Maali Almeida

Shehan Karunatilaka

Maali Almeida seitse kuud

Esimene kuu Isa, anna neile andeks, sest mina ei anna kunagi.

Richard de Zoysa* „Suur reede 1975“

*

* Sri Lanka ajakirjanik, kirjanik, näitleja, inimõiguslane (1958–1990).

Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

Vastused

Sa ärkad vastusega küsimusele, mille esitavad kõik. Vastus on „jah“, ja vastus on „täpselt nagu siin, aga hullem“. Midagi enamat ei mõista sa kunagi. Nii et võid sama hästi uuesti magama jääda.

Su süda ei löönud, kui sa sündisid, ja sind hoiti kuvöösis, et sa ellu jääksid. Ja juba veest väljunud lootena teadsid seda, mille avastamiseks Buddha puude all istus. Parem on mitte taassündida. Parem on mitte vaevuda. Sa oleksid pidanud kõhutunnet järgima ja kärvama kastis, millesse sündisid. Aga sa ei teinud seda.

Niisiis jätsid sinnapaika kõik mängud, mida sind mängima sunniti. Kaks nädalat malet, kuu aega noorskaut, kolm minutit ragbit. Sa vihkasid koolist lahkudes nii meeskondi ja mänge kui ka totakaid, kes neid kõrgelt hindasid. Sa jätsid sinnapaika kunstiklassi ja kindlustusmaakleri ameti ja magistrikraadid.

Kõik need olid mängud, mida sa ei vaevunud mängima. Sa jätsid maha kõik, kes olid sind kunagi alasti näinud. Hülgasid 11

kõik üritused, mille eest iial olid võidelnud. Ja tegid nii mõndagi, millest sa ei saa kellelegi rääkida.

Kui sul oleks nimekaart, siis oleks sellel säärane kiri: MAALI ALMEIDA Fotograaf. Mängur. Libu.

Kui sul oleks hauakivi, seisaks seal: MALINDA ALBERT KABALANA 1955–1990 Aga sul pole kumbagi. Ja sul pole selles lauas enam žetoone.

Ja nüüd tead sa seda, mida teised ei tea. Sul on vastus järgmistele küsimustele. Kas on olemas elu pärast surma? Milline see on?

Varsti sa ärkad

See algas igiammu, tuhat sajandit tagasi, kuid jätame kõik need eilsed vahele ja alustame möödunud teisipäevast. Sel päeval ärkad sa kassiahastusega ja mõtetest lagedana, mis kehtib enamiku päevade kohta. Sa ärkad lõputus ooteruumis. Sa vaatad ringi, ja see on unenägu, ja kordki sa tead, et see on unenägu, ja ootad rõõmsalt selle lõppu. Kõik möödub, iseäranis unenäod.

Sul on seljas safarikuub, jalas kulunud teksased ja sa ei mäleta, kuidas sa siia said. Sul on jalas üksainus king ning kaelas kolm keed ja fotoaparaat. Aparaat on su usaldusväärne Nikon 3ST, ehkki selle objektiiv on puruks ja kest mõrane. Sa vaatad läbi näidiku ja näed üksnes pori. Aeg ärgata, Maali-poju.

Sa näpistad ennast ja see on valus, vähem üürikese torke ja rohkem solvangu õõnsa valu moodi.

Sa tead, mis tunne on omaenda vaimu mitte usaldada.

See LSD-uim Smoking Rock Circuses 1973. aastal, kui sa Viharama­ hadevi pargis kolm tundi plumeeriat kallistasid. Üheksa­kümnetunnine pokkerimaraton, mille käigus sa võitsid 13

seitseteist lakh’i* ja kaotasid seejärel viisteist. Su esimene pommitamine Mullaitivus 1984. aastal, kui kükitasid kabuhirmus vanemaid ja karjuvaid lapsi täis tuubitud punkris. Ärkamine haiglas üheksateistkümneaastaselt, kui sa ei mäletanud oma amma** nägu ega sedagi, kui väga sa seda põlgasid.

Sa oled järjekorras, karjud valge sariga naise peale, kes istub fiiberklaasist leti taga. Kes poleks kunagi olnud maruvihane leti taga istuvate naiste peale? Sina nende hulka kindlasti ei kuulu. Enamik lankalasi on vaiksed podisejad, aga sulle meeldib hädaldada täiest kõrist. „Ma ei ütle, et see on sinu süü. Ma ei ütle, et see on minu süü.

