Maja kiriku korval

Maja aadressil Place de l’Eglise nr 1 seisab keset Languedocis –praegu ametlikult Occitanieks kutsutud administratiivpiirkonnas – asuvat keskaegset külakest nimega Causseset-Veyran (hääldub [kos e veʁɑ]). Nimeosa „Causses“ tuleb samanimelisest Keskmassiivini ulatuvate liivakiviplatoode kogumikust, mille serval küla asub. Veyran on tuletatud Rooma tsentuurio nimest, kellel oli kunagi seal kandis villa.

Seitsmenda Rooma leegioni laager asus kolmekümne kilomeetri jagu lõuna poole, Vahemere ranniku lähedal Béziers’s. Tsentuurio pensioni sisse kuulus tihtipeale maatükk garnisoni asukohas, millele ta võis maja ehitada ja stiilselt erru minna. Paljud Languedoci külad, mille nime lõpus -an (või vahel ka -ac), on tekkinud taoliste villade ümber.

Prantsusmaal on 5769 küla, kus leidub Place de l’Eglise’i nimeline koht, ja seega on see tänavanimede seas populaarsuselt teisel kohal. Esikohalt lükkab selle Rue de l’Eglise, mida esineb 7965 korral. Ühel ilusal päeval tahaksin kõik, kelle aadress on Place de l’Eglise nr 1, suurele fête ’ile kutsuda:

T-särkide ja külluslikult kaetud laudadega, taustaks kirikukella helin ...

Asjad, millest peaksime

ehk rohkem teadma

Neli ilmsüütukest. Tõrges baariomanik. Avalik saladus. Lihunik. Toitlustus 500 eest.

Rusikavõitlus Place du Marchél

Oli fête ’i-õhtu. Lobisesin parasjagu Didoga, kui Place du Marchél puhkes kaklus. Korralik, märatsev, saluunibaari eri. Didol oli värske kuulaja üle hea meel. Ta polnud kunagi kavatsenud külabaari pidajaks hakata. Selle hullumeelse teoga oma elu hävitama olid teda veennud maire * ja veel paar inimest. „Ma olen kunstnik,“ kuulutas ta mulle valjul häälel. „Ärkan hommikul kell seitse selle peale, et kohvitahtjad kolgivad uksele. Keskööl, kui baari kinni panen, ei taha needsamad inimesed koju minna. Et mis asja, une maison close** ? Igaühel ütleksid närvid üles ja minul ütlesidki ja mul pole plaaniski seda kohta avada enne, kui Monsieur-le-Maire mulle kinni maksab selle varanduse, mille ma selle üles vuntsimisse matsin.“ Oli mul aimu, kui palju

* Külavanem. Tlk.

** Lõbumaja. Tlk.

ta sellele oli aega kulutanud? Oli mul aimu, kui isekad on inimesed? Teadsin ma kedagi, kes selle koha tema käest mõistliku hinna eest üle võtaks ja võimaldaks tal Pariisi minna, kus Place du Tertre’il või Pigalle’il ootas teda tema tõeline saatus? „Haa!“ pahvatas ta ja tormas minema, käed taeva poole tõstetud.

Otse meie kõrval istus Marie-Claire. Meie pealt kaheksakümnene naabrinaine ja siin külas me esimene sõber. Mulle tundus, et ta rääkis prantsuse keelt nii nagu mina: ilma tajutava mõtte või eesmärgita. Iga kuuldavale toodud lause toetub puhtalt optimismile ja usule. Ma otsekui tiriksin oma meelest juhuslikke kuuldamatuid keelelaksatusi ja vilesid lootuses, et need leiavad tee mu suhu ning moodustavad imekombel iseenesest prantsuskeelse lause, millest keegi ka aru saab. Minu prantsuse keel on elav lingvistiline eksperiment. Kui ma ühel päeval peaksin seda mingigi sujuvusega valdama, siis see tõestab ilma igasuguse kahtluseta, et Maa on lame ja täpselt 6026 aastat vana.

