saksamaa Halle ülikooli ajalooprofessorile Christoph Cellariusele (1638–1707). Niisiis on terminil „keskaeg” algusest peale küljes halvakspanu pitser. Paradoksina pole suur osa nähtustest, mida tavaliselt keskaegseteks nimetatakse, nagu nõiajaht, Hispaania inkvisitsioon jne, tüüpilised mitte niivõrd keskajale, kuivõrd 17.–18. sajandile: ajale, mil kaasaegsed neid asju hukkamõistvalt keskaegseteks ehk iganenuiks nimetama hakkasid. Teisest küljest on keskaega idealiseeritud ja romantiseeritud, seda on peetud siira usklikkuse, õilsuse, rüütellikkuse ja ausa käsitöö ajajärguks. Keskaja algus ja lõpp ei tähenda niisiis mingit järsku murrangut, isegi rahvasterändamise aja osas toonitatakse viimasel ajal pigem järjepidevust ning uue ja vana omavahelist sulandumist. Ka mainitud sümboldaatumite hulgas pole ühtegi niisugust, mis oleks tähendanud mingit järsku muutust
Keskaeg
13
Karl Suure kroonimine aastal 800. Raffael, 1516–1517. Vatikani muuseum
kogu Euroopa jaoks – Euroopa maailmajagu kui mingi mõeldav ühtsus kujunes samuti alles keskaja jooksul. Puhttraditsiooniline ja tegelikult tinglik on ka keskaja sageli omaksvõetud sisemine jagunemine vara-, kõrgja hiliskeskajaks vastavalt 5.–11., 11.–13. ja 13.–15. sajandil. Niisuguse jaotuse kõrval on toonitatud ka näiteks kiiremate muutuste aegu 1000. aasta paiku või siis 12.–13. sajandil. Sageli samastatakse keskaega feodalismiga. Viimane on aga uusajal kasutusele võetud termin, millele eri ajalookirjutuse traditsioonides antakse erinev sisu. Kui feodalismi all mõista kitsamas mõttes läänikorda (feood, ld feudum – ‘lään’), siis klassikalisest läänikorrast saab rääkida eelkõige 10.–13. sajandil ja samuti mitte kogu Euroopas. Laiemas tähenduses nimetatakse feodalismiks ühiskonda, mida iseloomustavad isiklike sõltuvussuhete domineerimine riiklike ja omandisuhete üle, elukutseliste sõjameeste kihi – aadli – domineerimine ühiskonnas ning aadli võim sõltuvate talupoegade üle.
14
Keskaeg
Euroopa 5.–12. sajandil
Ripp-pitseriga ürik. 12. sajand. Viini ajaloomuuseum
Keskaja esimesed sajandid oli aeg, mil mitmed keskajale iseloomulikuks peetavad nähtused alguse said. Sellest ajast on meieni jõudnud väga vähe kirjalikke allikaid. Kirjutamine oli vaimulike käsitöö ja pühendatute kunst, mille järele argielus, erinevalt kiriklikust sfäärist, tegelikult kuigi suurt vajadust ei olnud. Kirjakeel oli Lääne-Euroopas ladina keel, mida ka ettelugemisel tuli kuulajatele sageli tõlkida; väheste erandite hulka kuuluvad Briti saarte keldi ja anglosaksi kirjandus. Alles 12.–13. sajandil toimus pööre ulatuslikuma kirjaliku asjaajamise suunas, kui ka ürikutest said dokumendid, mis iseenese kaudu lõid mingi õigusliku sideme ega kirjeldanud sõnade ning žestide abil kinnitatud tehingut nagu varem, kui tehingu kirjalik fikseerimine oli üldse erand. Nii on keskaja esimest poolt nimetatud võltsingute ajajärguks, mil valitseja otsuste elluviimise garant oli valitseja ise, kuna riigiaparaat tegelikult puudus. Valitseja reisis koos kaaskonnaga mööda maad, sest halbade ühendusolude ja piiratud võimu juures sai ta riigi osi kontrollida ainult isikliku kohaloleku kaudu ning üks paik poleks suutnud tema kaaskonda nagunii pikemat aega ära elatada. Nõnda siis polnud veel ka tõsiseid arhiive ega kantseleisid, mis suutnuks varasemate dokumentide abil eristada näiteks õigustatud taotlust õigustamatust. Seega oli keskaegne Lääne-Euroopa ühendatud inimeste eneste ja nende sidemete kaudu. Ka kirjad ja raamatud liikusid ju üksnes siis, kui inimesed ise neid edasi toimetasid. Teed olid tänapäeva mõistes pigem rajad, sildu oli varakeskajal ainult
Keskaeg
15
seal, kus need olid säilinud Vana-Rooma pärandina, laevatatavad jõed looklesid alles looduslikus sängis leetseljakute vahel. Uusaegsed rahvuslikud kirjakeeled polnud veel tasandanud keelemurdeid. Seda fragmenteeritust ei suutnud tegelikult ületada ka kiriku ja keisri universaalvõimu taotlus. Juba ühendusepidamise vaevalisus ei lasknud suuremate alade reaalsel tsentraalsel haldamisel tegelikult teoks saada isegi hiliskeskajal, rääkimata varasemast perioodist.