Aga eksitusi tuleb ette, mis? Eriti valitsusasutustes. Mida teha?“ „See pole valitsusasutus.“ „Mul ükskõik, tädike. Ma ütlen lihtsalt, et ma ei saa siin olla, mul on vaja fotosid jagada. Ma olen vabaabielus.“ „Ma pole su tädike.“ Sa vaatad ringi. Sinu selja taga keerleb järjekord ümber sammaste ja lookleb mööda seinaääri. Õhk on udune, ehkki tundub, et keegi ei hinga suitsu ega süsihappegaasi välja. See näeb välja nagu autodeta parkla või müügisaal, kus midagi ei müüda. Lagi on kõrge ja toetub betoonpüloonidele, mis on avarasse hoovi korrapäratult laiali paigutatud. Ruumi kaugemat otsa tähistavad justkui suured liftiuksed ja inimkogud trügivad neist sisse ja välja. * Sada tuhat. ** Ema. 14

Isegi lähedalt näivad kogud olevat ähmaste piirjoontega, talgikarva ihu ja silmadega, mis lõkendavad pruuninahaliste inimeste kohta tavatutes värvides. Mõnel on seljas haigla­kittel, mõne rõivastel on kuivanud verd, mõnel jäsemeid vajaka. Kõik karjuvad valgesse rõivastatud naise peale. Tundub, et ta vestleb teie kõigiga üheaegselt. Võib-olla esitavad kõik ühtesid ja samu küsimusi. Kui sa oleksid kihlavedaja (oledki), lööksid viis kaheksale käed, et see on nägemus, mille on kõige tõenäolisemalt esile mananud Jaki totutabletid.

Naine teeb lahti suure registreerimisraamatu. Ta uurib sind pealaest jalatallani, ilmutamata ei huvi ega põlgust. „Kõigepealt tuleb isikuandmed kinnitada. Nimi?“ „Malinda Albert Kabalana.“ „Üks silp, palun.“ „Maali.“ „Kas sa ikka tead, mis on silp?“ „Maal.“ „Tänan. Usutunnistus?“ „Puudub.“ „Kui tobe. Surma põhjus?“ „Ei mäleta.“ „Surmast möödunud aeg?“ „Ei tea.“ „Aiyo.*“

* Kahetsust, kurvastust jms väljendav sõna Lõuna-Indias ja Sri Lankal.

15

Valgesse rõivastatud naist sõimates ja kiusates litsub hingede­parv lähemale. Sa vaatad kahkjaid nägusid, raevu, valu ja segaduse tõttu kissis, aukuvajunud silmi lõhkistes peades.

Silma­terad on sinika- ja kärnatoonides. Segiklopitud pruunid, sinised ja rohelised silmad – ja need kõik vaatavad sinust mööda. Sa oled elanud pagulaslaagrites, käinud keskpäeval tänavaturgudel ja jäänud magama rahvast täis kasiinodes.

Inimvoog pole kunagi maaliline. See voog rüsib sinu poole ja tõukab su leti äärest eemale.

Lankalased ei oska järjekorras seista. Kui sa just ei määratle järjekorda mitme sissepääsuavaga amorfse kõverjoonena. Tundub, et see siin on kogunemiskoht neile, kellel on küsimusi oma surma kohta. Lette on mitu ja raevunud kunded röögivad üle võre, et karjuda sõimusõnu vähestele trellide taga istujatele.

Teispoolsus on maksuamet ja igaüks tahab oma tagasimakset.

Sind tõukab kõrvale üks amma, väike laps puusal. Laps vahib sind, nagu oleksid tema lemmiklelu ära lõhkunud. Ema juuksed on korpas verest, mis kirjab tema kleiti ja määrib nägu. „Kuidas meie Maduraga on? Mis temaga juhtus? Ta oli koos meiega tagaistmel. Tema nägi bussi enne kui juht.“ „Mitu korda ma pean prouale ütlema? Su poeg elab veel. Ära muretse, ole õnnelik.“ Seda ütleb teise leti taga istuv mees, kellel on valge kittel ja afrosoeng ja kes näeb välja nagu Mooses piiblist. Tema hääl tümiseb nagu ookean ning silmad on klopitud muna karva kahvatukollased. Ta kordab eelmise aasta kõige närvesöövama laulu pealkirja ning lööb siis lahti omaenda suure pearaamatu.

16

Sa teed veel ühe pildi, sest just seda sa teed, kui ei oska midagi muud teha. Sa püüad pildile saada seda kaoseparklat, kuid näed vaid objektiivi pragusid.

On kerge aru saada, kes kuuluvad personali hulka ja kes mitte. Esimestel on käes registreerimisraamatud ja nad seisavad, naeratus näol; teised näivad endast väljas olevat. Nad kõnnivad ringi, siis seisatavad, seejärel vahivad tühjusse. Mõned väänutavad pead ja uluvad. Teenistujad ei vaata otseselt mitte midagi, iseäranis mitte hingi, keda nõustavad.