Marie-Claire oli asjaröövel. Üsna pea pärast seda, kui olime esmakordselt saabunud siia suvepuhkust veetma, mainisin Hans ja Lotten Bjerkele – meie rootslastest naabritele, kes räägivad inglise keelt paremini kui mina –, kui kena vanadaam ta on. Hans kõigutas end varvastelt kandadele ja sosistas, et peaksin ukse lukus hoidma, kuna Marie-Claire’il on kombeks läbi astuda ja asju laenuks võtta. „No sellest pole ju midagi,“ arvasin mina, haardudes sõnasse „laenuks“. „On! On küll!“ teatas Hans ning selgitas, et Marie-Claire laenab kõike: nipsasjakesi, potte, panne, igasugu maitse- ja muid aineid, näiteks galloni head oliiviõli, taimi, nuge-kahvleid-lusikaid,

tööriistu, mida on võimalik kaasa viia, nagu kruvikeerajad ja haamrid, raamatuid, väiksemaid elektroonikavidinaid ja kergesti riknevat kraami ehk toitu külmikust. Kuulu järgi lipsasid kohalikud aeg-ajalt tema kööki, kui ta ise parasjagu küla peal oli, ning repatrieerisid oma varanduse. Marie-Claire ei paistnud seda sugugi pahaks panevat, vaid hakkas aga jälle otsast koguma.

Noogutasin vanadaamile tervituseks ning andsin oma perele märku, et lähen ja toon meile kõigile uue joogi. Põiklesin inimeste vahelt kolmekümnemeetrise baarileti juurde, milletaolisi, nagu mulle on öelnud, võib leida Austraalia sisemaa tolmustest ragbiklubidest, ning ostsin kaks plasttopsitäit Muscat’d ja kaks kokat. Neli jooki kramplikult kahes käes, vaarusin tagasi läbi veel oma kohta otsivate külastajate ning üks kohalikest külatüdrukutest küsis mu käest juba neljas kord, kas ma söön ka. Vastasin eitavalt, mispeale ta kehitas õlgu ning läks tagasi inimesi nende kohtadele juhatama – või vähemalt püüdma seda teha. Ulatasin oma naisele Muscat’ ja lastele kokad.

„Noh,“ sõnasin rõõmsalt, „ma ju ütlesin, et meil saab lõbus olema.“

„Kuum on,“ vastas Kaz.

„Ma ütleksin siiski lõbus, mitte lausa kuum.“

„Ära mängi lolli. Temperatuurist räägin. Ma lähen varsti keema.“

Päev otsa oli temperatuur olnud 37 kraadi ümber ja praegugi langenud vaid 32 peale. Kõik platsil istujad olid näost punased ja higi voolas ojadena. Rüüpasin sõõmu magusat sooja kohalikku veini ja siis kostis mu selja tagant hõige.

„ B-b-bon-j-jour, M-m-m-madame Dolby!“ Ringi keerates

nägin tulemas meie kokutavat, karvast, taskuväljaande mõõdus tarmukat lihunikku, käed õieli, põsed ja lõug, millest ta kümmekonna minuti eest Laguiole’i noaga üle oli käinud, juba jõudnud uuesti tärkavast habemeorasest tumesinise varjundi omandada. Tal peab testosteroon tõesti lausa üle ääre ajama. Võin kihla vedada, et ta suudaks metssea kahekümne sammu pealt puhtalt tema vaatamisega käima peale saada. Mulle Monsieur Lihunique meeldib (meeldis, peaksin ütlema, ma ei teadnud veel, et tal oli ka tumedam pool). Saan temast aru. Selleks ajaks, kui ta on lausega ühele poole saanud, olen jõudnud kõik sõnad sõnaraamatust järele vaadata, vastuse koostada ja järgmise kolme nädala õhtusöögid ära otsustada. Nagu kõigil siin külas, on ka Monsieur Lihunique’ul kolm ametit. Kõigepealt kuulub talle kohalik karn; seal pakutav valik – mis pole mitte kunagi letile välja pandud, vaid mida ta varjab suures külmruumis – võib vabalt võistelda sellega, mida suudavad pakkuda Soho parimad lihunikud. Seal leidub kõike looma ninast sabaotsani ning kõikvõimalikus stiilis ja kõikvõimalikul kujul. Võin vanduda, et enne sisse pakkimist teeb ta sea- ja loomajalgadele pediküüri. Jõulude ajal on siin pakutava toidukraami mitmekesisus lausa meelemõistmatu.

Kohalikud austrid, langustiinid, meriahvenad, igat laadi valge kala, juustud, kõikvõimalikud linnud, mille peale vaid tulla

suudad: nepid, pardid, tuvid, kurvitsad ning kulinaarselt harimatumate inimeste jaoks ka kalkunid ja kanad. Üleval mägedes asuvas naaberkülas on Monsieur Lihunique’ul isiklik restoran, mille firmaroaks lehmasõrad. Ja et asi oleks täielik, tegeleb ta lisaks ka kohalikel fête ’idel toitlustamisega.