Rahvastik Inimese igapäevane elu keskajal sõltus suurel määral asjaoludest, mida tänapäeval on harjutud pidama pigem erandlikeks, nagu nälja- ja taudiaegadest. Põhitoidus oli vili ja viljasaak sõltus tugevasti ilmastikust. Keskaja esimesel poolel, kuni 13. sajandini, muutus kliima üldistes joontes soojemaks ja põllumajandusele soodsamaks, mis omakorda lõi aluse 11.–13. sajandil toimunud kiirele majanduslikule arengule ja rahvaarvu kasvule. Sellele kasvuperioodile eelnes aga suure demograafilise tagasimineku aeg. Varakeskajal võis näljahäda puudutada koguni ühiskonna ülakihte. Saagikus oli madal, varud väikesed, säilituskaod suured ning suuremate viljakoguste transport vähegi pikemate vahemaade taha raske. Mitmel korral ulatusid Euroopasse katkulained ja paljud muud haigused, mille täpset meditsiinilist olemust on kroonikute kirjelduste põhjal tagantjärele sageli võimatu määrata. Rooma-aegse majandussüsteemi teisenemine ja välisinvasioonid aitasid rahvaarvu langusele kaasa ning vastav protsess algas juba Rooma keisririigi viimastel sajanditel. Euroopa rahvaarv oli püsivalt väike või koguni kahanes vähemalt kuni 6. sajandini. Tõusma hakkas see aeglaselt ehk juba 7. sajandil, kindlasti aga alates 10.–11. sajandist. 11.–13. sajandi jooksul kasvas rahvaarv enamikus Euroopa maades kaks kuni kolm korda. Üldisest kasvust võib muidugi rääkida üksnes üldistavalt, see ei välista ajutisi ja lokaalseid tagasilööke. Põllumajanduse suurenenud tootlikkus parandas toitlusolusid, laste suremus vähenes mõnevõrra ja keskmine eluiga tõusis.
Katk oma ohvriga. Miniatuur 14. sajandi käsikirjast. Tšehhi rahvusmuuseum, Praha
16
Keskaeg
Riik ja ühiskond Keskaegne ühiskond rajanes eelkõige isikutevahelistele suhetele. See koosnes hierarhiliselt üles ehitatud sõltlasrühmadest, peredest sõna laiemas tähenduses. Ka riik ei seostunud vara- ja kõrgkeskajal mitte niivõrd territooriumi, kuivõrd inimestevaheliste suhetega, omavahel olid suhestatud eri tasanditel valitsejad, alles vähemal määral territooriumid või institutsioonid. Kuningavõimu piirasid tavad ja õiguslikud ettekujutused. Arusaam riigist kui vabade inimeste (aadlike) ühendusest väljendus ka mõne maa traditsioonis kuningas valida, ehkki reeglina ühe suguvõsa liikmete hulgast. Varakeskaja germaani riikides mängis oma rolli ka rahvakoosolek. Merovingide ajal kutsuti seda sõjaväe koondumise kujul toimunud ja tegelikult poliitilise otsustusvõimuta kogunemist märtsiväljaks, Karolingide ajal maiväljaks, kuna vahepeal asendus jalavägi ratsaväega ja kokku sai tulla ajal, kui hobused võisid leida juba piisavalt toitu. Samas kitsenes koosolekust osavõtjate ring, sest vabade relvakandjate osakaal ühiskonnas kahanes järsult. Kõrgkeskajal asendusid üldised rahvakoosolekud linna- ja külarahva kohalike koosolekutega, eelkõige aga valitseja ja tema vasallide nõupidamistega. Viimastest kujunesid hiliskeskajal maa- ja riigipäevad või parlamendid. Selgem oli varase rahvakoosoleku ja hiliskeskaegse seisusliku esinduskogu kontinuiteet ehk Skandinaavias. Ka varakeskaegses riigis oli seejuures siiski olemas administratsioon. Frangi kuningaid esindasid riigi osades kuninga ametnikud – krahvid – ja strateegiliselt olulistes piiriprovintsides (markides) markkrahvid ehk markiid. Hiliste Karolingide ajal muutusid need ametnikud tegelikult pärandatava tiitliga vürstideks. Valitseja administratsioon tegeles kõrgkeskajal mitte niivõrd riigi, kuivõrd valitseja õukonna ja tema isiklike valduste haldamisega. Kohtadel oli võim delegeeritud allapoole, kuni mõisnike võimuni talupoegade üle välja. Nähtust, kui võim maa üle tähendab ühtlasi võimu mõisas elavate inimeste üle (või vastupidi), nimetatakse ajalookirjanduses põhimikuhärruseks. Hilises Rooma riigis asendus orjatööd kasutav suurmajapidamine maalappidega, mida harisid koloonid. Germaani maailmas tõi ristiusu võimulepääsemine samuti kaasa orjade õigusliku seisundi paranemise. Teisalt muutusid kunagised vabad talupojad järk-järgult sõltuvateks ning sunnismaisteks. See toimus võlastumise kaudu, aga ka sel teel, et talupoeg, kes ise põllul töötas, ei saanud osaleda kestvatel sõjakäikudel ega jaksanud hankida kallist hobust ning ratsavarustust. Ta pidi end andma võimsama