Nüüd oleks parim aeg ärgata ja unustada. Sa mäletad harva oma unenägusid, ja mis see ka pole, on võimalus, et see meelde jääb, väiksem kui mast või maja*. See, et sa siin olid, ei jää sulle rohkem meelde kui see, kuidas käima õppisid. Sa võtsid Jaki totutablette ja see on lihtsalt uimaunenägu. Mis muud see olla saaks?

Ja siis märkad kogu, kes naaldub nurgas seisvale märgile, seljas miski, mis sarnaneb musta prügikotiga, ja ei näi olevat ei töötaja ega klient. Kogu uurib rahvasumma ja tema rohelised silmad hiilgavad nagu kassil esitulede valgel. Nende pilk langeb sinule ja peatub kauem, kui peaks. Pea nookab ja silmad piidlevad endiselt.

Kogu pea kohal sildil seisab: ÄRGE KÄIGE KALMISTUTEL

* Pokkeriterminid.

17

Selle kõrval on nool ja teade: -> KONTROLL NELJAKÜMNE TEISEL TASANDIL Sa pöördud taas leti taga seisva naise poole ja teed veel kord katset. „See on eksitus. Ma ei söö liha. Ma teen päevas ainult viis pläru.“ Naine tundub sulle niisama tuttav, nagu võivad sinu valed näida talle. Paistab, et trügimine lakkab hetkeks.

Hetkeks tundub, nagu oleksid seal üksi. „Aiyo! Ma olen kõiki vabandusi kuulnud. Keegi ei taha minna, isegi mitte enesetapjad. Kas sa arvad, et mina tahtsin surra? Mu tütred olid kaheksa ja kümme aastat vanad, kui mind maha lasti. Mis teha? Kaebamine ei aita. Ole kannatlik ja oota oma korda. Anna andeks, mida saad. Meil on vähe töötajaid ja me otsime vabatahtlikke.“ Ta tõstab pilgu ja tõstab järjekorra poole häält. „Teil kõigil on seitse kuud.“ „Mis on kuu?“ küsib murtud kaelaga tüdruk. Ta hoiab kinni lõhkise kolbaga poisi käest. „Seitse kuud on seitse ööd. Seitse loojangut. Nädal aega.

Aega ülearugi.“ „Ma arvasin, et kuu on kalendrikuu?“ „Kuu on alati taevas, isegi kui te seda ei näe. Kas sa arvad, et ta lõpetab Maa ümber tiirlemise ainult seepärast, et sina enam ei hinga?“ Sa ei saa sellest mõhkugi aru. Niisiis katsetad teistsugust lähenemist. „Vaata seda rahvasumma. Küllap kõik maa 18

põhjaosas tapetud. Tiigrid ja sõjavägi tapavad tsiviilelanikke.

India rahuvalvajad alustavad sõdu.“ Sa vaatad ringi ja näed, et keegi ei kuula sind. Nende silmad vaatavad endiselt sinust mööda ja läigivad sinakasrohelistes toonides. Sa vaatad musta riietatud kogu järele ringi, aga ta on kadunud. „Mitte ainult põhjaosas. Siin samuti. Valitsus võitleb JVP-ga* ja laibahunnikud kasvavad. Ma saan sellest täiesti aru.

Küllap teil on neil päevil käed-jalad tööd täis. Saan aru.“ „Neil päevil?“ Valgesse riietatud naine kortsutab vihaselt kulmu ja raputab pead. „Igas sekundis tuleb laip. Mõnikord kaks. Kas sa lasksid kõrvu kontrollida?“ „Mu kuulmine on hea. Ma teen pilte. Ma olen tunnistajaks roimadele, mida keegi teine ei näe. Mind vajatakse.“ „Sellel naisel on lapsed toita. See mees peab haiglaid juhtima.

Sul on fotosid? Muidugi! Kui mõjus.“ „Need pole puhkusepildid. Need fotod kukutavad valitsusi.

Fotod, mis võivad sõdadele lõpu teha.“ Ta teeb sulle grimassi. Kaelaketi otsas on tal kopti rist, mida kunagi kandis poiss, kes armastas sind rohkem kui sina teda.

Naine sõrmitseb seda ja kirtsutab nina.

Alles siis tunned sa ta ära. Tema hambapastareklaami­ naeratus oli kõigis ajalehtedes peaaegu terve 1989. aasta. Ülikooli õppejõud, kelle tamili äärmuslased tapsid sellepärast, et ta oli mõõdukas tamil.