Monsieur Lihunique raputas õhinal mu kätt, suudles Kazi põsele – vasakule, paremale, vasakule –, viipas me lastele George’ile ja Freyale ning näitas läbi hammaste vilistades lapiti käega, kui kohutavalt pikad nad on (kumbki neist polnud tollal üle meeter kuuekümne). Seejärel jätkas aga ilmekas viipekeeles, mida kurtidele mõeldud telesaadetes kohe kindlasti näha ei saa, et minust oli väga nutikas kaks sedavõrd hiiglaslikku ja tervisest pakatavat last valmis teha. Raputas jälle hoogsalt mu kätt. Teatas käsi vastamisi hõõrudes, et õhtu tuleb kena. Selleks ajaks hakkasid saabuma kaubikud toiduga ja Monsieur Lihunique andis märku, et toitlustamine on tema organiseerida, mistõttu tal on kohustusi, ning kadus naeratades läbi rahvahulga.

Causses’is on küla-fête seltskondliku kalendri kõrgpunkt.

Kõik küla 556 elanikku maksavad kümme eurot, et pikkade pukklaudade taga istudes süüa kolmekäigulist pidurooga, juua veini ja vaadata spetsiaalselt selleks ehitatud lavalt kabaree-etendust. Fête on oma küla pidu. Fête on täielikult ja ainult oma küla elanikele. See on päris suuremõõduline lõimumisharjutus. Teistel Languedoci küladel on oma fête ’id ja Causses’il on oma fête. Sellest möll alguse saigi.

Vaatasin veini rüübates ringi. Imetlesin oivalisi meekarva kive, millest keskaegsed majad olid ehitatud. Keskmassiivi lõunaserva moodustavalt Montagne Noire’ilt alla kanduvas rammestavalt kuumas õhus oli tunda tüümianilõhna.

Paar end oma päevasest varjupaigast välja pressinud nahk-

hiirt laperdas katuste kohal. Kiiresti madalale ja siis tagasi taeva kõrgustesse ning ümber kõrgete kiviehitiste sööstvad

piiritajad moodustasid õhus kujundeid. Loojuv päike silitas

Place du Marché punaseid lainelisi katusekive ja kõrvu kostis vaid rahumeelset kõnesuminat.

Korraga nägin silmanurgast äkilist liikumist, millele järgnes hüüatus. Keerasin end just õigel hetkel, et näha, kuidas pisut edasi ühe pukklaua taga keegi lüheldane jässakas sell viskus teise omasuguse poole, kes omakorda tagasi hüppas, nii et esimene maandus kõhuli pukklauale, mis oli mõeldud kandma taldrikuid, küpsetisi ja veinipudeleid, mitte ligi sajakiloseid Prantsuse maamehi. Laud tegi seda, mida oleksid teinud paljud taolise kohtlemise osaliseks saanud lauad: kukkus suure kolinaga kokku ning selle metalljalad ja puidust plaat väändusid nagu vanadel hüplikel mustvalgetel filmilintidel nähtavad aeroplaanid, mille tiivad lennurajal ülespidi käänduvad. Oma eelisseisu üpris osavalt ära kasutades lendas sihtmärk veinipudelit abiks võttes ründajale isukalt kallale. Ärge unustage, et koht oli rahvast tulvil: noored, vanad, mehed, naised, lapsed rinna- ja kärulastest päterdiste ja teismelisteni. Ja nagu iga endast lugu pidava kähmluse puhul, nii juhtus siingi vältimatu: vanadaamid, lapsed ja naised pudenesid kiljudes laiali ning mehepojad kargasid püsti ja tormasid lõbutsema. Hetkega oli moodustunud rähklev mass, millest välja ulatuvad käed püüdsid äiata kõigele, mis liikus. Veel pisut, ja üksikud verise peaga vigasaanud hakkasid kõrvale tõmbuma. Vasakul kriiskas bombasiinkleidis vanem proua. Paremal taipas märksa energilisem vanadaam keset hirmunud nutuhala ühtäkki, et tal pole enam aastaid nii lõbus olnud, ja suundus keppi pihku surudes lähima kakleja poole. Ent kui möllust eraldus üks klohmimisvõimalust pakkuv kogu,

mõtles vanadaam ringi, kukkus uuesti halisema ning pidas paremaks ohutusse kaugusesse tõmbuda, et lasta seal endale tuult lehvitada ja end pisut koguda. Kohale valgusid kuulsust otsivad noorukid, oma daamide silmis tähtsust ihkavad kahekümnendates noormehed, meelelahutust otsivad kolmekümnendates mehed, kõigile endast noorematele ja paremas vormis olijatele naha peale anda soovivad neljakümnendates mehed; viie-, kuue- ja seitsmekümnendates mehed aga mitte niivõrd ei ilmunud kohale, kuivõrd tunglesid ümber põhimöllu ja nokkisid hästi sihitud rusikahoopidega sealt välja pudenenuid. Kõik oli lubatud.