* Janakhta Vimukthi Peramuna – rahvavabastusrinne.

19

„Ma tean sind. Sa oled doktor Ranee Sridharan. Ma ei tundnud sind ilma valjuhääldita ära. Sinu artiklid Tamili Tiigritest olid oivalised. Aga sa kasutasid mu fotosid luba küsimata.“ See, mis teeb sinust tõelise srilankalase, pole mitte su isa perekonnanimi, pühapaik, kus sa põlvitad, ega naeratus, mille sa hirmude varjamiseks näole manad. See on teiste lankalaste tundmine ja nende lankalaste lankalaste tundmine. On tädikesi, kes, teades perekonnanime ja kooli, suudavad iga lankalase tema lähima nõoni paika panna. Sa oled liikunud osaliselt kattuvates ringides ja paljudes sellisteski, mis on kinniseks jäänud. Sind on neetud andega mitte unustada ainustki nime, nägu ega mängukaardijada. „Ma olin kurb, kui sind kätte saadi. Tõesti. Millal see oligi?

Kaheksakümne seitsmendal? Tead, ma tutvusin ühe Mahatiya kildkonna Tiigriga. Ta ütles, et korraldas su mõrva.“ Doktor Ranee tõstab pilgu raamatust, naeratab sulle jõuetult ja kehitab siis õlgu. Tema silmaterad on ähmaselt valged, nagu kataks neid piimjas kae. „Sa pead laskma oma kõrvu kontrollida. Su kõrvadel on niisama eriomane muster nagu sõrmejälgedel. Kurrud näitavad kunagisi traumasid, nibud paljastavad patte, kõhr varjab süüd.

Kõiki asju, mis takistavad sul Valgusse minemast.“ „Mis on Valgus?“ „Lühike vastus on „mis iganes see sinu arust olema peab“.

Pikk vastus on see, et mul pole pika vastuse jaoks aega.“

20

Ta ulatab sulle ola-lehe. Kuivatatud palmilehe, mida seitse rishi’t* olevat kolm tuhat aastat tagasi kasutanud kõigi iial elavate inimeste saatuse kirjapanemiseks. Kandilised täkked oleksid teralise koetise katki rebinud, sestap arendasid Lõuna-Aasia kirjutajad välja meelalt looklevad tähed, et leht ei rebeneks. „Kas sa 1983. aastal ka pilte tegid?“ „Muidugi tegin. Mis see on?“ Ola-lehel on kirjas ühed ja samad sõnad kõigis kolmes keeles. Ümaras singali keeles, kantlikus tamili keeles ja kritseldatud inglise keeles, ja ühtegi rebendit pole näha.

KÕRVAD ____________________________ SURM ______________________________ PATUD _____________________________ KUUD ______________________________ PITSERI PANI ________________________ „Lase neljakümne teisel tasandil oma kõrvu uurida, surmad kokku arvata, patud kodeerida ja kuud registreerida. Ja lase mõnel Abistajal pitser alla panna.“ Naine paneb raamatu kinni ja lõpetab sellega jutuajamise. Sinu asemel astub leti ette sidemetesse mähitud mees, kes ühtevalu köhib.

Sa keerad ringi ja vaatad oma selja taga seisjaid. Sa tõstad käed nagu prohvet. Sa olid alati suurustleja. Alati lärmakas, välja arvatud siis, kui ei olnud. * Tark või õpetaja.

21

„Me oleme valguse hubin kahe pika une vahel. Unustage muinasjutud jumalatest, põrgutest ja eelnenud sündidest.

Uskuge võimalustesse, õiglusse ja juba segatud kaartide segamisse …“

Colombo, Sri Lanka, 1990. Maali Almeida — sõjafotograaf, hasartmängur, kapis homoseksuaal — ärkab surnuna paigas, mis näeb välja nagu otsatu ooteruum. Samal ajal vajub tema tükeldatud keha aeglaselt pärismaailmas peegelsileda Beria järve põhja poole. Maalil pole aimugi, kes talt elu võttis.

Riigis, kus lahkhelisid lahendavad surmasalgad, enesetapupommarid ja palgamõrvarid, kipub kahtlusaluste nimekiri masendavalt pikaks venima, nagu võivad kinnitada Teispoolsuses teisedki vimma kandvad vaimud. Ent isegi siin, ses surmajärgses vines, hakkab aeg Maali jaoks otsa saama. Tal on seitse kuud, et ühendust võtta mehe ja naisega, keda ta armastab enim, ning juhatada nad fotodeni, mille ilmsikstulek raputaks põhjalikult kogu Sri Lankat.

postimehekirjastus.ee