Just siis, kui algne tulisus jahtuma hakkas ja sõdijad tasapisi tagasi tõmbusid, astus lavale Monsieur le Maire. Ah, Monsieur le Maire. Otsekui tüse Gary Cooper sammus ta läbi kahte lehte laguneva rahvahulga. Ühe sujuva liigutusega astus ta ligi, haaras esimese ettejuhtuja ning lajatas talle peaaegu et luid purustavalt rusikaga lagipähe. Paugu saanu keeras ringi, et uut vaenlast välja selgitada, kuid nähes, kellega tegu, pidas paremaks ettevaatlikult kõrvale tõmbuda. Sel hetkel lülitus sisse kaklejate kollektiivne kuues meel ning kõik peatusid ühekorraga, jättes löömingut alustanud mehe tigeda ja vanku matuna kõige keskele seisma, hingeldavana, käed rusikas, verise näo ja nurka aetud hulguskõutsi ilmega. Tema Monsieur le Maire ’i juba ei kartnud. Oo ei. Tema ei kavatsenud alla anda. Nähes, et töö on tehtud, andis Monsieur le Maire lindprii selja taga seisvale kahele turskele küla mehele märku tollel kätest krabada. Nood tegid, nagu kästud, ja enne kui lindprii arugi sai, oli ta nii tugevas haardes, et mitte mingist vastu vintsklemisest polnud abi. Kurnatuna otsustas

mees korraga, et kõige mõistlikum oleks selgitada, ja hakkas

karjuma: „ Je ne m’inquiète pas! Je ne m’inquiète pas! J’ai payé comme chacun! “*

Just siis märkasin, et minu kõrvale oli ilmunud Monsieur Lihunique. Ta sosistas: „See mees on M-m-m-murvielist. Üritas siin meie peole tulla. M-m-m-murvielist. S-s-seal on kõik k-k-kelmid. Vaata teda: see v-v-varastaks su ema ka ära. Mitte üht m-m-m-murviellast ei saa usaldada. L-liha on neil halvaks läinud ja l-l-leib kuivanud ja nende puud ei p-põle üldse.“

Jätkuvalt kisav seljale väänatud kätega pahandusetekitaja veeti meist mööda. Higist kiilaspead raputades viskas Monsieur Lihunique nipsakalt lõuaga sissetungija suunas, kes nüüd juba mööda suurt teed eemale tuikudes õiglust nõudis ja kõiki Causses’i mehi eitedeks sõimas.

Väljakul õnnitlesid mehed üksteist vapruse eest. Nüüdsest olid nad vennaskond ja veel paljude aastate pärast räägitakse sellest möllust, ning kes osalejaist veel elus on, need käärivad käised üles ja näitavad oma arme. Aasta hiljem ajasin juttu ühe torumehega, kes märkis, kui kahju on sellest, et olime ilma jäänud eelmise aasta elevusest, kui külaväljakul toimus hiigelsuur kaklus. „Räägitakse,“ ütles ta tõsiselt, „et paljud viidi haiglasse ja üks teisest külast tulnud mees oleks äärepealt surma saanud.“

Peo jätkudes tõmbusime oma katuseterrassile teisel pool kümnendast sajandist pärinevat kirikut. Rüüpasime jääga rosé ’d, higistasime ja laulsime kaasa laval esinevale üsna

* Ma ei muretse! Ma ei muretse! Maksin nagu kõik teisedki! Tlk.

heale kohalikule chanteuse ’ile*, kelle võimsahäälne „Mack le Couteau“ Place du Marché katuste kohal hõljus. Koputasin seinal rippuvat termomeetrit. See näitas 30 kraadi. Heitsin tagasi soojadele kiviplaatidele ja küpsesin tasakesi. Meist paremal mängisid nahkhiired ümber keskaegse kiriku, sööstes kellatorni sisse ja sealt välja. Öökulli veidrakujuline kogu lendas vaikselt lampide eest läbi ja kadus hämarusse.

Kui Freya ja Kaz olid voodisse läinud, jäime meie George’iga veel jutustama, vaadates tähesäras kosmosesse. Rääkisime sellest, millest me veel vähe teadsime, aga tundsime, et tahaksime teada rohkem. Rääkisime tähtedest ja kõiksusest ja ajast, inimestest ja paikadest, õllest ja tüdrukutest.

* Lauljanna. Tlk.